Lingvistika ongi rakenduslingvistika

Margit Langemets

ehk Millest kõneldakse Eesti V rakenduslingvistika konverentsil?  

Konverentsiks on ilmunud “Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2”.

Maailma ülikoolides õpetatava erialana on rakenduslingvistika pisut üle 40 aasta vana. Eelmisel aastal ilmunud Lancasteri ülikooli professori Martin Bygate’i mõtisklus rakenduslingvistika moodsate suundade üle on jätnud mulle mulje, et lingvistika ongi rakenduslingvistika. Või õigemini, et lingvistika ilma tegeliku kasutuseta, puhta teoreetilise mänguna on üks ilus mäng, aga muidu veretu värk. Kuid uurimisala pole justkui päris õige, kui alatasa poleks tarvis otsida tasakaalu selle valdkonna teooria ja praktika, insaideri ja autsaideri positsiooni vahel.

Eile, 20. aprillil alanud rakenduslingvistika konverentsi peateemaks on suhtlus, eelkõige töine suhtlus. Me aimame, et keelekasutust juhivad teadvustatud või teadvustamata reeglid ja tavad, suhtlusvõtted ja -mallid, rollisuhted, hoiakud ja eesmärgid. Millised need on, kuidas keel neid peegeldab, mis eripära on ühe või teise töise suhtluse keelel, kuidas mõjutab suhtlust kultuur, millega keelekasutaja kokku puutub, kes suhtleb kellega jne, seda püütaksegi konverentsil vaagida.

Konverentsipäevi aitavad sisse juhatada ja raamistada kutsutud ettekandjad: János Pusztay (Szombathely, Ungari) kõneleb Kesk-Euroopa ühtlaseks muutuvast keelepildist, Reet Kasik (Tartu ülikool) räägib võimu keelest ehk sellest, kuidas riik suhtleb kodanikuga. Keele rolli võimu juures kiputakse tihti alahindama, samas on selge, et kelle käes on võim, see määrab muu hulgas ka suhtlusviisi. Asja teadvustamine on esimene samm vabaduse suunas. Mare Koit (Tartu ülikool) nendib, et suhelda arvutiga loomulikus keeles pole seni veel kaugeltki igapäevane nähtus, aga… kas me seda tahamegi? Või kui tahame, siis kuhumaani? Kas me lepime arvutiga, mis suhtleb meiega kui masin või peaks arvuti suhtlejana olema võimalikult inimesetruu? Jaakko Lehtonen (Jyväskylä ülikool) tõmbab suhtlusarutlusse eri kultuurid, pidades ettekande teemal “National cultures and the language of pictures” (“Rahvuskultuurid ja piltide keel”). Kultuurierinevustega põrkumist puudutatakse mitmes muuski ettekandes: räägitakse eestlastest ja soomlastest, eestlastest ja venelastest, põhjaeestlastest ja lõunaeestlastest.

Rakenduslingvistika kõige põlisem ala on võõrkeeleõpe, millele nüüdsel ajal lähenetakse kõikvõimalikest keelelistest ja mittekeelelistest vaatepunktidest, teemade ring ulatub isiklikest keeleõppimismälestustest kuni sotsiaalse tausta vaatluseni. Mitmes ettekandes on keeleõppele lähenetud just suhtluse kaudu, kas siis õpetajat, õppijat või tegevust ennast silmas pidades.

Konverentsi temaatikat laiendavad muud (rakendus)lingvistika valdkonnad, kõik miskitpidi seotud suhtlemisega. Juttu tuleb korpuslingvistikast, sõnavarast, leksikograafiast, kõnelejast kui loojast, keeleomandamisest, eraldi töötoas tegutsevad lapsekeele uurijad meilt ja mujalt.

Kõik meie rakenduslingvistika konverentsid on peegeldanud seda, kuidas ühe nimetuse all saavad kokku keel ise (ka teoreetiliselt, alates väikseimast hääldusüksusest) ja selle tegelik kasutamine, keel kui protsess (keele kadu, suhted ja liikumised emakeele ja teise keele vahel) ja keelekasutaja (inimesed, nende kogemused, suhtumised ja motivatsioon).

Konverentsi kava ja teesid ühingu koduleheküljel www.rakenduslingvistika.ee.