Läänemere ristisõjad ja Euroopa: kakskümmend aastat hiljem

Linda Kaljundi

Eric Christianseni raamat puudutab pea kõiki Eesti keskaja suuri teemasid. Eric Christiansen, PÕHJALA RISTISÕJAD. Tõlkinud Marek Laane, eessõna Anti Selart. Tänapäev, Tallinn 2004. 418 lk.

Eric Christiansen on Taani päritolu inglise ajaloolane, kes on kirjutanud ühe Hispaania ja mõned Põhjamaade ajalugu puudutavad raamatud. Medievistika ajalukku jäädvustas ta ennast aga 1980. aastal Londonis ilmunud teosega ?Põhjala ristisõjad?, mis on jäänud siiani ainsaks sellele teemale pühendatud ingliskeelseks monograafiaks. Nüüd on Christianseni raamat ilmunud ka eesti keeles ning ka meil on see ainus omataoline teos.

Kuigi raamat kannab nime ?Põhjala (resp. Põhjamaade) ristisõjad? (?The Northern Crusades?), on selle fookus ilmselgelt Läänemerekeskne. Eesti kontekstis tekitab see pealkiri segadust, kuna siin tähistab Põhjala esmajoones Skandinaaviat ning kindlasti ei mahu selle mõiste alla Baltimaad, praegused Venemaa, Preisimaa ja Põhja-Saksamaa alad. Just seal peeti raamatus kirjeldatavad ristisõjad, skandinaavlased aga võtsid ristisõdadest osa juba ründajate, mitte rünnatavate poolel. Vahest oleks seega sobivam pealkiri ?Läänemere ristisõjad?. 1980. aastate algusest peale on kerkinud esile rida teemasid, mis aitasid kaasa huvile Läänemere ristisõdade vastu: üha rohkem on hakatud tundma huvi ristisõdade vastu, mis suundusid mujale kui Pühale Maale, on asutud uurima keskaegseid koloniaal- ja rajamaade ühiskondi (mille hea näide on Läänemere-äärsed maad), samuti kasvab siiani tõusujoones Euroopa kujunemisele pühendatud kirjanduse hulk.

 

Esimene omataoline

Nii on praeguseks Läänemere ristisõdade kohta ilmunud palju suuremaid ja väiksemaid uurimusi. Ent uus inglis- (ent miks mitte ka saksa-) keelne monograafia puudub endiselt. Christianseni raamatu ilmumine oli seega nii õnnelikult kui õnnetult ajastatud. Esimese omataolisena jätab ta veel pikaks ajaks jälje, teisalt aga tuli see välja just enne mitmete uute küsimuste püstitamist ja uurimuste ilmumist. ?Põhjala ristisõdade? tõlkimise vajalikkuse üle võib vaielda, ent kummatigi ilmus see heal ajal. Raamatu müügilejõudmisega peaaegu samaaegselt alanud vaidlused ajalooõpikute üle tegid taas ilmseks, et muinasaja, muistse vabadusvõitluse ja keskaja kohta käibiv diskursus vajab analüüsimist. Alles siis saame tõsisemalt rääkida vanema ajaloo rollist eesti rahvusliku identiteedi kujundajana. Praegu peame aga tuginema käsitlusele, mis on kohati küll uuemate uurimustega kaetud, ent tugineb tervikuna veel suurel määral rahvusliku ajalookirjutuse traditsioonile. Kuna ?Põhjala ristisõjad? puudutavad pea kõiki Eesti keskaja suuri teemasid, siis pakub see teos kõigile lugejatele hea võimaluse nende üle kaasa mõelda.

Nagu Andrei Hvostov on juba osutanud (Areen 11. XI), seisneb ?Põhjala ristisõdade? põhiväärtus selles, et selle autor vaatleb Eesti ajalugu laiemas kontekstis ning näitab, et eestlaste vallutamine oli vaid üks episood Euroopa laienemise protsessis. Poliitilise ajaloo analüüsimine on kindlasti üks Christianseni raamatu tugevamaid külgi; nii õnnestub tal kaardistada mõjusid, mida Läänemere ristisõdadele avaldasid Skandinaavia, Saksamaa ja Venemaa valitsejad ning võimuvõitlused Euroopas, Püha Maa ristisõjad, paavsti poliitika jne. Samuti annab ta meile võimaluse võrrelda Eestimaal toimunut teiste Läänemere ristisõdadega, täites sellega olulise tühimiku ? puudub meil ju uuem kirjeldus isegi lähinaabrite nagu Soome, Rootsi või Leedu keskaja kohta.

Raamatu ajaline raamistik ei piirdu aga sugugi muistse vabadusvõitluse lõpuga, vaid jälgib kolooniate arengut ja rajamaa ühiskondadele iseloomulikke nähtusi (pidevad võitlused, liidud ja vaherahud nii sise- kui välisvaenlastega ning kultuurikontaktid) kuni reformatsioonini välja. Nii koorub siit veel üks aspekt, mis vajaks Eesti ajaloo kontekstis kindlasti senisest laiemat teadvustamist. Asjaolu, et võitlused maa ja võimu pärast ei lõppenud Eestis kaugeltki 1227. aastaga, on ikka kippunud jääma rohkem kui sada aastat hiljem toimunud Jüriöö ülestõusu varju. Kuivõrd on seda mõjutanud baltisaksa ajalookirjutuse traditsioonid, kuivõrd aga selgepiiriliste koidu- ja pimeduseaegade otsimise iha, on omaette uurimisteema.

 

Sõja ja misjoni  vastandlikkus

Raamatus esinevatele suurematele faktivigadele on eessõnas tähelepanu juhtinud Anti Selart. Neid kõrvale jättes tahaksin aga järgnevalt osutada kahele Christianseni käsitluse lugemisel esile kerkivale probleemide ringile, mis pakuvad huvi just rahvusliku ajaloodiskursuse seisukohalt: autori suhtumine ristisõdadesse ja pilt, mille ta loob Läänemere ääres elavatest paganatest. Viimasel ajal on üha enam ajaloolasi loobunud püüdest määratleda ristisõdade ühtset ideoloogiat. Selle asemel on nad pöördunud mentaliteediloolise käsitluse poole, nähes ristisõdades tolle aja, ootuste ja lokaalsete huvide väljendust. See vastandub varasemale käsitlusele ristisõjast kui reglementeeritud ettevõtmisest, mida juhtis paavsti kõikvõimas käsi. Samuti on tohutult kasvanud ristisõdade ajaline ja ruumiline raamistik, mis hõlmab nüüd Pühal Maal XI ? XIII sajandini peetud võitluste kõrval ka Hispaania tagasivallutamise mauridelt XI ? XIII sajandini, võitlused hereetikute vastu Euroopa südames XIII sajandil, sõjaretked Läänemere ääres XII ? XVI sajandini ning võitluse türklaste pealetungiga XV ? XVI sajandil, kui loetleda vaid tähtsamaid sündmusi.

Christianseni võib õigupoolest pidada üheks selle tõlgenduse pioneeridest. Ta nimetab Läänemere ääres XII ? XVI sajandil toimunud sõjaretked ristisõdadeks, ta ei eelda ristisõdadelt alati paavsti heakskiitu ning analüüsib osapoolte huvisid. Tema pakutud ristisõdade ideoloogia tõlgenduses võib aga leida mitmeid vaieldavusi. Nii on ta läbivalt rõhutanud sõja ja misjoni vastandlikkust. Keskajaks oli kirikul aga seljataga pikk ususõdade traditsioon ning Läänemere ristisõdade ajaks ka Esimene ristisõda. Slaavlaste juures paar sajandit väldanud misjon oli näidanud, et rahumeelne jumalasõna kuulutamine on üsna väheviljakas. Kuigi vägivaldne misjon jäi kahtlemata alati ebamugavaks, teoloogiliselt lõpuni põhjendamata probleemiks, siis reaalsuses kujunes sellest sajandeid väldanud edukas praktika, nagu ka ristisõdadest. Koostöö kohalike valitsejatega oli ainus edu viis misjonile kindlustada ja seda mõistsid esimeste seas misjonipreestrid ise.

Keskendudes osapoolte territoriaalsetele ja poliitilistele motiividele, tõlgendab Christiansen ristisõda ja misjonit eelkõige kui sobivat ettekäänet sõja alustamiseks. Eriti üksikute ristisõdijate puhul on selline motiivide eristamine liiga skemaatiline; keskaja ühiskonna puhul, mis enamik tahke oli läbi põimunud usu ja kirikuga, võime rääkida eelkõige kollektiivsest religioonist. Samuti võis usu kaitseks ette võetud sõda legitimeerida nii selle käigus toimunud vallutusi kui tagada selle läbiviijatele sotsiaalse prestii?i.

Järjekindlalt kaldub Christiansen kõigi sündmuste tagant otsima paavsti suunavat kätt, mitte aga kohalike jõudude huvisid, kuigi just viimased on raamatus hästi kirjeldamist leidnud. Eriti põhjalikult peatub ta sõjalistel ordudel, märksa vähem aga aspektidel, mis tagasid ristisõdade ja kolonialiseerimise protsessile laia sotsiaalse baasi (linnade, kaubanduse ja aadelkonna kujunemine, uusasunikud jne). Nende rolli suurem rõhutamine muudaks mitmekülgsemaks ka ekspansiooni edu seletuse, mille puhul on raamatus piirdutud traditsiooniliste põhjustega nagu kristlaste parem organiseeritus, sõjatehnika ja ressursid.

Et ristisõdade tulemusel juurdus Läänemere kallastel lääne tsivilisatsioon, siis annab Christiansen neile üldjoontes siiski positiivse hinnangu. Isalikult kolonialistlik toon domineerib eriti selgelt teose eessõnas, avaldudes muu hulgas nii esmaväljaande külma sõja aegses retoorikas kui uusväljaande eessõnas, mille sõnul taasiseseisvunud Balti riigid vaatavad taas ?abi ja toetust otsides? läände. Nii tekib muidu selgelt vägivalda hukka mõistva autori tekstis omalaadne paradoks, sest paratamatult jääb õhku küsimus, kuidas oleks nii järsk muutus võinud toimuda rahumeelsel teel.

 

Baltisaksa või ärkamisaja traditsioon

Eesti ajaloodiskursuses on praegu lahtine küsimus, milliste väärtushinnangute najal peaksime ennast nüüd muistse vabadusvõitlusega suhestama. Siiani on valida kahe võimaluse, baltisaksa ja ärkamisaegse traditsiooni vahel. Neist viimane on edasi kestnud nii eesti- kui taasiseseisvumisaegses rahvuslikus ajalookirjutuses (tinglikult sarnanes sellega ka nõukogudeaegne käsitlus ristisõjast kui röövvallutajate agressioonist). Keskseks väärtuseks on siin eestlaste võõrandamatu õigus oma maale, mis ulatub tagasi muinasajani, ning kõiki hilisemaid sõdu ja ülestõuse tõlgendatakse muistse vabadusvõitluse igavese taaskordumisena. Baltisaksa ajalookirjutuse poolt esile tõstetud väärtused elavad teisenenud kujul edasi arusaamas, et ristisõjad liitsid Eesti Euroopaga. Seegi on selgelt hinnanguline lähenemine, kus tsivilisatsiooni ja metsikuse veelahe läheb Lääne-Euroopa mõõdupuude kohaselt. Samuti on siin vastandatud ida ja lääs, Euroopasse integreerumise kõrval pakutakse välja sünge alternatiiv, väikse Eesti kadumine Venemaa kaootilisse kultuuriruumi. Kumbki lähenemine ei mõtesta puhtal kujul Liivi- ja Eestimaa ristisõdu laiemas kontekstis. Mõlemal puhul on olemas pretensioon ainulaadsusele, olgu tegemist siis unikaalse rahvusliku tragöödia või unikaalse rahvusliku triumfiga pimeduse ja metsikuse üle.

 

Pilt paganatest

Siit võib lõpetuseks veel veidi edasi liikuda ja küsida lühidalt ka selle järele, kuidas on siis ?Põhjala ristisõdades? kujutatud neid Läänemere-äärseid metsikuid paganarahvaid, kelle ristisõdijad lääne tsivilisatsiooni rüppe tõid. Kohalike rahvaste ja maade kirjeldamisel tugineb Christianseni tekst paljuski keskaegsetele kroonikatele. Nende tekstide taga on aga erinevate huvide kõrval ka määratu intertekstuaalne ruum (piiblist ja Rooma ajalookirjutusest pühakuelulugudeni), mis aitas kroonikutel tundmatuid maid ja rahvaid paigutada juba arusaadavasse tõlgendusraamistikku. Samuti on need kantud selgest meie ja teiste vastandusest, kus ühel pool asub Lääne-Euroopa kristlik maailm ning teisel pool paganad ja nende maa. Olukorras, kus kirjeldus on üles ehitatud  meie ja teise, normi ja mittenormi vastandusele, saab määravaks kõik erinevale ja võõrale viitav. Nii räägib see kahtlemata rohkem kirjeldajast kui kirjeldatavast. Keskajal kirjeldati Läänemere paganaid julmade, metsikute, tundetute ja reetlikena ning nende maad metsiku, läbipääsmatu, pimeda ja külmana. Christiansen tekst kasutab sageli samu märksõnu, andes nii hämmastavalt sünge pildi. Läänemere maade kirjelduse ja vahest isegi terve raamatu Leitmotif on kahtlemata talumatu külmus, mis muudab kogu elu peaaegu võimatuks. Samuti omandab siinne loodus tervikuna pigem negatiivse tähenduse. Just loodusega peavad ristisõdijad kogu aeg võitlema: nii nagu kroonikates ähvardavad neid ka Christianseni raamatus tormine ja salakaval meri, mis tuleb laevastikke ehitades alistada; tihedad metsad, mis tuleb põllumaaks raadata ja teedega läbipääsetavaks teha; suur hulk metsikut maad, mis tuleb alles viljakandvaks teha; siin luusivad ringi metsloomad, kes tuleb kinni püüda ja nülgida ?  ja, muidugi, paganad, kes tuleb alles ristida.

Nii võivad nii keskaegsed kroonikad kui Christianseni raamat rääkida meile küll palju lääneeurooplasi vallanud mõtetest, kuid need ei pruugi meid  põlisrahvaste ja nende maade tundmaõppimisel kuigivõrd aidata. Taas päevakorda tõusnud küsimuse, kuidas ja mil viisil saame rääkida eestlastest XIII sajandi alguses, lahendamine on seega keeruline ülesanne; arvestades, et meie peamine kaasaegne jutustav allikas on misjonipreester Henriku kirja pandud Liivimaa kroonika. Loodetavasti ei tule järgmise nendele teemadele pühendatud raamatu ilmumiseni oodata veel kakskümmend aastat ning kahtlemata oleks kõige tervitatavam eesti autorite käsitlus. Arheoloogid on selles vallas juba head eeskuju näidanud; samuti leiab huviline erinevate keskaega ja muistset vabadusvõitlust puudutavate teemade kohta kirjandust raamatule lisatud bibliograafiast. Omamaiseid monograafiaid oodates tasuks aga seni tõlkida uusim käsitlus ristisõdadest Läänemerel, seekord taanlaste vaatevinklist: eelmisel kuul ilmus Kopenhaagenis taani ajaloolaste J. H. Lindi, C. S. Jenseni, K. V. Jenseni ja A. L. Bystedi ühisteos ?Taanlaste ristisõjad: sõda ja misjon Läänemerel? (?Danske korstog: Krig og mission i Østersøen?). Ka Rootsis on järgmisel sügisel oodata oma Läänemere ristisõdade raamatut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht