Küsimuse „miks?“ asemel on parnassil „kuidas?“

Suured küsimused ajaloos on ikkagi miks-küsimused ja nendele vastamine võiks olla ka kõigi uute suundumuste ja perspektiivide viljakuse mõõdupuu.

KAAREL PIIRIMÄE

Marek Tamme ja Peter Burke’i koostatud raamat „Debating New Approaches to History“ on igati tervitatav lisandus ajaloolase raamaturiiulisse (ja mitte pelgalt riiulisse!). Minul on seal reserveeritud koht, kust võib juba eest leida Marc Blochi „Ajaloo apoloogia“, E. H. Carri teose „Mis on ajalugu“ („What is History?“), Karl Popperi „Historitsismi viletsuse“ ja David Cannadine’i toimetatud artiklikogumiku „Ajalugu praegu“ („What is History Now?“). Mõned raamatud, nagu näiteks Richard J. Evansi poleemilise ja liialt konservatiivse „Ajaloo kaitseks“ („In Defence of History“) ja Geoffrey Eltoni „Ajalugu praktikas“ („The Practice of History“), olen määranud tagatuppa reservi. Tagasihoidlikust valikust võib küllap järeldada, et ajaloo­teooria ei kuulu minu põhiliste huvialade hulka. Ka ajalooteoreetilised ajakirjad ei kuulu sagedase lugemisvara sekka. Seepärast on antud kokkuvõte või õigemini valik uuemaid lähenemisi ajaloole minusugusele ajaloolasele igati vajalik.

On äärmiselt tähtis, et tulevased ajaloolased ei õpiks ajalugu tundma mitte niivõrd kronoloogilisest eristusest (keskaeg, uusaeg jne) lähtudes, vaid suudaksid orienteeruda eri valdkondades ja nende teoreetilistes lähtealustes. Seni olen bakalaureuseastme üliõpilastele ajalooteaduse valdkondi tutvustades kasutanud ennekõike Cannadine’i 2002. aastal koostatud raamatukest „Ajalugu praegu“, milles ta on muidugi lähtunud Carri omaaegsest mõjukast küsimuse­püstitusest. Tegu on konservatiivse kogumikuga, kus on juttu sotsiaal-, kultuuri- ja sooajaloost, poliitilisest, religiooni, intellektuaalsest ning imperiaalsest ajaloost. Uuritakse, kuidas läheb traditsioonilistel ajaloovaldkondadel, kuidas püütakse kohaneda ja ellu jääda uute teooriate ja moevoolude tormisel merel. Kõrvutades seda 1991. aastal Peter Burke’i koostatud kogumikuga „Uusi suundi ajalookirjutuses“ („New Perspectives on Historical Writing“), on selge, et selles on püütud olla innovaatilisem. See sisaldab sellised teemad nagu altpoolt kirjutatud ajalugu, meretagune ajalugu, mikroajalugu, lugemise ajalugu, visuaalne ning keha ajalugu jne. 2001. aasta täiendatud trükki on Burke lisanud keskkonna ajaloo.

Seejuures on osa Burke’i n-ö uutest suundadest tegelikult kaunikeski arhailised. Meretagune ajalugu (overseas history) on vana koloniaalajalugu uues kuues, altpoolt kirjutatud ajalugu (history from below) aga üles vuntsitud marksistlik töölisliikumise ajalugu. Need suunad ei olnud 1991. aastal tegelikult kuigi uudsed ja on tänapäeval jäänud ajalooteaduse äärealale. Pole üllatav, et Burke’i raamatus ei ole juttu näiteks poliitilisest, rahvusvahelisest (diplomaatia) ega sõjaajaloost. Millegipärast on lisatud peatükk poliitilise mõtte ajaloost, mis ei olnud 1991. aastal valdkonnana uus nähtus, kuigi tuleb möönda, et Reinhart Kosellecki ja Quentin Skinneri uuendused ja täiendused varasemale intellektuaalsele ajaloole olid tollal aktuaalsed. See viib mõttele, et raamatu valik on lähtunud eeskätt koostaja enda maitse-eelistustest.

Kui uus on uus?

Kui uus on Tamme ja Burke’i valik 2018. aastal? Leiame sealt globaalse, postkoloniaalse, digitaalse, posthumanistliku ajaloo käsitluse, samuti on vaatluse all keskkonna, soo, mälu, teadmiste, emotsioonide, asjade, visuaalkultuuri ja neuroajalugu. Pean tunnistama, et neuro- ja teadmiste ning posthumanistlikust ajaloost polnud ma varem kuulnudki, emotsioonide ja asjade ajaloost lugesin siit esimest korda. Selles reas ei tundu aga kuigi uuenduslikud postkoloniaalne ajalugu, mis sai alguse juba 1970. aastatel, samuti sooajalugu (1991. aasta Burke’i kogumikus „naise ajalugu“), keskkonna ajalugu, visuaalkultuuri ajalugu (samas lühemalt „visuaalsuse ajalugu“) ja mäluajalugu. Viimane on neist küllap kõige uuem, kuid sellegi moeröögatuse tippaeg on minu meelest juba möödas.

Ma ei taha nõustuda Geoffrey Cubbitti väitega (mäluajaloole pühendatud peatükis), et tänu mäluajaloo tulekule ei vastandu akadeemiline ajalugu enam nii jõuliselt inimeste kogemusele ja kollektiivsele mälule ning mälu võetakse nüüd tõsisemalt. Tasub silmas pidada, et enne mäluajalugu oli juba mõnda aega praktiseeritud suulist ajalugu (oral history), mis oli juba ammu lähiajaloo uurimisel oluline tööriist. Samuti ei arva ma, et mäluajaloolased suhtuksid rahva mälusse kuidagi aupaklikumalt kui näiteks täiesti traditsioonilised diplomaatiat uurivad ajaloolased. Vastupidi, tavaliselt langeb mäletamine ja mälestamine (monumendid, muuseumid, kalendritähtpäevad jne) mäluajaloolase pilke alla, kusjuures tihti on raske aru saada, millisele metoodikale tuginetakse (diskursuseanalüüsiks nimetatakse sageli järeldusi ühe näite varal). Kas tagantjärele tarkusena võib mäluajalugu pidada laialivalguva uurimisobjekti ja pea olematu metodoloogiaga „sähvatuseks panni peal“, nagu inglased tabavalt ütlevad, on veel vara öelda.

Häda on ka selles, et kogumikus on asetatud kõik nimetatud valdkonnad implitsiitselt ühte kategooriasse kui „uued suunad“, arvestamata, et osa neist on juba end tõestanud valdkonnad või koolkonnad, kuid teised peavad oma elujõudu alles tõestama. Viimaste hulka tuleb arvata näiteks teadmiste ajalugu, mida võib võtta kui katset laiemalt määratleda ja uuesti positsioneerida (ning turundada!) seda, mida omal ajal uuriti teadusajaloo raames. Nüüd aga tuleks uurida ajaloos kõike, mida tänapäeval võiks pidada või mida minevikus peeti teadmiseks, olgu see teoreetiline või väljendugu puhtalt praktikas. Sellega ähvardab uurimise objekt ehk „teadmine“ definitsiooni poolest niivõrd laiali valguda, et uurida tuleks põhimõtteliselt kõike. Lorraine Daston muretseb oma kommentaaris õigusega: „Kas on üldse midagi, mis ei puutu teadmiste ajalukku?“ (lk 174). Kahjuks ei selgita koostajad, miks on välja valitud just nimetatud valdkonnad. Märgitakse, et nimekiri ei ole ammendav, kohe seejärel aga teatatakse, et on tahetud koostada tänapäevase ajalookirjutuse ammendav ülevaade (comprehensive companion, lk 14). Loogikaviga, kas pole?

Segane postkolonialism

Paratamatult ei ole kogumiku puhul peatükid ühesuguse kvaliteediga. Väga tugevate ülevaadete kõrval, näiteks globaalsest ajaloost valdkonna vaieldamatu korüfee Jürgen Osterhammeri sulest või emotsioonide ajaloost Piroska Nagy meisterlikus esituses, on Rochona Majumdari probleemsem ülevaade postkoloniaalsest ajaloost. Nagu olen juba märkinud poleemikas Epp Annusega (http://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14594), ei ole artiklist absoluutselt võimalik välja lugeda, millega selle nähtuse puhul on tegu. Näiteks väidab Majumdar, et postkolonialism on „rahvusriigi kriitika globaalses ulatuses“. Selle tõestuseks toob ta 1960. aastatel aset leidnud massirahutused Lõuna-Aafrikas, Palestiinas, Indias, Pakistanis, Vietnamis, Ungaris ja Poolas, mis tema arvates oli osa „koloniaalrahvaste rahulolematusest nende rahvusriikide võimega osa saada moderniseerimise hüvedest, leevendada vaesust, ebavõrdsust ja võidelda igasuguste eelarvamuste vastu“ (lk 49). Arvasin varem, et postkolonialismi puhul on tegemist pigem koloniaalsuhete kriitikaga. Samuti ei saa ma aru, mis oli ühist näiteks 1960. aastate Ungaril ja Lõuna-Aafrikal. Pinnapealne ja suuri üldistusi tegev stiil on omane kogu artiklile.

Ometi püüavad paljud ajaloolased end asetada postkolonalismi vihmavarju alla. Isegi vastuses minu kriitikale, et postkolonialism ei puutu mitte niivõrd teadusesse kuivõrd poliitikasse, sõnab Epp Annus: „Meil on tegu ülisuure hulga kirjutistega, milles on musttuhat erinevat lähenemisviisi – mõned neist tõesti poliitilise värvinguga, teised aga kirjutatud teistele õpetlastele“. Edasi mainib Annus, et postkolonialism ei näe ette erilist metodoloogiat, ja toob välja mõned postkoloniaalse kriitika seisukohad, näiteks et domineerimine on olnud põhimõtteliselt kapitalistlik (kuna imperialism oli seotud kapitalismi esiletõusuga), kuid lisab kiiruga, et sellega ta ei nõustu, sest see jätab tähelepanu alt välja sotsialistlikud ühiskonnad. Postkoloniaalsete uuringute tuuma võtab Annus kokku järgmiselt: „[Postkoloniaalsed uuringud on] mõelnud aktiivselt kultuuriliste murrangute ning ebamugavate kohtumiste (unhomely encounters) ja neist lähtuvate mugandumise strateegiate ja identiteetide hübridiseerimise peale ning selle üle, kuidas koloniaalsed võimustruktuurid mõjutavad subjektipositsioone. Postkoloniaalsete uuringute raamistik annab teatud kriitilise impulsi, suunab õpetlasi teatud küsimustele – nagu näiteks etnilised vastuolud ja kultuurilised hübridisatsioonid. Postkoloniaalsed uuringud annavad ka teatud baassõnavara, mida saab töö käigus laiendada või muuta olevalt spetsiifilistest uurimiseesmärkidest.“

Kuna postkolonialismi uuringud ei paku ühtki metodoloogilist retsepti, vaid juhatab ainult teatud radadele, mis ei ole põrmugi uued, ja ka sõnavara on enamjaolt nähtavasti kasutu, siis mis oli viga minu kokkuvõttel (see toetub muuseas Tamme ja Burke’i raamatus avaldatud Prasenjit Duara kommentaarile) et postkolonialismi puhul ei ole tegu teooriaga, vaid „perspektiiviga, mis juhib teistsuguse kosmoloogia suunas“? See kosmoloogia püüab vastanduda euroopalikule valgustusjärgsele mõtlemisele, mis eeldab sekulaarset ratsionaalsust (Tamm, Burke, lk 65).

Kõige selle taustal ei tohiks me minu arvates pead liiva alla pista, vaid peaksime tõsiselt arutama selle üle, kas tasub kinni hoida kartesiaanlikust ratsionaalsest arutelust, kui seda võidakse näiteks pidada üheks Lääne domineerimise vormiks „subalternsete häälte“ suhtes maailma eri nurkades. Veelgi enam, teadlase ratsionaalne diskursus ja inimese kõne üldse võib mõjuda domineerivana ka teiste liikide suhtes, mis toidab planeedi püsimise mõttes ohtlikku arusaama inimesest kui looduse kuningast. Ewa Domanska on sellesse puutuvalt tänuväärselt täheldanud, et juba on ühes teadusharus ilmunud artikkel, mille kaasautoreiks on kolm šimpansit. Järgmise sammuna tuleks püüelda „liikidevahelise kompetentsi“ ja sõbraliku kooseksisteerimise saavutamise suunas teiste liikidega, milleks on vajalik „mitmeliigiline“ teadmine minevikust (lk 337). Ilmselgelt ei saa selline liikidevaheline või -ülene ajalugu olla inimkeelne, nii et me võime vaimusilmas juba ette kujutada ajalooteoseid, mis kostavad haukumise, nurrumise, piiksumise või kudrutamisena.

Sellises debatis jääksin konservatiivseks ja eelistaksin inimkeelset ajalookirjutust loomade ja inimeste ühisloomingule, kuigi ma ei soovi siinkohal pahandada loomade õiguste eest võitlejaid. Samuti ei taha ma eitada, et ka loomad mäletavad minevikku. Üldsegi olen ma päri Tamme ja Burke’i raamatu hoiakuga, mille on kõige paremini sõnastanud Ewa Domanska posthumaanse ajaloo peatükis, et ajalugu on „tulevikku suunatud minevikuprojekt“ (lk 335). Rõhutan seda alati ka oma loengutes, lisades juurde E. H. Carri tõdemuse: „Olevik on pelgalt kujuteldav eraldusjoon mineviku ja tuleviku vahel … huvi mineviku ja huvi tuleviku vastu on läbi põimunud“. Futuroloogiaga kaasneb vastutus. Kuid kelle ees?

Suurem osa ajaloolastest tunneb vastutust oma riigi ja rahva ees, kelle ajalugu uurides ja edasi andes kindlustatakse riigi ja rahva tulevik. On ka neid, kes kirjutavad tsivilisatsiooni või inimkonna ajalugu, 1990. aastate globaliseerumise laineharjal globaalset ajalugu. Seoses kliimamuutuste, liikide väljasuremise jms teadvustamisega on esile tõusnud nn posthumaanne või inimesejärgne humanitaaria, kus ajaloo subjekti veelgi laiendatakse, hõlmates kogu planeedi, kus inimene on vaid üks loom paljude liikide seas. Ainult sellise lähenemise korral võetavat vastutus kogu planeedi, mitte ainult inimkonna tuleviku eest. See on loogiline, kuid, nagu märgitud, ei ole ma valmis loobuma inimkeelest ega ka mitte ratsionaalsest diskursusest. (Seetõttu olen püsitatud endale eesmärgi kirjutada ajalugu inimesest inimeselt inimesele.) Samuti ei mõista ma, miks on välja jäetud taimed? Miks piirduda planeediga Maa?

Kainestavaid tähelepanekuid

Põhimõttelisem küsimus on minu arvates, kust võtab ajaloolane õiguse kõnelda riigi, inimkonna, soo, rassi või ükskõik kelle tuleviku nimel. Loomulikult on ajaloolasel kui sootsiumi liikmel õigus poliitilistele vaadetele, kuid mil määral tohib ta neid levitada näiteks ülikoolis? Olen alatasa olnud selle probleemi ees, sest peaaegu kõik, millest loengus juttu tuleb, puudutab inimese eetilisi või poliitilisi valikuid ühiskonna liikmena. Oleme ju kuulnud kriitikat, et ülikoolid on ühele või teisele poole poliitiliselt kallutatud. Tamme ja Burke’i raamatu autorid meid selles osas kahjuks edasi ei aita. Neile on enesestmõistetav, et ajaloolane seisab ühiskonna muutuste avangardis, õpetades „õigeid“ hoiakuid ja kombeid, kaitstes ja võimestades rõhutuid, elades sõbralikult koos teiste ühiskonna liikmete, teiste rahvaste ja teiste loomadega. See hoiak on sümpaatne, kuid väites end tundvat tulevikku, võtab ajaloolane prohveti rolli, milleks tal napib teadmisi ja legitiimsust. Just sellest, teleoloogilise ja deterministliku maailmanägemise probleemist kirjutab muuseas Karl Popper oma eespool mainitud raamatus „Historitsismi viletsus“.

Lõpetuseks tahan välja tuua Jürgen Osterhammeli tabavad tähelepanekud, mis mõjuvad kainestavalt uute suundumuste virvarris. Esiteks märgib ta, et rahvusülestele, universaalsetele, globaalsetele ja planetaarsetele perspektiividele vaatamata on „evolutsiooniline rahvuslik historism“ maailmas jätkuvalt kõige levinum ajaloomõistmise vorm (lk 22). Küllap on selle asjaolu taustaks muuhulgas ootused, mida ajaloolastele panevad nende kaasmaalased. Teiseks tuletab ta meelde, et juba Thukydidese ja Herodotose ajast peale on n-ö makro- ja mikrovaade kuulunud ajalookirjutuse juurde ja need positsioonid täiendavad teineteist, mitte ei välista. Kolmandaks ja kõige tähtsamana: alates 1980. – 1990. aastate kultuurilisest ja konstruktivistlikust pöördest on ajaloolased keskendunud (tihedale) kirjeldusele, kusjuures marksismi ja weberliku sotsioloogia traditsioonis tähtsal kohal olnud seletus on jäänud täiesti tagaplaanile. Küsimuse „miks?“ asemel on parnassil „kuidas?“. Ka Foucault’ genealoogia, mis tänuväärselt kaevab välja ajaloo võimalikud ja kasutamata kõrvalteed, ei sobitu traditsioonilise arusaamaga kausaalsusest.

Nõustun Osterhammeliga, et oleks aeg taas tähelepanu pöörata kausaalsusele. Ma ei ütle seda ainult sellepärast, et olen ise suure osa ajaloolasekarjäärist kausaalsusega tegelenud, avastades alles hiljem, et saab ka teisiti ja vahest ka lihtsamini. Olen veendunud, et suured küsimused ajaloos on ikkagi miks-küsimused ja nendele vastamine võiks lõppkokkuvõttes olla ka kõigi uute suundumuste ja perspektiivide viljakuse mõõdupuu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht