Läänemaailm teel türanniasse?

Saba ei hakka mitte kunagi liputama koera. See on tingitud füüsikaseadustest. Kui ikka USA ja Euroopa Liidu majandus on kokku Venemaa majandusest vähemalt 20 korda suurem, siis ei suuda Venemaa põhimõtteliselt võita läänemaailma.

JÜRI SAAR

Timothy Snyder, Tee vabadusetusse. Venemaa, Euroopa, Ameerika. Tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Mall Laur. Kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2024. 256 lk.

Timothy Snyderi „Tee vabadusetusse“ ilmus juba 2018. aastal, kuid teema, see on läänemaailma kõrvalekaldumine senisest pikaajalisest arengutrendist, mille puhul on inimeste vabadus olnud arengu vältimatu eeltingimus, on sama aktuaalne. Aastal 2024 on sõda keset Euroopat kestnud juba üle kahe aasta ja meie tsivilisatsiooni nii seest kui ka väljast ähvardavad ohud on omandanud üha selgemad piirjooned. Seejuures on aga üha raskem aru saada, mis toimub maailmas tegelikult. Kuidas ikkagi näha olevikku ja ajalugu, nagu see on, ja mitte nii, nagu seda esitavad mitmed oma­kasupüüdlikud jõud?

Tööalaselt on Timothy Snyder seotud mitme maailma juhtiva ülikooliga ning on tuntud ja tunnustatud teadlane. Filosoofiadoktori kraadi sai ta moodsa ajaloo alal 1995. aastal Oxfordi ülikoolis. Praegu on ta Yale’i ülikooli ajalooprofessor. Eesti Vabariik tunnustas teda aastal 2015 Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgiga.

Snyder meenutab „Tee vabadusetusse“ alguses 2010. aasta Smolenski lennukatastroofi, mille tõttu hukkus suur osa Poola poliitilisest eliidist, kes oli teel Katõni massimõrva mälestusüritusele. Tegemist on tõepoolest sümboolse juhtumiga, mille kohta liigub tänini vandenõuteooriaid, sest absurdseid asjaolusid on selles tragöödias liigagi palju (nt sündmuspaik Vene sõjaväelennuväli, mille tehniline olukord oli küsitav, Vene sõjaväe lennujuhtide puudulik inglise keele oskus, kasutati Vene lennukit TU154M, mille regulaarne tehniline hooldamine toimus Venemaal, Poola presidendi ja õhuväeülema meekonna töösse sekkumine, mis tõi kaasa turvanõuete eiramise). Nii algas 2010. aastal järelemõtlemise aeg.

Snyder esitab originaalse ajaloo käigus poliitika vahetumise idee. Autori nägemuse järgi on kogu periood Teisest maailmasõjast alates käinud võistlus kahe, mõlemal juhul paratamatult saabuma pidava tulevikustsenaariumi vahel: kommunism vs. demokraatlik, liberaalne heaoluühiskond. Snyderi arvates sai umbes 2010. aastal läbi etapp, mil muinasjuttudega „ajaloo lõpust“ juhiti ameeriklasi ja eurooplasi paratamatult saabuvasse helgesse homsesse (lk 12), mis kohe-kohe olevat kätte jõudmas. Snyder jätab aga tähele panemata fakti, et sõjajärgsetel aastakümnetel läänes tõepoolest edeneti heaoluühiskonna ülesehitamisel ning selle vilju said seal nautida kõik, mitte üksnes rikkurite kiht.

Paratamatuse poliitikast lähtuti ka Nõukogude Liidus kommunismi ehitades ehk eesmärk oli sama, teed sihile jõudmiseks aga erinevad. Läänemaailma paratamatu triumfaalne võit kommunistide pakutud paratamatult saabuva tuleviku üle leidis aset 1991. aastal, mil lagunes Nõukogude Liit. Tulevik pidi olema vaid oleviku jätk. Progressi seadused olid täpselt teada ja ülimad, mistõttu turumajandusele, demokraatiale ja üleilmsele rahule polnud alternatiivi – ajalugu oli läbi saabunud, edaspidi pidi toimuma üksnes peenhäälestamine.

Senise paratamatu tuleviku poliitika asemele tuli Snyderi hinnangul igavikupoliitika koos oma eripäradega. Ühisosana kaotatakse mõlema, nii paratamatuse- kui ka igavikupoliitika puhul faktid ja muudetakse need jutustusteks, luues nii ajapikku ilma ajaloota põlvkondi. Faktid on ühel juhul vaid pinnavirvendus, mis ei muuda edulugu. Igaviku poole kaldujad peavad aga iga sündmust tõestuseks ohtude pideva tagasituleku kohta. Mõlema puhul ei vastuta toimuva eest keegi, olgu tegemist progressi või ajajärguga, mil progress annab maad hukatusele.

Igavikujutustus paratamatusejutustuse asemele

Igavikujutustus toob kaasa teist laadi ajatunnetuse kui paratamatuse jutustus: aeg ei ole enam sirgjoon tulevikku, vaid ringjoon, mis toob varasemad ohud ikka ja uuesti tagasi. Parem tulevik ei oota kõiki inimesi, kogu inimkonda, vaid igavik asetab tsüklilise ohvriloo keskele ühe rahva: Moskvast vaadatuna venelased, Washingtonist vaadatuna ameeriklased. Igavikupoliitikute veendumus on, et valitsus ei saa aidata kogu ühiskonda, vaid ainult kaitsta ohtude eest (lk 13).

Autorile ei meeldi absoluutselt kumbki faktidest irduv poliitika, mis on mõistetav, sest ajaloolase rolliks on mõlema puhul olla võimude truu teener, kelle tööks on valitsejate tarkuse väsimatu kiitmine. Teose eesmärk on ambitsioonikas, sest Snyderi järgi on see raamat „katse võita ajaloolisele ajale tagasi olevik ja seeläbi võita poliitikale tagasi ajalooline aeg. See tähendab püüet mõista ühte omavahel seotud sündmuste kompleksi kaasaegse maailma ajaloos Venemaast Ameerikani ajal, mil faktilisus ise on seatud kahtluse alla“ (lk 14). Autori arvates saab lootuse panna paljuski uurivale ajakirjandusele (raamatu motoks ongi pühendus „reporteritele, meie aja kangelastele“), mis suudab tuvastada tegelikkuse faktid ja nii olla aluseks oleviku tagasivõitmisele ja seeläbi võita poliitikale tagasi ajalooline aeg.

Teosel on kolm põhiteemat: vaatluse all on see, mis on juhtunud Venemaaga, mis toimub Euroopaga ja millises suunas liigub Ameerika. Kõige enam kardab autor, et Venemaa areng juhatab sisse suundumused läänemaailmas. Siin­kohal tuleb etteulatuvalt öelda, et Venemaa pole seniajani mitte kunagi olnud objektiivses tähenduses suunanäitaja. Pigem vastupidi: Venemaal on ikka vaadatud lääne poole, kas sealt eeskujusid ja abi otsides või hoopis läänt kõikvõimalikes surmapattudes süüdistades ja sõimates. Ühe järjekordse tsüklivahetuse käigus pöördus Venemaa 2013. aastal Euroopa Liidu ja lääne vastu, mõistes selle hukka kui dekadentliku ja (vene)vaenuliku (lk 11). Seega süüdistati läänt järjekordselt selles, et seal ei armastata Venemaad ja venelasi.

Snyder proovib aru saada, miks ikkagi (kollektiivne) Putin käitub just nii ja mitte teisiti. Ta teeb selleks põhjaliku ekskursi Venemaa poliitilise mõtte kujunemise ajalukku. Autori arvates on Putin ja temale lähedal seisvad persoonid saanud innustust Ivan Iljinilt, kelle Snyder määratleb kui kristlik-fašistliku filosoofi (lk 17-18). Iljin saadeti 1922. aastal Venemaalt maapakku ja Berliinis kirjutas ta valmis programmi Nõukogude Liidu vastastele, keda nimetas valgeteks. Kuigi ta suri 1954. aastal unustatuna Šveitsis, said tema ideed Putini võimule tulles Venemaal populaarseks. Iljini peamise idee järgi ei tule Venemaad käsitleda mitte kommunistliku ohu, vaid tulevase kristliku maailmapäästjana (lk 20).

Snyder ilmselt liialdab Iljini ja tema ideede tähtsusega nii Putini kui ka Venemaa praeguse eliidi jaoks. Selliseid isemõtlejaid on Venemaal esile kerkinud regulaarselt, kuid nende ideid on valitsejad kasutanud üksnes illustratiivsetel eesmärkidel. Uskuda, et kunagisest kommunistist, ateistist ja kagebistist Putinist on saanud sarnaselt tema lähemate võitluskaaslastega veendunud kristlane, tähendab suurt-suurt naiivsust. Putin oleks ja on nõus võimu nimel deklareerima ükskõik mida. Selle kohta annab tunnistust Venemaal praegu valitsev eklektiline maailmapilt ja suhtumine ajalukku. Sarnaselt varasema venemaise praktikaga nopitakse kusagilt ajaloo kolikambrist vastavalt hetkevajadusele välja mingeid isikuid ja ideid, et need pärast äratarvitamist jällegi sinna tagasi panna. Seda pani terase vaatlejana XIX sajandil tähele juba de Custine.

Läbiv teema on kõigi nende isemõtlejate puhul aga vene natsionalism, mida on varem nimetatud suurvene šovinismiks. Vene rahvas on olend, „looduse hingestatud organism“, kuhu kuuluvad osised („rakud“) ei otsusta kunagi ise oma kuuluvuse üle. „Püha jagamatu Venemaa“ alla kuulub kindlasti ka Ukraina (lk 22) ja meie siin jällegi mäletame, et eestlaste koostöö Vene valgetega bolševike purukslöömiseks takerdus just selle taha, et nood ei tahtnud tunnistada Eesti riikliku iseseisvuse võimalikkust. „Iga lahing, mida venelased on kunagi pidanud, on Iljini järgi olnud kaitselahing. Venemaa ei tee kunagi halba, halba saab teha ainult Venemaale“ (lk 23).

Venemaal puudub legaalne omand

Autor räägib naiivset juttu oligarhidest, seda nii Venemaal kui ka Ameerikas. Selles avaldub jällegi tema selge vasakliberaalne suunitlus. Oligarhia mõiste pärineb juba Thukydideselt ja tähendab „rikka vähemuse võimu“. Paraku on see Venemaa kohta pealiskaudne üldistus, sest Venemaal erinevalt läänemaailmast puudub legaalne omand kui selline. Puuduvad ka oligarhid kui elitaarne kiht, kellele kuulub suuremat sorti omand. Mõned isikud on Putini loal ametis oligarhidena, kel sel perioodil on hea aeg, kuid võib juhtuda, et ühel hetkel jõuab kätte halb, kannatuste aeg.

Nii et Putin pole Lenini-sarnane filosoof, kes püüab praktikas teostada mingeid talle armsaid ideid. Putin käitub just sellisel viisil, nagu ta käitub – ja mitte intellektuaalsete otsingute tulemusel, vaid lihtsalt seetõttu, et tahab ja saab niiviisi käituda. Seetõttu, et ta on türann ja isevalitseja Venemaal, kus ainult niisuguseid valitsejaid ongi nähtud. Ja toetub ta seda tehes eelkõige ustavatele opritšnikutele (KGB, FSB), kelle hulgast ta ise pärit on. Ja kõik tema alamad on sisuliselt orjad, kellel puudub vähimgi õigus oma saatuse üle kaasa rääkida. Seega võib sedastada, et Venemaal on realiseerunud Berdjajevi hoiatus, mille järgi „tšekaa jumala nimel on õudsam kui tšekaa kuradi nimel“ (lk 28).

Autori pikk peatumine Gumiljovil ja tema Euraasia kontseptsioonil (lk 62–65) on võib-olla õigustatud ingliskeelsete lugejate puhul. Eesti keeles on ilmunud Gumiljovi peateos, nii et seda autorit tuntakse suhteliselt hästi. Omapärane, et Vene kurjamite hulka, kes kõik on mõjutanud Putini vaateid, on Snyder lülitanud tema nõuniku Gljazevi (lk 71-72). Muidugi pole tegemist ei mõjuka teoreetiku ega praktikuga, vaid ühe tavalise läänemaailma suunas sõimlejaga, keda võiks nimetada kümneid. Ka kõik need kinnisvaraarendajad (nt Agalov, Tohtahhunov), kes kaovad paratamatult ühel hetkel juhi kõrvalt, et teha teed uutele, on tegelikult tühised tegelased.

Euroopas ei suudetud või ei tahetud aga pikka aega mõista triviaalset asjaolu, et Venemaa pole enam lääne sõber. Euroopa suurriigid käitusid Snyderi järgi nagu „rikas, oma varanduse ja heaolu pärast värisev vanamutt“, kes lõpuks kindlasti „nahka pannakse“. Euroopa juhid ei saanud esimese hooga aru, et Ukrainas lüüakse hingekella ka Euroopale. „Kui Venemaa asus ründama, ilmnesid Euroopa haavatavused, algas populistide hea põli ja tumenes tulevik“ (lk 59).

Raamatu kõige hinnatavam osa on see, kus Snyder räägib Ameerikast ja Trumpist. Kes ikkagi ja kuidas tegi valmis president Trumpi? Snyderi arvates sai Trumpist president Venemaa väga aktiivsel kaasabil. Putini suurim kampaania oli käivitatud kübersõda Ameerika hävitamiseks ja Venemaa oligarhia saavutas 2016. aastal Snyderi hinnangul erakordse võidu. Venemaa juhid toetasid Trumpi kandidatuuri avalikult ja õhinaga. Terve 2016. aasta rääkis Venemaa eliit Trumpist kui „meie presidendist“ (lk 147).

Ebaõnnestunud kinnisvaraarendaja

Trumpi jõudmisel ovaalkabinetti oli autori arvates kolm etappi. Esiteks pidid venelased tegema äpardunud kinnisvaraarendajast nende kapitali vastuvõtja. Teiseks pidi ebaõnnestunud kinnisvaraarendaja kehastuma Ameerika televisioonis edukaks ärimeheks. Ja kolmandaks sekkus Venemaa jõuliselt ja sihikindlalt 2016. aasta presidendivalimistesse. Kogu selle aktsiooni kestel teadsid venelased täpselt, et Trump ei ole erakordselt edukas ärimees, vaid üks Ameerika luuser, kellest tehti sihipäraselt Venemaa sõltlane ja tööriist. Snyderi hinnangul päästis Vene raha Trumpi saatusest, mis peaks saama osaks igaühele, kelle arvel on samasugune läbikukkumiste jada (lk 148).

Snyder ei nimeta Trumpi mitte lihtsalt populistiks, vaid sadopopulistiks, poliitikuks, kelle eesmärk on kahjustada oma valijaskonna kõige haavatavamat osa. Valutegemine „omadele“ teeb valust kandva idee ja kandvast ideest saab seejärel veel suurem valu. Sedasama teeb Putin Venemaal oma alandlikke riigialamaid ahistades ja Ukrainas ohverdades, samal ajal neile propaganda kaudu sisendades, et vaenlaste valu on veelgi suurem. (lk 183-184). Venelaste puhul lisandub siia religioosne aspekt „kannatustest kui pühitsemisest, märterlusest“. Tegelikult on sellises käitumises ratsionaalne loogika olemas: „Mida halvem, seda parem“, eriti, kui õnnestub süü toimuva eest veeretada vaenlaste kaela.

Trumpi presidendiks saamine aastal 2016 oli Moskva režiimi, eelkõige selle riigi eriteenistuste edukas aktiivmeede. Kuid siis tuli aasta 2020, mil Trump sai valimistel ponnistustele vaatamata lüüa. Ameerika valija tegi oma otsuse, kaevelgu kaotaja Trump selle üle nii palju kui tahab. Aastal 2024 näib üha enam kehtivat asjaolu, et Trump on olnud Ameerikas ajutine nähtus, keda mõne aja pärast keegi enam mäletada ei taha ja kes kaob ajaloost nagu paha unenägu. Ameerika arengusuuna kardinaalne muutmine tema juhtimisel jääb üsna kindlalt ära. Putin on seevastu valitsejana just selline, millist Venemaal ikka on näha tahetud. Potentsiaalne türannia Ameerikas ja reaalne türannia Venemaal on kaks ise asja.

Snyderi arvates peibutasid Venemaa valitsemismeetodid Ameerika potentsiaalseid oligarhe, mistõttu on tekkinud oht nagu Venemaal, et fašistlikud ideed konsolideerivad oligarhiat (lk 185). Muidugi on Ameerika ühiskonnas rahal ja rikkusel olnud alati suur mõjuvõim, kuid demokraatlikud valitsemisprotsessid ja -institutsioonid on alati suutnud piirata rahavõimu kuritarvitamist. Ameerikas on küll poliitiline eliit, kuhu kuulub kindlasti rohkem jõukaid inimesi kui keskklassi esindajaid, kuid tee tippu kulgeb eranditult valimiste kaudu. Toetushääl tuleb maksku, mis maksab tegelikel valimistel kätte saada. Ja pealegi pole üldse loogiline, miks peaksid Ameerika tõeliselt rikkad inimesed järsku usaldama esindusisikuna hädavares Trumpi, kes pole osanud teha muud tarka kui isalt saadud rikkus ära raisata.

Snyderi innukus võidelda praeguse maailma halbade tendentsidega on kindlasti sümpaatne. Teatav annus seda laadi idealismi on hea, ometi tundub Snyderi vaade veidi lihtsameelne. Mis juhtus tegelikult? Mis käivitas sündmuste ahela? Mida näeme Venemaa juhtkonna reaktsioonis ja miks see on just sel moel vassiv ja keerutav? Need küsimused vajavad endiselt vastamist. Snyderi hirm on ehk ka veidi kohatu. Sõja võidab ikkagi see, kellel on tugevam majandus, paremad relvad ja sõduritel parem ettevalmistus, mitte see, kes valetab ennast suuremaks ja tugevamaks, kui ta tegelikult on. Kui ikka USA ja Euroopa Liidu majandus on kokku Venemaa majandusest vähemalt 20 korda suurem, siis ei suuda Venemaa põhimõtteliselt võita läänemaailma. Saba ei hakka mitte kunagi liputama koera. Selle tingivad füüsikaseadused. Läänemaailm peab jääma endale kindlaks ja mitte laskma ennast ahvatleda Venemaa vilgutatud virvatuledest.

Kohati häirib ses raamatus Carl Schmitti regulaarne kritiseerimine (stigmatiseerimine, tühistamine), mis on millegipärast olnud vasakpoolsete haritlaste seas Teise maailmasõja järgsel ajal tavaline. Reeglina ei kiputa sama karme standardeid kasutama kommunistlike mõtlejate ja riigi mõtestajate kohta. XX sajandi esimese poole konservatiivsel õigusteadlasel ja mõtlejal on ka tänapäeva kohta palju öelda.

Schmitti keskse idee järgi on iga riigi kui suverääni poliitika aluseks sõbra ja vaenlase eristamine. See pole sama mis öelda, et üks rahvas (venelased) on kogu maailma vabastajad ja kõigist teistest ülemad (nt à la Iljin, Dugin, Surkov). Schmitti rolli võimaliku natside ideoloogina uuriti väga põhjalikult ja teda kuulati seoses Nürnbergi protsessiga üle. Süüd temal ei leitud, kuid kuulumise eest natsionaalsotsialistlikku parteisse keelati tal töö professorina ülikoolis. Kirjutisi võis ta avaldada jätkuvalt.

Tsivilisatsioonide teooria kuritarvitamine

Snyder kirjeldab (lk 62), kuidas Putin tegi programmkõnes viite Schmitti „suurte ruumide“ kontseptsioonile. Schmitt räägib tõepoolest „suurruumidest“, mis ühendavad omavahel sarnase kultuuritaustaga rahvad. Seesuguseid mõtteid kohtame Weberil, Huntingtonil jpt, keda ühendab huvi erinevate tsivilisatsioonide vastu. Schmitt pole kunagi rääkinud „passionaarsusest“ ja „passionaaridest“, mõistetest, mis pärinevad Gumiljovi etnogeneesi ja eurasianismiga seotud ideestikust. See on puhas tsivilisatsioonide teooria kuritarvitamine, mida kohtab just tänapäeva Venemaa ideoloogide juures.

Ka fašistid on korduvalt autori sihtmärgiks (eriti Rumeenia päritolu fašistide, s.o Ciorani, Codreanu, Randa regulaarne esiletoomine mõjub kuidagi kummastavalt). Meie siin Eestis teame, et „fašist“ pole muud kui Moskva sõimusõna, mida on meeleldi kasutanud vastavalt vajadusele oma ideoloogiliste vaenlaste või rünnatavate kohta. Olgu need siis näiteks Teise maailmasõja aegsed sakslased, jugoslaavlased, eestlased ja nüüd muidugi ukrainlased. Pealegi, juba väikesed lapsed õpivad ära, et „kes teise kohta ütleb, see ise on“. Seega näib Vene okupantide nimetamine rušistideks (liidetud kokku „venelased“ ja „fašism“), nagu seda teevad ukrainlased praegu, olevat üsna adekvaatne.

Autori keskne hoiatus on, et see, mis juhtus Venemaal, võib juhtuda ka Euroopas ja Ameerikas. Võib-olla oleks adekvaatsem pealkiri raamatule olnud „Teel orjusse“ tulenevalt näiteks Šiškini pakutud „mõistatusliku vene hinge“ vastest. Selleski hoiatuses tuleb esile Snyderi selge vasakpoolsus, sisuliselt marksism, sest selleks, et niiviisi juhtuks, peaks aset leidma massilise ebavõrdsuse kinnistumine, poliitika asendumine propagandaga ja üleminek paratamatuse poliitikalt igavikupoliitikale (lk 14). Ehk kõikjal peaksid tulema võimule ahned oligarhid, kes ei himusta muud kui järjest suuremat rikkust. Kuigi selle raamatu kirjutamise ajal (umbes aastal 2017) võis näha maailmapoliitikas kindlat pahaendelist mustrit, on praegune asjade seis hoopis midagi muud.

Autori maalitud pilt Venemaast teeb sellest hääbuvast suurjõust liiga tugeva tegija, sest Snyder paistab olevat vähemalt osaliselt jäänud uskuma Moskva suurustlemist. Pärast teatavat peataoleku (järelemõtlemise) aega on läänemaailm ilmselgelt ennast kokku võtnud ja Venemaa algatatud sõda Ukrainas näeb maailma tuleviku seisukohalt välja juba pigem hinnalise võimalusena. Venemaa määratletud punastest joontest on saanud n-ö pruunid triibud, sest läänemaailmale suunatud hoiatused sõtta sekkumise eest on kõik osutunud blufiks.

Viimase kahe aasta jooksul on Venemaa majandus ja sõjaline võimekus saanud kõvasti rappida. NATO sai juurde kaks väärtuslikku liiget: Rootsi ja Soome. Läänemaailma toel ja tänu ukrainlaste vaprusele on sündimas iseseisev demokraatlik Ukraina riik. Trumpi võimalused saada Ameerika järgmiseks presidendiks sulavad nagu kevadine lumi. Keegi ei oska enam Venemaad pidada maailmale suunanäitajaks, vastupidi – sellest riigist on saanud kõigile türannia ihalejatele hoiatav eeskuju.

Ajal, mil Snyder seda teost kirjutas, oli see kõik veel tundmatu tulevik. Üksikud vajakajäämised ei tee aga olematuks asjaolu, et Snyder on saanud hakkama Venemaal, Euroopas ja Ameerikas eelmisel ja selle sajandi alguses toimunu panoraamse ülevaatega. Raamat on väga hariv ja kutsub põnevatel teemadel kaasa mõtlema.