Lääs ei suuda ida tõsiselt võtta

Urmas Hõbepappel: „Hommikumaid peetakse feminiinseteks ja ebaratsionaalseteks, andmata endale aru, et selline hinnang peegeldab pigem lääne ühiskonna soovi näha end maskuliinse ja mõistuslikuna.“

VALLE-STEN MAISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tartu ülikooli Aasia keskuse analüütiku ja Johan Skytte poliitikauuringute instituudi õppejõu Urmas Hõbepapli uurimisteemade hulka kuuluvad ajaloo- ja identiteedipoliitika, ida ja lääne kultuuri kokkupuuted ning Hiina Rahvavabariigi ühiskond ja poliitika – teemad, mis ongi alljärgnevas jutuks.

Mis mulje on Peter Frankopani Siiditeede raamatud sulle jätnud?

Ajaloofookusega „Siiditeede“ üldistused on huvitavad. Küllap on Frankopanil õigus ajaloolasena teha sääraseid üldistusi. Ta on põiminud meisterlikult Euraasia ajaloo eri tahud, näidates, et Euroopa ajalugu on Aasias toimunuga tihedalt seotud. Meie europotsentrilises ajalookäsitluses on pahatihti jäetud need suured ja olulised seosed tähelepanuta. Tänapäeva ühiskonna vaatlejana Frankopan mind sedavõrd ei võlu, sest kuigi „Uute Siiditeede“ raamatus ei ole midagi otseselt väära, jääb analüüs õhukeseks. Autor kappab seal ühelt teemalt teisele, hinge tõmbamata, ja külvab lugeja üle infoga, mis on enamasti juba teada (nüüdseks osaliselt vananenudki). „Uusi Siiditeid“ lugedes on tunne, nagu loeks eilset ajalehte. See ei ole muidugi autori süü, et mina olen sattunud seda 2018. aastal ilmunud raamatut lugema alles 2022. aasta algul. Küll aga kinnitab mu väidetu veenvalt, et vahepeal on palju vett merre voolanud.

Taliban ei ole enam Afganistanis tegutsev mässumeelne punt bandiite, mitmed Hiina suurprojektid (nt 17 + 1) on oma tõelist palet näidanud ja muidugi ei saa mööda minna COVIDist, mis on muutnud nii väärtusahelaid kui ka poliitilisi suhteid. Näib, et Frankopani teine Siiditeede raamat ilmus väga valel ajal, sest maailma ootas just siis ees palju suuri muutusi. Seega on küsitav, kas sääraseid raamatuid peakski enam kirjutama. Küllap neid ostetaks, kui autorid on sama nimekad nagu Frankopan, Friedman või ka Trump, ent suuremat mõtet ei näi neil olevat. Raamatu „Siiditeed“ peatükke olen soovitanud lugeda oma tudengitel, kes kuulavad ainet „Sissejuhatus glokaliseerumise uuringutesse“, kuid raamatut „Uued Siiditeed“ ma soovitada ei julge. Nagu autor ka ise ütleb, hakkas ta seda kirjutama tegelikult esimese raamatu viimase peatükina. Ja selleks oleks see pidanud ka jääma.

Vaatamata „Siiditeede“ raamatu edule ei paista Frankopan uskuvat, et lääne inimene on võimeline ida tõsiselt võtma, ja osutab lakkamatult dissonantsile ida edu ja lääne suutmatuse vahel seda tajuda. Kui adekvaatselt lääneriikide juhid, meedia ja avalikkus idas toimuvast aru saavad?

Lääne suhtumine itta on kiiresti muutumas: räägime aastatest, kui mitte kuudest, kuigi on tajuda ka pikemat trendi. Üks inimene, asutus, riik teise järel on aru saanud, et Aasiaga tuleb tegeleda – lääs on ärkamas XIX sajandi varjust. Toona oli aeg, mil koloniaalimpeeriumid näitasid õhtumaade poliitilist üleolekut ja valgustusajastu ideed lääne kultuurilist üleolekut. Ja kuigi lääne koloniaalimpeeriumid lagunesid juba XX sajandi keskel – kas Hiina ja Venemaa on samasugused impeeriumid, on muidugi teine teema –, säilis läänes üleolekutunne veel pikka aega ning orientalismi mõttemustritest ei ole me tänini lahti saanud.

Urmas Hõbepappel: „Ka Uue Siiditee initsiatiivi investeeringute taga on soov poliitiliselt ühte või teist riiki mõjutada. Majanduslikud huvid ei ole sugugi alati esmatähtsad.“

Erakogu

See väljendub meie välispoliitilistes otsustes, väärtushinnangutes ja suhtumises idamaade kultuuri. Hommikumaid peetakse eksootilisteks, feminiinseteks, ebaratsionaalseteks, andmata endale aru, et selline hinnang peegeldab pigem lääne ühiskonna soovi näha end maskuliinse ja mõistuslikuna, ei midagi enamat. Räägitakse küll kultuurierinevustest, et peab õppima erinevusi hindama, mitte eeldama idamaades ühiskonnalt lääne väärtushinnangute jagamist. Teod seda tõdemust siiski ei peegelda ning äkki ei hakkagi kunagi peegeldama. Kuni seda ei juhtu, on Frankopanil õigus: lääs ei võta ida tõsiselt.

Seetõttu on tekkinud olukord, kus idas tuntakse läänt palju paremini, kui läänes idamaid. Pigem mõistavad nemad meie inglise keelt, kui meie nende hiina või jaapani keelt. Lääne (eelkõige muidugi Ameerika) kultuur on Aasias kättesaadav ja mõistetav, vastupidiseid näiteid on palju vähem. Kuigi, viimasel ajal on ka vastupidiseid ja muret tekitavaid suundumusi: Hiina on vastamas samaga, piirates inglise keele levikut oma kodanike seas. Näiteks tühistas Shanghai linnavalitsus inglise keele eksamid, et teha ruumi hiina keelele ja matemaatikale, võõrkeelsed ja välismaal välja antud kooliõpikud on range kontrolli all jne. Suundumus on selge: Hiina käsitab end lääne maailma vastandina ja püüab end igasugu läänelike mõjude eest kaitsta.

Kuidas on lugu Eestis? Venemaa osas peame end liitlastest läbinägelikumaks. Kas oleme institutsioonide, avalikkuse, arusaamade jms tasemel valmis mõistma XXI sajandi Aasiat?

Eestis ei olda valmis mõistma XXI sajandi Aasiat, sest meil ei ole piisavalt inimesi, kes oleksid suutelised Aasias toimuvat jälgima ja mõtestama. Meil ei ole isegi piisavalt inimesi, kes oskaksid Aasia keeli, aga eks me pinguta selles suunas. Tartu ülikool avas hiljaaegu magistriõppekava, mille eesmärk on tutvustada tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida poliitika, majanduse ja ühiskonna toimimist. Tallinna ülikoolis tehakse selles suunas palju väärtuslikku, õpetades keeli. Ja on isegi keskkoole, kus saab näiteks hiina keelt õppida. Nii et olukord ei ole lootusetu, aga pikk tee on veel ees.

Kas Hiina on oma grandioosse projektiga „Vöö ja tee“ ning hiiglaslike investeeringutega arengumaade majandusse jm saatnud korda midagi nutikalt tulusat, mida lääs üleoleva ja rumalana pole suutnud? Kas Trumpi ja Brexitit jälgides on palju olulisem Siiditeede uuestisünd märkamata jäänud, nagu väidab Frankopan?

Seda ma ei ütleks. Siiditeedest on räägitud palju, vähemalt teatud ringkonnas, vahest liigagi palju. Nagu Hiina puhul tavaks, nähakse ka uue Siiditee algatuses mingit tonti, et sellega liitunud riigid satuvad võlaorjusse jne. Praeguse seisuga võib seda Pekingi projekti pidada vähemalt osaliselt läbikukkunuks, samuti meid otseselt puudutavat 17 + 1 projekti. Teid ja sadamaid on ehitatud, aga mitte ligilähedaseltki nii suurelt, kui esialgsed eesmärgid lubanuks arvata. Investeeringud ei ole end tasa teeninud, ei poliitiliselt ega ka majanduslikult. Ma ei taha öelda, et uue Siiditee initsiatiivi peaks eirama kui tähtsusetut. Välispoliitilise ambitsioonina on tegemist väga olulise Hiina strateegiaga, aga iga Pekingi algatust tuleb võtta mõistusega. Esialgu näis, et uue Siiditee projektiga tahetakse vallutada maailma, ujutada kogu Euraasia üle odava Hiina raha, betooni ja terasega. Seda ei ole juhtunud ja ilmselt ei juhtugi.

Üks Frankopani argumente on, et samal ajal kui Euroopa ja muu läänemaailm laguneb koost – näiteks toob ta Brexiti, Trumpi märatseva poliitika ja paremäärmusluse –, sõlmivad Siiditee riigid üha uusi koostöölepinguid. Ehitatakse uusi transpordikoridore, maagaasi- ja naftajuhtmeid ning sadamaid. Nimekiri Aasia riikide koostöö kohta on muljetavaldav. Seejuures on Frankopan jätnud tähelepanuta, et Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on juba ammu omavahel nii tihedalt seotud, et ükski Aasia piirkond ei küüni selles vallas ligilähedalegi. Mõistagi teevad arengutendentsid Euroopas ja Ameerikas muret, ent Frankopani argument ei pea sellele vaatamata vett. Euroopa Liit on endiselt ülekaalukalt kõige tihedamalt seotud piirkond maailmas, nii poliitiliselt kui ka majanduslikult.

Kuidas hinnata Hiina majanduse esiletõusu? Kas sealne panustamine uutele tehnoloogiatele, sealhulgas tehisintellekti arendamisele, võimaldab selja taha jätta veel hiljaaegu levinud hinnangu Hiina kui odava tööjõuga allhankeriigi kohta?

Hiina majanduse esiletõus viimase kolmekümne aasta vältel on muidugi võimas ja avaldab muljet. Ja areng jätkub, vaatamata aeglasemale majanduskasvule. Hiina ametlikus kõnepruugis peetakse normaalseks, et Hiina majandus kasvab aastas kuus, mitte kümme protsenti, nagu see oli pikka aega. Hiina ei ole enam odav allhankeriik, vähemalt mitte ainult. Hiina ühiskonna keskmine elatustase on tõusnud nii kõrgele, et odavat tööjõudu napib, mistõttu ei saa ka enam odavalt toota. Odavad töökohad liiguvad Kagu-Aasiasse ja mujale. Hiina liidrid teavad, et majandus tuleb kiiresti ümber struktureerida, uutele tehnoloogiatele panustamine on aga üks viise, kuidas seda teha. Õigupoolest on see ainus viis, sest hariduse reformimisega ollakse seal juba lootusetult hiljaks jäänud. Nagu kirjutab Scott Rozelle oma suurepärases raamatus „Nähtamatu Hiina“, ei ole seal praegu ega ka lähitulevikus võtta uusi kõrgelt haritud ja heade kognitiivsete oskustega töölisi, keda on majanduse ümberstruktureerimiseks hädasti vaja. Vähemalt pole neid piisavalt. Hea linna-haridusega noored napsatakse kohe tööturule, aga neid on vaid umbes 30% noortest ja neist ainuüksi ei piisa. Võiks ju arvata, et hea ongi, kui meie geopoliitiline rivaal maadleb majandusraskustes, kuid kui Hiina majandus takerdub keskmise sissetuleku lõksu, kannatavad kõik, ka meie.

Uute tehnoloogiate ja eriti tehisintellektiga seoses tõstatub aga teine probleem. Maailmas on tekkimas kaks vastandlikku ühiskonnamudelit. Üks on läänelik, kus ülim väärtus on üksikisiku vabadused ja eraomand ning kus poliitilised lahkarvamused lahendatakse debati ja valimistega. Seejuures eeldatakse, et tõde on suhteline ja ühelgi ühiskonnagrupil ei ole absoluutset õigust teiste eest otsustada. Teine mudel on nn Hiina oma. Hiina Kommunistlik Partei on veendunud, et nende päralt on tõe monopol. Kui tõde on kord tuvastatud – ja HKP liidrid usuvad, et tõde on tuvastatud –, siis on nende moraalne kohus teha kõik võimalik, et valitseda ühiskonda selle tõe kohaselt. Seetõttu on nad veendunud, et parteil on õigus üksikisiku ja vähemusrühmade õigusi väärata. Säärased autoritaarsed režiimid on teatavasti suhteliselt kiiresti kokku kukkunud, kuna ei ole olnud piisavalt infot, et ühiskonda korralikult valitseda. Ent tehnoloogia arengu tõttu võib esimest korda ajaloos olla käes hetk, mil autoritaarne võim jääb kauaks püsima.

Esimest korda võib olla säärasel režiimil ühiskonnas toimuva kohta piisavalt infot, et ennetada kõiki kriise ja vältida poliitilise eliidi lõhestumist. See on väga hirmuäratav alternatiiv läänelikule liberaaldemokraatiale.

Xi peab sotskitšilikke kõnesid, mille pealkirjaks pole midagi tagasihoidlikumat kui „Inimestevahelise sõpruse edendamine ja parema tuleviku loomine“. Samal ajal keelatakse tadžikkidel paastuda, kasahhidele tehakse ümberõppelaagrites šokitalisuplust – meetod, mida mäletan lapsepõlvest raamatust „SS tegutseb“. Kui suur sõber on Hiina Kesk-Aasias jm Siiditeede kulgemise piirkonnas tegelikult?

Neis kõnedes väljendub juba eespool mainitud Hiina liidrite veendumus, et tõde on tuvastatud ja rakendatav. Hiina juhtkond järgib pimesi marksistlikku maailmanägemist. Marksismis, mida Xi on oma kõnedes korduvalt ülistanud, lähtutakse tõdemusest, et ühiskonna arengut tõukab tagant materialistlik areng. Selles paradigmas on peaaegu kõik mõõdetav ja seetõttu ka ennustatav – tõde on käega katsutav. Niisiis ei ole siin vastuolu. Xi ja tema kaaskondlased usuvad, kui kasutada sinu näidet, et tadžikid, kasahhid ja teised vähemusrahvused tulebki nende endi hüvanguks ümber õpetada. Ja mitte ükski meetod ei ole nende hinnangul selleks liiga karm, sest vastasel korral elavad nad vales.

Radikaalseid meetodeid julgeb Hiina juhtkond seni kasutada siiski vaid kodus. Xi ega ükski teine HKP juht ei lähe Tadžikistani või Kasahstani liidritele ette kirjutama, kuidas nad oma riiki peaksid valitsema. Hiina juhtkonnale on endiselt tähtis, et üks riik ei sekkuks teiste siseasjadesse. Seda rahvusvahelise õiguse normi rõhutades püütakse end kaitsta lääne etteheidete eest, mis puudutavad inimõigusi ja vähemuste õiguste rikkumist. Ja selleks ei tohi nad ise selle põhimõtte vastu eksida. Kui suur sõber on Hiina Kesk-Aasia vabariikide arvates? Seda on raske hinnata. Majanduslikult on Hiina selles piirkonnas oluline tegija, ent julgeolekupoliitiliselt on endiselt suur Venemaa roll. Kesk-Aasia riigid püüavad seal kahe suure vahel hakkama saada ja ühte teise vastu välja mängida. Aeg näitab, kui suureks kasvab Hiina mõjuvõim selles piirkonnas.

Hiina puhul tuuakse esile, et see riik ei pea sõdu, on vähendanud tohutult vaesust ja toetanud uusaegse perifeeria esiletõusu. Mida võib välja tuua, kui võrrelda USA ja Hiina käekirja maailmas juhtrolli poole püüdlemisel?

Ameerika ja Hiina hegemooniapüüdlusi võrreldes on leitud, et Ameerika lähtub väärtustest, s.t kui üks või teine režiim ei austa inimõigusi, siis majandusabi ei anta. Hiina abi ja investeeringud maailma riikidele olevat aga selle käsitluse järgi väärtushinnangutest vabad, koostööd tehtavat kõigi potentsiaalsete osapooltega. See hinnang ei pea paika. Ameerika Ühendriikides on selle suhteliselt lühikese ajaloo jooksul tehtud palju omaenda väärtusi eiravaid otsuseid: on kukutatud terve rida demokraatlikult valitud Ladina-Ameerika režiime, peetud katastroofiliste tagajärgedega sõdu jne. Hiina liidrid on selles valguses välja toonud, et nemad nii silmakirjalikud ei ole ja leiavad, et iga riigi sisepoliitika on vaid selle riigi asi, nagu juba mainitud. Seejuures vaadatakse ka Hiinas vägagi teraselt, kuhupoole üks või teine riik oma välispoliitilistes hinnangutes kaldub. Arvestades, et suur osa Hiina välisinvesteeringuid tehakse suurte riigile kuuluvate pankade kaudu, on HKP-l märkimisväärne roll oma poliitilise tahte pealesurumises. Ka uue Siiditee investeeringute taga on soov ühte või teist riiki poliitiliselt mõjutada ning majandushuvid ei ole sugugi alati esmatähtsad. Kokkuvõttes, suurriigid käituvad oma imperialistlike eesmärkide kohaselt, olgu tegu kunagise Briti impeeriumi või tänapäeva Hiina ja Ameerika Ühendriikidega. Meile sobib Ameerika liitlase roll loomulikult paremini kui Hiina mõjusfääri kuulumine – ja seda positsiooni tuleb kaitsta.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht