Läänemeri muutuste keerises

Riina Klais

Aprilli keskpaik, Soome laht. Miljonid fotosünteesivad mikroorganismid vohavad mere pinnakihis ja värvivad merevee kergelt pruunikaskollakaks. Alanud on vetikate kevadõitseng – otsustavad nädalad mitte ainult Läänemeres, vaid kogu põhjapoolkera parasvöötme järvedes ja meredes. Paari nädala jooksul töödeldakse pimeda ja külma talve jooksul veekogudesse kogunenud toitained värskeks biomassiks, millest elatub järgneval kevadsuvel suur kogus herbi- ja karnivoore. Vetikad. Enamik meist kujutab vetikaid ette suurte veealuste hõljuvate taimedena või siis palaval suvepäeval mereranda kuhjuva roheka haisva ja kobrutava massina. Tegelikult on suurem osa neist silmale nähtamatud ja meenutavad läbi mikroskoobi vaadatuna kõike muud kui taimi. Olgugi et mikroskoopilised, on vetikad meie planeedi arengut mõjutanud ilmselt rohkem kui ükski teine praegu Maad asustav elusorganism. Nimetades vaid mõnda, on vetikad andnud alguse kõigile maismaataimedele, pool Maa esmaproduktsioonist ja seega ka hapnikutoodangust langeb vetikate arvele (iga teine hingetõmme!), isegi fotosünteesi leiutasid vetikad. Paradoksaalselt on nii, et mida väiksemaid organisme uurida, seda suurema leiame olevat nende rolli ja mõju ümbritsevale.

Kevaditi leiab Soome lahe veest peamiselt kahte sorti vetikaid – klaasist rakukestadega ränivetikaid ning ringi ujuvaid viburitega vaguviburvetikaid – enam-vähem võrdselt. Mujal maailmas, kus kevadõitsengud aset leiavad, vaguviburvetikaid ei ole, on ainult ränivetikad. Paari aasta eest, kui hakkasime põhjalikumalt analüüsima nelja aastakümne andmeid vetikate arvukusest Läänemeres, täheldasime silmatorkavaid muutusi kevadõitsengute koosseisus, eriti Soome lahes. Kui veel kolme aastakümnendi eest moodustasid ränivetikad lõviosa kevadõitsengust, siis viimasel kahel dekaadil on olnud kasvavalt ülekaalus vaguviburvetikad. Nende kohta veel nii palju, et maailma mastaabis on nende nimi üsna kurikuulus, kuna mitmed vaguviburvetikatest on erakordselt mürgised ning põhjustavad ikka ja jälle kalade ja merelindude ning -imetajate massilist hukku, peamiselt küll soojemates paikades kui meie Läänemere ümbrus.

Kui looduses midagi väga silmanähtavalt muutub, tekib alati kaks küsimust – miks muutub ja millised on tagajärjed. Pisut müstiline on vetikateadlaste jaoks mitte ainult see muutus, vaid see, et me neid üldse kevadel näeme. Vaguviburlased kasvavad palju aeglasemalt kui ränivetikad, seetõttu ei tohiks neil kevadõitsengus üldse mingit võimalust olla. Kevadõitseng on ennekõike võidujooks ressurssidele, täpsemalt, vees lahustunud lämmastikule. Kes kasvab kõige kiiremini, saab suurema osa endale. Umbes kuu ajaga on toitained otsas ja ülejäänud suve valitseb põud. Meie viburlastel on ilmselt mingi kavalus, kuidas oma klaasist kolleege üle trumbata. Ilmselt saavutavad nad ülekaalu juba enne jääminekut, kogunedes paksu ja tiheda kihina jää alla – ränivetikad, kes ei uju ringi nii nagu vaguviburvetikad, ei saa sellist trikki järele teha. Kõige värskemate avaldatud andmete põhjal suudavad vaguviburvetikad, need, kes meie kevadõitsenguis laineid löövad, oma konkurente ka pisut „mürgitada”, pidurdada nende kasvukiirust vette keemilisi ühendeid lekitades. Ilmselt sõltub lõpptulemus korraga mõlemast – alguses ilmastikust, jääoludest ja talve pehmusest, sobivate jääaluste kasvupaikade tekkimisest; ja kui õitseng on alanud juba kerges ülekaalus vaguviburlaste kasuks, saab olulisemaks nende keemiline mõju konkurentide üle.

On see muutus hea või halb? Teoreetiliselt ning laboris katsetatu põhjal võib ennustada, et vaguviburvetikate ülekaal kevadõitsenguis leevendab Soome lahe reostuskoormust ja isegi suviste sinivetikaõitsengute intensiivsust bioloogiliste ja keemiliste protsesside ja vastasmõjude kaudu vees ja põhjasetteis. Soome lahe ja Läänemere puhul on üldiselt kriitiline hetk see, kui kevadine vetikamass merepõhja settib ja seal lagunema hakkab, sest korraga suurel hulgal settiva biomassi lagunemine tekitab suuri ummuksis alasid. See on halb nii põhjaelustikule kui ka Läänemerele tervikuna, kuna hapnikupuudus Läänemere põhjas toob kaasa toitainete vabanemise setetest ning üleüldise reostuskoormuse järsu tõusu. Peamine erinevus räni- ja vaguviburvetikate vahel seisneb nende käitumises õitsengu lõppedes – kui ränivetikad settivad „kolinal” merepõhja, siis vaguviburvetikad püsivad viimse hingetõmbeni pinnal ning hakkavad seal ka lagunema. Nii jõuab pärast viburlaste õitsengut merepõhja vähem värsket biomassi, mis tähendab vähem hapnikupuudust ja paremat elu kõigile.