Liberaaldemokraatia kriis ja vabaduse kaks mõistet

Demokraatiat ei saa jätta populistide pärusmaaks, nagu näib olevat tehtud meie valimisrallis, muidu kaotame demokraatia mõlemad jalad.

KARL LEMBIT LAANE

Näib, nagu olnuks see alles eile, kui Francis Fukuyama sai kuulutada liberaaldemokraatia täielikku ja pidurdamatut võitu: kuidas „universaalses homogeenses riigis“ (kuhu me jõudnud oleme) on kõik inimkonna ajaloolised vastuolud lahenenud, inimvajadused rahuldatud ning ajalugu lõppenud.1 Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem oleme olukorras, kus jutud liberaaldemokraatia kriisist on muutunud juba valdavaks ning isegi tüütuks: populistid ja radikaalid tõusevad esile kõikjal läänes ning ei näi olevat ühtki jõudu, mis suudaks neid peatada, rääkimata siis täpsemast selgitusest, miks me siia jõudnud oleme ja mis oleks lahendus. Kuigi teema on äraleierdatud,2 proovin meie demokraatia pidupäeva lähenedes pakkuda ühe võimaliku seletuse ja väljundi.

Mis on see liberaaldemokraatia, mis väidetavasti kriisis vaevleb? Kõige lihtsam vastus on, et see on abielu kahe vabaduse mõiste vahel, nagu need sõnastas XX sajandi poliitikateoreetik Isaiah Berlin.3 Demokraatia on definitsiooni kohaselt rahva valitsus ehk kus rahvas on omaenda peremees või vähemasti „osaline oma elu kontrollivas protsessis“, kes teostab ja suunab ennast läbi kõigi kolme suveräänsuse haru (nii täidesaatva, seadusandliku kui ka kohtuvõimu). Liberalism seab sellele enesesuunamisele aga kindlad piirid – sätestab eraelule (vähemalt minimaalse) võõrandamatute õiguste jaosmaa, turvaala, mis peab avalikust võimust puutumatuks jääma või mille kaitse peab olema tagatud. Ehk vastavalt positiivne ja negatiivne vabadus. Kummagi puudumine teeks määramatut kahju „inimloomuse tuumale“, mistõttu on mõlemad inimelu terviklikkuse seisukohalt ülimalt olulised.

Avalikelt mõtlejatelt on viimastel aastatel enim hukkamõistu pälvinud rünnak liberalismi, negatiivse vabaduse vastu. Tunduvalt vähem tähelepanu on langenud sellele, et tegelikult on kogu liberaaldemokraatia idüllilisel ajajärgul olnud just demokraatia selle tandemi lopergune (või täpsemalt – puuduv) ratas. Võtkem kätte tüüpiline ühiskonnaõpetuse või politoloogiaõpik ning te leiate kirjelduse meie poliitilise süsteemi demokraatlikkuse olemusest, milleks on ausad, vabad, otsesed, salajased, ühetaolised, korrapärased ja kodanikke võrdselt kohtlevad valimised. Selle protseduuri tunnuste loetelu on niivõrd pikk, et on kerge unustada, mida lugejale kirjeldatakse: kuidas rahvas oma võimu loovutab. Meie riigikord pole mitte rahva omavalitsus, vaid eliidi valitsemine rahva esindamise ettekäändel, mil pole mingit pistmist demokraatiaga selle algses ja sisulises tähenduses.4 Vastupidi, Vana-Ateenas oleks seda nimetatud teise sõnaga – oligarhia kui väheste valitsus. Ainult nende väheste valimises ning haruharva toimuvates referendumites seisneb rahva kõrgeim võim. „Taas kord ei lubata rahvast avalikku sfääri, taas kord on valitsuse tegevus muutunud väheste privileegiks,“ möönis Hannah Arendt rohkem kui pool sajandit tagasi.5

Ehk tegelikult ei saa me üldse rääkida liberaaldemokraatia kriisist, kuna meie kaasaajal ei tunta sellist nähtust nagu liberaalne demokraatia. Mis meil on, on liberaalne oligarhia, ning selle kriis seisneb selles, et senise liberaalse eliidi asemele võib rahva toetusel tõusta mitteliberaalne, mis võib, aga ei pruugi muuta ligipääsu võimule tulevikus ka valimatuks. Demokraatia ülistamine meie poliitilise süsteemi retoorilise nurgakivina, ent selle puudumine riigi institutsionaalses ülesehituses on olnud parim kasvulava kõigile populistlikele liikumistele, kuna on andnud neile võimaluse seda kognitiivset dissonantsi rahva seas levitada, süvendada ja mõtestada, lubades teha vastuolule lõpp ning „anda võim rahvale tagasi“.

Kuidas on demokraatia aga niiviisi ripakile saanud jääda? Iseenesest pole selles midagi üllatavat: suurem osa poliitilise mõtte loojatest on suhtunud demokraatiasse parimal juhul kui teostamatusse ideaali (nagu tegi Rousseau6) või halvimal juhul hirmu, skepsise ja põlgusega. Nii näib olevat lugu enamiku liberaalidega, sh Immanuel Kantiga, kes nimetas demokraatiat paratamatuks despootiaks ja eelistas vajaduse korral aristokraatiat, kuid kõige enam valgustatud monarhiat.7 Samasugusel seisukohal oli ka Berlin ise: kuigi ta kutsus positiivset vabadust „tugitalaks neile rahvuslikele või ühiskondlikele enesesuunamisnõudmistele, mis on lükanud käima meie ajajärgu kõige võimsamad ja kõlbeliselt õiglasemad ühiskondlikud liikumised“, möönis ta siiski, et tegemist on väga libeda nõlvaga, kuna võib lõpuks viia olukorrani, kus piir eraisiku ja avaliku võimu jaosmaa vahel kaob omaperemehelikkuse ideaali hiiglaslikes, distsiplineeritud ja autoritaarsetes struktuurides, hävitades lõpuks mõlemad vabaduse vormid. Seetõttu eelistas ta negatiivset vabadust, olgugi et vajadusel vabameelse ainuvalitseja võimu all.

Laulva revolutsiooni ajal ei tahtnud rahvas ainult usu-, südametunnistus- ja isikuvabaduse ning teiste põhi- ja inimõiguste tagamist, vaid ka olla iseenda täieõiguslik peremees, otsustada oma tuleviku üle. Tegelikkus, kus liberaalid näivad keelduvat selle vajalikkust mõistmast, on suurepärane pinnas kriisiks. Pildil Balti riikide kirstud totalitaarsete režiimide lippude all Balti keti ees Šiauliais 1989. aasta augustis.

Wikimedia Commons

Selles väljendub liberaalide suurimaid paradokse. Näib iseenesestmõistetav, et see, mis puudutab inimese eraelu, peaks olema korraldatud ainult tema enda poolt, ent see, mis on ühine, vajab ka ühisotsustamist. Samas peaks liberaalide meelest küll üksikisikule jääma võõrandamatu vabadus otsustada enda isikliku (era)elu, ent mitte ühiselt ühiselu üle – viimane on eliidi privileeg.8 Nende meelest on niiviisi üksikisiku (negatiivne) vabadus kaitstum kui kaotades lõhe valitsejate ja valitsetavate vahel. Fiat liberalismo, et pereat demo­cratia, tundub olevat nende loosung. Enamuse türannia on nende jaoks igal juhul suurem oht kui vähemuse oma, olgugi et kõik lähisajandite režiimisiirded, millele me viltu vaatame, on alati olnud vaid üleminekud ühelt oligarhia vormilt (valitavalt, liberaalselt) teisele (valimatule, mitteliberaalsele) – ometi, kui jätta välja mõned aastatuhandetetagused lood, mida vestsid muistsed aristokraadid Ateena valitsemise kohta (ja kahesaja aasta peale võib lugusid koguneda kõiksuguseid), pole pea üldse näiteid ehtsatest mitteliberaalsetest demokraatiatest.

Populistid seevastu on liberaalide dilemma omaks võtnud ning pakuvad sellele antiteesi: fiat democratia, et pereat liberalismo – rahva tahe peab igal juhul peale jääma, kistagu selle teostamisel üksikisikutelt ta loomuomaseimadki õigused ning tungitagu või tema intiimseimasse erasfääri. See on vähemalt retoorika. Kui uskuda Princetoni politoloogi Jan-Werner Müllerit, ei hooli nad praktikas kummastki: „Ei saa olla midagi ekslikumat kui tavatarkus, nagu tahaksid populistid tuua poliitika rahvale lähemale või lausa januneksid otsedemokraatia järele … Populistid on igati valmis esindamise ideega leppima, kui saavad esindada seda, keda nad peavad tõeliseks rahvaks,“ pannes „sõnad suhu sellele, mis on lõppkokkuvõttes nende enda looming – fiktsioonile homogeensest, alati õiglasest rahvast“9.

Vastandus liberalism vs. demokraatia või negatiivne vabadus vs. positiivne on aga vigane dilemma, kuna mõlemad neist (nagu ütles poliitikateoreetik Richard Norman) „on võrdselt seotud sama küsimusega „kui suures ulatuses pean ma oma elu kohta valikuid langetama?“ ning seda ulatust võib piirata nii poliitilise võimu valdajate sekkumine kui ka mu enda poliitilise võimu puudus“10. Margaret Canovan tabas hästi selle vastuolu näilisust, kui ta tõi välja, et Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide aegu tõusis rahvas üles mitte ainult rahva­suveräänsuse (demokraatia), vaid ka oma loomuomaste õiguste kaitse nimel meelevaldse võimu eest.11 Sama võib öelda ka meie laulva revolutsiooni kohta: rahvas ei tahtnud ainult kaitset KGB eest koos sõna-, usu-, südametunnistus- ja isikuvabaduse ning teiste põhi- ja inimõiguste tagatusega – neid oleks võinud hüpoteetiliselt saavutada ka reformitud Nõukogude Liidus –, vaid ka olla iseenda täieõiguslik peremees, otsustada oma tuleviku üle. Tegelikkus, kus ta seda endiselt pole ja kus liberaalid näivad keelduvat selle vajalikkust mõistmast, ongi suurepärane pinnas kriisiks.

Oligarhia kriis ei pea aga lõppema liberalismi hukuga. Ka Vana-Ateena ei sündinud demokraatiaks, vaid arenes selleks aja jooksul. Esimesed sammud selle poole astuti alles siis, kui rahvas ähvardas võlaorjastamise hirmus mässata ning võimutsevaid oligarhe lõhestasid sisepinged, mistõttu avanes Solonil võimalus koostada uus põhiseadus (mille meisterlikkust on kiidetud veel sajandeid hiljemgi) ning anda otsustamine senisest enam rahva kätte.12 Praegune olukord ei erine suurel määral tollasest. Puudu on vaid jõust, mis kujundaks ümber poliitilise süsteemi nii, et kaoks lõhe valitsejate ja valitsetavate vahel ja „lubataks rahvas tagasi avalikku sfääri“ ja oleks ka tagatud kõigi selle liikmete põhiõiguste (jaosmaa) kaitse – see tagaks nii positiivse kui ka negatiivse vabaduse. Traditsiooniliselt kannab liikumine nimetust „vabariiklus“.13

Tõsi, mõned on väitnud, et too traditsioon hõlmab vaid võrrandi demokraatia poolt ning õigeks keskteeks on protseduuriline/arutlev demokraatia.14 Arvestades aga traditsioonilise vabariikluse esindajate kirjutatuga (sh Aristotelese teosega „Ateena politeia“, kus ta kirjeldab muu hulgas tollase demokraatia ulatuslikku puhvrite ja pidurite süsteemi), pean ma sellist eristust tehislikuks ja ebavajalikuks. Ideid, milline võiks vabariiklik programm olla, olen ma väljendanud mujal.15 Esimene samm oleks aga kaotada oligarhiline absurdsus kohaliku omavalitsuse tasandil16 – pole ühtki õigustust, miks meie tehnoloogiliselt niivõrd arenenud ajajärgul peaks 170 elanikuga Ruhnu valla või isegi 10 000 elanikuga Paide linna rahvas oma võimu loovutama käputäiele oligarhidele, kui rohkem kui 2000 aastat tagasi saadi enda valitsemisega hakkama 250 000 elanikuga17 Ateena polises. Igal juhul ei saa demokraatiat jätta populistide pärusmaaks, nagu näib olevat tehtud meie valimisrallis, vaid ka teised jõud peavad sellele lohisevale jalale rohkem tähelepanu pöörama – vastasel juhul võime kaotada mõlemad.

Suur tänu õppejõud Eva Piirimäele, kelle ainest “Poliitikateooria probleemid ja vaidlused” pärineb lõviosa siin viidatud tekstidest ning tohutu inspiratsioon selle artikli kirjutamiseks.

1 Francis Fukuyama, The End of History. The National Interest 1989, (16), lk 1–18, 3.

2 Vt nt Janar Mihkelsaar, Autoritaarsusse kalduv liberalism ja fašismi poole kreenis demokraatia. – Sirp 2. IX 2016.

3 Isaiah Berlin, Vabaduse kaks mõistet. Rmt: Valik esseid, Hortus Litterarum 1998, lk 29–121, 37, 41, 45, 52–53.

4 Hanna Fenichel Pitkin, Representation and Democracy: Uneasy Alliance. Scandinavian Political Studies 2004 27(3): 335–342, 337.

5 Samas, 340.

6 „Kui oleks olemas jumalarahvas, siis nemad valitseksid end demokraatlikult. Inimestele nii täiuslik valitsemisviis ei sobi,“ Jean-Jacques Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Varrak 1998 [1762], lk 97.

7 Immanuel Kant, Perpetual Peace: A Philosophical Sketch. Perpetual Peace Project. http://perpetualpeaceproject.org/resources/handout.pdf (külastatud 2. II 2019), 15–16.

8 Või nagu ütles liberaalse valitava oligarhia võib-olla suurim teoreetik Joseph Schumpeter: „Rahva roll on produtseerida valitsus või vahekogu, mis omakorda produtseeriks riikliku täidesaatja või valitsuse… Valijad ei otsusta küsimuste üle… Valijad peavad mõistma, et kui nad on kellegi valinud, on poliitiline tegevus tema asi, mitte nende oma.“ (Heinrich Best & John Higley. 2010. „Introduction: Democratic Elitism Reappraised.“ Democratic Elitism. Brill: 1–22, 3.)

9 Jan-Werner Mülle, Kuidas mõtelda – ja mitte mõtelda – populismist, http://www.vikerkaar.ee/archives/20250 (külastatud 2. II 2019).

10 Richard Norman, Free and Equal: A Philosophical Examination of Political Values. Oxford University Press 1987, lk 42.

11 Margaret Canovan, The People. Polity 2005, lk 86.

12 Christopher W. Blackwell, The Development of Athenian Democracy. The Stoa, 24. jaanuar, http://www.stoa.org/projects/demos/article_democracy_development?page=all&greekEncoding=UnicodeC (külastatud 3. II 2019).

13 Mitte ajada segamini USA Vabariikliku Parteiga, millel pole erilist pistmist demokraatiaga. Siin viidatud traditsioon ulatub oma eri vormides tagasi Aristotelese, Machiavelli, Montesquieu, Hannah Arendti jt poliitikateooria klassikuteni, ent on siiamaani suuresti ellu viimata.

14 Vt nt Jürgen Habermas, The Inclusion of the Other: Studies in Political Theory, toimetasid C. Cronin and P. de Greiff. Polity Press 1998, lk 249–252. John Rawls, Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus. Valgus 2015, lk 154.

15 Karl Lembit Laane, Kaasaegse politeia visand. Samm demokraatlikuma Eesti poole. – Vikerkaar 2018, november, http://www.vikerkaar.ee/archives/23754 (külastatud 2. II 2019).

16 Samal seisukohal on juba varem viidatud Hanna Pitkin (2004: 340).

17 Ehkki keskmiselt vaid 40 000–60 000 otsustusõigusliku kodanikuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht