Liivimaa Lutheri mõtteid inimesest ja tema elukeskkonnast

Herder on veendunud, et ainult emakeelse kultuuri edendamine tõstab rahva barbaarsuse seisundist kõrgemale.

LIINA LUKAS

2019. aasta läheb eesti tõlkekirjanduse ajalukku Herderi aastana: lõpuks ometi ilmusid eesti keeles Johann Gottfried von Herderi (1744–1803) loomepärandi esimesed tõlked. Tegemist on mõtlejaga, kes on rohkem kui keegi teine mõjutanud mitte ainult eesti ajalookäsitluse, folkloristika, kirjandusteaduse, etnoloogia, vaid ka keele, kirjanduse, ajaloo ja isegi riikluse kujunemist. Juba kevadel ilmusid Katrin Angeli koostatud veebinäituse osana (https://utlib.ut.ee/kogud/herder/) Vahur Aabramsi ja Reet Benderi tõlkes Herderi rahvalaulu mõistet määratlevad eeskõned tema koostatud kogumikule „Vanad rahvalaulud“ („Alte Volkslieder“), mis pidi ilmuma 1773. aastal, kuid jäi paraku ilmumata.

Ja juba mõne kuu pärast oli eesti lugeja laual Herderi peateos „Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“ („Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit“, ilmus neljas osas aastatel 1784–1791 Riias Hartknochi kirjastuses) – esimene terviklik Herderi teos Eva Piirimäe asjatundliku saatesõnaga. Kuuldavasti on peatselt ilmumas teinegi tõlkeraamat.

On raske seletada, miks selle Liivimaa geeniuseks ja reformijaks, selle „Zwingliuseks, Calviniks, Lutheriks“ (nii seisab „Reisipäevikus“, mille Herder kirjutas 1769. aastal Liivimaalt lahkudes) saada unistanud filosoofi mõtete jõudmine eesti keelde on nii kaua aega võtnud, kuigi Eesti mõttelugu on tulvil Herderi ideid. Nimetagem siinkohal Johann Heinrich Rosenplänterit, Kristian Jaak Petersoni, Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurta (vt Jaan Undusk, Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus 1995, lk 577−587, 669–679, 746–756). Keele ja mõtlemise ning inimese ja looduse herderlikke seoseid võime leida Uku Masingu või Valdur Mikita mõtteavaldustes. Oma ideede levikut pani tähele juba Herder isegi, kirjutades „Mõtete“ eessõnas: „Olin juba märganud, et mõned minu raamatukesest pärinevad mõtted olid minu nime mainimata leidnud tee teiste autorite teostesse, kus neid oli kasutatud nii laialdaselt, nagu ma poleks osanud ettegi kujutada.“

Silmapiiri avardavad ideed levivad sageli kaugemale nende esmasõnastajast, ärgitavad teisi edasi mõtlema ja neile terveid mõttesüsteeme rajama, samal ajal kui nende autori teosed vajuvad unustuse hõlma. Tema nime küll teatakse, mainitakse ideede ja koguni distsipliinide lähtena, kuid tema teoseid kas ei loeta või loetakse mööda, hilisemate mõttestruktuuride või diskursside kaudu. Nii on läinud Herderiga.

Kui aga lugeda algallikat ilma hilisemate prismadeta, pigem nii, nagu Herder ise näha soovinuks – oma ajastu mõtete ja arvamusvahetuse taustal, püüdes tabada ajastu vaimu ja sellesse sisse elada –, haarab lugeja endaga hoogne mõttelend, kus autor vastab ja tihti ka vastandub kaasaja arusaamadele, neid sünteesides ja neid kooskõlastades. Tema eesmärk on olnud leida lahendus valgustusajastu inimese ette kerkinud küsimustele kõige avaramas plaanis, mõtestada inimolu ja otsida inimliku õnne võimalusi, mis kehtiksid nii siin ja praegu kui ka tulevaste aegade tarvis. „Niisiis peab selles, mida kujutab endast iga inimene ja mida ta olla saab, kätkema inimsoo eesmärk; ning mis see on? Inimlikkus ja õnn, nagu need on võimalikud selles kohas, sel astmel, selles ja mitte üheski teises läbi kogu inimsoo ulatuva kujunemise ahela lülis.“

Paelub Herderi stiil, voolav, loogiline, emotsionaalne ja kaasahaarav väljenduslaad, ning mõtlemise haare ja julgus. Ta nimetab oma teost küll tagasihoidlikult mõteteks (Ideen), kuid esitab monumentaalse ilma ja inimkonna arenguloo, alustades maa asendist päikesesüsteemis, kosmiliste jõudude mõjuväljas, mõistmaks, kuidas kujunes „orgaaniliste, seesmiste jõudude toimel elu maal ning kuidas madalamatest vormidest arenesid kõrgemad kuni täiuslikemani, mida oli võimalik luua – inimeseni“.

Humaansuse üldkehtivad loodusseadused

Herderit huvitab inimene, kuid see ei tähenda antropotsentrismi. „Inimkonna ajaloo filosoofia, kui see tahab olla vähegi oma nime vääriline, peab saama alguse taevast“, nii alustab Herder oma teost. Ta näeb inimest looduse, universumi osana, planeedi Maa asukatest keerulisima, kõrgeima, viimase lülina, siin- ja sealpoolset maailma ühendava vahelülina, ainsa maise mõistusliku hingega humaanse olendina. See tuleneb tema käsituses inimese füsioloogilistest iseärasustest: püstise kehaasendi tõttu on inimese vaateväli vaba ning ta võib käed maa küljest lahti lasta, kasutada neid tehnoloogia huvides. Inimese kui „looduse esimese priikslastu“ loomus ja pürgimuste siht on humaansus, mis väljendub mõistuse, keele (kui mõtlemise meediumi) ja õigluse (eetika) näol. Humaansus on jumalik alge inimeses, mis ei avaldu mitte puhta vaimu, vaid orgaanilise jõuna. See pole inimese sünnipärane omadus, vaid tuleb vaeva ja hoolega välja kujundada: „Sündides peab inimene alles õppima kõike, mis kuulub mõistuse ning humaansuse juurde“. Herderi huvi on olnud välja selgitada selle humaansuse üldkehtivad loodusseadused, mis on loodusloos ja kultuuriloos analoogilised. Nii on Herderi arusaama kohaselt inimkonna ajalugu üheaegselt loodus- ja kultuurilugu: „Muuseas põhinevad nii mõistus kui ka õiglus ühel ja sellelsamal loodusseadusel, millest tuleneb ka meie olemuse püsimine. Mõistus mõõdab ja võrdleb asjade seotust, et korrastada see püsivaks harmooniaks. Õiglus ei ole midagi muud kui mõistuse moraalne kooskõla, vastassuunaliste jõudude tasakaalu valem, mille harmoonial põhineb kogu maailma ehitus. Niisiis haarab üks ja seesama seadus Päikest ning kõiki päikesi kuni kõige tühisema inimliku toiminguni välja; kõiki olendeid ja kõiki süsteeme hoiab alal üksainus asi – nende jõudude vahekord perioodilise rahu ning korraga“.

Nii nagu loodus on mitmekesine, kujuneb ka inimene vastavalt kultuurikeskkonnale, mida vormivad maastik ja kliima, mis omakorda on tingitud Maa asendist päikesesüsteemis. Selle kultuurilise mitmekesisuse juures on Herder aga veendunud, et „kogu inimsugu on Maal kõigest üks ja seesama inimliik“, sõltumata rassist või kultuurilise arengu astmest: „Nii on mõned riskinud rassideks nimetada neid nelja või viit jaotust, mis esialgselt olid tehtud inimeste elupiirkonna või koguni nahavärvuse järgi; mina ei näe põhjust neid inimrühmi rassideks nimetada. Rass viitab inimeste erinevale pärimisele, mida siin aga kas ei ole üldse või on igas neist piirkondadest, kus elavad inimesed, esindatud kõige erinevamad rassid. [—] Nahavärvused lähevad üksteiseks üle, ehitused teenivad geneetilist iseloomu, ja lõpuks on igaüks kõigest varjund suurel pildil, mis ulatub läbi kõikide maade ning aegade“.

Rahvad võivad olla küll kultuurilise arengu erineval astmel, kuid see ei tähenda põhimõttelist erinevust rahvaste vahel: „Erinevus valgustatud ja valgustamata, kultuuristatud ja kultuuristamata rahvaste vahel ei ole seega mitte spetsiifiline, vaid üksnes astmeline“. Pole inimest või inimrühma, kes poleks võimeline humaansuseks, religiooniks ja kultuuriks. Eurooplaste üleolekut peab Herder põhjendamatuks, olles veendunud, et „kui Euroopa pööbel uhkustab valgustuse, kunsti ja teadusega, pidades end paremaks ülejäänud kolmest maailmajaost, siis on see tühipaljas alpus“, sest „kui sa võtad oma sõjalaevaga suuna Tahitile ja avad Hebriididel kahuritule, ei ole sa tõesti targem ega osavam kui Hebriidide või Tahiti elanik, kes mõistab oma paati juhtida ning on selle oma kätega ehitanud. [—] Metslane, kes mõtleb oma piiratumas elus eripärasemalt ja väljendab oma mõtteid siiramalt, konkreetsemalt ning selgemalt, kes oskab oma meeli ja ihuliikmeid, oma praktilist mõistust ning oma väheseid tööriistu tegeliku elu sfääris kõiki kunste appi võttes ja kogu hingega asjale pühendudes kasutada – ilmselgelt on tema mees mehe vastu arvestuses haritum kui see poliitiline või õpetatud masin, kes seisab nagu abitu laps väga kõrgete tellingute otsas, mille on kahjuks püstitanud võõrad käed, sageli koguni esivanemate töö ja vaev“.

Geenius elab igas rahvas

Paar aastat hiljem kirjutatud „Kirjades humaansuse edendamiseks“ („Briefe zur Beförderung der Humanität“, 1793) on Herder veelgi resoluutsem: „Miks peaks mõõdetama kõiki rahvaid meie, eurooplaste järgi? Mis on võrdluse alus? [—] Iga rahvus, mida te nimetate metsikuks või barbaarseks, on oluliselt inimlikum kui teie. [—] Kõige vähem võib euroopa kultuur olla üldise inimliku headuse ja inimliku väärtuse mõõdupuuks. [—] Inimkonna loodusloo geenius elab igas rahvas ja iga rahvaga, justkui oleks see ainuke maa peal“.

Sellest humanistlikust väärtushoiakust tuleneb Herderi põhimõtteline orjuse- ja kolonialismivastasus: „Ei pongo ega gion ole su vend; küll aga on su vennad ameeriklane ja neeger. Niisiis ei tohi sa teda rõhuda, tappa ega röövida; sest ta on inimene nagu sinagi“.

Herderi arusaama kohaselt on inimkonna ajalugu üheaegselt loodus- ja kultuurilugu: „Muuseas põhinevad nii mõistus kui ka õiglus ühel ja sellelsamal loodusseadusel, millest tuleneb ka meie olemuse püsimine.“ Pildil Herderi monument Weimaris.

Wikimedia Commons

Ta mõistab hukka Euroopa riikide koloniaalpoliitika ja tunneb kaasa Ameerika põlisrahvaste saatusele: „Ja mis õigus oli teil, jõhkarditel, nende õnnetute maale kas või ainult läheneda, rääkimata sellest, et kiskuda see maa neil käest ja rebida nemad sealt eemale varguse, kavaluse ning julmusega? See maailmajagu on olnud aastatuhandeid nende oma, nii nagu nemad kuuluvad sinna.“ Sama põhimõtet järjekindlalt rakendades on ta kriitiline Liivimaa koloniseerimise suhtes vaimulike rüütliordude poolt, kuulutades, et „mitte ükski vaimulik rüütliordu ei toonud valgustust Euroopasse ega aidanud sellele kuidagiviisi kaasa“ ning et „inimkond kohkub tagasi vere ees, mida siin pikkades metsikutes sõdades valati, kuni vanad preislased olid peaaegu täiesti välja juuritud, kuralased ja lätlased seevastu sunnitud orjapõlve, mille ikke all nad nüüdki veel ägavad. Võimalik, et kulub veel aastasadu, enne kui nad sellest vabastatakse ja neid õpetatakse inimlikkusest uuesti kasutama ja nautima vabadust, hüvitamaks koledusi, mis röövisid neilt rahumeelsetelt rahvastelt nende maa ja nende vabaduse“.

Tuletagem meelde, et „Mõtted“ ilmusid Liivimaal Riias valgustusmeelse J. F. Hartknochi kirjastuses. Samas ilmus teisigi Liivimaa „usku pööramist mõõga abil“ ning pärisorjust kritiseerivaid teoseid, nt Heinrich Johann Jannau (1753–1821) „Orjuse ajalugu ning talupoegade iseloom Liivi- ning Eestimaal“, mis ilmus 1786. aastal, samaaegselt Herderi teosega. Kolonisatsioonikriitika ja Herderilt õpitud empaatilise suhtumise põlisrahvastesse arendab kõige kaugemale Garlieb Merkel (1769–1850) oma teostes, eriti (ikka veel eesti keelde tõlkimata) teoses „Lätlased, eeskätt Liivimaal filosoofilise aastasaja lõpul“ (1796), mida Herder on sõbralikult retsenseerinud, avaldades tänu „oma noorele sõbrale, kes täiesti humanismiideede vaimus astub vapralt välja rõhutute eest, rajades mõlemale Liivimaa rahvale teed uuele eksistentsile“. Nii on Herderi mõju Liivimaa valgustuslike ideede kujunemisele otsene.

Üks Herderi lemmikteemasid „Mõtetes“ on kliima. Ta peab vajalikuks „uurida kliima vaimu“, sest kliima on peamine tegur, mis on vorminud eri rahvad ja nende eripärase kultuuri. Kliima kujundab looduse, mis on elus tervik, mille järgi tuleb inimkonnal käia ja mida leebelt paremaks teha, mitte aga jõuga valitseda, sest loodus maksab kätte iga kuriteo eest, mis tema vastu toime pannakse: „Ei maksa mõelda, justkui suudaksid inimesed võõra maailmajao ühe hoobiga Euroopaks muuta, raiudes maha metsad ja harides üles pinnase; sest kogu elav looming on omavahel seotud ning seda saab muuta ainult väga ettevaatlikult. [—] Ameerika metsade maharaiumine ei hävitanud vaid liike, vaid mõjutas ka inimeste eluiga ja tervist“.

Inimese elu sõltub kliimast ja kliima kujundab nii loodust, inimese elukeskkonda kui ka selle kaudu eluviisi, kultuuritraditsioone. Rahvad on võrdlemisi truud kodupinnale, „nende kehaehitus ja eluviis, kõik rõõmud ja tegevused, millega nad on lapsepõlvest peale harjunud, kogu nende hingeline silmaring on klimaatiline. Kui võtta neilt nende maa, siis on nad kõigest ilma jäetud“. Tehnoloogia arengu tulemusel on inimese sõltuvus kliimast küll ajapikku vähenenud, kuid siiski „kõik liiga kiired, liiga äkilised ümberasumised vastaspoolkerale ja hoopis teistsugusesse kliimasse on rahvale harva head teinud, sest loodus ei ole ilmaasjata tõmmanud piiri üksteisest kaugel asetsevate maade vahele“. Sellele vaatamata arvab Herder, et nii nagu kõik universumis on pidevas muutumises, muutub ka kliima ning Maa tulevaste kliimaolude asukad ei sarnane senistega.

Sõltuvalt geograafilistest ja klimaatilistest tingimustest kujuneb igast rahvast eripärase kultuuri kandja. Inimsugu püüdleb õnnelikkuse poole, kuid õnne valem ei ole midagi üldkehtivat, vaid sõltub keskkonnast, kus inimene elab, ning aegamisi kujunenud kultuuri­traditsioonist. Herder püstitab ülesande uurida eri kultuurivorme, sõnastades kultuuriteaduste tänini aktuaalse uurimisvaldkonna: „Oleks hinnaline panus inimkonna ajalukku koguda eristava täpsusega kõiki teateid vanaaja rahvaste kehakuju ja pikkuse, nende toidu kvaliteedi ja kvantiteedi, nende igapäevaste tegevuste ja meelelahutuste kohta, samuti nende mõtteid seoses armastuse ja abieluga, kirgede ja voorustega, elu eesmärgi ja olemise vormiga pärast selle elu lõppu, võttes arvesse aega ning kohta“.

Euroopa edukuse pant

Seejärel annab Herder ülevaate rahvaste loomulaadist, traditsioonidest, kultuurilistest saavutustest, suhetest teiste rahvastega, olles eelnevalt formuleerinud oma lähenemisviisi koos eetilise hoiakuga – jätta maha eelarvamused, näidata üles tagasihoidlikkust ja empaatiat („neid tunnetades ja neis rõõmustades“), vaadelda „nii erapooletult, justkui oleks see maailmas ainus“. Eri rahvastest kirjutama asudes manitseb Herder „inimkonna ajalookirjutajat“ (ehk iseend) mitte valima ühtki rahvusrühma oma lemmikuks, et ta ei pisendaks seeläbi teiste tähtsust. Järjekindlalt ei ole Herderil siiski õnnestunud seda teaduslikku põhimõtet järgida: tema sümpaatia ja antipaatia on tuntav ja pälvinud tihti uurijate huvi.

Läheks pikale kogu seda maailma võrdlevat kultuurilugu siin ümber jutustada. Peatugem vaid sellel, mida Herder ütleb Euroopa kultuuri, sealhulgas ka eestlaste kohta. Selleni jõuab ta 16. raamatus, pärast karmi hinnangut Vana-Rooma agressiivsele kultuurile, mis hävitas teisi hävitades viimaks ka iseenda. Edasi siirdub ta veel suhteliselt uue „hoone juurde, mis on tuntud Euroopa vabariigi nime all ja sisendanud oma mõjuga kogu maailmale hämmastust või hirmu“. Euroopa edukuse pant on olnud rahvuste tihe läbikäimine ja nende segunemine, ilma milleta oleks olnud raske äratada elule „Euroopa üldist vaimu“. Kristlus aitas selle vaimu loomisele kahtlemata kaasa, kuid kirikus kasutusel ladina keel pidurdas nende rahvaste arengut. Herder on veendunud, et „ainult emakeelse kultuuri edendamine tõstab rahva barbaarsuse seisundist kõrgemale, ja Euroopa jäi ka sellepärast nii kauaks barbaarseks, et tema elanike loomuliku kõneorgani üle prevaleeris peaaegu tuhande aasta jooksul võõras keel, võttes rahvastelt isegi nende kirjalike mälestusmärkide jäänused ning tehes pika aja jooksul neile võimatuks emakeelse seadustekogu, oma konstitutsiooni ja rahvusliku ajaloo koostamise“.

Alustades baskidest, gaelidest, kõmridest, jõuab Herder teises peatükis pealkirjaga „Soomlased, lätlased ja preislased“ Läänemere-äärsete rahvasteni, kelle „saatus kujutab endast üldse kurba lehekülge inimkonna ajaloos“. Nende rahvaste orjuse põhjuseks ei pea Herder nende võimetust, vaid ebasoodsat asupaika ning omavahelise läbikäimise puudumist. Nii ei saanudki teiste rahvaste pealetungi korral juhtuda midagi muud kui see, et „laplasi tõrjuti põhjapooluse suunas, soomlased, ingerlased, eestlased jt orjastati, liivlased aga juuriti peaaegu täiesti välja“. Erinevalt nende rõhujatest sakslastest ei olnud need rahvad sõjamehed, sest „ka nüüd veel, pärast aastasadu kestnud rõhumist, annavad kõik laplaste, soomlaste ja eestlaste rahvamuistendid ning laulud aimu sellest, et nad on leebe loomuga rahvas“.

Nende orjastajad, sakslased, on aga sõdalased, nende põhivajaduseks on sõda, mistõttu neil paratamatult napib teisi voorusi: nad ei olnud head maaharijad, mistõttu nad elasid kaua nomaadielu, teadused olid neile võõrad ja väheste eluks hädavajalike kunstidega tegelesid vaid naised ja orjad. Neil pole „vanadest keelelistest aaretest kuigi palju ette näidata. Meie bardide laulud on kaotsi läinud ja meie kangelaskeele vana tammepuud ehivad enamasti vaid üsna kaasaegsed õied“. Teiselt poolt, olles võtnud omaks kristluse, kaitsesid nad seda ja võitlesid selle eest ning neist sai Euroopa kultuuri, vabaduse ning julgeoleku alustugi. „Kas nad olid oma poliitilise asendi tõttu ka selle kultuuri aeglase arengu põhjustajaks, selle kohta annab meile vastuse erapooletu tunnistaja – ajalugu,“ arvab Herder.

Nii on Herder pidanud kirjutama oma rahva kohta, mille keele, kultuuri ja hariduse eest ta hoolt tahtis kanda. Ta on seisukohal, et nii nagu inimesed, võivad ka rahvad teha vigu, et neist õppida. Sellegipoolest usub Herder humaansuse võitu: „Ei ole sugugi tühi unistus loota, et igal pool, kus elab vähegi inimesi, elavad ühel heal päeval mõistlikud, kohaselt õiglased ja õnnelikud inimesed – õnnelikud mitte ainult tänu omaenda mõistusele, vaid kogu inimeste vennaskonna ühisele mõistusele“. Tahaksin väga, et võiksime tänapäevalgi jagada Herderi optimismi.

Head lugemist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht