Kuressaares on teoksil kaks väga suurt projekti

K?ud SIRP

Olavi Pesti räägib Saaremaa muuseumist, elust ja asjadest.  

 

Saaremaa Muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti, olete siin muuseumis töötanud 32 aastat. Linnuse alusmüürikivid on aga seisnud umbes 660 aastat. Küllap on oma elu ja amet paljuski segunenud ja Kuressaare linnus identiteeti kujundanud. Mandrimees on saaremaastunud.

See 32 on hirmutav number küll. Saan ise ka aru, et nii kaua ühe koha peal püsida ei tohiks, seda eriti tänases ülidünaamilises maailmas – võid museoloogist museaaliks muutuda. Kolleegid ja tuttavad siiski lohutavad, et nn mäluasutused ehk arhiivid, muuseumid ja raamatukogud on omamoodi erandiks, kus pika tööstaaži plussid selle miinused üles kaaluvad. Ja unes pole ka linnust õnneks veel näinud…

Ka “saaremaastumisel” on nii oma halvad kui head küljed. Eks provints jää ikka provintsiks ja selle kauaaegne elanik provintslaseks. Nii mõnigi elu kvaliteet on aga saarel etem kui suures linnas. Eelkõige puudutab see inimsuhteid. Inimesed on – ikka veel! – “Harju keskmisest” avalamad, abivalmimad, loomulikumad, rahulikumad, sõbralikumad. Ja näiteks igapäevasele oma füüsilise asukoha vahetamisele kulub indiviidil siin märksa vähem aega. Provintsielu vahest halvim külg on suhtlusringi suhteline ahtus.

 

Muuseumi tööd võiks laias laastus kaheks jagada: praktiline ja teoreetiline. Muidugi jaguneb see jaotus omakorda paljudeks suundadeks. Mida võiks Saaremaa muuseumis olla rohkem, mida vähem? Mis teeb rõõmu, mis häirib?

Kuna meie majapidamine on väga laialdane, peale põhimuuseumi veel viis filiaali, jääb n-ö teoreetiliseks tegevuseks liiga vähe aega. Rõõmu on teinud Euroopa Liiduga ühinemine, mis on kahtlemata muuseumi arengut kiirendanud. PHARE projekti kaudu õnnestus hankida raha uue püsinäituse koostamiseks ning suurte esemete hoidla ja kindluse avalike käimlate rajamiseks. Euroliitumine mitmekesistas märgatavalt meie külastajate rahvuslikku koosseisu; küllap enne seda meid kaugemal ikka mingiteks kahtlasteks sovettideks peeti.

Häirib see, et muuseumi majanduskuludeks eraldatav raha ei korreleeru sugugi meie riigi rikkuse järsu kasvu ja sellega kaasneva elukalliduse suurenemisega. Häirivad ka iga mõne aasta tagant levivad jutud radikaalsete reformide vajadusest, mille mõttest on raske aru saada. Meie arvates toimib praegune maakonnamuuseumide süsteem rahuldavalt ja neid tuleks rahulikult edasi arendada.

 

Milline projekt või kavatsus on muuseumi arendamises teile südamelähedane ja ka tähtis?

Nii suur muuseum nagu meie oma areneb eelkõige meeskonnatöö varal. Meil on praegu teoksil kaks väga suurt projekti: Kuressaare kindluse restaureerimine-konserveerimine ja lähiajaloo püsinäituse kujundamise lõpuleviimine.

Kui keskaegne piiskopilinnus on enam-vähem korras, siis sajandite jooksul selle ümber kasvanud kindluse korrastamine nõuab hiigeltööd. Riigivalitsus arvas selle kultuuriobjektide hulka, mille tarbeks taotletakse raha EL struktuurifondidest. Ka ehituslik projekt on valmis ja kui kõik õnneks läheb, särab kindlus 2013. aasta lõpus oma täies hiilguses. Aga ajaloolise tõe huvides ei tohi see ka liialt särada. Kuna kindluse vallid ja bastionid sisaldavad väga erinevate aegade kihistusi, on eelseisvad tööd väga delikaatsed. Tuleb säilitada võimalikult palju autentset (see  läheb eriti palju maksma) ja ehitada võimalikult vähe maketti (mis on osalt paratamatu). Kavade kohaselt saab edaspidi kogu kindluse ka ööseks sulgeda, mis annab uusi võimalusi kultuuriürituste ja mõistlike atraktsioonide korraldamiseks.

 

Asjahuvilistele on ammu teada Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatud. Nüüd hakkasite välja andma ka Saaremaa muuseumi toimetisi. Paistab, et kirjastamise haru on teie õlgadel. Mis on selles vallas kavas, teos, tulemas?

Olen tõepoolest olnud pea kõigi meie väljaannete koostaja ja toimetaja. Praegu käib kaheksanda kaheaastaraamatu koostamine, toimetisi on ilmunud kolm numbrit. Oleme mõelnud muuseumi kaasabil ilmunud Saaremaal sõdinud Saksa sõjaväelaste memuaarikogumiku “Halten bis zum letzten Mann” eesti keeles väljaandmisele – leiaks ainult sobiva tõlkija ja raha honorari maksmiseks. Kindlasti vääriksid uusväljaandeid ja tõlkeid selliste Saaremaa suurmeeste teosed nagu Martin Körber, Johann von Luce, Jean Baptiste Holzmayer. Alati on lugejad väga tänulikud mitmesuguste mälestusteraamatute eest.

 

Ponnistused UNESCO suunas ju jätkuvad?

Ega meie lootused kindluse UNESCO maailmakultuuri pärandi nimistusse (WHL) pääsemiseks väga kõrgel olnudki. Need kasvasid siis, kui eksperdina kohal käinud keskajaspetsialist Durdik oma positiivse hinnangu saatis ja meie koostatud dokumentatsiooni eeskujulikuks tunnistas. Kuid komisjon otsustas teisiti, kuulu järgi ei sugugi üksmeelselt…

Uuesti oleks ilmselt mõistlik siis katsetada, kui kogu kindluse korrastustööd on igas mõttes õnnestunult lõpule viidud.

 

Kas võiks juttu teha Saaremaa muuseumi etableerumisest?

Võib ikka. Ehkki ma sellist sõna sõnaraamatust ei leidnud, arvan taipavat, mida küsija silmas peab. Loodan siiski, et meie ühiskonna ja kogu maailmas pidev kiire areng ei lase sel toimuda. Seda teame küll hästi, et meie töötajate keskmine vanus võiks väiksem olla.

 

Viktor Kingissepa majamuuseumi enam ei ole, Aavikute oma on veel alles. Paistab, et majamuuseumidele ei leita praegu justkui õiget rakendust ja need kipuvad kaduma. Milline on Aavikute muuseumi positsioon ja mõte suure Saaremaa muuseumi üksusena? Mida seal tehakse?

Ega Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumis eriti palju külastajaid käi, 600 – 700 aastas. Ehkki maja on väike, korraldatakse seal igal aastal kümmekond kirjandusüritust: kirjandusklubi koosolekud, kohtumised kirjanikega, luuleõhtud. Omaette vaatamisväärsus on muuseumi park-aed, mis tänu tublile perenaisele on hiilgavas korras. Aias korraldatakse väsimatu Helgi Alliku juhtimisel igal suvel mitu rahvatantsuetendust, millest vahel võtavad osa ka välismaa tantsijad. Nii et võrreldes mõne teise omataolisega leiab see asutus päris palju kasutamist.

 

On selliseid majamuuseume üldse tänapäeval vaja? Kes selles muuseumis käivad?

Kõige rohkem käib kohalikke kooliõpilasi ja nn kultuurituriste, kelle seas on üsna palju väliseestlasi. Eks see muuseum ole ka omamoodi Aavikute monument, lugupidamisavaldus nende elutööle. Selle filiaali rajamist ei algatanud omal ajal tegelikult mitte meie muuseum, vaid kultuuriavalikkus. Muuseumi asutamine tähendas ka maja füüsilist päästmist tollaste “arendajate” käest. Kuigi praegustes oludes jäänuks selline muuseum ilmselt asutamata, tunduks selle likvideerimine kuidagi eriti jõhkra ja kultuurivaenuliku teona.

 

Saaremaa muuseumis ehk Kuressaare lossis on uue ekspositsiooni osana väljas kolhoosiesimehe töölauaga nurgake. See pakub ilmselgelt inimestele huvi. Kas poleks Viktor Kingissepa muuseumi ekspositsioon olnud suurepärane nõukogude ekspositsioonikultuuri näide?

“Viktor Kingissepp” on Eesti ühiskonna jaoks üks erutavamaid meie ajaloo märksõnu, vast ainult “Pronkssõdur” suudab viimasel ajal konkurentsi pakkuda. Niipea kui VK nimi taas kuidagi esile kerkib, on oodata avalikkuse väga laialdast vastukaja, mis ulatub hüsteeriani (sh tapmisähvardused). Viimasel ajal on Saaremaa muuseum koguni kahel korral saanud VKga seotud ebaadekvaatse tähelepanu osaliseks. Kui puhastasime endise VK memoriaalmuuseumi kogusid väärtusetust prahist, süüdistati meid kõikvõimalikes pattudes, ajaloovõltsimiseni välja; kui tegime ettepaneku eksponeerida VK kurikuulus kuju installatsioonina “Neelaku sind maa”, ulatusid süüdistused kommunismimeelsuseni.

Ilmselt ei oska eestlased (nagu vist enamik rahvaid) oma ajalukku kuigi rahulikult ega ratsionaalselt suhtuda.

Kui VK majamuuseumi likvideerisime (1991), sain väga hästi aru, kui suurt huvi selline väljapanek võiks tulevikus pakkuda. Kuid pöördelise aja vaim ja rahapuudus muidugi ei lubanud sellisest mõttest kõssatagi. Siiski on tänaseni alles selle muuseumi stendid, nagu ka kõik vähegi huvipakkuvad eksponaadid.

VK kui silmapaistva ja vastuolulise riigikukutaja isik vääriks kahtlemata uut monograafilist ja ilukirjanduslikku käsitlust, tema kui märgi retseptsioon aga sotsiaalpsühholoogilist uurimust.

 

Kuressaare linnusele lisavad atraktsiooni-vaimu keldris pesitsev luukere ja nähtamatu möirgav lõvi, enamasti on ekspositsioon aga tõsist laadi. Kuidas võrrelda seda näiteks Rakvere linnuse palaganiga? Kui suur on üldse teie muuseumi roll n-ö meelelahutusliku objektina?

Võib-olla on Virumaal nüüd tegemist “muuseumiga nendele, kes muuseumis ei käi”? Külastajate arv on seal igatahes muljet avaldavalt kasvanud. Palagan ja akadeemilisus peaksid mõistlikus tasakaalus olema. Ei piisa show’st, “atraktiivsusest”, disneylanditamisest, “interaktiivsusest”, uusima infotehnoloogia kasutamisest (kuigi ka kõik see on vajalik), vaid tuleb teha ka teaduslikku uurimistööd, avaldada artikleid ja raamatuid, korraldada väliuurimistöid ja teaduskonverentse. Ning mõista, et igasuguse väljapaneku põhituumaks jääb ikkagi autentne originaalasi. Muuseum peaks tootma uut teadmist, mitte ainult teadmisi vahendama. “Kultuuriväärtuslik ei pea alati atraktiivne olema. Ja atraktiivsus ei pruugi alati kultuuriväärtuslik olla” (Peeter Torop).

Traditsioonilise museion’i ajad on muidugi pöördumatult möödas (kuigi mõni sellinegi tuleb säilitada!). Muuseumid peavad karmi kiirusega muutuvas maailmas pidevalt ja vaimukalt säilitama ja otsima oma kohta ning leidma ka uusi funktsioone. Seejuures ei tohi aga liigselt “tõmblema” hakata – tegutsevad nüüdses maailmas muuseumide kõrval ju ka teatrid, tsirkused, lõbustuspargid ja igasugused muud vajalikud asutused…

Meie muuseum pakub kergemat meelelahutust igasuviste Kuressaare lossi päevadega (rüütliturniirid jms), üha populaarsemaks on muutumas linnuses korraldatavad stiliseeritud “piiskopi pidusöögid” ja ekskursioonid “Lossilegendide radadel”. Ja, mis parata, külastajate küsitlemisel pälvib meeldejäävaima eksponaadi tiitli alati seesama “sissemüüritud rüütel”.

 

Milliseid töötubasid, ringe jms muuseum praegu Kuressaare noortele organiseerib või organiseerima hakata kavatseb?

Saaremaa muuseum on paratamatult orienteeritud peamiselt sise- ja välisturistide teenindamisele, meie kohalik tagamaa on suhteliselt väike. Ja ega meil pedagoogi ametikohta ka pole. See ei tähenda, et me kohalikele noortele midagi ei pakuks. Tänavu sügisel hakkas tööle noorgiidide ring. Üsna palju toimub muuseumi korraldusel või osavõtul loodushariduslikke üritusi: õppelaagrid ja -retked, loodusnäituste puhul ka vastavad töötoad, tänavu näiteks sarjana “Hundist koera aastal”. Meie kogude baasil toimub ametikooli mitme eriala õppepraktika. Lossipäevade ajal tegutseb ajalooteemaline laste mänguõu.

 

Linnuse juurde rajati kevadel töökodasid. Mis sääl toimub ja kui suure tähelepanu osaliseks kaasalööjate poolest see projekt on saanud?

Sellega sai teoks tehtud üks ammune idee, mille üle on tõsine heameel. Kindluse läänebastioni kolmes keldris töötasid esimest suve ajaloolise hõnguga käsitöökojad, kus ametis sepad, klaasikunstnikud ja keraamikud. Töökodade rajamiseks läks vaja käsitöömeistritest ettevõtjate, linnavalitsuse ja muuseumi kui riigi esindaja sujuvat koostööd. Esimese hooajaga jäid rahule nii meistrid kui ka nende arvukad külastajad. Neis võlvkeldreis saab käsitööliste oskusi hästi lähedalt jälgida, mõne lihtsa asja tegemist isegi proovida ja meelepärast kaasa osta.

 

On räägitud, et üks Euroopa tulevikuvisioone ongi Vana Maailm kui muuseum: terve Euroopa muutub muuseumilaadseks turismi- ja kultuuriatraktsiooniks, sest ega siin palju muud otse teha olegi. Tooraine kogumine ja töötlemine, üldse igasugune tööstus paikneb suuremas jaos juba mujal maailmajagudes. Milline koht oleks Eestil ja Saaremaal, Kuressaarel ses hiiglaslikus muuseumis? Kui unikaalne on see, mida meil pakkuda?

Üks teoreetik on tabavalt öelnud, et kogu Euroopa juba ongi üks suur muuseum, milles on hulk väiksemaid, mis seda tutvustavad. Eks Saaremaagi elatu üha enam turistidest ja teistest rändureist. Ja inimese rännuhimu ja -võimalused muudkui kasvavad, kui kütusepuudus, käimasoleva “kolmanda maailmasõja” ägenemine või mõni katastroof muidugi sellele lõppu ei tee. “Unikaalne” tundub liiga kõva sõna – eks midagi omapärast ja erilist võib leida igalt poolt. Suure tagasilöögi võib anda see, kui me oma looduse liiga ära kultiveerime, kõik rannaääred täis “arendame”.

 

Nagu ikka, ei huvita külalist/põliselanikku mitte institutsioonid, vaid programmid. Saaremaal on ajalugu eriti kompaktselt serveeritav ja selle ajaloo nähtav osa, eriti arhitektuuri- ja kultuurilugu puudutav, Eesti parim. Kultuurituristi ei huvita praegused omandivormid, juhtimis- ja struktuuriskeemid, vaid see, et ta saaks võimalikult vähese vaevaga võimalikult tervikliku ja mitmekülgse pildi olnust. Lossi/muuseumiga on asjad enam-vähem korras, võiks öelda, aga kirikutega vastupidi. Pöide on täiesti käest ära, mujal saab sisse nii ja naa, aga praeguses seisus on ajaloolistest kirikuhoonetest koos kõige Eestis vanima ja unikaalsega ikka raske rääkida kui saare ajalootutvustuse loomulikust osast. Kas sel suunal, kuidas haarata kirikud ajalooprogrammi, liigub mingeid mõtteid, on ideid, kuidas ja mida peaks tegema, mingeid ületamatuid takistusi teel?

Saaremaa seitse keskaegset kirikut ja mitmed teisedki on tõepoolest meie ajaloopärandi säravamaid pärleid, kuigi sajakonna sarnasega Gotlandil me muidugi võistelda ei suuda. Nende säilitamine ja eksponeerimine on põhiliselt ikka rahapuuduse taga. Lahendada saab neid probleeme riigi, omavalitsuste ja koguduste koostöös. 2003. aastal võeti vastu riiklik programm “Pühakodade säilitamine ja areng” (vt http://www.kul.ee/index.php?path=657). Seda on aga väga raske ellu viia, kui näiteks tänavu eraldati kõigi (!) Eesti kirikute remondi ja restaureerimise tarvis 14 miljonit krooni. Ainuüksi Pöide kiriku restaureerimise lõpuleviimiseks on vaja mitu korda suuremat summat. Pöide vald on tõsiselt ette võtnud kiriku ümbruse korrastamise, enamat ta ei suuda.

Suvehooajal on sissepääs enamikku väärtuslikumaist kirikuist siiski üsna lahe. Selles osas on väga tänuväärne Eesti Kirikute Nõukogu algatatud projekt “Teeliste kirikud”, millega on ühinenud ka paljud Saaremaa kogudused. See tagab ka külastusteabe parema leviku vastavate bukletite ja Ilmavõrgu kaudu.

Kirikute igapäevasel hooldamisel ja eksponeerimisel võiksid kogudustele suuremaks abiks olla omavalitsused. Kui näiteks hoonete öist illumineerimist kinni maksta ei suuda, siis võiks tasuda näiteks kirikuvalvuri palga.

Tundub ka, et n-ö keskmine turist külastab kirikuid harvem kui paarkümmend aastat tagasi, nn kultuurituriste leidub aga suhteliselt vähe. Ja reisijuhil on ju lihtsam viia oma grupp näiteks turule kui 700aastasesse pühakotta.

 

Olete meenutanud kümne aasta taguseid Saaremaa biennaale kui Saaremaa kõige eredamaid kunstisündmusi. Biennaale oli küll ainult kaks (kõige esimene puudutas ainult fotot ja ka tegijad ei loe seda biennaalide hulka), kuid need on jätnud sügava jälje eesti kunstilukku. Kuidas neid tagantjärele hindate?

Saaremaa biennaalina tuntuks saanud hiigelnäitused “Ajaloo vabrik / Fabrique d’Histoire” (1995) ja “Invasioon” (1997) olid kogu siinse kultuurielu suursündmused. Nad lõid erilise õhkkonna, tõid saarele vaimuinimesi kõikvõimalikest maailma nurkadest, panid kindlasti ka teistes eluvaldkondades idanema nii mõnegi uue idee. Üllatava kiirusega muutus biennaal laialt tuntud “kaubamärgiks”, mis jõudis isegi maailma juhtivate kunstiajakirjade kaanele. (Muide, tollaste peakorraldajate Eve ja Peeter Linnapi nimele laekub muuseumisse postisaadetisi veel kümme aastat hiljemgi!)

Selle ettevõtmise katkemine on tõsine kahju – ja mitte ainult kunstielule, vaid kogu Saaremaale. Tagantjärele mõtlen vahel, et võib-olla saanuksid Kuressaare linn ja Saaremaa muuseum biennaali jätkumisele äratehtust millegi enamaga kaasa aidata. Rahalised võimalused olid tollal üsna nigelad, vahest ei jõudnud ka ürituse kogu tähendus küllalt kiiresti pärale. Ja ega korraldajate – tõelised loovisiksused, nagu nad on – soovid ja ettepanekud iga kord ka eriti konkreetsed olnud…

 

Kuidas tundub, kas praegu võiks Saaremaal olla mõni tõsiselt võetav kunstiüritus? Kui, siis milline ja millal, sest suvine Saaremaa on turistidega liialt üle küllastatud?

Võiks olla küll, kuid kardan, et muul ajal kui suvel ei kannaks Saaremaa seda välja. Häid mälestusi on näiteks möödunud sajandil Sirje Eelma ja Rait Präätsa kureerimisel toimunud “Kunstisuvedest”.

 

Maksujõulistele isandatele-emandateleeten­­­da­takse Kuressaare lossis keskaja kostüümides õhtusöömaaegu, aga seal tehakse ka tõsist teatrit. Linnateatri jms projektid…

Väga hästi õnnestus Tõnis Kipperi projektetendusena lavastatud James Goldmanni näidend “Lõvi talvel”, mida mängiti linnuse näidendi vaimuga väga hästi sobivais ruumides üle 20 korra. Ammu oleme mõelnud oma n-ö firmaetenduse vajalikkusest, kas siis vabas õhus, linnuses või mõlemas. Nüüd oleme Kuressaare Linnateatri inimestega sel teemal vestelnud ja nemadki on plaanist huvitatud.

 

Kapiitlisaalis antakse kammerkontserte, suvel on ooperipäevad ja “Saaremaa valsi” tramburai. Kuidas üldse hindate Saaremaa muusikaelu?

Nii nagu enne sõdagi, orienteerub siinne kultuurielu paratamatult pigem turistile ja suvitajale kui päriselanikele. Silmapaistvad muusikasündmused on iga-aastased Kuressaare kammermuusikapäevad ja Muhus festival “Juu jääb”.

 

Räägitakse, et linnas avati iganädalane džässiklubi…

Iganädalane see just pole, kuid väga rõõmustav sündmus küll. Nimelt toimus 28. septembril Kuressaare Kultuurivara juhina tööle asunud Villu Veski eestvõttel Raivo Tafenau kvarteti suurepärane kontsert, kus kuulutati välja klubi Jazz del Mar Kuressaar asutamine. Kuna kontsert oli väga menukas ja rahvarohke, loodan väga, et seekord klubist asja saab. Midagi sellist oli Kuressaarele ammu vaja.

Kui veel Eesti ühed olulisemad festivalid “Jazzkaare” ja PÖFFi ka otsapidi saarele meelitada saaks! Nii mõndagi väiksemasse linna on need ju edukalt jõudnud.

 

Linnus seisab edasi ka pärast meie lahkumist; see koloss mõjutas arhitekt Louis Kahni ja mõjutab ka neid, kes veel siia ilma pole jõudnud tulla. Mida tahad öelda neile tulijatele?

Tulge ja te ei kahetse! Mõnele on see oma endassesuletud massiivsuse ja arhitektuurivormide erakordse ranguse ilus lausa müstiline objekt, mõnele eneseharimise või huvitava ajaveetmise koht. Linnus pakub tõesti igaühele midagi.

 

 

 

Enam Euroopat

 

 

Kui ma sel kevadel Kuressaares uitasin, siis oli sääl keskväljakul mingi Euroopa päev, noh, plakatid ja bändid ja infotelk ja säherdune kraam. Oli mai algus, aga imesoe ja päiksepaisteline ilm ning me kõndisime mööda Kuressaare tänavaid, piilusime vaateaknaid ning käisime kohvikuis. Ma mõtlin… tähendab, unustasin hetkeks mõtlemise. Ja siis tekkis kummaline tunne, et ehk on Kuressaare isegi rohkem Euroopa kui Tallinn – selline väike tasakaalus linn. Muidugi, ma ei ole Saare pealinnas kunagi nii kaua olnud, et näha ta pahupoolt, aga sääl on täiesti olemas selline pisikene, kontsentreeritud linnalikkus ning ka väikse koha vaba ja rahulik vaim. Peale paari suurema kaupluste ning baaridega tänava on pisikeste eramajadega kvartalid. Ning muidugi leiab otsija ka nõukogude linnaarhitektuuri jälgi, aga Kuressaare on väike koht. Küll nad need maha tõmbavad. Küll tõmmatakse peagi ka Lasnamäe.

Oli just turismihooaja algus ning grupid saalisid juba tänavaid, oli just kevade esimene tõesti soe päev ning noored ei suutnud toas ega koolis püsida. Ja ometi polnud inimesi sugugi liiga palju. Sellistel päevadel mõtled, et pagan, poleks ma nii oma tööde ja elamise külge seotud sääl mandril, siis tuleks siia… Ära sellest urbanistlikust dekadentsist, mida bakterikogumina kasvav Tallinn endas tekitab. Jajaa, ma tean, Taanilinn pole mingi Njuujork, aga ikkagi. Ikkagi lähevad väiksed paigad, kus on ka linlikku vaimu, aina rohkem hinda. Inimlikum värk ju, eks ta ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht