Lähis-Ida on infosõdade, kallutatud uudiste ja laimu levila

HILLE HANSO

Lähis-Ida on infosõdade, karistamatult levitatavate kallutatud uudiste ja laimu levila. Pole mingi uudis, et teabel põhinev vaenutegevus ei toimu mitte ainult regioonis endas, vaid see ulatub üle terve maailma. Põhjuseks on suurriigid ja nende kohapealsed liitlassuhted. Taustaks võiks teada, et ajakirjandus Türgis ega Lähis-Ida maades pole nagu meil, kus igaüks, olgu ta vaated millised tahes, võib viisakuse piires neid enamasti igas väljaandes väljendada. Siinsed väljaanded on võimu eest võitlevate gruppide vahel selgelt jagatud, olgu nendeks repressiivsed valitsused toetava eliidiga, teatud parteid või usulised grupid. Iga arvamust või analüüsi, mis siit regioonist ilmub, tuleb lugeda autori ja väljaande tausta teades. Neid tuleb vastavalt sellele ka tõlgenda. Miks ta seda kirjutab? Kelle huvides ta seda ütleb? Ühesõnaga, tasub silmas pidada, et kui jälgite Al Jazeerat, saate infot Katari kuningliku pere (välis)poliitiliste huvide nurga alt, kui Press TVd, siis Iraani valitsuse. Kurdistan24 väljendab Iraagi Kurdistani mõjukaima, Barzani perekonna huve ja Anadolu Ajansı ja TRT World kajastavad kõike Türgi valitsuse huvidest lähtuvalt. Paljud teevad ajakirjandust ühtaegu siseriiklikuks tarbimiseks ning rahvusvahelisele üldsusele inglise keeles. Sisu võib oluliselt erineda – rahvusvahelisele üldsusele luuakse endast alati parem pilt. Näiteks Noursati, mil ohtralt kanaleid, juhitakse Ameerikast ja Liibanonist,1 ning tuleb sel aastal väidetavalt välja ka inglise keeles, et tegeleda teleevangelismi ja kristlike võimugruppide sõnumite forsseerimisega.2 Kõigil valitsustel on oma rahvusvaheline meedia, et oma kuvandit mudida. Meediakanalite ja lobistide nimekiri on lõputu ja tohutult kirju, paljusid neist kanalitest juhitakse teistest maailma riikidest. Pole ime, et väljastpoolt vaataja neisse ära eksib ja propaganda ohvriks langeb. Enda kogemusest tean, et kui mingit Lähis-Ida sündmust analüüsida, tuleb vaadata kõigi huvigruppide meediasse, heita (kerge liialdusega ütlen) kõigis neis kõrvale pool kui propaganda, neljandik kui vale ja siis allesjäänud neljandikuga edasi tegelda. Kõige targem on aga suhelda inimestega otse kohapeal.

Nüüd MEMRIst (Middle East Media Research Institute). See oleks muidu üks näide paljudest infokanalitest Lähis-Ida kohta. Kuid oma polariseeriva sisu poolest ja rahvusvahelise mõjukuse tõttu – selle teenuste promojateks on olnud näiteks USA riigiametid ja nende võtme­isikud, teiste seas CIA endine juht Robert James Woolsey Jr –3 – on MEMRI erinevalt teistest kanalitest esile kutsunud akadeemilise debati. MEMRi araabia-, pärsia-, türgi-, puštu- jne keelsete artiklite tõlgete korrektsuses ei kahtle keegi.

Vastupidi, semiootik Mona Baker väidab, et tõlgitakse ülima täpsusega, kuna apsakad võiksid ettevõtmise tõsiseltvõetavust kõigutada. Küll aga on küsimus nimelt tõlgitavate artiklite sisulises valikus,4 sest jagamiseks valitakse nimelt need Lähis-Ida riikides ilmunud lood, mis tõestavad narratiivi araabia jt ühiskondade ekstreemsusest, antisemiitlikkusest ning tõendavad justkui nende ohtu Lääne ühiskondadele.5 MEMRI kodulehte külastades jääb tõesti ekslik üldmulje, et kõik, mis seotud islami, araablaste, pärslastega jne, on vägivaldne. Tõlgitud ja analüüsitud artiklid kajastavad pea eranditult Lähis-Ida meediast valitud lugusid terroristide sõnavõttudest, igasugu imelikest tagurlastest, radikaalidest, friikidest usutegelastest ja üldiselt negatiivsetest poliitilistest protsessidest. Lähtepunktiks on justkui seljatamatud lääne-ida, araabia-Iisraeli, kristluse-islami konflikt. Torkab silma, et Iisraeli usufanaatikutest või radikaalidest sealt lugusid ei leia.

Pole erilist kahtlust, et organisatsioon teenib Iisraeli ja USA sionistlike ning neokonservatiivset maailmavaadet toetavate võimugruppide huve. MEMRI juhatuses või nõunikeks on tõeline raskekahurivägi, kellest paljudel strateegilise kommunikatsiooni-, luure- või sõjaväealane taust või kes teinud maailmapoliitika mastaabis võtmetähtsusega otsuseid, mis tervet regiooni mõjutanud. Avalikus liikmete nimekirjas on näiteks Paul Bremer, Ehud Barack, endised liikmed on Donald Rumsfeld ja John Bolton. Sionistest võib välja tuua kolonel Yigal Carmoni,6 Natan Sharansky ja Nobeli preemia laureaat Elie Wieseli.7 Nimekiri on pikk ja prominentseid inimesi täis. Lehe looja, Iisraeli kolonel Carmoni motiividest, MEMRI rahastajatest ja sellest, milliseid ebameeldivaid tagajärgi võivad ees oodata MEMRI kriitikud, võib juurde lugeda Fathi Schirini uurimustööst.8

Baker on sisu neokonservatiivse raamistamise üle arutledes ühtlasi märkinud, et lisaks kvaliteetsele tõlkele on MEMRI viimasel ajal tõsiseltvõetavuse huvides oma ridadesse palganud ka „reformistlikke“ Lähis-Ida kirjutajaid, kes nõuavad väljastpoolt naiste õigusi, väljendusvabadust jne, nagu neist teemadest mainitud riikides endis juttu ei olekski. Samuti avaldatakse aeg-ajalt mõni tõlge mitteekstremistlikest allikatest, pakkudes niimoodi üldisele kallutatusele „tasakaalu“.9 Baker tõdeb, et see aga ei muuda üldist pilti. Lehe sisu on ilmsesti kallutatud.

Iseenesest on Lähis-Ida meedia vahendamine heade tõlgete näol väärtuslik idee. Sellega võiks palju head ära teha, et Lähis-Ida maailmale paremini lahti mõtestada. Nii mugav on MEMRI kirjasaajate listis olla, kuna regionaalse ajaloo, poliitika ja kultuuride ning keelte tundmaõppimine on pingutustnõudev, et mitte öelda üüratu väljakutse, nemad aga toovad info tõlgete näol otse koju. Tasuta MEMRI tõlked potsatavad USA meedia ning USA kongressiliikmete postkasti10 ja neid on laialt tsiteeritud.

Vaevalt, et kõik eritreeninguta MEMRI lugejad aga oskavad silmas pidada, et see, mida MEMRI Lähis-Ida puhul ei jaga, on täpselt sama kõnekas kui see, millest räägitakse. Akadeemilised tööd, rahuliikumised, kogukondade ühendajad, naisõiguslased jne – sellele lehel kohta ei leita. Nende leidmiseks tuleb eraldi tööd teha. Kui ainult MEMRI põhjal poliitikaid kujundataks (ja kahjuks näib, et USAs kujundataksegi), võib ikka väga alt minna.

Pole imestada, et taoliste mõjukate lehtede olemasolu õhutab Lähis-Idas omakorda kõikehõlmavaid vandenõuteooriaid juudi lobitööst ja sellest, et nood Ameerikat ja lausa maailmapoliitikat juhivad. Ja pole ime, kui vildakat vaatenurka „oriendist“ muudkui tahtlikult taastoodetakse, aga tahtmatult omaks võetakse.

 

1 https://www.academia.edu/34763627/Christian_Media_in_the_Middle_East_An_Introduction

2 https://www.youtube.com/watch?v=jevCGoXQXAI

3 Fathi Schirin, A Tool of Enlightenment or Incitement? – Orientalism and Conspiracy: Politics and Conspiracy Theory in the Islamic World 2010, lk 166.

4 Ibid, lk 165–180

5 Mona Baker, Reframing Conflict in Translation. – Social Semiotics 2007, 17:2, lk 158. DOI: 10.1080/10350330701311454 151-169

6 Kolonel Carmoni rollist MEMRIs leiab infot: https://www.theguardian.com/world/2002/aug/12/worlddispatch.brianwhitaker

7 https://www.memri.org/about

8 Fathi Schirin, Memri.org – A Tool of Enlightenment or Incitement? – Orientalism and Conspiracy: Politics and Conspiracy Theory in the Islamic World 2010, lk 172–173.

9 Mona Baker, Reframing Conflict in Translation. – Social Semiotics 2007, 17:2, lk 158. DOI: 10.1080/10350330701311454 151-169

10 Ibid, lk 158

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht