Lähis-Ida analüüs peaks muutuma

Hille Hanso: „Sõjapropaganda toimib nii, et vaenlasest tehakse mingi inimlike omadusteta tähtsusetu olend, „terrorist“, kelle hulgast kümme või sada „neutraliseeriti,“ „tehti kahjutuks“.“

VALLE-STEN MAISTE

Hille Hanso on inimõiguste kaitsmisele pühendunud Lähis-Ida uurija. Alljärgnevas intervjuus väljendab ta veendumust, et Lähis-Ida analüüs peaks elulähedaseks muutuma. Eesti käsitlustes taandub Lähis-Ida teema ikka suurel määral julgeolekule ja usule, nagu siin muud ei tehtakski, kui ainult sõditaks ja palvetataks.

Sa reisid palju, ka pandeemia kõrghetkil tulid Ameerikast. Kuidas on õnnestunud haigusi, piiride taha kinnijäämist jm ohte vältida?

Olen läbinud ka aastatepikkuse humanitaartöö jooksul vajalikke koolitusi, sealhulgas HEAT-kursuse (Hostile Environment Awareness Training), esmaabi ja ÜRO turvakoolitusi. Vabakutselise ajakirjanikuna olen paljudes listides, kust saab pidevalt rahvusvahelist infot ja nõu. Olen elanud ja töötanud ebastabiilsetes keskkondades aastaid ning moraalselt ja füüsiliselt sitke. Oskan end hoida. Samas olen testimata- ehk on mul viirus juba läbi põetud?

Läksid ka nüüd İstanbuli? Kas kodumaal poleks turvalisem? Milline on olukord Türgis, missugune sealne meditsiinisüsteem?

İstanbul on kroonviiruse Türgi epitsenter ja igale kodanikule pole hea arstiabi ühtmoodi kättesaadav. Türgi on suurte ühiskondlike kääridega riik: ühed saavad endale lubada kõrgel tasemel meditsiiniteenust ja haridust, teised mitte. See on neoliberaalse poliitika tagajärg. Annan endale aru, et kuulun privilegeeritute hulka, kel on eratervisekindlustus ja kes saab tipptasemel arstiabi.

Kui USAs saab valitsus erakorralistel juhtudel nagu praegu kogu riiki kõvasti aidata, siis Türgi võib jääda suurde hätta. Majandussurutis oli niigi selge, nüüd halveneb olukord veelgi. Teisalt Türgi rahvastik on Itaaliaga võrreldes noor (mediaanvanus veidi üle 31), seega potentsiaalselt on rohkem neid, kes haiguse kergemalt läbi põevad. Siiski iga päev hukkub eelmisest suurem arv inimesi ja mina istun kodus.

Lähis-Idas toimuvat on Eestis vaadeldud läbi ideoloogiaprillide (Toomas Alatalu jt sovetlik propaganda 1980. aastatel) või vahendina (toetame USAd, et ta toetaks meid). Lähis-Idast ja araabia maailmast otsitakse süüdlasi, et kasvatada siin poliitilist mõjuvõimu ja varjata oma abitust (Mart Helme praalis, et kõik süüfilisest koroonaviiruseni pärineb Iraani-sarnastest koledatest kohtadest jms). Kas sina usud, et on võimalik empiirilisem, eetiliselt puhtam käsitlus?

Olen täiesti nõus, et vaadeldakse enamasti läbi ideoloogiaprillide. Vahel tundub, et Lähis-Idast või Türgist rääkijad teevad objektiivse analüüsi asemel poliitikat, viimasel ajal moodsalt parempopulistlikku. Eetiliselt puhtam käsitlus on võimalik siis, kui enam ei otsita varasematele tõekspidamistele tõendust ja ollakse valmis oma arvamust muutma. Esmalt on selleks vaja aga endale oma üleolekutundest, eelarvamustest ja hirmudest aru anda ja tugineda teadusele.

Arvasin Türki tulles, et ma regiooni kohta ka üht-teist tean ja olin üsna üleolev. Sain aga kiiresti aru, et mul on Eestist kaasas Türgi ja Lähis-Ida kohta liiga piiratud teadmised ja et olin enesele aru andmata samasuguse patroniseeriva orientalismi lõksus, nagu seda kirjeldab Edward Said. Kummaline, et meie ajaloo juures lubatakse endale üleolekut ühiskondade suhtes, mis on samuti hiljuti läbi elanud kolonialismi ja totalitarismi. Võiks arvata, et mõistame neid paremini ega toeta tahtlikult Samuel Huntingtoni küsitava väärtusega tsivilisatsioonide vastandumise teooriat.

