Lobistid 1 : 0 Ansip
Iga suure otsuse taga on lobist. See on XXI sajandi reaalsus, mille üle pole mingit mõtet kurta – küll aga nõuab see tähelepanelikumat allikate kontrollimist.
Tunne oma vaenlast, eks ole.
Eestiski on sel nädalal lobiste „paljastatud“ ennekõike lähenevate presidendivalimiste kontekstis, sest miks ei peakski avalikkus teadma neid inimesi, kes mõne presidendikandidaadi kandidaadi hüvaks tööd teevad. Eriti kui see töö on vabatahtlik – väidetavalt.
Tegelikult on muidugi lobistil ja lobistil suur vahe. Mõned (paljud?) aitavad mõnd ideed läbi suruda, sest usuvad sellesse. Teised pakuvad lihtsalt teenust igaühele, kes maksta jaksab. Seda, kui kerge on lobi tehes eetilisi tõekspidamisi unustada, saab muu hulgas näha Shonda Rhimesi loodud seriaalis „Skandaal“, Beau Willimoni „Kaardimajast“ rääkimata.
Nii hulluks, kui neis näidatakse, ei lähe asi ilmselt isegi Ameerika Ühendriikide presidendikampaaniates, saati siis Eestis.
Ka selle nädala suurim lobirühmade võit tuleb just audiovisuaalkunsti valdkonnast. Nimelt viitas saksa ajaleht Handelsblatt lekkinud eelnõumustandile viidates, et Euroopa Komisjon loobub osaliselt digitaalse ühisturu loomisest, mis on olnud just Andrus Ansipi eestvedamisel EK üks viimaste aastate suurematest eesmärkidest. See tähendab, et filmi- ja seriaalitootjatel säilib võimalus müüa autoriõigusi geograafiliste piirangutega.
Kui see info pole muidugi järjekordne petekas igaveses lobisõjas.