Levist väljas

MATI VOKK

Juutidest on kahju Juutidest on kahju. Maailma parimad läbirääkijad ja ärarääkijad läbi aegade ei suuda saavutada rahu oma kodumaal. Kuid see ei ole ainuke põhjus kahjutundeks. Kõik, mida juudid on uut loonud, pole ehk üheselt hea (Hollywoodi ja optsioonide osas võib olla eri arvamusel), kuid üsna tihti on nad tulnud toime paradigma muutmisega. Paraku on viimastel aastakümnetel nende panus inimkonna ühisellu pisenenud. Kus on tänapäeva Marxid, Einsteinid, Freudid, Kafkad, Lévi-Straussid, Ruth Handlerid (barbi-nuku looja)?

Juudid on mõjutanud maailma arengut meeletult. Kuid eelkõige diasporaa juudid. Poliitika, majandus, teadus, kunstid, ajaviide ? need ei oleks sellised, nagu nad on, ilma diasporaa juutideta. Mooses, Maimonides, Nostradamus, Luis de Santangel, Don Isaac Abravanel (kaks viimast on tuntud Kolumbuse Ameerika reisi finantseerijatena) Rothschildid, Spinoza, Jacques Offenbach, Gustav Mahler, Trotski ja Sverdlov, Herbert Marcuse, Max Born, Oppenheimer, Milton Friedman, Ludwig Zamenhof, Abraham Maslow, Proust, Gershwin, Houdini, Isaac Bashevis Singer, Lion Feuchtwanger, Goldwyn ja Mayer, Bernstein, Irving Berlin, vennad Marxid, Modigliani, Marc Chagall, Levitan, Leonid Utjossov, Isaak Dunajevski, Oscar Niemeyer, Leonhard Cohen, Barbra Streisand, Isaac Stern, Gilels, Jascha Heifetz, Horowitz ? jaks lõpeb enne, kui osakegi neist saab nimetatud. Ja veel maletajad, juristid, äri- ja riigimehed.

Iisraeli riik ei ole suutnud produtseerida midagi selletaolist. Kes oskaks nimetada pärast II maailmasõda Iisraeli riigist võrsunud teadlasi, kunstiinimesi jms., kes oleksid mõjutanud maailma elu nagu diasporaa juudid? Teame üksnes poliitikuid, kuid seda tänu pidevale sõjaolukorrale. Iisraeli sulatuskatlas muutub ka juutide välimus ? selle tulemusena näevad nad välja kuidagi militaarsemad ja metsikumad. Kadumas on suursugusus ja väärikus nii välimuses kui olemises. Ehk meenutavad nad euroopalikust tsivilisatsioonist kaugenedes rohkem piibliaegseid juute? Kui varem oli lihtne juuti araablasest välimuse järgi eristada, siis nüüd on see üha raskem. Kuid sama on toimunud (toimumas) ju eestlaste ja eestivenelastega. Enam ei saagi välimuse järgi nii lihtsalt aru, kellega tegemist. Ja juudid määravad üha vähem; ehk rahamaailm, ajakirjandus ja muusika on veel jäänud, kuid see kõik on järellainetus. Ka araablastel on palju raha ja mõnel muul rahval. Ja on Soroski diasporaa juut, samuti vene oligarhid. BBC ja Skandinaavia ajakirjandus on selgelt juutide mõju alt väljas, isegi võib öelda, et juutide vastu ja araablaste poolel. Juudivaen maailmas kasvab. Juudid ei otsusta enam eriti kuskil, v.a. Venemaa majanduses (nagu näha poliitikasse neid seal ei lasta) ja USAs, kus nad võimutsevad muidugi kauem, kuid ainult sinnamaani, kuni anglosaksist presidendi vahetab välja afroameeriklane või latiino.

Äkki Iisraeli minek ei olnudki õige? Võib-olla polnudki ?Umsiedlung? diasporaast Kaananimaale maailma vinklist vaadatuna parim käik? Ehk olnuks Ahhasveerosena igavesti rändamine kõigile parem? Kas me teaksime, kes on Juri, Mihhail ja Aleksei Lotman, kui nad oleksid Iisraelis? Või Zara Mints? Nüüd on juutidel käes hetk, kus tuleb ainult enda kaitsmisega tegelda, müüre ehitada ja kiviklibusest pinnasest toitu välja meelitada. Pärast juutide väljasaatmisi ja -rändamisi tulnud araablased ei kavatsegi ei hea ega kurjaga lahkuda. Me oleme Juudamaast kaugel ja otsest hirmu pole meil vaja tunda, kuid alati lõikab südamesse, kui taas juute õhku lendab. Tundub, et lootust olukorra paranemisele polegi. Kuid eriti kurvaks teeb mind see, et Iisraeli juudid ei loo enam suurt midagi kogu inimkonna hüvanguks ja naudinguks. Nad on kaugenenud, kapseldunud ja isekeskis, olles justkui minetanud oma kunagise loomisjõu. Teiste rahvuste keskel imesid nad endasse mitte ainult teiste raha (viide levinud eelarvamusele), vaid ka kultuuri, jõudu, tarkust, tsiviliseeritust. Juutide loomisjõud pääses maksvusele just siis, kui nad said välja getodest ja asusid teiste sekka; nüüd, kui nad on läinud tagasi oma riiki, mis hakkab üha rohkem getot meenutama, ja on vaid isekeskis, taandub ka loovus. Või õieti ei ole loovusel väljundit. Just sellistes rahvaste paabelites nagu USAs, Venemaal, Austria-Ungaris ja muidugi mõista Saksamaal on juudid olnud viljakad ja mõjukad. Vanal hallil ajal etendasid juudid olulist rolli Hispaanias ja otomanide Türgis. Alati läksid nad uuega kaasa, olles sageli eestvedajaks.

Ehk ei saa öelda, et juutide kojuminek on viga, kuid muu maailm on sellega ilmselgelt kaotanud. Aga milline rahvas ei tahaks vabadust ja oma riiki? Meiegi, eestlased, tahtsime. Kas me võitsime sellega või kaotasime, näitab aeg. Tahaks juutidele öelda: ?Olgem juudid, jäägem eurooplasteks!? Isegi juudid ei tea ette, mida ajalugu toob. Kindlasti taheti rahvusriiki, rahu, õitsengut ? saadi rahvusriik, sõjajalal olemine; heaolu küll, aga praegu küll ei tundu, et Sauli, Taaveti ja Saalomoni hiilgeajad võiksid juudi riigis korduda. Installatsioonivalgusti paiskamine enesetaputerrorist Snow White?i kujutavasse punase veega täidetud basseini oli Iisraeli saadiku meeleheitlik tegu, samuti nagu Iisraeli müüri rajamine on meeleheitlik tegu. Sellistest asjadest on mul kahju. Kuid eelkõige on mul kahju juutidest, et nad ei tule enam kirgastama ja rikastama meie, goi?de elu. Kuskilt pole näha uusi Yehudi Menuhineid, David Oistrahhe, samuti Eri Klasse, Eino Baskineid, Leo Gense, Hagi ?eine, David Vseviove. Juut võib olla suur juutide seas, kuid sellest ei piisa meile muile.