Ometi valitsevad ka meie Lähis-Ida põhjalikult tundvate inimeste seas lahkarvamused. Näiteks hindate te Üllar Petersoniga erinevalt islami sisu, tänapäevast mõju ja sellega kaasnevaid ohte. Millest selline arusaamade erinevus tuleneb?

Ma kõiki Petersoni seisukohti väga täpselt ei tea. Pean vajalikuks kursis olla Lähis-Ida ja Türgi enda teadlaste ja rahvusvaheliste asjatundjate seisukohtadega. Üldiselt tundub, et Eestis arvatakse, et regiooni mõistmiseks piisab koraani lugemisest ja mõne kohaliku keele tundmisest, aga ei piisa. Islamit võib uurida palju tahes, kuid sellest lähtuvalt suudetakse seletada vaid väikest osa Lähis-Idas toimuvast. Kujutage ette, et keegi loeb piiblit ja ainult sellele tuginedes selgitab Ameerika välispoliitikat. Osaliselt saabki, eriti praeguse administratsiooni võtmeisikuid ja toetajaid vaadates, aga mitte piisavalt. Üldistusteks on vaja siiski mingit teoreetilist alust.

Millegipärast Lähis-Ida puhul peetakse küllaldaseks, et loetakse nimelt äärmuslikke tõlgendusi ja siis kinnitatakse, et islami idee on lääs hävitada. Kogu käsitlus on väga julgeolekustatud ja macholik: „meie“ oleme rünnaku all, et „nad“ Euroopaski teadlikult muudkui paljunevad, et siis kuulutada välja mingi keskaegne islamiriik, nagu Houellebecq fantaseerib. Murdosa radikaale ehk isegi soovib sellist arengut, aga siis oleks vajalik hoopis arutada: mis on meie (ja nende) ühiskondades valesti, et radikaalid sirguvad? Enamik moslemeid ju püüavad lihtsalt igapäevaeluga toime tulla. Nad on inimesed nagu sina ja mina, kes lõikavad kasu euroopalikust heaolust, aga ka individualismist, mis lubab oma identiteeti vabalt väljendada. Olen enam kui nõus, et ekstremismiga tuleb otsustavalt tegeleda, aga samal ajal tuleb endas ikkagi leida vaimujõudu teha vahet mõõdukatel ja äärmuslastel. Praegu pannakse alailma moslemid kiuslikult ühte patta – igaüks oleks nagu taimeriga pomm.

Ka Lähis-Ida konfliktide taandamine šiia-sunni pingeteks ei selgita piisavalt. Nii palju on erandeid, liitlassuhted on pidevas muutumises, näiteks Türgi ja Iraani koostöö, samas Türgi ja Saudi Araabia vahelised sügavad lahkhelid. Võtame 2005. aasta Ammani läkituse, millele Jordaania kuninga Abdullah II eestvedamisel kirjutasid alla sajad väga prominentsed šiia ja sunni koolkondade vaimulikud ja mis väljendab islami koolkondade vahelist tolerantsi ning keelab volilt teisi uskmatuks nimetada. Ka Eesti moslemikogukonnas ei rõhutata seda lõhet ja mu oma sõprade hulgas on neid, kes end naljaga sushi’ks kutsuvad, sest vanematest on üks sunniit, teine šiiit. Näiteid on lõputult. Seda lõhet tekitatakse vaid siis, kui see võimuvõitluses kellelegi kasu toob ja see on lihtsalt üks poliitiline tööriist.

Lähis-Ida riigid erinevad üksteisest nii ajalooliselt, poliitiliselt kui ka demograafiliselt ja püstitada saab nii palju põnevamaid küsimusi ühiskondlike muudatuste, eliidi, kodukootud feministlike ja rahuliikumiste, islamitransformatsiooni liikumiste¹ ja keskklassi huvide kohta. Kuigi on meilegi tõlgitud Lähis-Ida poeesiat ja ilukirjandust, see minu meelest avalikkuse üldisi arusaamu kahjuks ei mõjuta. Aga Kahlil Gibran kirjutas Doris Kareva tõlkes ilusasti:

Teile on öeldud, et nii nagu ahel, olete teiegi
niisama nõrgad kui teie nõrgim lüli.
See on vaid pool tõest. Te olete ka niisama tugevad kui teie tugevaim lüli.
Mõõta teid teie vähima teo järgi on sama mis
avastada ookeani jõudu tema lainte­vahu järgi.
Mõista kohut teie läbikukkumiste üle on sama
mis heita aastaaegadele ette nende püsimatut vaheldumist.²

Lähis-Idas on ka tugevaimad lülid, aga Eesti käsitlustes taandub analüüs ikka suurel määral julgeolekule ja usule, nagu siin muud ei tehtakski, kui ainult sõditaks ja palvetataks. Siin on nii palju muud! Lähis-Ida elanikke ei peaks sihilikult alahindama. Muuseas, 1920. aastatel käsitleti Kreekat veel Eesti välispoliitikaski Lähis-Idana, nüüd on Kreeka Euroopa Liidu rüpes ning meile oma. Aga paarkümmend kilomeetrit eemal asuvas Türgis või teisel pool Vahemerd on inimesed millegipärast olemuselt „teistsugused“. See on kunstlikult tekitatud tõekspidamine.

Kust leida head Lähis-Ida analüüsi?

Suurbritannias, Ameerikas ja Prantsusmaal on Lähis-Ida päritolu rahvaste suured kogukonnad ja see on nihutanud viimase aja üleüldist diskursust konstruktiivselt – saab sissevaate riikide kultuuri ja sisepoliitika nüanssidesse. Muidugi, alati tuleb silmas pidada, et niivõrd polariseerunud ühiskondadest pärit uurijad toovad diskursusesse kaasa oma riigi poliitilised lahkhelid. Türgist pärit teadlaste töödest on selgelt näha, kes millisesse ühiskondlikku gruppi kuulub. Aga kui nad tahavad, et neid rahvusvahelisel tasandil tõsiselt võetaks, tuleb neil akadeemilisi reegleid järgida, nad ei saa teadlasena poliitikat teha ja viidata ainult oma sõprade või mõttekaaslaste töödele.

Leidub ikka neid, kes toovad Lähis-Ida hädade peamise põhjusena välja usu. Shadi Hamid on hea näide, või Türgi militaar-sekularistlikku maailmavaadet pooldava taustaga arvamusliidrid. Ometi tunnistavad nemadki, et usuga ei saa kõike seletada, sest peavad raskeks määratleda, kus lõpeb poliitika ja algab usk.

Näiteks Türgi valitsuse kriitik Soner Çağaptay on võitnud paljude lääne Türgi-huviliste südame, sest ta kirjutab nurga alt, mis USAs ja Euroopas on oodatud. Tema tõi nn lääne Türgi-analüüsi Erdoğani võrdluse sultaniga, mida Eestiski korrutatakse ja mis omakorda pärineb Türgi opositsiooni presidendi pilkamisest. Çağaptay kirjutab nauditavalt, mulle meeldivad tema türgi natsionalismi alased tööd, aga ühtlasi püüan silmas pidada, et tal ei ole tegelikult juurdepääsu usuringkondadele, ta on täiesti teisest ühiskonnakihist.

Nii olen märganud Çağaptay artiklites eksimusi, nt ei tee ta vahet Süüria alaviitidel ja Türgi aleviitidel, ta nimetab Erdoğani pilkavalt sultaniks, aga keeldub nägemast, et too, hoolimata autoritaarsusest, juhib täiesti postislamistlikku riiki (isegi kui see talle ei meeldi). Tal on muidugi õigus: Erdoğan hülgas võimule saades liberaalse demokraatia, tema põhjendused ja retoorika on tihti islamistlikud. Kuid et Erdoğanil vilgub lõppeesmärgina silme ees kalifaat, on väga raske nõustuda. Kõiki arvamusi lugedes tuleb jätta ruumi kriitikale.

Lähis-Ida analüüs peaks elulähedaseks muutuma. Meil Eestis kahjuks puudub kriitiline hulk inimesi, kes oleks aastaid elanud Lähis-Idas, õppinud tundma sealseid ühiskondi ja suudaks loetut-kirjutatut sügavuti analüüsida. Aga lootust on, näiteks Birgit Poopuu veab huvitavat uurimusprojekti, intervjueerib Süüria revolutsiooni aktiviste ja kogub toimunust nende seisukohti. Huvitavad on Eesti diplomaatide ja ettevõtete töötajate Lähis-Ida ja Türgi kogemused ja mõne siinmail teeninud rahuvalvaja arvamused. Humanitaarvaldkonna inimestel, kes on regioonis kaua tegutsenud, on ka palju huvitavat öelda. Sõjaväelaste vaatenurk on tavaliselt liiga kitsas.

Miks siiski paljud, ka spetsialistid, arvavad, et islam on vajutanud sellega kokkupuutunute meelelaadile ohtliku jälje?

Vist keeldutakse nägemast, et enamik Lähis-Ida riike on olemuselt juba post­islamistlikud,³ isegi kui nende riikide tipud on retoorikas islamistlikud. See vastuolu seletab paljuski regiooni riikide praegusi ühiskondlikke pingeid. Põhjuseks on ehk ka, et Lähis-Ida kohta ongi liiga vähe uuringuid seestpoolt ja liiga palju kirjutatust pärineb väljaspool seisjatelt.

Radikaalse rahvusluse perioodil käsitleti siin näiteks kõiki kui araablaste või türklaste homogeenset kogumit. Nagu meil Nõukogude ajal, oli regiooni vabariikides, nt Iraagis, Egiptuses, Süürias või muudes riikides ülikoolide õppetöö allutatud ideoloogilisele survele ja ühiskonnateadlased olid suurel määral ideoloogiatöötajad, muu seas mõjutatud Nõukogude Liidu, lihtrahva päästja retoorikast. Sotsioloogias, antropoloogias ega politoloogias ei tekkinud koolkondi, kes oleksid saanud ühiskondi ilma piiranguteta objektiivselt uurida. Ka Türgis toetas lääs külma sõja ajal mitte haridusalast arengut, vaid relvajõude. Riigiti on see praegugi nii.

Autoritaarsete juhtide eesmärk on võimule jääda ja nad rääkisid kõik „rahva eest“ ja kui keegi rahvast erines, siis karistati teda selle eest julmalt. Regiooni marurahvuslus aga ei suutnud sedasama ühtsuse sõnumit taga ajades tekitada tabudeta arutelu islami üle. Prevaleeris keskaegse, puhta islami idealiseerimine ja kolonialismieelse ajastu ülistamine, nagu islami käsitlused poleks „kuldajast,“ VII sajandist saadik üldse muutunud ja oleks justkui vaakumis püsinud. Islami seisukohast tõsteti esile loodusteadusi ja ühiskonnateadused jäid tahaplaanile. Peame palju tähtsustatud islamireformatsiooni veel ootama, sest selle eeltingimuseks on ühiskonnateadused või nagu Euroopas, verine protestantide ja katoliiklaste vastasseis, mida sunniitide ja šiiitide vahel üldisemalt ei ole. Meil Euroopas nõudis see protsess mitusada aastat. Võibolla käib Lähis-Ida üldse enda teed ja me peaks loobuma eurotsentristlikest ootustest.

Kui radikaalne rahvuslus pärast 1967. aasta kaotust Iisraelile läbi kukkus, hakkas alternatiivina pead tõstma poliitiline islam – miski pidi ju ühiskonda koos hoidma. Omaette teema on, mis neid ühiskondi üldse lammutab, kuid uus loosung oli olemas: ummah! Usupopulistide narratiiv oli: rahvuslus on läbi kukkunud, sest arabistid olid islami ühtsusest loobunud ja vaadanud oma moderniseerimise sooviga liialt „materialistliku, amoraalse“ lääne poole. al-Afgani, Abduh, hilisemaid Rashid Ridha, Hasan al-Banna ja Sayyid Qutbi vaadete kujunemist pole võimalik vaadelda väljaspool sise- ja välispoliitilisi heitlusi. Qutb muide oli haridustegelane ja literaat, mitte islamiteadlane. Tema populistlikud, mustvalged, sisult leninistliku revolutsioonilisuse loosungid sobisid lihtrahvale, sest üldpilti lisandusid vaesus, lootusetus, marginaliseeritus, linnastumine, tohutu hariduslõhe, lokkav korruptsioon ja läbikukkunud riigimajandus.

Islamistid said innustust juurde ka Iraani nn islamirevolutsioonist, mis lubas õiglast, ilma korruptsioonita moraalselt puhast ühiskonda, mille „lääneliku“ šahhi mõjud olid justkui korrumpeerinud. Nad õhutasid riigi tegematajätmiste kohta frustratsiooni väljendamist, raevu.

Nüüdseks aga on ilmne, et islamismil ei ole suurt edu olnud, ka nemad ei ole õiglast ühiskonda luua suutnud. Kui pandeemiat poleks, leiaks täna Iraanis, Iraagis, Süürias, Liibanonis, Põhja-Aafrika riikides aset tänavarahutused, nõutaks tsiviilõigusi. Kodanikke ei ole suudetud islamismi või üldse sektipõhise valitsemise kasulikkuses veenda. Kui 2013. aastal usaldas regioonis islamistlikke parteisid 35%, siis nüüd, kuus aastat hiljem vaid 20% kogu uuritud regiooni elanikkonnast.⁴ Igalt poolt leiab postislamismi teooriale tõendeid.

Usu rolli tähtsustatakse üle?

Jah, miski ei käi ju nendes ühiskondades nii, nagu fundamentalistid ette näevad. On valitsused, parlamendid, valimised, intressid, patsifistid, hipsterid, feministid, astroloogia ja numeroloogia, IVF, kohvipaksu pealt ennustamine, turumajandus, püstijalakomöödiad, islamimüstikud, kontserdid, naiste kasvav tähtsus ühiskonnas, tsiviilseadustikud jne. Kuidas siis nii? Vaid monarhiatest rantjeeriikides, kus raha voolab maa seest välja, saab jätta oma tööd-tegemised ja minna viis korda palvetama, kuid üldiselt valitseb neiski riikides neoliberaalne kapitalism ja nauditakse kaasaja materiaalseid hüvesid.

Muuseas, praegu on nii Iraanis kui Türgis mošeed kinni, sest teadus prevaleerib – palvete kaitset COVID-19 eest usub marginaalne osa ühiskonnast. Meka ja Medina on tühjad! On ühiskonnagruppe, kes käivad Türgis demonstratiivselt mošeede ustele prõmmimas või Iraagis ja Iraanis šiia pühapaiku oma kartmatuse märgiks lakkumas, aga küll saavad oma õppetunnid nemadki. Valitsused lähtuvad teadlaste nõuannetest, majandus ja rahvatervis on usust eespool.

Lühidalt: islami praktiseerimine on juba laialt moderniseerunud. Miks peame ikka veel katkematult tõendama, et fundamentalism ei sobi tänapäeva ühiskonda, kui moslemid ise juba seda tõestavad? Islamistidki saavad sellest aru. Moslemi Vennaskond, millega on regiooni riikides suuremal või vähemal määral seotud parteisid, oli ju ilmsesti mõistnud, et valimistel tuleb osaleda nagu poliitika mängureeglid ette näevad. Ning kui juba ses mängus osaleda, siis peab ka kompromisse tegema, nt Ennahda hääletas Tuneesias 2015. aastal imporditud alkoholi maksu tõstmise vastu ja nagu piirkonna loralõuad ilguvad, mošeedes käiakse tänapäeval jalanõudes, et neid viiruse vastu alkoholiga pritsida.

Pean endale alati meelde tuletama, et veendunud usuvabaduse ja sekulaarsuse pooldajana võin endale aru andmata soovida islami tähtsust ühiskondlikus analüüsis vähendada, sest olen keskendunud poliitikale ja välispoliitikale. Ent enamik kaasaegseid eksperte nõustub, et usku tähtsustatakse regiooni analüüsis liialt üle. Väga suur hulk inimesi on siin lihtsalt konservatiivsed nn kultuurimoslemid. Lähis-Ida probleemid on hakanud siin elatud aastate jooksul minule tunduma lihtsalt paljude teiste, muuhulgas ka kristlike, globaalse lõuna riikide probleemidena.

Millised Lähis-Ida, islami ja araabia teemade käsitlused, millega oled Eestis jm kokku puutunud, sulle enim meelehärmi valmistavad?

See, et siin ollakse olemuselt agressiivsed ja fanaatilised. Mind häirib see tahtlik „teise“, erineva tekitamine (ingl othering). Kuidas selle valdkonna inimesed võtavad vabaduse nende „teiste,“ meist „erinevate“ eest kõneleda, kui nad nendega laiemalt kontaktis pole? Ma olen oma eesmärgiks seadnud just selle pärast Türgi ja Lähis-Ida rahvastele sõna andmise. Las räägivad vahelduseks ise enda eest. Pealegi olen siin regioonis varsti kümme aastat elanuna ja tegutsenuna hakanud arvama, et meid ühendab rohkem inimlikke omadusi, kui lahutab.

Süüria sõjakahjud lähenevad juba Teise maailmasõja suurimate kannatajate omadele, kuid ega meil empaatiat ja kaastunnet sealsete rahvaste vastu ei ole. On see tingitud sealse kodusõja iseloomust, kust on raske leida plekita osalisi, süürlaste sulandumisest probleemsesse pagulaskonda vms?

See ongi othering’i tagajärg. Elan ju riigis, mis on sõjas olnud kõik need aastad, mil ma siin olen elanud. Näen, kuidas toimib sõjapropaganda. Vaenlane, olgu ta PKK kurd või Süüria sõjaväelane – temast tehakse olend, „terrorist“, kelle hulgast kümme või sada „neutraliseeriti“, „tehti kahjutuks“. Nende inimlikud omadused, nende lood on neilt ära võetud. Meie elame infosõjas samamoodi: põgenikest, inimestest on tehtud näota mass, voog, laine, nagu mingi rändritsikate parv või laastav tsunami.

Tahtlikult aetakse sassi põgenikud, kel on potentsiaalselt õigus rahvusvahelisele kaitsele, ja migrandid. Selle tagajärg on, et me ei aita põgenikke nii palju, kui peaksime. Kuid kui keegi tahab olla tõsiseltvõetav ekspert, siis süüvib ta nende inimeste kogemusse, ellu, tausta. Ta tahab teada, mis täpselt on nad liikvele ajanud ja käsitleb ausalt fakti, et sõjad on ühtaegu mõjuvõimsate riikide relvaturud. Ta küsib, missugused ühiskondlikud protsessid on seal, kust põgenikud tulevad. Ta räägib nii radikaali kui ka kohaliku inimõiguslase, võitjate ja kaotajatega ega lase endast teha kellegi poliitilise sõnumi ruuporit.

Eesti on Lähis-Idas mitmel pool sekkunud, moraalselt on püütud end õigustada nii, et peale oma liitlase USA pilli järgi tantsimise toetatakse Afganistani humanitaararengut, vähemusi, soolist võrdsust jne. Demokraatia importi suhtutakse ju üha skeptilisemalt. Kas niisugusel tegevusel on mõju? Kuivõrd on muu mentaalsus lähendatav arusaamadele, mis läänes kasvanut ei kohutaks?

Väikeriigi, eriti meie geopoliitilises asukohas asuva väikeriigi dilemma on arusaadav: peame end kellegi külge haakima, et iseseisvust säilitada. Kaitseväe seisukohast on samuti oluline praktiline kogemus, et oleksime konfliktiolukorras kaitses võimekamad. Teisalt, demokraatiat ei saagi kusagile viia relvaga, seda teatakse USAs sama hästi kui meil. Postkoloniaalsetes ja dekoloniseerivates käsitlustes rõhutatakse vajadust relvasekkumisi igal juhul vähendada ja keskenduda algsetele põhjustele, s.t küsimusele, mis on need süsteemsed põhjused, miks ebavõrdsus, vaesus, sõjad jne tekivad.

Minu hinnangul saab olukorda leevendada ka arengukoostöö ja läbimõeldud humanitaartegevuse, nt hariduse toetamise, stabiilsuse tagamise ja töökohtade loomisega. See on aga ainult siis tõhus, kui me kuulame abivajajad ära, saame teada, mida nad vajavad, mitte ei kirjuta neile ette, mis ja kuidas. Sellega me Pagulasabis tegelemegi. Liibanonis ja Jordaanias oleme keskendunud sotsiaalsele ettevõtlusele ja meie programmide edu seisneb selles, et need on abivajajate enda kokku pandud. Kui oleks minu teha, panustaksin riiklikult humanitaar- ja arenguabisse rohkem, keskenduksin mitte niivõrd militaar-, vaid tsiviilosale. Meil on see eelis, et me ei ole olnud koloniaalriik, meie peale ei kanta viha.

Kahju, et Eesti käsitlustes on nii tihti kuulda Lähis-Ida diktaatorite sõnumit, et siinne rahvas vajabki karmi kätt. Selline suhtumine annab neile legitiimsuse ükskõik kui vägivaldseks režiimiks. Või siis korrutatakse äärmuslike islamitõlgenduste propageerijate narratiivi, et õige islam ongi vägivaldne ja agressiivne, öeldes valdava enamiku moslemite kohta, kes sellega üldse ei nõustu, et nad polegi „õiged“ moslemid, korrutades nii Qutbi ja tolle radikaalse revolutsioonilise islamismi järgijate sõnumit. On aeg ideoloogilisi liitlasi paremini valida ja hästi järele mõelda, kelle sõnumit me võimendame: jabur või lihtsalt pahatahtlik on mitte märgata, et siinses regioonis leidub hulganisti helgeid päid ja muutuste soovijaid ning teisitimõtlemine oli nt Süüria stagneeruvas riigis olemas olnud ammu enne ülestõusu.

Oled oma magistritöös puudutanud ka Johan Laidoneri omaaegset tegevust Iraagis Rahvasteliidu komisjoni juhina. Vahur Made on juhtinud tähelepanu, et seoses vastloodud Iraagi riigiga oli komisjoni tegevus allutatud inglaste huvidele ning kurdide jt küsimuste suhtes oldi hoolimatu? Mis sind selle episoodi juures huvitas? Kas näed siin paralleele tänapäevaga?

Kirjutasin oma töö tuginedes Rahvus­arhiivi allikatele, milleks on Eesti peakonsuli Ernst Webermanni aruanded välisministeeriumile vahemikus 1929–1932, mil ta İstanbulis resideeris. Kahe ilmasõja vahel oli Eesti-Türgi suhetes kaks silmapaistvat sündmust: üks oli Laidoneri Mosuli missioon, kus ta tõesti (tahtlikult või tahtmata, siin lähevad arvamused lahku) brittide koloniaalhuve teenis, nagu Made on öelnud. Sellega tekitas ta Türgi ja Eesti vahele diplomaatilise lõhe. Sellal oli Ungaris ja Türgis, aga ka Eestis, levinud moodne turanismi teooria. Türklased olid väga solvunud, et eestlane, kui nende meelest kauge sugulane (tr.k. soydaş) aitas Rahvaste Liigas kaasa sellele, et naftarohke ja türklastele ajalooliselt nii tähtis Mosul vilayet jäeti mandaadialusele Iraagi kuningriigile, ehk sisuliselt brittidele. See probleem andis tunda ka veel siis, kui ametlikud suhted sisse seati, mis oli teine tähtsündmus. Ernst Webermann oli nutikas diplomaat, ta oskas turanismi kaardi nii välja mängida, et Türgi- Eesti suhted taas edenema hakkasid ja süvenesid.

Vaatlesingi oma töös, millised vahendid on väikeriigil kasutada suhetes keskmiste jõududega, seda Türgi- Eesti näitel. Leidsin, et kahe ilmasõja vahel töötas Eesti kasuks ses kontekstis kultuuridiplomaatia; Realpolitik, mida Laidoner ajas, aitas kaasa küll riigilaenu saamisele, aga ei aidanud Eestil brittidelt iseseisvuse tagamiseks tuge saada, nagu arvatavasti loodeti; samuti rikkus suhted Türgiga. Seos tänapäevaga on täiesti olemas, juba sellal frustreeris Webermanni, kuidas siinmail toimuvat Eestis ei mõisteta. Muuseas, Laidoneri käigul polnud kurdidega pistmist – see on tekitatud seos, mis lähtub tänapäeva poliitikast – oli ainult assüürlastega. See teema peaks huvitama neid, kes vaatlevad, kuidas etnilisi või usuvähemusi on suurjõud regioonis kolonialistlikel eesmärkidel oma huvides ära kasutatud, sest kasutatakse nüüdki.

Kuidas suhtud Assadisse? Üllar Peterson, nt ka Yana Toom, on teda näinud selles mõttes heas valguses, et tegu ei ole äärmusliku islamisõdalase, vaid nende vastasjõuga. Kas Toomi ja Petersoni hinnangud Assadi-vastase opositsiooni religioossele fanatismile ja äärmuslikkusele on üle hinnatud?

Püstitame parem küsimuse nii, et mis loogika alusel on „heas valguses“ persoon, kelle suutmatuse tõttu pädevalt valitseda on surnud nii pool miljonit ja sundpõgenema pidanud nii viis miljonit? Miks ta lasi 2011. aastal vanglatest välja sadu karastunud ja hästi treenitud sunniitlikke džihadiste, kellest said kõige fundamentalistlikumate grupeeringute juhid? Süüria luuretöötajad on kinnitanud, et see oli tahtlik ususektide vahelise sõja õhutamine.⁵ Mida ta tasakaalustab, näitab regioonile eeskuju, et kuidas humaanselt valitseda või? Siin lähevad nii Toom kui Peterson ses mõttes alt, et üks korrutab Venemaa narratiivi, et kõik, kes on Assadi vastu, on äärmuslased ja terroristid – mis on täiesti vale –, sest see teenib Venemaa geopoliitilisi huve; teine aga keeldub nägemast, et nagunii on poliitiline islam regioonis populaarsust kaotav nähtus, aga seda mitte tänu Assadile, vaid üldsuse pettumises radikaalse islamismi utopismis, naiivsuses ja äärmuslaste tegevuses.

Al Assad pole mingi valgustatud valitseja – oma ebapädeva valitsemisstiiliga lõi ta kandepinna ühiskonna kataklüsmiks. Kaasavas, ühtses ühiskonnas ei teki revolutsiooniks soodsaid tingimusi. Nii et Assad pole mingi vastasjõud, vaid kitsa kliki valitseja nagu teisedki, tema sisu on sama, ainult võimul püsimise narratiiv erineb. Pole vaja ühegi autokraadi narratiivi omaks võtta ega unustada, et Assad on vaid sellepärast valitseja, et Venemaal ja Iraanil on Süürias oma huvid. Lisaks, mis kasu on tema ülistamisest, kui me näeme, et selle tagajärjeks on Euroopast lõunas Venemaa tugeva positsiooni kinnistamine? Inimesed, kes peavad islamiäärmuslust Euroopale suuremaks ohuks kui Venemaa praeguse valitsuse mõju kasvu, on eksiteel. Pealegi on šiiitlik maailm palju hierarhilisem, ühe fatwa’ga peavad iraanlased sõtta minema, kui vaja. Võrdlemine, kumb on parem, ei ole mõistlik. On hulganisti sunniite, kes põlgavad ühtaegu Daeshi ja Moslemi Vennaskonda, Assadit ja Putinit. Nad eelistavad demokraatiat.

Nüüd üks naiiv-sentimentaalne küsimus. Kui oleksid võlur ja kujundaksid Lähis-Ida saatust oma utoopilise ettekujutuse järgi, siis milliseid arenguid sa esmalt soovid?

Ma pole idealist, aga kui unistada võib, siis ma siiralt soovin näha, et Lähis-Idas võideldakse sügavalt juurdunud laiaulatusliku korruptsiooniga, tagatakse meediavabadus ja luuakse sõltumatu ajakirjandus; lõpetatakse riiklik klientilism ja murendatakse patronaažisüsteeme, tagatakse õiglane õigusemõistmine ning toimuvad ausad valimised. Tahaksin, et platvormi saaksid ükskõik mis usku kuuluvad sekularistid, kes nõuavad kodanikuõigusi ja vabadusi, nagu neid on Tuneesias, Liibanonis, Iraagis, Iraanis, Türgis, Süürias jm. Nad on meie liitlased.

On vaja tagada stabiilsus ja saavutada, et relvad ei tärise – siis püsivad inimesed paigas. See tähendaks lääne sekkumise vähendamist. Siinkandis ei saa inimesed nagunii oma valitsusi usaldada, sest enamasti on valitsused kas (välis)jõu, võltsimise või ostetud häältega võimule saanud; aga kuni regioonis pole püsivat rahu, ei hakkagi nad tulevikule mõtlema, seda planeerima ja küsima, millisena tahaks näha oma riiki 20 aasta pärast. Nad mõtlevad eilsele ja tänasele, et ellu jääda ja hakkama saada, ükskõik mis vahenditega.

1 Abdul-Karim Soroushi Alternatiivse Mõtte Liikumine, millel on Iraanis suur kandepind, sest kutsub üles sekulaarsele demokraatlikule riigikorrale, mis mahutab islami. Liikumine heidab kõrvale tõekspidamise al-Islām huwa al-ḥall (ar islam on lahendus).

2 Kahlil Gibran, Prohvet, lk 137.

3 Selle termini tõi käibele aseri päritolu iraanlane Asef Bayat. Postislamism väljendab arusaama, et islam ainuüksi ei kohane oma kaasaajaga, vaid selle usu ellujäämine sõltubki kohanemisest.

4 https://www.arabbarometer.org/media-news/arabs-are-losing-faith-in-religious-parties-and-leaders/

5 https://www.thenational.ae/world/assad-regime-abetted-extremists-to-subvert-peaceful-uprising-says-former-intelligence-official-1.319620