Lühiühendus

Märt Väljataga

Töö, õnn ja tulumaks

Kadunud paavsti Tallinnas käiku meenutades rõhutasid meie riigimehed tema tollast vabadussõnumit. Kuid tegelikult kõneles paavst hoopis solidaarsusest. Sellest S-sõnast ei taheta meil aga enam ammugi kuulda ? on ju lahkuv peaminister ühes intervjuus selle sõnaselgelt illusiooniks kuulutanud.

Jah, pole kahtlust, et klassivõitlus võtab Eestis hoogu. Paraku on see jäänud ühepoolseks: ründavaks leeriks on kapitali huvide kaitsjad, töötajate jõud on hajutatud ja passiivsed. Lugegem rahandusministri, tööandjate ja maksumaksjate eestkõnelejate sõnavõtte, majanduslehtede juhtkirju ja tööteemalisi lehelisasid. Räägitakse näiteks vajadusest asendada tulumaks käibemaksuga ning koguni Eesti Panga presidendi kandidaat julgeb seda pöörast ideed toetada, mis vanasti oleks tema tõsiseltvõetavusele ränga hoobi andnud. Samuti kuulutatakse tööpäeva pikendamise möödapääsmatust ning kitsendatakse seadustega töötajate õigusi. Tööteemalistes lehelisades ilmuvad kurvad lood sellest, kui kerge on töötajate esindajaid vallandada.

Eesti ei ole selles mõttes muidugi mingi erand, vaid püüab püsida maailma arengusuundade esirinnas. Kui klassikalise heaoluühiskonna printsiibi järgi (nt John Rawlsi formuleeringus) tohtis võrdse kohtlemise nõudest hälbida vaid juhul, kui see toob kasu viletsamatele, siis tänapäeva sotsiaalpoliitika on võtnud omaks ka põhimõtte: kellel on, sellele antakse. See, kuidas Barbi Pilvre hiljutises Eesti Eks­pressis jõuliselt praegust ?emapalga? süsteemi kaitsma asus, näitab, et feminismgi võib sageli toimida lihtsalt klassikonflikti sogastajana.

Riigipoliitika lõppeesmärgiks ei peaks siiski olema kihistumise suurendamine ega isegi majanduse konkurentsivõime kasvatamine, vaid inimeste õnnelikkus. Püüan esitada mõned põhjendused, miks progresseeruv tulumaks ja väiksem töökoormus teeksid inimesed õnnelikumaks. Need on inspireeritud Briti tööpartei nõuniku Richard Layardi kirjutistest. Nimelt on viimase aja majandusteadus vana hea utilitarismi jälgedes asunud õnne käsitlema ja isegi mõõtma. Õnne tähtsateks teguriteks on perekond ja eraelu, tervis ja vabadus ning muidugi ka raha. Igas ühiskonnas on rikkad õnnelikumad kui vaesed. Kuid kogu ühiskonna rikastumine ei tee teda õnnelikumaks ? pigem vastupidi. Meie ootused ja mõõdupuud kasvavad ju koos sissetulekutega. Et inimesed võrdlevad oma elujärge teiste omaga, siis nad tunnevad end paremini vaid siis, kui nad rikastuvad teistest kiiremini, mitte lihtsalt samas tempos. Rikastumisega kaasnev õnnelootus paneb mind ja paraku ka teisi inimesi rohkem tööd tegema ja raha teenima. Et aga ühiskond tervikuna ei saa muutuda iseenesest rikkamaks, siis inimeste õnnepingutused kogusummas nurjuvad. Töö ja puhkuse tasakaal kaldub ?ebaefektiivselt? töö suunas.

Inimesed ei tööta ainult teenimiseks, vaid ka staatusepäraselt kulutamiseks. Kuid staatuste süsteem moodustab ühiskonnas nullsumma mängu: kui ühe staatus tõuseb, siis teisel langeb. Seega ongi ühiskonna seisukohalt rikastumiskonkurents destruktiivne: me minetame meelerahu, pereõnne ja solidaarsuse millegi sellise ? staatuse ? nimel, mille üldsummat ei saa muuta.

Progresseeruv tulumaks peakski pidurdama ohjeldamatut töötegemist ja rahahimu. See oleks nagu saastemaks õhu mürgitamise eest. Kui ma teenin rohkem ja saan endale lubada luksuslikumat elustiili, siis see sunnib ka teisi inimesi minuga sammu pidama. Ma tõstan üldist tarbimisnormi ja suurendan inimeste üldist rahulolematust.

Need, kes tahavad maksusid alandada, peaksid seletama, miks me peame tegema rohkem tööd ja ohverdama oma perekonna ja kogukonna ja solidaarsuse selles nullsumma võidujooksus. Nad võivad näiteks väita, et kõva töö tuleb tarbijaile kasuks. Aga tarbijad on ju enamasti ka ise töötajad. Pole ju mõtet end tööga tappa selleks, et tarbijaina õilmitseda. Pealegi ei rahulda saavutatud tarbimistase meid kunagi, vaid tekitab sõltuvust. Sõltuvust tekitavate nähtuste ohjeldamiseks on aga ikka kasutatud maksustamist.

Niisiis ei ole maksustamise mõte ainult riigieelarvesse raha saamine, vaid ka saastava ja sõltuvust tekitava tegevuse ohjeldamine ning töö ja puhkuse mõistliku tasakaalu säilitamine. Astmelise maksu kasuks on veel üks põhjendus: iga teenitud või säästetud lisakroon teeb vaese märksa õnnelikumaks kui rikka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht