Kuulab maad: Planeerimine Fordi nimel
Kevadise laupäeva varahommikune Milton Keynes, linn keset Buckinghami maakonda, on nii idülliline kui ühelt urbaanselt elukeskkonnalt võib üldse oodata. Punaste majade read looklevad käänuliste, rahustatud liiklusega tänavate veeres, tihedates põõsastes ja katustel sädistavad ja klabistavad nokki ohtrad sulelised, Furztoni tehisjärve veerel on ennast sisse seadnud esimesed kalamehed võidu partide, laglede, tuttpüttide ja haigrutega. Punase kattega jalgrattateede võrgustik ja pisikesed kollased bussid, mis usinasti roheliste äärelinnade ja kesklinna vahet liiguvad, jätavad keskkonnateadliku ja läbimõeldult planeeritud ideaalmiljöö mulje. 1960ndate lõpul Milton Keynesi rajades võeti õppust varasemate uuslinnade vigadest ja loodi parkidest küllastatud aedlinn ümber šoppamisele ja meelelahutusele orienteeritud modernse arhitektuuriga keskosa.
Sellist tüüpi linnade toimimise eelduseks on siiski olnud tänase päevani üks keskkonnavaenulik element: eraauto, paljude meelest veel üks suurepärane komponent ideaalses eluviisis. 60ndatel, mil nii keskkonnateadlikkuse kasv kui 70ndate naftakriis olid veel ees ootamas, kuulus neli ratast kõhklusteta moodsa elu juurde ja poodlejaid vaevas südametunnistus harva. Ent kuigi Milton Keynes pakub erinevalt paljudest teistest uuslinnadest säästliku eluviisi võimaluse, kasutab ühistransporti tegelikult vaid tibatilluke osa elanikkonnast. Hoolimata tihedast rattateede võrgustikust, on see ebapraktiliselt korraldatud ja kaht ratast pruugitakse nelja asemel tunduvalt vähem kui Inglismaal keskmiselt.
Püüe muuta planeerimisega inimeste käitumist on sageli juba ette läbikukkumisele määratud. Nõukogude võim püstitas omal ajal elamuid, kus puudus selline kodanlik ja naisi tööle pühendumast takistav igand nagu köök. Selle asemel seati majade allkorrustel sisse sööklad. Korteritesse ilmusid seepeale kõikvõimalikud isetekkelised toiduvalmistamismehhanismid ja nõukogude naine võitles stahhanovlikult edasi nii töö- kui köögirindel. Janice Perlman kirjeldab, kuidas slummi- ehk favela-elanikud Rio de Janeiros isetekkelistest hüttidest välja tõsteti, et teha ruumi kõrgelamutele, mis pakkusid esmapilgul justkui kõikvõimalikke hüvesid nagu puhas vesi ja kanalisatsioon. Ent osmikutel oli üks joon, mis hügieenist olulisem: need olid n-ö kummist, võimaldades tekitada ruumi juurde, kui suurlinna saabus paremat elu otsima mõni järjekordne lellepoeg või trobikond langusid. Nii ei suutnud kortermajad vastu pidada reaalsusele, mida planeerijad muuta olid soovinud, torud ummistusid lisanduvate rahvahulkade nõudmisi rahuldada üritades ja elutingimused polnud lõpuks favela’de omadest sugugi paremad.
Perlmani näide osutab veel ühele, hoopis kurjakuulutavale joonele planeerimises: veendumusele, et inimesi võib plaani elluviimise nimel kas või jõhkralt alluma sundida. Aldous Huxley “Hea uus ilm” on düstoopia, mida tuntakse küll peamiselt autoritaarse ühiskonna hirmutava mudelina, kuid hoiatusse on peidetud ka sõnum plaani ohtlikkusest. Plaanil on mõjuvõimu ja anonüümsust tekitav mõju, see neutraliseerib planeerija ja ideoloogia ning toob esiplaanile abstraktse, autorita eesmärgipüstituse, näiteks sellised süütud ideaalid nagu stabiilsus või kord. Kontroll indiviidi üle oleks justkui sellise hädavajaliku korrastamise pealtnäha ootamatu ja paratamatu kõrvalmõju.
Favela-asukate marginaalsus Rios õigustas nende hõlpsat ja vägivaldset allutamist linnaplaneerimisele, plaani anonüümne jõud ja karistamatus mõjutab aga tihti ka tunduvalt vähem marginaalset elu. Arenguplaanid, mida nõutakse täna asutustelt ja organisatsioonidelt, struktureerivad ettevõtlikkust petliku pehmusega, kammitsevad loomingut ja hetkesündmustele reageerimist etteplaneerituse salaliku tsensuuriga. Ja ka uuslinnade planeerimisel on inimelu autode ümber tiirlema panev mõju. Kõik, mida lisaks aknast rohelusse vaatamisele Milton Keynesis teha annab, sõltub valmidusest istuda tonnise metallmonstrumi sisemusse.
Vaevalt linna planeerinud eesrindlikud kodanikud seda saavutada soovisid. Nagu tuhandete teiste nihu läinud plaanide puhul on ettenägematutest tagajärgedest kasu saajad üsna juhuslikud, näiteks auto- ja kütusefirmad. Või ehk tuleb silmapetteks roheliste lehtede varju peidetud linn ja teised sellesarnased tunnistada monumentideks jumal Fordile ja tema võimele kurikavalal moel planeerijate kätt juhtides ja inimeste hedonismi kasutades oma tahtmine saada.