Lahmiv ja õigustatud kriitika „ülearuste“ ametnike pihta

Ettevõtjad pakuvad huupi, kui palju ametnikke tuleks koondada. Mõjuanalüüse, millised ametikohad millisest valdkonnast tuleks kaotada, ei ole.

TANEL VALLIMÄE

Riigiametnike koondamise ja nende palkade vähendamise nõudmise teema on praeguseks meedias mõnevõrra tähelepanu alt väljas, ent sellealane arutelu muutub Eestis ikka aeg-ajalt vägagi teravaks, eriti majandusliku ebakindluse ajal, kui riik peab tegema kärpeid, tõstma makse või mõlemat korraga. Paljudele näib, et riigi ametiasutustes ja ka kohalikes omavalitsustes on ametnikke liiga palju ja nende töö ei ole piisavalt produktiivne või isegi tingimata vajalik, mistõttu esitatakse nõudmisi ametnike arvu ja palkade vähendamiseks. Siin võiks välja tuua kaks küsimust. Esiteks, kui õigustatud on kriitika, mida on selles küsimuses viimasel ajal väljendanud avalikkuses sõna võtnud ettevõtjad? Teiseks, millised kaalukad õiglust puudutavad argumendid on neis aruteludes jäänud sageli tähelepanuta?

Väidetud on, et ametnike palk on liiga kõrge, neid on liiga palju, töö tihti ebavajalik ja nende puhkus liiga pikk võrreldes erasektori töötajatega. Selline kriitika ei ole sugugi uus. 2009. aasta majanduskriisi ajal esitati samasuguseid mõtteid, nii et president Toomas Hendrik Ilves pidas tollal vajalikuks hoiatada riigiametnike arvu liigse vähendamise eest.¹ Samad küsimused on esil ka nüüd, lisandunud on ametnike puhkuse pikkuse arutelu. Eelmine rahandusminister Mart Võrklaev väljendas umbes paari kuu eest poolehoidu puhkuse lühendamisele, nii et „Töö korraldatakse ümber ja teatud osa avalikus teenistuses olevatest inimestest avalikus sektoris oma töökoha ka kaotab. Loomulikult ainult sellisel juhul tuleb see kokkuhoid, iseenesest see ei teki.“ Ja Võrklaev täpsustas, et ametnikke on Eestis alla 30 000, ent neid avalikus teenistuses töötajaid, kelle puhkus kestab 35 päeva, on umbes 130 000. Nende puhkuse lühendamine „annakski korraliku säästu“. Praegune rahandusminister Jürgen Ligi seda mõtet ei pooldanud.²

Selle eripalgelise kriitika valguses on riigi palgal olevate ametnike kaitseks korduvalt välja astutud. Näiteks 2024. aasta oktoobri alguses väideti kõneka pealkirjaga artiklis „Puhkepäevad poliitikutele – avalikkus peksab ametnikke“, et „Viimastel nädalatel on poliitikute elu olnud aga väga lihtne. Eelarve tegid nemad, see on täis valikuid ja kaalutlusi, aga tehtud või tegemata otsuste eest neid ei peksta. Justkui kokkulepitult on avalikkuse äng ja viha koondunud hoopis ametnike peale. Järjepanu on nüri kirvega paitatud nende palku maal ja linnas, puhkuseid suvel ja talvel.“³

Lahmiv kriitika

Niisiis laialt on levinud ettekujutus, mida iseäranis ettevõtjad on meedias erinevas sõnastuses esitanud: ametnikke on liiga palju ja nende töö ei ole sageli üldse vajalik. Ent ametnike arvu ja palkade suuruse kohta tehtav kriitika on suuresti olnud lahmiv. Näiteks on kõlanud üleskutsed, mille kohaselt tuleks „pooled ametnikud lahti lasta“, mille tagajärjel väidetavalt mitte midagi halba ei juhtu. On ka pehmemaid seisukohti, tagasihoidlikumalt on pakutud, et „vaid“ viiendik riigiametnikest tuleb koondada.⁴ Ettevõtjate meedias avaldatud põhiline väide on olnud, et riigiaparaat on paisunud ning üleliigsed ametnikud koormavad majandust. Aga kui viimaste maksutõusude, uute maksude ja välja pakutud kärbete taustal on ettevõtjad ja teisedki õigustatult riigile teinud etteheiteid, et nimetatud muudatuste mõjuanalüüse ei ole tehtud, vähemalt meedias ei ole neid näha olnud, siis antud juhul ettevõtjad ise täpselt samuti pakuvad huupi, kui palju ametnikke tuleks koondada.⁵

Ei esitata andmeid ega viidata analüüsidele, millised ametikohad millisest valdkonnast tuleks kaotada ja milline oleks selle mõju avalike teenuste kvaliteedile. Isegi seda suhteliselt ilmset argumenti pole neis seisukohavõttudes olnud näha, et Eestis kui digiriigis saaks bürokraatia töö efektiivsemaks muutmiseks kasutada üha enam tehnoloogilisi lahendusi. Selle asemel et teha konstruktiivset kriitikat, tuginetakse mainitud avaldustes üldsõnalistele hinnangutele ja oletustele. Tihti võrreldakse avalikku sektorit erasektoriga, eeldades, et avalik sektor peab töötama täpselt sama tõhusalt. Kuid avalik sektor ei saa iga kord töötada „äritegevuse“ loogika järgi. Näiteks kriiside lahendamine, riigikaitse või õigussüsteem nõuavad ressursse ka siis, kui otsest „kasumit“ ei teki.

Kui ametnikke hulgakaupa koondada, tekiksid tõenäoliselt uued probleemid. Ametnike koondamise nõue – millele aitab kaasa asjaolu, et ametnike töö sisu ja tulemused pole ühiskonnas enamasti silmanähtavad –, võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Kui koondamised toimuvad kiiresti ja läbimõtlematult, siis võib juhtuda, et riigiasutused ei suuda enam oma ülesandeid vajalikul määral täita ning töökoormus kujuneb ülejäänud töötajate jaoks nii suureks, et kokkuvõttes töö resultaat ja teenuste kvaliteet langeb. See viib uute töötajate palkamiseni, tihti suurema palgaga, ja seega hoopis kulude suurenemiseni. Rääkimata sellest, et koondamised ja sellega kaasnevad reformid nõuavad ka ise märkimisväärseid ressursse. Võib juhtuda, et puuduliku tööjõuga tehtud otsused ja tegevus põhjustavad suuremat kahju kui see, mida lühiajaliste kokkuhoiumeetmetega oli saavutatud.

Kuigi praegu tehakse kärpeid ja viiakse läbi koondamisi, paistavad valitsuses olevad poliitikud olevat seisukohal, et palgad on vähemalt osal ametnikest liiga madalad. 2024. aasta oktoobris sõnas regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman, et PRIAs ning põllumajandus- ja toiduametis on kavas 2025. aastal kärpeülesandest hoolimata palku tõsta. „Kuna järgmisel aastal riigieelarves palkade tõstmiseks raha ei ole, saab see tulla ainult sisemiste ressursside kulul ehk tegelikult töötajate koondamisest,“ märkis Hartman. Ning minister lisas: „Palgaraha lisakasv on ette nähtud 2026. aastal. Siis loodame, et ka n-ö nõrgemad aidatakse järele – ehk siis ka meie, kes oleme olnud praegu maas.“⁶ Niisiis on osa ametnikest olnud „nõrgema“ rollis.

Solidaarsuse ja vastutuse küsimus

Kuigi kriitika ametnike töö vajalikkuse kohta on sageli lahmiv ja analüüsimata – ja võib-olla avalik sektor tõesti ei suuda oma töö tähtsust üldsusele hästi selgitada – on selles kriitikas siiski aspekte, mida tuleb tõsiselt võtta. Samuti tuleb arvestada sotsiaalse õigluse ja solidaarsusega, et usaldus riigi ja avaliku sektori toimimise vastu püsiks, õigupoolest oleks senisest suuremgi.

Üks sagedamini kõlavaid argu­mente ametnike palkade suuruse kritiseerimisel on olnud see, et nende palk ei vasta tegelikule vastutusele. See kriitika on mõnikord õige. Sest väide, et ametnikel on suur vastutus ja sellele vastavalt suurem palk õigustatud, osutab, otsekui oleks paljudel teistel vastutus väiksem, olgugi et nende ametikohtade nõuded võivad olla suuremad. Näiteks veel mõned aastad tagasi tuli ette – võib-olla tuleb seda ette ka praegu –, et ministeeriumi ametnik, kellel oli bakalaureusekraad, sai palka rohkem kui oli ülikooli professorile kehtestatud palga alammäär. Ja tõepoolest esines veel suhteliselt hiljuti näiteid professoritest, kes kõrghariduse alarahastuse tingimustes saidki õppetöö eest seda miinimumi. Tihti kompenseeris seda küll rahvusvahelistest projektidest saadav tasu. Teisisõnu, selleks et tudengeid õpetada, tuli ära elada rahast, mis oli saadud mujalt.

Tegelikult on professoril ilmselgelt suurem vastutus ja tema ametikohale esitatavad nõuded kaugelt rangemad kui tavalisel ametnikul. Selline olukord tekitab õigustatud küsimuse, millise väärtusega on need võrreldud ametikohad ja kas palkade ja vastutuse suhe on õiglane. Sest kui nõuded haridusele, töökogemusele ja oskustele on olnud ministeeriumi ametnikule väiksemad, siis ei saa kuidagi väita, et tema töö on tähtsam kui professoril. Aga võib-olla on tema töötingimused keerulisemad ja raskemad? Kindlasti mitte. Mõlema töötingimused on laias laastus samad – see on nn kontoritöö. Ja kui ametnik on mõne eksimusega hakkama saanud, siis on tema vastutus sageli palju kaudsem.

Lisaks vastutusele rõhumisele, mis justkui õigustab ametnike suuremat palka, on esitatud ka teistsugune argument, mis samuti tõstatab küsimuse õigluse kohta. Nimelt et pole mõtet kärpida ametnike palku või neid koondada, sest see on väga väike kokkuhoid ja riigieelarve seisukohast ei ole võit märkimisväärne. Näiteks rahandusministeeriumi eelarvepoliitika asekantsler Sven Kirsipuu on öelnud selle aasta septembris, et „kultuuriministeeriumi palgakulu kärpida pole otstarbekas. Seda põhjusel, et ministeeriumi ametnike palgafond on 5 miljonit eurot, see on riigieelarve koostajate meelest nii väike raha, et seda kärpides pole suurt võitu loota.“⁷

Ka 2009. aasta majanduskriisi ajal, kui arutati eelarvekärpeid, väideti, et ametnike palkade kärpimine ei anna märkimisväärset kokkuhoidu. Kuid juba tollal leiti, et see on ennekõike solidaarsuse ja õigluse küsimus – kui kogu ühiskond peab raskel ajal pingutama, peaksid ka avaliku sektori töötajad olema valmis ohverdusteks. Praegune diskussioon järgib sama loogikat, ühiskond tunnetab, et riigipalgalised töötajad on privilegeeritud olukorras ning see tekitab rahulolematust – tajutakse, et olukord on ebaõiglane. Seega, kuigi ametnike palkade osakaal riigieelarves võib olla väike, on selle sümboolne tähendus avalikkuse jaoks väga suur.

1 Ilves hoiatas ametnike liigse koondamise eest. – Postimees 14. IX 2009.

2 Merilin Pärli, Ametnike puhkuse lühendamisel on pooldajaid ja vastaseid. – ERR 2. X 2024.

3 Urmas Jaagant, Puhkepäevad poliitikutele – avalikkus peksab ametnikke. – Eesti Ekspress 9. X 2024.

4 Peep Kuld, Elu muutuks paremaks, kui viiendik riigiametnikest koondada. – ERR 25. IX 2024.

5 Olen ka ise viidanud, et maksude ja kärbetega seoses tehtud ettepanekuid ei arutatud ettevõtjate ja teiste sihtrühmadega läbi, mistõttu on kerkinud esile mitmesugused probleemid. Vt Tanel Vallimäe, Maksud ja kärped. – Sirp 23. XIII 2024.

6 Argo Ideon, PRIA ja PTA ametnike palgad tõusevad! Minister: nõrgemaid tuleb järele aidata. – Maaleht 4. X 2024

7 Andrus Karnau, Kultuuriametnikud elavad kullas, näitlejate palgad lähevad kärpesse. – Postimees 25. X 2024.