Lihtsad lahendused

Evi Arujärv

Fragmenteerunud väärtustega maailmas valitseb alateadlik igatsus üldinimlike ühisnimetajate järele. Need võivad ilmuda võlusõnade, loosungite või ka persoonidena. Üldiselt kipuvad persoon ja isik samastuma. Kriisihetkedel võidavad poliitikud, kes tulevad välja kõige lihtsama ja mahukama võlusõna või loosungiga, sellisega, mille iga inimene võib oma soovunelmatega täita. Pärast kriisi võidavad need, kelle loosung sisaldas kõige vähem reaalseid kohustusi. Mitte millekski kohustavaid, kuid pööret või lahendust pakkuvaid võlusõnu on rohkesti: demokraatia, terve mõistus, armastus, perestroika, kolmas tee, muutumine, tulevik, edasi!, tagasi! jne. Gruusia tee on tulevik (T. H. Ilves) ja Ameerika tee on muutumine (Barack Obama). Pärast kevadet tuleb suvi, pärast vihmasadu tuleb kuiv ilm.

 

Retoorika üks ivasid on hookuspookus ajaga. Kõneleja võtab sümboolselt võimu aja kulgemise üle. Otsekui loitsides tuuakse kujuteldav helge, elureaalsusest veel määrimata tulevik olevikku, surutakse nüüd-hetke. Ühe hetkega, ühe maagilise kujundiga antakse lootus lahendada kõik vastuolud ja elada vähem frustreerivas, lihtsamas ja rahumeelsemas maailmas.

Võlusõnad pakuvad lihtsaid lahendusi. Alati leidub neid, kes on lihtsate lahenduste suhtes skeptilised, kutsuvad üles ignoreerima loitse ja loosungeid. Paraku, seletamisega sõna sisendusjõud tõepoolest lahtub. Keeruline seletus on nagu labürint, mille ettemääratuse ja põhjuslike seoste rägastikes raugeb inimese usk ja lootus.

Seevastu loosungid ja võlusõnad rahustavad ja tõstavad toonust. Neile on tunnuslik ka ülim terviklikkus. Nende toimimise eeltingimuseks ongi mis tahes struktureerimise või täpsuse vältimine. Põhiline on sümboolselt, tõotuse jõuga ära võidetud aeg. Aga ülim terviklikkus, äravõidetud aeg ja päästemissioon – see on Jumala arhetüüp. Nimed ja nimetused muutuvad, aga see arhetüüp jääb.

Muidugi on nende mõtete ajendiks mustanahalise valimine USA presidendiks ja tema vastuvõtmine Messiana. Huvitav, et presidendivalimise puhul ei tekita hämmingut üks moment: üldrahvalik eufooria ja meeleliigutus ei anna ju märku ainult eelmise presidendi poliitikaga seotud üldise pettumuse ulatusest, vaid ka majandusliku kihistumise ja rassiprobleemidega seotud pettumusest ja frustratsioonist Ühendriikides – vabaduse ja demokraatia kantsis.

Küllap juhitakse massimeeleolusid edaspidigi loosungitega. Nende valik ja edukus annab informatsiooni ühiskonna meeleseisundist. Eestis oli 1990. aastatel üsna populaarne tagasiminek ehk kaotatud paradiisi kujund. 2000. aastatel tõusis esiplaanile edasimineku loosung. Täna paistab, et tagasi siiski ei saa, aga edasi ka ei pääse. Seoses majanduskriisiga on ajatempude asemel aktuaalseks saamas aja peatamine. Kui ühiskondlik aeg peatub, siis on pisut rohkem aega siin ja praegu mõelda ja tundeid tunda. Arvatakse isegi, et see ongi elamise ülim mõte.

Kuidas on lood sellise võimsa tundega nagu armastus? Kusagil kristliku kultuuriteadvuse soppides on ehk ikka veel kumisemas ka kaunid sõnad armastuseta elust, mis on kui kumisev vask ja kõlisev kelluke. Räägitakse, et armastuseta jäävad inimesed haigeks ja surevad enneaegu ära. Tundub, et sellel võlusõnal poleks erilisi šansse. Ükskõik kas intiimsemas (pere, lapsed) või ühiskondlikus (ligimesearmastus) tähenduses – normaalne eestlane armastusest eriti ei räägi ja seda ka ei avalda. Kahe inimese armastus on lääne kultuuriruumis ka väga põhjalikult devalveeritud ja tükkideks võetud. See on meelelahutuslik, bioloogiline, psühhoanalüütiline ja sotsiaalpragmaatiline ilming, mis kehastub pornosaitides, abieluvara-lepingutes ja homoparaadides. Ühiskondlik ligimesearmastus – see on pisut raha või vanu riideid jõulukampaania ajal. Isamaa-armastusel on tänu seitsmesaja-aastasele orjaikkele rohkem šansse, aga see on viimasel ajal väga militaarse ilmega. Eesti isamaad saab õigesti armastada isiklikult Savisaart ja Vene valitsust vihates, kusagil võõramaa naftakõrbes teiseusulisi tappes või morbiidseid kivikolakaid kummardades. Kui „tagasi” ei saa ja „edasi” ei pääse ning kui armastust ka eriti pole, mida siis inimestele öelda, kuidas neid liigutada? Tulevaste valimiskampaaniate halle kardinale tuleks imetleda: rahvahulki võrgutavate võlusõnade väljamõtlemine nõuab suurt tarkust ja eksimatut intuitsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht