Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee

Demokraatlik enamus näeb elurikkas ja viljakas haljasalas selle õunte, pähklite, okste, lehtede ja lindudega ebameeldivat probleemi.

PRIIT-KALEV PARTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sissiaianduse all peetakse enamasti silmas istutamist ja viljelemist sellisel maal, kus seda seaduslikult teha ei tohi. Sissiaiandus on laiemalt tuntud geriljaaiandusena, aga kuna see inglise keelest ja selles omakorda laenatud hispaaniakeelne sõna tähendusele midagi juurde ei anna, räägin sissiaiandusest, sissimetsandusest, sissiviljelusest ja sissikarjandusest. Sageli kannab see poliitilist sõnumit, näiteks protestitakse kehtivate omandisuhete, autostumise vms vastu. Siiski mitte alati pole sissiviljeluse taga poliitika. Mõnikord tõukab takka lihtsalt rohenäplus, teinekord näpistab nälg ja näiteks legendaarsele Õunaseemne Juhanile2, kes külvas seemnest kümneid tuhandeid õunapuid üle poole Ameerika, oli see nii ärimudel, kutsetöö kui ka usuline kutsumus. Sissiaiandus võib aset leida avalikult ja provokatiivselt või siis vaikselt ja varjatult, isegi ööpimeduse katte all, olenevalt eesmärkidest ja olukorrast.

Eestis on viimastel aastatel hakanud linnamaadele tekkima ka seaduslikke sissiaedu, on hakatud rääkima kogukonnaaedadest. Need kipuvad siiski tihti unarusse jääma: lühikese vaimustushoo jälgi katavad peagi nõgesed ja võsa. See on küllaltki mõistetav, sest kui aiamaa ei paikne koduõuel, on peenarde harimine puht energeetiliselt nutuse kasuteguriga. Üheaastased toidutaimed on ju nn katastroofitaimed. Nende looduslikud eellased on olnud pioneerid, kes täitsid põlengu, üleujutuse või maavärina rüüstatud kohad. Põlluharimine kujutab endast permanentse katastroofi ülalpidamist, mis on väga energiamahukas ja ametivõimude kontrolli all maaorjus. Sissitegevuse olemusse kuulub aga toimetamine varjatult ja väheste vahenditega: kiired torked vahelduvad pikaajaliste tagasitõmbumistega. Üheaastased taimed on „riigitaimed“3: nende kasvatamist ja kasutamist on lihtne keelata, piirata ja maksustada, kuna neid ei saa külvata ja korjata vähehaaval ja salamisi.

Kesk tööstuskõrbeid õitseb elurikas sissiaed. Peenrad ja kattekiled jätavad tavalise prügistamise mulje, mis mõjub tänuväärsel kombel allelopaatiliselt, peletades uudishimulikke, otsest agressiooni siiski esile kutsumata: on ju prügistamine sotsiaalselt aktsepteeritavam kui ebaseaduslik maatulundustegevus võõras valduses.1 Ametnike varitsus ohustab aednikku ainult autoaknast seiratavas ulatuses, kesksuveks sulgeb rinnuni rohi aia isegi koerajalutajatele. Metsistuvad puud-põõsad ja ehitusjäätmetest moodustunud mitmekülgne reljeef püüab vihmavett ning tagab taimekasvuks soodsa mikrokliima; kompostikastid, prügi- ja risuhunnikud loovad mitmekülgseid elupaiku lindudele, siilidele, konnadele ja mikroelustikule.

Priit-Kalev Parts

Sissiviljeluseks sobib paremini kaval ökoloogiline kombineerimine, vähenõudlikud „salaja“ kasvavad mitmeaastased taimed, kuna neid saab poetada käo kombel, jäädes ise ohutust kaugusest mängu jälgima ning vilju nautima. Sissiviljeluse ökoloogiline kõrgvorm on metsaviljelus ehk silvakultuur, mis matkib looduslike ökosüsteemide toimimist ja kaugeneb katastroofiviljelusest.4 Metsaviljeluse puhul kujundatakse mitmerindeline söödav ökosüsteem, mis küpsedes vajab üha vähem sekkumist. Tavaline köögiviljaaed ja põld toimivad aastases tsüklis, metsaaed võib aga kesta sajandeid, isegi tuhandeid aastaid. See ei tähenda muutumatust, vaid vastupidi, nagu metsaökosüsteemi iseloomustab ka seda taimekoosluste arengurida ehk suktsessioon (nt karjamaale kasvab lepik, lepad tõrjub ajapikku välja kuusik, kuusiku põleng annab võimaluse kaasikule jne). Rindeline metsaaed püüab põlluga võrreldes mitu korda enam päikeseenergiat ning loob külluslikult elupaiku. Kuigi maheda harimise korral seob ka põllumuld süsinikku, on metsa ja metsaaia võime süsinikku mulda ja taimemassi siduda võrratult suurem.

Loomad linnaökosüsteemi

Metsaaed ei näe tavaliselt välja päris selline, nagu tänapäeva eestlane metsa ette kujutab. Pigem meenutab see savanni või puisniitu. Kujutelm metsast ongi eestlastel viimase poolsajandi jooksul laanestunud. Mõelgem väljendile „ajan loomad metsa“. Laanes pole suurtel koduloomadel ju midagi süüa. Seevastu puisniidul on heina, tärkliserikkaid juuri ja mugulaid, lehti, võrseid, pähkleid, seeni, tõrusid, marju, õunu. Vihma­metsade järel on kõige külluslikuma elustikuga ja suurima süsiniku sidumise võimega maismaaökosüsteemid evolutsiooni jooksul olnud savannilaadsed, suurte loomade „kultiveeritud“ ja väetatud alad, inimahvi sünnimaastik. Loomadeta taimeökosüsteeme loodus ei tunne: vaadates fotol (1) olevat sissimetsaaeda, tuleb tahtmine lisada pildile veel hobune, siga, paar lammast, haned ja kanad. Sel juhul saaks kokku elurikkaima kujuteldava kultuurmaastiku ja tootlikema mõeldava viljelussüsteemi – metsaaiakarjamaa.5 Esmapilgul võib suurte loomade toomine linnaökosüsteemi tunduda poliitiliselt ja taktikaliselt ebarealistlik, mis kergitab praktilise küsimuse, kuidas ikkagi saada suured loomad pildile. Ent vaadakem peeglisse: põhjaliku uurimistöö ja innovatiivse mõtlemise abil võib koita vastus.

Visioon 2035: elurikas toidusalu Vilma õppehoone hoovis.

Torm Partsi joonis

Järgmiseks visandan ühe sissiaiandusliku „erioperatsiooni“ kava elurikka toidusalu loomiseks ökoloogilisse kõrbesse. Virtuaalse õppemanöövri läbimängimise kohaks valisin nurgakese Viljandi kultuuriakadeemia Vilma õppehoone (Turu 7) hoovis, silmamõõdu järgi umbes 5 × 20 meetrit. Lõunast ja idast lõõskab üle avatud asfaltplatsi päike, lääneküljes on kivimüür, põhjakaares võrkaed, selle taga jõuliselt niidetav muruplats. Valisin just selle ala, kuna ma juhtumisi tunnen kohalikku olustikku, paik on suhteliselt kaitstud arendushuvide eest ja – tsiteerides klassikuid6 – sel on arengupotentsiaali. Vilma õppehoones tegutsevad õppetöökojad: puutöökoda, villakoda, kohe uuritava rohelapi kõrval sepikoda, hoovialal korraldatakse aeg-ajalt pidusid ja kontserte, mis tähendab, et sünnib mullatekkeks vajalikku tooret, samuti võib eeldada rahuldavalt looduslembest asurkonda ja läbirändlust.

Viivitus saavutatakse manööverhaaval

Ametlikus korras söögisalu rajamine oleks närvesööv ja kohtaks kindlasti kümneid ületamatuid vastuargumente: tuleb teha haljastusprojekt, kes vastutab, arutame kunagi eelarveaasta kontekstis, kes neid lehti ja vilju hakkab koristama … Demokraatia on monopoliseeritud ja betoneeritud bürokraatiasse, seaduslikud muutused on välistatud. Pealegi näeb demokraatlik enamus elurikkas ja viljakas haljasalas selle õunte, pähklite, okste, lehtede ja lindudega ebameeldivat probleemi. Valitsev mentaliteet meenutab anekdooti Nõukogude sõjaväest, kus sõdurid olevat kasarmualal puudelt lehed juba suvel kaikaga maha peksnud, et sügisel poleks vaja koristada. Elurikkuse hirmuäratava kokkukuivamise ning kliima kuumenemise oludes peaksime hoopis rõõmustama: õuntest saab ajada siidrit, pähkleid süüa või sööta koduloomadele, oksi saab ahjus või lõkkel põletada, kõrged lehehunnikud tähendavad, et oleme sidunud atmosfäärist süsinikku.

Aga on, nagu on. Demokraatia lobiseb, sissid tegutsevad. Võit või vähemalt viivitus saavutatakse manööverhaaval. Siin visandatud strateegia põhineb kultuuriökoloogilisel lähtekohal, et kultuurimuutus on nagu ahelreaktsioon, mis kord valla pääsenuna läbib kogu süsteemi. Et positiivne muutus toimuda saaks, peavad aga alusmetsas ja mullas vastupanu taimed ja seemned ootel olema.

Metsaökosüsteemile omaselt tuleb söögisalu kujundada rindelisena. Ülarinne võiks moodustuda näiteks pähklipuust, mis tuleks istutada mõne legitiimse tähtpäeva puhul: see on tehtav suurema bürokraatiata ja mõõdukas konformism tagab sissiaiale vähemalt esialgse ja osalise õiguskaitse. Suurte puude eluväljavaated pole paraku liiga helged. Parasjagu ehitatakse teisele poole tänavat Viljandi uut haiglat, mille betoonmass muudab püsivalt linnaosa mikrokliimat ning hiiglaslik maa-alune osa ja tõhus drenaažisüsteem röövib põhjavee. See võib tähendada, et kvartalite kaupa pole lähisajanditel kõrgematel puudel elulootust, sest kuskilt pole võtta neid tuhandeid liitreid vett, mida üksainuski puu aastas vajab7. Seda enam on põhjust kiirustada ja hakata eksperimenteerima puuliikidega, millel võiks olla tuleviku kliimas perspektiivi. Kuna söödavad taimed on harva invasiivsed, on risk tühine, kuid võimalus anda oma evolutsiooniline panus kliima kuumenemisega kohanemisse kohustab.

Ainus roheline nurgake Viljandi kultuuriakadeemia Vilma õppehoone asfalteeritud hoovis – ja seegi ökoloogiline ning toidukõrb. Kaks jasmiinipõõsast lindudele mingit varju muidugi pakuvad, kuid muru kolletab ja kamar on mullamarraskile trimmerdatud. Kuutõverohi müüri ääres tõotab millegi parema algust: ilusa metsaaia puhmarinde taime risoomi kõlbab süüa ka inimesel. Taustal Viljandi uue haigla ehitustööd, mis edendavad kõrbestumist veelgi.

Priit-Kalev Parts

Linnasissi nähtamatu käsi

Saladuslikul kombel hakkab mööda pähklipuud väänlema viinapuu. Ühel udusel suveööl kaevatakse aia serva vihmavee püüdmiseks piklik lohk. Jasmiinipõõsastikku sugeneb paar möödujate pilkudele eristamatut õunapuud. Kevadiste heakorratalgute käigus jasmiini veidi kärbitakse, nii et õunapuud saavad kogemata pisut valgust juurde. Jasmiinitihnikus hakkab endale teed rajama kreegi- ja sõstravõsa – küllap linnud kandsid … Asfaldipragudest küünitab välja vaarikas ja põldmurakas, parkla hakkab taganema. Võrkaial on hakanud laiutama aktiniidia. Osa taimi sureb, millised just, on võimatu ette näha. Kes tahab surra, surgu, kes tahab elada, seda aitab linnasissi nähtamatu käsi. Kuna õppetöö käigus tekkinud kola jaoks pole parklas ruumi, siis asetatakse midagi „ajutiselt“ murule, siis veel ja veel midagi. See segab trimmerdamist, nii et heakordnikud ja majasokud löövad viimaks käega. Kola vahele on kogemata moodustunud puhmarinne: laanesõnajalg, rabarber, asparaagus. Kevaditi märgatakse karulauku.

Aastatega hakkab „ajutiselt“ asetatud kola üha rohkem välja nägema nagu taimetoed, pingid ja lauad. Kunstiliselt küsitava väärtusega installatsioonid müüridel leiavad tänuväärse auditooriumi varblaste ja nahkhiirte seas. Söögi või suudluse otsinguil võpsikusse tallatud radadele laotatakse töökojas tekkivat saepuru. Üldse on puidu- ja villajäätmed vaja kuskile panna, prügiarved ju kasvavad – „ajutise lahendusena“ tehakse selleks kõigepealt üks, siis ka teine kompostikast. Mingi tekstiilikatsetuse jaoks on vaja uriini või ummistub saladuslikult kanalisatsioon, kiiruga meisterdatud kuivkäimlat on igati loomulik tühjendada kompostikasti. Vaarik on vahepeal kasvanud nii kõrgeks, et sepapoisid hakkavad kompostikastil pissil käima. Sõnakuulmatu taimestik ründab ka teispoole aeda, trimmerdatud muruala hakkab sealtki aeglaselt taganema. Sellist ennekuulmatut metsikust märgatakse kõigis linna unustatud nurgatagustes, neist ei saa enam kuidagi lahti, viimaks harjutakse – ja elu läheb edasi.

1 Teoreetilises plaanis tugineb artikkel valdavalt botaanik Tõnu Ploompuu inimasulate kui koosluste arengu asumiökoloogilisel tõlgendusel, vt Tõnu Ploompuu, Asumiökoloogia. – Akadeemia 1990, nr 1, 2) ning antropoloog Matti Sarmela arusaamal kultuurist kui ökoloogilisest tervikstruktuurist, vt Matti Sarmela, Rakennemuutos tulevaisuuteen: postlokaalinen maailma ja Suomi. WSOY, Porvoo 1989.

Allelopaatia tähendab liikidevahelist suhet, mille puhul „üks liik teeb kaasliikide või ka liigikaaslaste elu koosluses võimatuks mürgiste eritiste või jäätmetega“ Antud juhul toimub peamiselt märgiline tõrjumine liigisiseselt kultuuriliselt võõraste, potentsiaalselt konkureerivate „teiste“ suhtes.

2 Õunaseemne Juhan ehk Johnny Appleseed, kodanikunimega John Chapman (1774–1845), oli rändjutlustaja, misjonär ja õunapuuistandike rajaja, kelle valimatu sissiaianduse geneetilise mitmekesisuse pärandil seisab suur osa tänapäevasest sordiaretusest. Õunaseemne Juhanit mäletatakse kui omamoodi protestantlikku Assisi Franciscust, isegi vaenulikud indiaanihõimud uskusid, et tal on otseühendus Suure Vaimuga.

3 Areng pärisorjast pärismaalaseks on ajaloos korduvalt aset leidnud kultuuriprotsess: et oma või koloniaalriigi eest kaabet teha, on enamasti vaja loobuda üheaastastest taimedest. Kagu-Aasias on näiteks mitmed metsaviljelejatest uuspärismaalaste hõimud sündinud ärakargajatest, kes on loobunud riisist kui riigitaimest. Vt nt James C. Scott, The Art of Not Being Governed: An Anarchist History of Upland Southeast Asia. Yale University Press, London 2009.

4 Mark Shepard, Restoration Agriculture. Real-World Permaculture for Farmers. Acres, USA 2013.

5 Nt Ameerika paleontoloog Paul Martin, Põhja-Ameerika väljasurnud megafauna (mammutid, kaamelid, hobused, taapirid, koopalõvid jts) väljasuremise asjatundja, peab kliima kuumenemise taustal vajalikuks koostöös põllumajandusega taastada Põhja-Ameerika ökoloogiline rikkus ja evolutsiooniline potentsiaal 13 000 aasta taguse kohaliku megafauna ökoloogiliste ekvivalentide abil (kaamelid, elevandid, gepardid, lõvid ja hobused). Nii pakuksime ühtlasi paopaika paljudele kliima kuumenemise eest põgenevatele ohustatud liikidele suurloomadest taimede ja mikroorganismideni. Vt Paul S Martin, Twilight of the Mammoths: Ice Age Extinctions and the Rewilding of America. University of California Press, Berkeley 2005. Siberis üritatakse piisonite ja hobuste abil igikeltsa sulamise peatamiseks taastada nn mammutisteppi. Vt M. Macias-Fauria, P. Jepson, N. Zimov, Y. Malhi, Pleistocene Arctic megafaunal ecological engineering as a natural climate solution? Phil. Trans. R. Soc. B 375: 20190122, 2020.

6 Lancelot „Capability“ Brown (1715–1783), maastiku­arhitekt, inglise maastikuaiastiili rajajaid ja kuulsamaid esindajaid, olnud vähese jutuga mees. Kui kunded küsisid, et noh, kas mu aiaga annab midagi ette võtta, vastanud ta „There is capability for improve­ments“ ehk „Arengupotentsiaali on“.

7 Maa alla ehitamise ja kõrgekasvuliste linnapuude tuleviku kohta vt nt Merilin Pärli, Kadrioru pargi juhataja: Suuri puid näeme veel ainult meie praegu. Tulevikupuud on hoopis teistsugused. – Eesti Ekspress 2. VI 2022. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/96258489/kadrioru-pargi-juhataja-suuri-puid-naeme-veel-ainult-meie-praegu-tulevikupuud-on-hoopis-teistsugused

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht