Lennart Meri Roosevelti medali puhul

8. mail andsid Hollandis Middelburgis Hans van den Broek ja suursaadik J. Van den Heuvel kuninganna Beatrixi juuresolekul Lennart Merele üle Franklin Delano Roosevelti medali. President Lennart Meri tänas kuningannat ning president Roosevelti tütretütart Anna Eleanor Roosevelti perekondliku traditsiooni säilitamise eest ja soovis õnne Roosevelti uurimisinstituudi rajamise puhul perekonna sünnilinnas Middelburgis. Oma vastukõnes käsitles Lennart Meri president Roosevelti vastuolulist isiksust, öeldes muuhulgas:  ?? Olen näinud, kuulanud või kätt surunud paljudel inimestel alates Haile Selassie?ga ja lõpetades Vladimir Putiniga. Mäletan poliitikute hääli pärast ja ka enne Teist maailmasõda. Peaksin vist lisama, et kolm neljandikku mu elust on möödunud raudse eesriide taga. Just sellepärast kirjutasin Alistair Cooke?ile, ajakirjanikule, kes viiskümmend aastat töötas British Broadcasting Corporationis:

?Minu kiri on ebatavaline. Kuid tavatu on olnud ka Teie roll minu elus ning laiemalt vaba ajakirjanduse roll eesti rahva elus. Just täna, pühapäeval, 25. mail kõnelesite 1945. aasta valimistest Inglismaal ? ja Churchillist, kes lahkus Potsdamist, et mitte kunagi sinna naasta. See pööras Stalini veelgi umbusklikumaks. Potsdami konverentsi ajal olime ikka veel küüditatud. See konverents oli ja on praegugi eestlaste silmis Müncheni lepituspoliitika, Teherani ja Jalta sobingute tagajärjeks ja võib osutuda kiusatuseks uute sobingute poole.?

Siin, mu daamid ja härrad, peitubki põhjus, mis vajab selgitamist. Franklin Delano Rooseveltil oli kahemõtteline mõju minu kodumaale ja Eesti naaberriikidele ning see vastuoksuslikkus arvatavasti ongi tema kõige kaalukam panus vabadusse. Ühest küljest kirjutas ta alla Jaltale, kokkuleppele Staliniga, mis jättis Eesti ja suure osa Euroopast pooleks sajandiks Nõukogude Liidu võimu alla. Kuid teisest küljest oli Franklin Delano Roosevelt Atlandi Harta autor ning lõi Ameerika Ühendriikide poliitika, mis ei tunnistanud legaalseks mu kodumaa ja meie naabermaade okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.

Esimestele on ta Euro-Atlandi koostöö kaudu juhtinud meid NATOsse ja Euroopa Liitu ning on sellest hoolimata jäänud minu kodumaal ja naabermaades paljude silmis teotuste märklauaks. Teisest küljest teda hinnatakse ka tänapäeval kui meest, kes kõrgematele põhimõtetele eesmärke püstitades on üles seadnud eesmärke, millele võime jääda truuks. Mõlemad vastandlikud panused ja hinnangud loovadki lähtekoha, miks Franklin Delano Roosevelt on maailmale jäänud nii oluliseks. Erinevatel aegadel on Franklin Delano Roosevelti esitatud suurena, sest ta liikus ühes sihis, või, vastupidi, pahelisena, sest ta liikus teises sihis. Teda ei ole kunagi nähtud tervikuna. Selles võib peituda vastus küsimusele, miks ta on meile tähtis baromeetrina, kes osutab, mida me oleme ja mida me vabaduses oleksime võinud olla.

Mu daamid ja härrad, pealtnäha on Teheran ja Jalta Roosevelti kaotused ja Stalini võidud. Kuid ainult pealispilgult. Nii nagu Coventry jõudis eestlaste kõrvu enne meie küüditamist, nii jõudis Atlandi Harta meie kõrvu enne lootuste kustumist. Atlandi Harta oli tundmatu nii Punaarmeele kui Wehrmachtile, kuid mitte viimasele Eesti Vabariigi peaministrile Jüri Uluotsale. Sõnavabadus võib ennast vahel uskumatu leidlikkusega läbi murda. Peaminister Jüri Uluotsale võlgneme tänu selle eest, et ta Landessender Revali kaudu sisendas augustikuul 1944 Atlandi Harta põhimõtteid oma kaasmaalastele. Need põhimõtted ei toonud võitu, nad tõid võitlusi ja lootusi. Nad tõid 3. juunil 1951 esimese eestikeelse saate läbi raudse eesriide. Nad sõlmisid kokku lootusi, julgustasid inimesi mõtlema ja otsima, omaks võtma Jalta kaotusi, sisendama usku eneseleidmisse, loovusse ja sõnavabadusse. Nii taastas Eesti Vabariik ennast NATO ja EU liikmesriigina, toetudes Atlandi Hartale.?

1941. aasta 4. jaanuaril ütles Roosevelt, et demokraatia õitsenguks on tarvilikud neli vabadust: väljendus- ja veendumusvabadus, vabadus puudusest ja hirmust. Igal aastal autasustab instituut medaliga väljapaistvaid isikuid, kes on oma elutööga seda visiooni järginud. Nende hulgas on olnud presidendid Truman, Kennedy ja Carter, Averell Harriman, Coretta Scott King, Elie Wiesel, Thomas P. O?Neill, William Brennan, Hollandi printsess Juliana, Vaclav Havel, Mihhail Gorbatðov, dalai-laama, Hispaania kuningas Juan Carlos ja Shimon Peres. Medal antakse vaheldumisi üle New Yorgi Hyde Parkis ja Hollandis Middelburgis.