Läänt ähvardab oht jääda üha tähtsusetumaks

OECD andmetel ei asu ükski kümnest kiireima majanduskasvuga riigist läänepoolkeral ega pole seda olnud viimase kümne aasta jooksul.

TOOMAS PAUL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Peter Frankopani 2015. aastal ilmunud „Siiditeed. Maailma uus ajalugu“ osutus ootamatult tõeliseks šedöövriks ja nii ta kirjutas sellele 2018. aastal järje. Tema meelest on ajaloolaste ja oma kaasaja vaatlejate suurimaks ülesandeks püüd näha tervikpilti: „Mõistmine, kuidas ülemaailmse geopoliitilise mosaiigi tükid omavahel kokku käivad, aitab paremini selgitada nii maailma ähvardavaid nõrkusi ja ohte, kui leida koostöövõimalusi, mis võivad viia paremate otsuste langetamiseni“ (lk 186).

„Kardan, et meie seitsmekümne aasta pikkune puhkus ajaloost võib olla läbi,“ ütles Suurbritannia kaitseväe staabi ülem kindral Sir Nick Carter 2018. aasta suvel peetud loengus. Elame lakkamatu konkurentsi ajastul, mida iseloomustavad keerulised küsimused „sõjapidamise areneva loomu osas“. On ääretult tähtis teadvustada, et relvana saab kasutada „energiat, raha, korrumpeerunud äritavasid, küberrünnakuid, atentaate, võltsuudiseid, propagandat ja ka vanamoodsat sõjalist hirmutamist“. „See, mida mõistame relva all,“ hoiatas ta, „ei pea enam pauku tegema.“ Uue ajastu paratamatuseks on, et „meie riigi konkurentidest on saanud rahu ja sõja vaheliste kitsaskohtade ärakasutamise meistrid“ (lk 173).

Tuleviku võitjad ja kaotajad selgitatakse välja selle järgi, millised sihtkohad, hotellid, mugavused, menüüd ja turismiobjektid ahvatlevad kõige enam Aasia elanikke, keda on praeguseks ligi 4,5 miljardit ning kelle arv jätkab kasvamist – ja kes jätkavad rikastumist. Kasvu mastaabist annavad aimu Maailmapanga ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmed, mille kohaselt ei asu ükski kümnest kõige kiirema majanduskasvuga riigist läänepoolkeral ega pole seda olnud viimase kümne aasta jooksul.

XXI sajandi staarid

Maailma ajalugu on kujundanud paljuski sündmused, mis on leidnud aset Siiditeede ääres – sama kehtib ka maailma tuleviku puhul. Kaspia mere idakaldal asuvas maagaasi poolest rikkas Türkmenistanis inkorporeeriti Siiditeed lausa 2018. aasta ametlikku tunnuslausesse: „Türkmenistan – suure Siiditee süda“. Frankopan väidab: „Ükskõik kui traumaatiline või koomiline näib poliitiline maailm olevat Brexiti ajastul, Euroopa kaasaegse poliitika kaoses või Trumpi juhtimise all, siis on XXI sajandi tõelisteks staarideks ikkagi Siiditeede riigid. Tänapäeva maailma tähtsaimaid otsuseid ei langetata enam Pariisis, Londonis, Berliinis ega Roomas nagu sada aastat tagasi, vaid hoopis Pekingis ja Moskvas, Teheranis ja Ar-Riyadis, Delhis ja Islamabadis, Kabulis ja Talibani võimu all olevates Afganistani piirkondades, Ankaras, Damaskuses ja Jeruusalemmas“ (lk 10).

XX sajandi alul räägiti palju „kollasest hädaohust“. Praegu enam sellist poliitiliselt ebakorrektset sõnastust ei kasutata. Ent tõsi on, et Hiina majanduskasvu tempo ja ulatus on märkimisväärne. Hiina SKT moodustas 2001. aastal vaid 39% USA SKTst (ostujõu pariteedi alusel), kuid 2008. aastaks oli see kasvanud 62 protsendini. Aastal 2016 moodustas Hiina SKP juba 114% USA SKTst ning tõenäoliselt intensiivistub kasv veelgi.

Saksa välisminister Sigmar Gabriel ütles ta 2018. aasta veebruaris: „Hiina näib praegu olevat ainus riik maailmas, millel on olemas reaalne globaalne ja geostrateegiline kontseptsioon,“ kusjuures „Hiinal on täielik õigus sellist kontseptsiooni välja töötada.“ Probleem on hoopis see, et Euroopal ja läänel puuduvad sidusad mõtted, kavad, vastused, ja paistab ka, et ideed. „Võime end süüdistada tõsiasjas,“ ütles Gabriel, „et meil kui „läänel“ puudub strateegia globaalsete huvide vahel uue tasakaalu leidmiseks, mis põhineks lepitusel ja ühistel lisaväärtustel ning mitte nullsummamängul, mille eesmärgiks on ühepoolsete huvide täitmine“ (lk 147 jj).

Frankopan ütleb tunnustavalt president Xi Jinpingi juhitud Hiina kohta: „Raske on ette kujutada suuremat ja ambitsioonikamat visiooni. Uued Siiditeed pole lahutamatu osa mitte ainult Hiina majandus- ja välispoliitikast, vaid ka sellest, millisena näeb Hiina maailma ja kuidas valmistatakse riiki ette tulevikuks“ (lk 100). „Vöö ja tee“ initsiatiiv on sajandi projekt, ütles Xi 2017. aastal. Hiina Arengupank, mis on üks riigi peamistest finantsasutustest, teatas 2015. aastal, et on reserveerinud 890 miljardit dollarit, mis suunatakse ligi 900-le peamiselt transpordi, taristu ja energiarajatiste arendusega seotud projektile. Kuus kuud hiljem teatas Hiina impordi-ekspordipank, et on hakanud rahastama „Vöö ja tee“ initsiatiivi raames enam kui tuhandet projekti 49 riigis (lk 63 jj). Nagu ütles Kambodža peaminister Hun Sen: „Teistel riikidel on palju ideid, aga neil pole raha. Ent kui Hiina tuleb koos ideega, siis kaasneb sellega ka raha“ (lk 121).

Inimkonna nimel

Hiina president Xi Jinpingi sõnul on „Vöö ja tee“ initsiatiiv kõigile kasulik, kuna loob kogukonna, millel on ühine tulevik inimkonna jaoks. Seda kinnitab nii „Vöö ja tee“ initsiatiivis osalevate riikide ja Hiina vaheline kasvav kaubandus, mis on ületanud nüüdseks 5 triljoni dollari piiri, kui ka suur roll, mida Hiina mängib nende riikide „rahus ja arengus“. Xi märkis, et algatus pole geopoliitiline ega sõjaline liit ega ka Hiina klubi, vaid pigem avatud ja kaasav protsess, mille eesmärk on parandada ülemaailmseid arengumudeleid, ülemaailmset juhtimist ja majanduskoostööd (lk 167).

President Xi teatas 2017. aastal Davosi majandusfoorumil peetud kõnes, et riigid peaksid tegema koostööd, mitte töötama üksteise vastu. „Meie tõeliseks vaenlaseks pole naaberriigid,“ ütles ta, „vaid hoopis nälg, vaesus, ignorantsus, ebausk ja eelarvamused.“ Xi sõnul ei saa see olla õige, et „maailma rikkaimal ühel protsendil inimestest on rohkem varasid kui ülejäänud 99 protsendil, samas kui paljude perede jaoks on sooja kodu, piisava toidu ja kindla töö olemasolu ikka veel kauge unistus“. Xi lõpetas oma kõne: „Kui seisame silmitsi raskustega, siis ei tohiks me nende üle kurta, teisi süüdistada, usku kaotada ega vastutuse eest põgeneda. Peaksime käed ühendama ja väljakutsele vastu astuma. Ajalugu loovad julged. Suurendame enesekindlust, asume tegutsema ja marsime käsikäes helgema tuleviku poole.“ Frankopani meelest see „illustreerib suurepäraselt Hiina püüet nõuda endale ülemaailmsel areenil liidrirolli, mis oleks kõigile meelepärane“ (lk 178).

Eriti silmatorkav on hiinlaste tegutsemine Aafrikas. Menukaks on osutunud Hiina kava pakkuda 30 000 Aafrika üliõpilasele stipendiume. Vähem kui 15 aastaga on Hiinas õppivate Aafrika üliõpilaste hulk kasvanud 26 korda, Hiinas õpib nüüd rohkem inglise keelt kõnelevaid Aafrika üliõpilasi kui Suur­britannias või USAs (lk 83). See on teravas kontrastis lääne toimimisega. Aafrikas tegutsemine ja Aafrikaga suhtlemine on midagi sellist, mida USA-l pole õnnestunud pikka aega konstruktiivselt teha – 2013. aasta andmed näitavad, et vähem kui üks protsent USA välismaale tehtud otseinvesteeringutest oli suunatud Aafrikale, mille 1,2 miljardi suurune elanikkond kasvab hoogsalt. See põhjustab paratamatult lünki teadmistes, logistilisi raskusi ning motivatsiooni ja usaldusväärsuse küsimusi seoses investeeringute, projektide väljatöötamise ja valmisolekuga osaleda arenguprogrammides.

Aasia riigid on aktiivselt asunud tegutsema, et püüda tulevikuks valmistuda. Pea kõigil on olemas kavad lühikeses ja keskmises perspektiivis ilmneda võivatest võimalustest ja ülesannetest ühes analüüsiga, kuidas nendega kõige paremini toime tulla. Kuid tulevikuks laiaulatuslike kavade tegijate nimistust puudub silmatorkavalt Euroopa Liit. Mõne arvates pole tegu ainult positiivse, vaid ka teadliku otsusega. Euroopa Liit, kuulutas Theresa Fallon, kes vastutab ELi ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna suhete eest, „ei tegele geopoliitikaga“.

Euroopa liigub vastassuunas

Euroopa ei liigu võrreldes Siiditeede ja Aasiaga mitte niivõrd erineval kiirusel, kuivõrd vastassuunas. Samal ajal kui Aasias räägitakse ühenduste tihendamisest ja koostöö tugevdamisest, keskendutakse Euroopas lahutamisele, uute tõkete püstitamisele ja „kontrolli tagasi võtmisele“. Brexit on kahtlemata heaks näiteks, kuid seda tendentsi sobivad illustreerima ka Euroopa Liidu vastased liikumised Itaalias, Saksamaal, Poolas, Ungaris ja mujal ning sadade tuhandete inimeste toetus Šotimaa ja Kataloonia iseseisvumisele.

Loomulikult ei ole Hiina abi läbinisti üllas. Peking jagab oma raha harva toetustena ning eelistab anda laene, mis on sageli kõrge intressimääraga, tehes nende tagasimaksmise kalliks. Selles mõttes meenutab „Vöö ja tee“ initsiatiiv finantsskeemi, mis mõeldud aktsionäridele (ja Hiina riigile) kasumi teenimiseks, mitte filantroopset püüet parandada naaberriikide elukvaliteeti. Kõige silmatorkavamaks näiteks toob Frankopan Sri Lankale ehitatud Hambangtota sadama, mis lõpetas pea kohe laenu tagasimaksete tegemise. Lahenduseks anti sadam 99 aastaks rendile ühele Hiina ettevõttele. See jätab uuskolonialismi mulje – tuletab meelde, kuidas britid olid allutanud XIX sajandil oma võimule Hongkongi-taolisi sadamaid.

Kui jagada riigivõlg kõigi kodanike vahel, siis võlgnes iga angoollane Hiinale 2017. aasta 31. detsembri seisuga 754 dollarit – tegu on märkimisväärse summaga riigis, kus elanike keskmine aastasissetulek on vaid 6200 dollarit. Lugu on veelgi trööstitum Kõrgõstanis, kus riigivõlg on 703 dollarit kodaniku kohta (võrreldes inimeste vaevu 1000 dollari suuruse aastasissetulekuga) (lk 85). Hiina huvide laienemine pole toimunud ainult laenude teel – selleks on kasutatud ka varade omandamist, mille puhul näib olevat tegu osaga suurest ühendstrateegiast. Hiina ettevõtted on omandanud täielikult või osaliselt laevaterminale nii Hispaanias, Itaalias kui Belgias.

Mõni areng on kõrvalt vaadates tragi­koomiline. Hiina on näiteks tekitanud suuri probleeme eeslitele ja eeslikasvatajatele Kesk-Aasiast Lääne-Aafri­kani. Eeslinahkadest valmistatakse populaarset želatiinitaolist Hiina alternatiivmeditsiini toodet ejiao’d, mis väidetavalt leevendab valu ning peaks ravima ka aknet, ennetama vähki ja parandama libiidot. Nõudlus ejiao järele on viimase 25 aasta jooksul Hiina eeslite populatsiooni poole võrra vähendanud, mistõttu on eesleid hakatud hankima mujalt. Eeslite hinnad on Tadžikistanis neljakordistunud ning ka Aafrikas on nende hind järsult tõusnud. Kuna eesleid kasutatakse ka koormaloomadena ja neil on tähtis osa põllumajanduses ja toidu­ainete turgudele toimetamises, siis ähvardab loomade hulga järsk vähenemine (ja nende hinna tõus) destabiliseerida põllumajandust riikides, kus selle tasakaal on niigi väga ebakindel. Just sel põhjusel on nii Nigeris, Burkina Fasos kui ka mujal Aafrikas keelustatud eeslite eksport Hiinasse.

Frankopan sedastab, et mõnes ringkonnas tuntakse kurbust maailma pärast, mis näib meie silme ees koost lagunevat. „Euroopa Liit,“ ütles Canterbury peapiiskop 2018. aasta suvel, „on toonud rahu, jõukust, kaastunnet vaeste ja nõrkade vastu, eesmärke kõrgemale püüdlevatele ja lootust kõigile selle kodanikele.“ Kuid Frankopan, kes ise jagab vaikimisi just samu aateid, tänitab: „See kommentaar reedab nii ääretut eurotsentrismi kui ka ajaloolise perspektiivi puudumist nii maailma ajaloo kui ka EL-i enda suhtes. Tegu on sümptomaatilise melanhooliaga, mis saadab sajandeid päikesekiirte soojuses peesitanud, kuid nüüd varjudesse vajuma hakanud maailma“ (lk 146).

Kui läheb tuleviku täpselt ette kuulutamiseks, olen skeptiline. Näiteks: „Aasias toimuvate muutuste ja kasvu tempo on mastaabilt jalustrabav. Ühe hinnangu kohaselt jõuab Aasia linnade SKP 2027. aastaks Põhja-Ameerika ja Euroopa ühise SKP-ni ning ületab seda kõigest kaheksa aastat hiljem juba 17 protsendiga“ (lk 15). Selline täpsus on naljakas. Aga asi ise on naljast kaugel. Frankopanil ei ole pisimatki lootust Euroopa tuleviku suhtes. „Uute ühenduste loomise ja vanade sidemete uuendamise juures torkab silma läänt ähvardav oht muutuda üha tähtsusetumaks. Kui lääs otsustabki toimuvast osa võtta ja mõnda rolli mängida, siis seisneb see pea alati vaheleastumises või sekkumises, mis tekitab rohkem probleeme kui lahendab, või takistuste ja piirangute kehtestamises, mis piiravad teiste kasvu ja väljavaateid. Maailma oma näo järgi kujundava lääne ajastu on ammu möödas, ehkki seda ei paista taipavat need, kes arvavad siiani, et teiste saatuse üle otsustamine on asjakohane ja võimalik“ (lk 183).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht