Lääne vastu raharelvaga

Mikko Lagerspetz

Edward Lucas, Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal. Tõlkinud Marek Laane. Varrak, 2008. 247 lk. Kiiduväärse kiirusega on eestikeelse väljaandeni jõudnud raamat, mis samuti on kirjutatud imekiiresti – autori kinnitusel ainult kolme kuuga. Kiire töötempo tagajärjed aga ei ole nähtavad millegi muu kui käsitletud poliitikasündmuste tavatu aktuaalsuse näol: raamatut iseloomustab esitusviisi selgus, tavatu faktiderohkus ning hoolikalt koostatud viiteaparatuur. Edward Lucas, nädalalehe The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent, on Kesk- ja Ida-Euroopas töötanud üle kahekümne aasta ning on ilmselt üks seda regiooni kõige paremini tundvaid ajakirjanikke maailmas.

Eestisse suhtub Lucas sooja ja varjamatu poolehoiuga. Osalt on see tingitud ta isiklikest kogemustest: töötas ta ju 1990. aastate alguses Eestis ajalehe Baltic Independent tegevtoimetajana ja sõlmis sõprussidemeid paljude eestlastega, sealhulgas president Merega. Osaliselt tuleneb autori suhtumine aga veendumusest, et Eestist on Gruusia kõrval saanud üks „uue külma sõja” kahest tulipunktist. „Kui Kreml suudab murda Eesti, on ka ülejäänud Ida-Euroopa tulevik tume,” kõlab tema hinnang.

Pealkiri „Uus külm sõda” on ajakirjanduslikult lööv, raamatu sisust annab aga täpsema ettekujutuse selle alapealkiri. Raamatu teemaks ei ole maailmapoliitika, vaid Venemaa, täpsemalt Venemaa juhtiv poliitiline kiht president Vladimir Putini ametiajal. Venemaal on tekkinud „autoritaarne semukapitalism”, seadusi eirava valitsuse ja ääretuid rikkusi endale kuhjava ärieliidi sümbioos. Ärilisi suhteid kasutatakse välispoliitilise mõjuvõimu suurendamise vahendina ja poliitikat selleks, et tagada hiigelkasumite laekumine valitsusele ustavatele ettevõtetele.

Võrreldes kakskümmend aastat tagasi lõppenud külma sõja ajajärguga, on muidugi palju muutunud. Venemaa sõjaline jõud jääb praegu kaugele maha Ühendriikide ja NATO sõjalisest jõust. Kadunud on ka Venemaa ja Lääne ideoloogiline vastasseis. Samas tahab autor näidata, et Venemaa praeguste arengusuundade jätkumine kujutab endast tõsist ohtu Euroopale, võib-olla kogu maailmale. Vene juhtkonna uueks relvaks on äri, eelkõige nafta ja gaasi müük. „Nende peamine relv on meie suurim nõrkus: raha,” kirjutab Lucas.

Raamat algab ülevaatega Putini võimuletulekust, mis autori sõnul tähendas riigiaparaadi haaramist KGB poolt. Sellele on järgnenud Jeltsini ajal saavutatud poliitilise pluralismi ja vabaduse järkjärguline piiramine. Kokkuvõttes on Venemaa juhtkond 2000. aastate algusest peale loobunud nägemast läänelikus demokraatias ideaali ning hakanud rõhutama Venemaale ainuomast arenguteed. Võimaluse rahvusvahelist arvamust ignoreerida on Putini administratsioonile andnud naftatulude rohkem kui kuuekordistumine tema ametiajal. Venemaa elanikele on see tähendanud majandusliku heaolu mõningast kasvu (kuigi tervishoiusüsteem on jätkuvalt tööstusriikide viletsaim ja meeste keskmine eluiga 58 aastat), aga ka inim- ja kodanikuõiguste piiramist ning poliitilise ja ühiskondliku pluralismi lämmatamist. Lucas toob hulgaliselt detailseid näiteid võimude küünilise ja jõhkra tegutsemise kohta.

Lucas kirjeldab uue, fašismi meenutava riigiideoloogia sündi. „Suveräänse demokraatia” idee rõhutab riigi ühtsust ja terviklikkust, mis muu hulgas tähendab kogu võimu, sealhulgas parlamendi, kohtuvõimu ja riigiteenistuse allutamist riigijuhi tahtele. Edasi käsitleb autor Venemaa suhteid oma naabritega Euroopas ja Kesk-Aasias. Arutletavate teemade hulgas on muidugi kesksel kohal gaasitorude rajamine, aga ka Venemaa relvaäri maailma konfliktikolletes ning ajaloo tõlgendamist puudutavad vaidlused Ida-Euroopa riikidega. Käsitlemist leiavad ka Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamisega seotud sündmused. See, et Eesti maine ei saanud sündmuste tagajärjel tõsiselt kahjustada, tulenes Lucase arvates Venemaa ülereageerimisest, mis jättis õnneks varju Eesti valitsuse mõtlematud sammud.

Lucas küsib raamatu lõpuks: kuidas Lääs saab „uut külma sõda” võita? Ta näeb „uut külma sõda” eelkõige väärtuste konfliktina, kus peavad mõõtu võtma ausat kapitalistlikku äri ajav Lääs ning kapitalistlikku, aga korruptiivset äri ajav Venemaa. Oluline oleks, et lääne valitsused ja ettevõtted loobuksid ka hiigelkasumeid lubavatest tehingutest korrumpeerunud partneritega ning nõuaksid äritegevuse läbipaistvust ning tõhusate konkurentsireeglite kehtestamist. Ida-Euroopa riikides tuleb aga tõsiselt võtta korruptsiooni vähendamist ning diplomaatilise isolatsiooni vältimist. Euroopa Liidu teiste liikmete solidaarsus uute liikmesriikidega võib kergesti laguneda, kui nad „ei suuda solidaarsust mitte ainult vastu võtta, vaid ka ise üles näidata”.

Kas Lääne „võit” võiks siis tähendada seda, et Venemaa astub lõpuks  normaalsete riikide ridadesse? Või kas külma sõja laadse vastasseisu tekkimist on pärast paari aastakümmet jälle oodata? Otsisin raamatust Lucase vastust sellele küsimusele, aga see jäi mul siiski leidmata. On ilmne, et ta ei nõustu 1990. aastatel tavalise (näiteks Francis Fukuyama populariseeritud) seisukohaga, et Venemaa kapitalistlik moderniseerumine viib automaatselt liberaalse demokraatia tekkeni. Ta seostab Putini autoritaarset riigikorda Venemaa varasemate valitsemise tavadega ja märgib: „Venemaa on korjanud ajaloo prügikastist oma vanad ideed”. Kas tsentraliseeritus peitub Vene riigi DNAs, nagu väidab Putin? Lucas näib siiski arvavat, et Jeltsini valitsemisperiood suutis tekitada tõelisi muutusi ühiskonnas ning oleks paremas majanduslikus olukorras võinud viia stabiilse demokraatia tekkeni Venemaal. Ta ei kaldu niisiis tingimata ka kultuurilisse determinismi (mille tuntud propageerija on jälle Samuel P. Huntington). Praegu näib siiski, et demokraatlikke muudatusi nõudvad inimesed on Vene ühiskonnas marginaliseeritud, pagulusse aetud või vangis.

„Uus külm sõda” on parimas uuriva ajakirjanduse vaimus kirjutatud, asjatundlik ja kaasakiskuv. Marek Laane tõlketöö on  õnnestunud väga hästi. Toodud faktid ja arutelud teevad murelikuks. Kas on põhjust loota, et majanduspoliitiliste ja äriliste otsuste tegijad läänes (ja Eestis) hoiduvad tehingutest, mis tugevdavad autoritaarset režiimi? Kui vaadata globaalse kapitalismi toimimist tänapäeval, ei tundu optimismiks olevat ülearu põhjust: enamik naftatootjaid riike pole eales hiilanud demokraatlikkusega, aga toimetavad oma äri häirimatult edasi. Midagi on siiski võimalik teha ka koduse ja Euroopa Liidu poliitika abil. Võib-olla seisneb raamatu uudseim ja olulisim sõnum Venemaa naabritele selles, et korruptiivsust, halba valitsemist ja demokraatia puudujääke tuleb vaadata kui julgeolekupoliitilist riski.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht