Lääs ja Venemaa: „Ise oled!“

Ei näe sugugi välja, et lääs oleks moraalselt nii heal positsioonil, et inimõiguste ning ajakirjandus- ja sõnavabaduse küsimustes teistele epistlit lugeda.

JÜRI EINTALU

Venemaa ja Lääne suhetes võib täheldada lapselikku ärplemist stiilis „kes teisele ütleb, see ise on!“ või „aga vaata, milline sa ise oled!“. Siiski võivad sellised argumendid ainult näivalt naiivsed olla. Vaid mõne sammu kaugusel neist on moraali kuldreegel: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule endale tehtaks! Samuti eetikaprintsiip, et moraalireeglid peavad olema universaalsed ja kehtima kõigile ühtemoodi. Filosoofilisi probleeme on siin rohkem ja sügavamaid kui peavoolumeedia propagandast nüristunud massid seda aimata suudavad.

Kui näiteks Venemaa heidab jätkuvalt Eestile ette, et siin on suur hulk kodakondsuseta venekeelseid elanikke, kas pole siis paslik Venemaalt küsida, kas nad annaksid Venemaa kodakondsuse suurele hulgale välismaalastele (kui sellised oleksid olemas), kes pole Venemaal sündinud ja kes ei oska vene keelt või ei kavatsegi vene keeles suhelda. Kas Venemaal on võimalik saada haridust oma emakeeles, mis pole vene keel? Seaduse järgi olevat see võimalik vanemate soovil. Aga üks vähemusrahvusest keeleteadlane – Albert Razin – pani end seal mõned aastad tagasi põlema, sest tema emakeel, milleks on udmurdi keel, sureb välja.1 Kuna selle keele õppimine pole kohustuslik, siis noored ei viitsi seda enam teha. Venemaa ajakirjandus tsenseeris seda juhtumit. Euroopas põlu all olev Ungari on omakorda protestinud Ukraina vastu, sest Ukraina uus keeleseadus sunnib kümneid tuhandeid ungarlasi õppima koolis ukraina keeles.

Aga milliseid etteheiteid Venemaa siis läänele teeb? 10. septembril 2020 kuulutas Leedu seim Tsihhanovskaja Valgevene seaduslikult valitud liidriks. Eesti ajakirjandus vaikis selle pea täielikult maha, et Leedu parlament oma naaberriigi Valgevene presidenti valis ja sedasi piirkondliku julgeolekukriisi esile kutsus. Küll aga kirjutasid kõik ajalehed sellest, et meie vapper Urmas Reinsalu on juba mitmendat korda ÜRO Julgeolekunõukogus tõstatanud Valgevene teema – ka seoses piirkondliku julgeolekukriisiga.

22. septembril esineski Tsihhanovskaja Euroopa Parlamendis ja vastas küsimustele. Talle esitas küsimusi Iirimaa roheline Mick Wallace. Oma Twitteri kontol kirjutas Wallace, et Tsihhanovskaja nõudis Valgevene poliitvangide vabastamist ja tema nõustus 100%. Samuti küsis ta, kas Tsihhanovskaja ühineks ka tema nõudega vabastada Kataloonia poliitvangid ja Londonis Julian Assange, ent kahjuks ei tundnud Tsihhanovskaja teiste poliitvangide vastu huvi …. Oma kõnes viitab Wallace rahvusvahelisele õigusele. Inimõiguste rikkumise korral on teistel riikidel raske midagi ette võtta, sekkumata teise riigi siseasjadesse. Wallace on demonstrantide vägivaldse mahasurumise vastu, ent ta on selle vastu mitte ainult Valgevenes, vaid ka Pariisis, Kataloonias ja mujal. Wallace on poliitvangide olemasolu vastu. Aga ta kutsub Tsihhanovskajat üles ühinema võitlusega Kataloonia iseseisvuslaste liidrite ja Julian Assange’i vabastamise eest. Wallace’i kõnet Euroopa Parlamendis segasid korduvalt teiste parlamendiliikmete lärm ja vahelehõiked.

5. novembril ilmus Eesti Rahvusringhäälingu portaalis artikkel pealkirjaga „OSCE raport tõendab Valgevene valimiste võltsimist ja võimude vägivalda“. Selles kirjutatakse: „Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 17 riigi algatusel koostatud raport näitab Valgevenes 9. augustil peetud presidendivalimiste võltsimist ja ametivõimude vägivalda sellele järgnenud opositsiooni protestide mahasurumisel.“ See oli valeinformatsioon. Ja valeinformatsiooni levitamise vastu on Euroopa Liit vastu võtnud resolutsioone.

Kataloonia tosinkond liidrit istub vanglas, summaarse karistusega üle saja aasta, ühe isiku kohta keskmise karistusega üle 11 aasta – seda referendumi korraldamise eest. Pildil protestiplakat FC Barcelona ja Milano Interi vahelise jalgpallimatši avatseremoonial 2. oktoobril 2019.

Wikimedia Commons

„OSCE Rapporteur’s Report …“2 (2020) ei sisalda oma kokkuvõttes andmeid valimistulemuste võltsimisest. Võltsimisest on juttu ainult paaril leheküljel (kahes alamparagrahvis: „II. A. 2.d. Issues related to the election results“ ja „II. A. 2.e. Summary of findings on the allegation of election fraud“) ja nendel lehekülgedel viidatakse Valgevene opositsiooni enda koostatud analüüsidele, mis olid esitatud juba ammu. Seejuures selles raportis Valgevene opositsiooni väidetele valimistulemuste võltsimisest hinnangut ei anta. Euroopa Liit, kellel on raha ja rikkust ning palju võimekaid teadlasi, hoidub veel pool aastat hiljem esitamast teadusekspertiisi Valgevene võltsimise ulatuslikkuse kohta, samal ajal kui Euroopa poliitikud kehtestavad Valgevenele sanktsioone, rääkides üksmeelselt valimiste võltsimisest.

Venemaa etteheide, et lääneriigid esitavad tõestamata süüdistusi, vastab tõele. Rääkimata sellest, et alati vaikitakse maha olulisi fakte, näiteks et idabloki vaatlejad olid valimistel tõesti kohal. Praeguste andmete najal on tõenäosus, et USA valimised on võitnud Trump aga palju suurem kui tõenäosus, et Valgevene valimised võitis Tsihhanovskaja, kes sai ametlikult ainult 10% häältest. Ja see tähelepanek pole mitte OMONi vägivalla õigustamine, vaid tähelepanu juhtimine, et see ei näe nii välja, et Euroopa Liit tegeleks inimõiguste kaitsmisega. Ennemini näeb see välja nii, et inimõiguste kaitsmist kasutatakse ettekäändena millegi muu tegemiseks.

Kataloonia poliitvangid

Vikipeedia andmeil põgenes Kataloonia valitud president Carles Puigdemont Hispaania kohtuvõimu eest välismaale ning elab Brüsselis. 2019. aastal valiti ta Euroopa Parlamendi liikmeks, kuid Hispaania valitsus keeldus tema mandaati kinnitamast. Euroopa Parlamendi jaanuarikuine protokoll (2020) teatab, et vastavalt Euroopa Kohtu 19. detsembri 2019. aasta otsusele saavad Puigdemont ja veel mõned isikud osaleda „täieõiguslikult parlamendi ja selle organite töös, tingimusel et nad on eelnevalt esitanud deklaratsioonid, milles nad kinnitavad, et ei täida ülesandeid, mis ei ole ühitatavad Euroopa Parlamendi liikme ametiga“. Seega Valgevene mittevalitud president Tsihhanovskaja tohtis Euroopa Parlamendis nõuda Valgevene poliitvangide vabastamist, aga Kataloonia valitud president Puigdemont, kuigi ta oli valitud Euroopa Parlamenti, ei tohi seal esitada mingeid nõudmisi Kataloonia poliitvangide vabastamiseks.

Kataloonia ülejäänud tosinkond liidrit istub vanglas, summaarse karistusega üle saja aasta, ühe isiku kohta keskmise karistusega üle 11 aasta – seda referendumi korraldamise eest. Vahepeal lasti need poliitikud paariks päevaks vanglast välja, et nad saaksid valimistel osaleda. Ent kõik see kokku ei näe sugugi nii välja, et Euroopal oleks mingit õigust Valgevenele või Venemaale inimõiguste osas moraali lugeda.

Pariis, kollased vestid ja Julian Assange

14. veebruariks 2019 olid kollased vestid protesteerinud 16 nädalavahetust järjest. Tagajärjeks oli üle 8000 vahistatu, 500 raskelt vigastatut, üle 2000 vangistatu (seisuga 14. veebruar 2019), üle 1500 ootas kohut, 12 hukkunut, üle 20 pimedaks jäänu, 6 kaotatud kätt, välja oli tulistatud üle 10 000 kummikuuli.3

Ajakirjanik Julian Assange on vangistuses viibinud kümme aastat. Neist seitse Londonis Ecuadori saatkonnas ja kolm Belmarshi vanglas. Ikka veel ähvardab teda väljaandmine USA-le, kus teda ootaks kuni 175aastane vanglakaristus „spionaaži“ eest, kusjuures ta pole USA kodanik ja ta ei ole tegutsenud USA territooriumil. Rootsi on oma ammuse vägistamissüüdistuse tagasi võtnud. 4. jaanuaril 2021 tühistas Ühendkuningriigi kohtunik USA esitatud süüdistuse, viidates võimalusele, et Assange võib USA vanglas sooritada enesetapu, ent USA kaebas otsuse edasi. USA kohtunik Napolitano (2020) aga usub, et USA Assange’ile esitatud süüdistused on konstitutsioonivastased.

Assange ja tema asutatud Wikileaks on avaldanud kurikuulsa video „Collateral Murder“, mis paljastas USA sõjaväelaste sõjakuriteo Iraagis (tahtlikult tulistati pahaaimamatuid kahjutuid tsiviilisikuid, seejuures mõrvati kaks Reutersi ajakirjanikku). Assange avalikustas USA valitsuse dokumendid Guantanamo vangi­laagrist, USA diplomaatilisest sidest, Afganistani sõjast, Iraagi sõjast. Ta on paljastanud USA kohta vangide piinamised, sõjakuriteod, avalikkuse teadliku eksitamise sõja kohta; fakti, et sõda pole edukas ja USA valitsus teab, et tema peetud sõda pole edukas. Daniel Ellsberg teatas kohtus, et Assange’i paljastused on USA ajaloo ühed tähtsamad (Goodwin 2020). See ei näe aga sugugi nii välja, et lääs oleks moraalselt heal positsioonil, et ajakirjandus- ja sõnavabaduse küsimustes teistele epistlit lugeda.

1 https://fennougria.ee/udmurdi-teadlane-ja-rahvusaktivist-suutas-end-polema/?fbclid=IwAR1XoF9rr2kjLvAbzWRxLPiMMuEZE3OxPJX0gE7-ncFQUu4jjkUHKN0ScK0

2 https://www.osce.org/odihr/469539?fbclid=IwAR1kIyY-P5KMND5Z207Be0CyJq2hMsrBOidFwuC6QRZ6T2Jpz_t9XULqOUs

3 https://www.mintpressnews.com/frances-yellow-vests-proving-cops-are-indeed-part-of-the-1/255894/

https://archive.vn/JcHwf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht