Küsimus määrab maailma, milles elame

DeLanda ja Deleuze’i jaoks seisneb filosoofi roll tegelemises küsimustega, mis teaduse silmis pole esialgu lahenduvad või on halvasti püstitatud.

HENRIK SOVA

Manuel DeLanda (s 1952) on New Yorgis elav filosoof, kelle keskseks huviks on mõjuka prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i ideede esitamine kaasaegse teaduse keeles. DeLanda on menukas mõtleja – Google Scholari andmetel on tema kõige populaarsemale raamatule „A New Philosophy of Society: Assemblage Theory and Social Complexity“ (2006) viidatud üle 4000 korra. Kui see liigitada kategooriasse II maailmasõja järgsed ingliskeelsed filosoofiaraamatud, peaks ta mahtuma 100 kõige viidatuma hulka.1 2002. a ilmunud raamatule „Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia“ (IT) on viidatud üle 2000 korra, mis on samuti hea saavutus.

IT-s on DeLanda eesmärk muuta Deleuze’i filosoofia sümpaatseks „analüütilistele teadusfilosoofidele ja filosoofilistest küsimustest huvituvatele teadlastele“. DeLanda sõnul ta pigem ei ürita niivõrd Deleuze’i tõlgendada, kuivõrd tema filosoofiat rekonstrueerida matemaatika, füüsika ja bioloogia mõistestiku abil. Teeb ta seda interdistsiplinaarse komplekssusteooria raamistikus, mis uurib keerukaid dünaamilisi süsteeme, eriti nende määramatust ja mitte­lineaarsust. Kuna ma pole ei Deleuze’i ega komplekssusteooria ekspert – kes teab veel kedagi peale DeLanda, kes oleks ekspert neis mõlemas? –, siis ei oska ma usaldusväärselt hinnata, kuidas tal see rekonstrueerimine õnnestub. Küll aga sünnib IT-s minu arvates huvitavat filosoofiat, isegi kui Deleuze’i või komplekssusteooria spetsialistid kurdaksid oma mätta otsast, et DeLanda teeb nende mõtlemisele ülekohut. Järgnevalt tutvustan ma kahte IT mõtteliini, mis on olulised ka valdkonnas, millega mina tegelen, nimelt analüütilises pragmatismis.

Kõigepealt on nii IT-s kui ka Deleuze’i filosoofias laiemalt tähtsal kohal essentsialismivastasus. Essentsialismi järgi koosneb maailm valmisobjektidest, millel on kindel olemus. Olemuste järgi jaotub maailm loomulikesse liikidesse, nii et igal asjal on maailmakorras oma kindel koht. Kõrvalekalle arhetüüpsest ideaalist on viga või eksitus. DeLanda lükkab Deleuze’i eeskujul sellise maailmavaate otsustavalt tagasi – deleuze’likus maailmas pole kõrvalekalle mitte eksitus, vaid ainus reaalne asi üldse. DeLanda arvates tuleks olemuse mõiste asendada deleuze’liku paljususe mõistega (23) ja tulemuseks oleks „transtsendentsete arhetüüpide muutumatu maailma kõrvaldamine“ (128–129). Säärane essentsialismivastane hoiak klapib filosoofilise pragmatismiga, viimane saigi XIX saj II pooles alguse just essentsialismi kehtestavate metafüüsiliste hoiakute tõrjumisest. Pragmatistid nimelt manitsevad, et me talitseks oma metafüüsilisi tunge – vastupandamatut iha uskuda, et on ju ometi mingi kindel viis, kuidas asjad maailmas on.

Niisiis tuleks DeLanda arvates essentsialistlik mõtlemine asendada protsessifilosoofiaga, nagu Deleuze’i mõtlemist ka üldisemalt iseloomustatakse.2 See tähendab, et maailma nähakse põhimõtteliselt dünaamilise süsteemina. Deleuze’i ja DeLanda protsessifilosoofias on loomulikeks liikideks peetu (lisaks looma- ja taimeliikidele ka näiteks keemilised elemendid ja elementaarosakesed) tegelikult kunstlik tardpilt pidevast virtuaalsusest aktuaalsusse ja tagasi kulgevast protsessist. Margus Ott on need mõisted Deleuze’i „Erinevuse ja korra“ tõlkes eestindanud väesoluks ja käesoluks, IT tõlkija Mart Kangur eelistas anglitsisme. Ma ei üritagi teha vaprat katset neid mõisteid defineerida. Igatahes pole virtuaalsus ehk väesolu pelk võimalikkus tavalises mõttes, sest seda ei saa keeleliselt kontseptualiseerida (58–60). DeLanda tõrjub läbivalt „keelelist lähenemist“, mille all peab ta silmas katset kirjeldada maailma propositsioone väljendavate väitlausete vormis (vt nt 188, 197, 202). See meelitavat meid tagasi essentsialismi, sest tõesed propositsioonid võivad jätta mulje, nagu oleksime nende kaudu ikkagi suutnud tabada maailma muutumatut loomust.

DeLanda usub, et essentsialismist aitab lahti saada matemaatiline lähenemine. Füüsikalisi protsesse saab kirjeldada matemaatiliste mudelite abil (nt olekuruumide kaudu) ja neid mudeleid saab siis omakorda kasutada virtuaalsusevälja võimalusteruumi struktuuri kirjeldamiseks (51). Nii paneb DeLanda Deleuze’i protsessifilosoofia komplekssus­teooria ja matemaatika keelde. Aga selleks, et matemaatilistest mudelitest oleks üldse võimalik aru saada, s.t et neil oleks mingi tähendus, peavad need samuti moodustama tähendusliku märgi­süsteemi. Nii on matemaatika ikkagi üks semantiline süsteem teiste seas. Seepärast pole essentsialismi tõrjumise mõttes oluline mitte valik matemaatika ja „keelelise lähenemise“ vahel, vaid otsustav on küsimus, kas semantilisi süsteeme kirjeldada mõne essentsialismi soodustava tähendusteooriaga või mitte. Kui matemaatiliste väidete semantilisi omadusi käsitleda näiteks platonistlikult (s.t nende tõesus on määratud sellega, kas need esitavad universaalseid matemaatikaseadusi kusagil matemaatilises universumis), siis see ongi otseselt essentsialistlik lähenemine. Samas aitaks essentsialismi tõepoolest vältida see, kui rakendame matemaatikale mõnda mitteplatonistlikku tähendusteooriat, nt inferentsialistlikku. Aga samamoodi mitteessentsialistlikult saame käsitleda teisigi semantilisi süsteeme, ka neid, mida DeLanda nimetab keelelisteks lähenemisteks. Nii et mulle näib, et metafüüsiliste tungide vältimise osas on olulisem valida õige tähendusteooria, mida saab siis rakendada ükskõik millisele semantilisele süsteemile.

Teine IT-s esile kerkiv mõtlemisliin, mis on kodune ka pragmatistlikule filosoofiale, on nn problemaatiline epistemoloogia (4 ptk). Täpsemalt DeLanda deleuze’lik käsitlus sellest, mis rolli probleemi või küsimuse püstitus teadmiste hankimisel mängib (230–235). Küsimusele vastamise dialektika võib meid eksitada: leides küsimusele vastuse, jääb mulje, et küsimus haihtus ja alles jäi tõde iseseisva vastuse näol, nii et saime vähemalt mingi osa maailmast igaveseks paika. Küsimus säilitab oma aktiivse rolli aga ka pärast vastuse leidmist. Küsimus problematiseerib maailmas mingi konkreetse aspekti, mis seeläbi tuuakse uurimiseks esile. Vastuse leidmisel küsimus mitte ei kao, vaid jääme tema võimusesse, allume küsimuse kehtestatud jaotusele, kus maailm jaguneb asjaoludeks, mis puutuvad küsimusse, ja mis mitte. Näiteks võtame küsimuse, miks massiga kehad tõmbuvad üksteise poole. See on selgelt arusaadav ainult njuutonliku gravitatsiooniteooria kontekstis ja seal on tal ka hästi määratletud vastus. Seega küsimus juba eeldab kindlat raamistikku ja kehtestab olukorra, et uurida tuleb justnimelt objektide masse. Aristotelese füüsikas aga oleks see küsimus pigem valesti püstitatud, seal problematiseeriti maailm teistsuguste küsimustega: asi pole selles, et massiga kehad tõmbuvad üksteise poole, vaid küsimus on selles, kus on keha loomulik asukoht universumis. Küsimus saabki olla hästi püstitatud seeläbi, et paneb eos paika uurimisprogrammi, mille kaudu vastamisele asutakse.

See DeLanda ja Deleuze’i küsimuse-vastuse dialektika sarnaneb teadusfilosoof Bas C. Van Fraasseni pragmatist­likule seletusteooriale, mille järgi seletus on vastus miks-küsimusele.3 Teooria seletusjõud ei tulene sellest, et teooria tabab maailma sellisena, nagu see metafüüsilises mõttes päriselt on. Hea teooria seletab maailma tänu sellele, et inimesed huvituvad oma eesmärkide saavutamisel justnimelt neist miks-küsimustest, mille raames vastav teooria on üles ehitatud. Nii Fraassen, DeLanda kui Deleuze hoiatavad meid eksituse eest, et küsimusele vastamisel justkui tabaksime maailma küsimusest sõltumata. Pigem tabasime maailma kindla küsimusepüstituse raames. Küsimus määrab, millises maailmas elame.

Nii on teadusel võimalik iseenese mahlas selgelt määratletud küsimuste raames maailma üha täpsemalt kirjeldada. Kindlate nn hästimoodustatud küsimustega uurivad empiirilised loodusteadused maailma asjaolusid intensiivselt, tuues need virtuaalsusest aktuaalsusse. Tekib mulje, et teame üsna hästi, millises maailmas elame. DeLanda ja Deleuze’i jaoks seisneb filosoofi roll selle olukorra problematiseerimises: tegeleda küsimustega, mis teaduse silmis pole esialgu lahenduvad või on halvasti püstitatud. Ootuspäraselt klapib see ka Deleuze’i ja Guattari kuulsa määratlusega raamatus „Mis on filosoofia“, et filosoofia eesmärgiks on luua uusi mõisteid, sest seda loosungit täpsustatakse hiljem nii: „[M]õisteid luuakse üksnes selliste probleemide tarvis, mis leitakse olevat valesti nähtud või valesti asetatud.“. Nii maailma üha uuesti küsimuse alla seades luuakse üha uusi võimalusi, kuidas midagi saab virtuaalsusest aktuaalsusse kerkida. See selgitab ka DeLanda raamatu pealkirja, kuidas teadus on intensiivne ja filosoofia tegeleb virtuaalsusega: intensiivne teadus jätab justnimelt oma intensiivse loomuse tõttu alati midagi virtuaalsusse varju ja filosoofi ülesanne on sellele tähelepanu juhtida.

1 2017. a seisuga mahtus selle kategooria esimese viiekümne hulka umbes 5000 viitega. https://leiterreports.typepad.com/blog/2017/01/most-cited-anglo­phone-philosophy-books-published-since-wwii.html).

2 Process Philosophy. – Stanford Encyclopedia of Philo­sophy 26. X 2017. https://plato.stanford.edu/entries/process-philosophy/

3 Ma olen Bas C. Van Fraasseni pragmatislikku seletusteooriat Sirbi lugejale varem tutvustanud, vt Metafüüsiliste tungide vaibutamine. – Sirp 25. VIII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht