„Lilli Suburgi” manifest

Me oleme ammu ärganud 1888. aasta emancipirt-üleskutsele ja näinud, et naised, meie mõtted, sõnad, teod, tööd ja looming on Eesti ühiskonnas vähem väärtustatud kui mehed ja nende tehtav.
Naine riigikogus ja mees koristajana on erandid – miks ometi on see nii? Valitsev ühiskonnakord hindab täisväärtuslikuna vaid neid, kes teenivad raha. Sotsiaalsete garantiideta või lihtsalt väikese palgaga õpetajad, meditsiiniõed, hooldajad, raamatukoguhoidjad, müüjad, kultuuritegijad ja koristajad tunnevad end ühiskonnas ebaolulisena ning poliitilistes aruteludes tasalülitatuna. Neid tegevusalasid, kus liiguvad väikesed summad, peetakse perspektiivituks ja need jäetakse naiste teha. 
Meie oleme noored, vanad, keskealised, puudega ja ilma, armastame naisi, mehi, naisi ja mehi. Meie ei arva, et naised on õrnemad, hoolivamad, alahoidlikumad, raevukamad, paremad või halvemad kui mehed. Meid on igasuguseid, lepi sellega! Me oleme võtnud nõuks tulla kokku, osutada tegematajätmistele ja väärale ning sõnastada oma nõudmised ja meie tegevust juhtivad põhimõtted.

Me seisame selle eest, et:
• naine on subjekt ja mitte kahel jalal kõndiv potentsiaalne reproduktsioonimasin;
• naised sünnitavad siis, kui ise tahavad ja valivad lapse teiseks vanemaks selle, kelle tahavad – ka välismaalase või teise naise;
• naistele ei jääks see, mis meestest üle jääb, pudinad taldrikul ja tagala teenimine;
• praegune valitsus, kelle prioriteediks on naiste õigused suures laias maailmas, ja kes süstemaatiliselt ignoreerib naiste probleeme Eestis, tagandaks argpüksidest ministrid, kes ei suuda võtta suhu sõnu nagu naistevastane vägivald, vägistamine, palgalõhe ja sooline võrdõiguslikkus;
• tööandjad, kes ei maksa naistele võrdväärse töö eest võrdset palka, kes ahistavad, teevad nilbeid nalju või diskrimineerivad rasedaid ja lastega naisi, kes ei häbene panna lehte kuulutust, et otsivad kokaks-baarmeniks-müüjaks vaid mehi, saaksid maitsta avalikku häbistust;
• meedia ja reklaamitööstus, kes elatuvad stereotüüpide loomisest ja taasesitamisest, vastutaksid (ka rahaliselt) oma tegevuse tagajärgede eest, toitumishäiretega naiste ja abitute või elupõletajatest noorte meeste saatuste eest;
• naised valivad ise oma religiooni, religioon ei vali neid, me elame sekulaarses ühiskonnas ja kirik hoidku oma kombitsad naiste elust ja kehast kaugel;
• naistevastase ja seksuaalvägivalla ohvrid saaksid riigilt piisavalt kaitset ja tuge, mitte ei kuuleks  politseijuhtide arvamust, et nad on toimunus ise süüdi.
Tänu teistele on võimalik sinu elu. Mis on teistele võimalik tänu sulle?
Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat.