Lõimumine – projekt, mis keerati kihva kohe alguses

Krismar Rosin, TTÜ üliõpilane

Kas Saksamaa ja Prantsusmaa oleksid praegu nii edukad, kui nad ikka veel vaidleksid selle üle, kes on süüdi?        Ainus koht, kus võime Eestis näha edukat lõimumist, on jalgpallikoondis. Oleme harjunud, et Raio, Dmitri, Konstantin ja Enar teevad üheskoos Euroopa tugevatele tuule alla. Vene poisid on lahked andma intervjuud eesti keeles, ehkki vahel läheb sassi. Vahel laulavad nad hümni isegi paremini. On selge, et riik ei saa sundida inimesi lõimuma. Kaks riiklikku kava („Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007”1 ja „Eesti  lõimumiskava 2008–2013”2) ei pane eestlasesse russkaja duša’d ega venelasse põhjamaist ratsionalismi. Keelekümblus, täienduskoolitused õpetajaile, õppekavade eestikeelseks muutmine, kodakondsuse populariseerimine on kui kuusepuu ilusaks ehtimine, säravate kellukeste ja karraga viletsuse varjamine, selmet vett anda ja kõrvaldada probleemi juured.      

Hinnangus „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007” (IE Ü) programmile öeldakse: „Eestlaste hulgas on kaks kolmandikku ja muukeelsete hulgas kolmandik inimesi, kelle  igapäevaelus on kokkupuude teise rahvusrühmaga minimaalne”. Kuigi keeleline lõimumine – täienduskoolitused, kohustuslik (või sunduslik?) eesti keele sisseviimine vene koolides – on üsna hästi saavutatud, on reaalne lõimumine läinud aia taha. Isegi kui venelane oskab eesti keelt, ei tähenda see lõimumist – ta peab seda ka kasutama. Kuid tegelikku lävimist ei ole. Kui teistele rahvustele sunnitakse nii palju eesti keelt peale ja meil on siiski ligi 422 000  muulast, võiks ka eesti noorsand küsimusest „skolko vremja?” aru saada. Paraku viitab „Eesti lõimumiskava 2008–2013”, et 2005. aastal oskas 19aastastest eestlastest vene keelt alla 20 protsendi, eakaaslastest venelastest oskas eesti keelt aga 55 protsenti.       

Isegi kui su vene keel on puine, võib venelastega vestlemine vene keeles kasvatada neis sümpaatiat, usaldust ja sõbralikkust – sa proovid minu keeles rääkida, eks ma ürita samaga vastata. Rahvus ei loe, kui inimene ise ei pea seda  suhtlemisel tähtsaks. Minu soovil vene keelest aru saada ei ole mingit poliitilist tagapõhja. Tobe on kuulda sõnu, millest aru ei saa ja millele ei oska vastata. Eestlaste seas on vabatahtlikkust vähemusrahvuse keele omandamiseks vähe, kuid mentaliteet „nemad peavad küll õppima” on alati põhjendatud. Muidugi on Eestis esmatähtis põhiseaduslik keele kaitsmine, kuid aru võib saada ka muulastest. Raske on võtta omaks midagi, mis ei seondu vaba tahtega. Brežnevi  venestuspoliitikat keskkoolides ja tänast Lukase kurssi ühendab sunduslikkus. Tihti on keeleõpe suunatud ainult eksami ärategemisele. See ei pruugi tagada püsivat keeleoskust.     

Esmatähtis on isiklik kontakt, ent kui seda pole, tuleb luua sobiv mõttemuutust soosiv atmosfäär. Ühisürituste raamprojekti on meil rahastatud ainult ühel aastal. Hinnangus IE Ü-le on välja toodud, et 65-protsendiliselt rahastati keeleõpet ja 35-protsendiliselt muid lõimumist  soodustavaid tegureid. Toetatakse eesti kirjanduse/teatri/ kunsti propageerimist ja rahastatakse Vene teatrit, kuid tänini on enamik venelastest idanaabri meedia mõjuvaldkonnas ja kohalikud saated/trükised ei suuda nende kanalitega konkureerida. „Eesti lõimumiskavas 2008–2013” on öeldud, et eestikeelse meedia jälgijaid teiste rahvuste seas oli 2007. aastal 26 protsenti ning seda usaldas üldiselt või mõnevõrra 19 protsenti. Samas kavas  loodetakse ETV2 abil saavutada Eesti meedia 70-protsendiline vaadatavus teiste rahvaste seas, mis tundub utoopilisena.   

Oletame, et kuidagiviisi meelitamegi venelased eesti lehti lugema. Võtame lahti viimased pealkirjad ja märkame Savisaare mõjuagendi afääri. Savisaare süü on üks asi, kuid sõna „venemeelne” on eesti ajakirjanduses üdini  negatiivse tähendusvarjundiga. Vene lugeja ei pruugi aru saada, et mõeldakse julgeolekuohte, ja võib leida, et nii vene kultuur, keel, rahvus kui tavad ja kombed on taunitud. Ning tülgastus ja võõrandumine riigist ja tema ajakirjandusest kasvab.   

Kuid mis siis, kui muulased läbivadki keeleeksami ja sotsialiseeruvad, abielluvad eestlastega ja osalevad ühiskondlikes protsessides. Mõnedele eestlastele on see meelepärane, kuid mõned näevad siin ohu märke. Tekib küsimus, millal saab eestlane üle oma kartvast ja taunivast suhtumisest venelastesse? Rein Ruutsoo on kirjutanud: „Väikerahvale on omane enesekaitseline ja tõrjuv identiteet. Eestlaste tänane identiteet kujunes NSV Liidus „kollektiivse vastupanu  identiteedina”. Ajalooliselt tugevalt on arenenud kultuurinatsionalism ja hoopis nõrgem on riiklusel rajanev identiteet. Eesti puhul rajaneb negatiivne identiteet suuresti minevikukogemusel e hirmul Venemaa ekspansiooni ees”.3 Kuigi me astusime võimalikult kiiresti ELi, NA TOsse, OE CDsse ja eurotsooni, kardame ikka peatset okupatsiooni. Tõnis Saarts on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti poliitikas ei ole määrav klassilõhe, vaid rahvusküsimus ja ajalootõlgendamine  (PM 28. XII 2010): „Põhjus, miks ikka ja jälle õnnestub ka Eestis poliitikutel edukalt välja käia „Vene kaart” ja paljud teemad ümber häälestada mälu- ja julgeolekupoliitika võtmesse, peitub selles, et me pole oma identiteedis ja riigis veel piisavalt kindlad. /—/ Ajaloo- ja rahvuslõhe domineerimine näitab, et Eesti riiklus ja rahvusidentiteet pole veel saanud täisealiseks – peame ikka taas endalt küsima: kes me oleme, kust tuleme ja kas me  jääme”.       

Usume, et ainult põliseestlased saavad riigijuhtimisel kaasa aidata, mitte kodakondsed, kes ei pruugi samast rahvusest olla. Tagajärg on, et enamik venelasi tunneb end kadunud põlvkonnana – NSVL inimestena, kellest hoolib vaid Kreml. Jevgenia Viktorova4 on isegi Eesti Venemaa-suunalist välispoliitikat nimetanud rahvuspõhiseks, tuues näiteks piirilepingu,  Tartu rahu tunnustamise ja Petseri kooli rahalise toetuse, mille „motiiviks oli etnilistele piiridele viitamine”. Taasiseseisvumisest saadik on meie poliitikute eesmärgiks olnud võimalikult tugev rahvuslik, mitte liberaalne demokraatia. Sellele on viidanud David Galbreath, kes kirjutab, et Eesti ja Läti iseseisvumisel tekkis kaks leeri: ühed mõõdukad ja teised radikaalsed rahvuslased.5 Mõõdukad tahtsid juhinduda kõiki rahvusi kaasa haaravast poliitikast, samas  kui radikaalid väärtustasid pigem rahvuslikku riiki, piiratud immigratsiooni ja muulaste emamaale tagasisaatmist. Tingituna rahvuslikust eufooriast toetas rahva enamus radikaale ja algas sihilik venelaste kõrvaletõrjumine.       

Galbreath mainib, et erinevalt Leedust, kes pärast iseseisvumist andis võimaluse kõikidele alalistele elanikele valida, kas võtta vastu kodakondsus või mitte, piirasid nii Läti kui Eesti  kodakondsust neil isikutel, kes polnud kodanikud olnud enne okupatsiooni. Sotsiaalpoliitikas juhinduti ajaloost, mitte kõrgetest ideedest. Hoolimata OSCE ja lääneriikide survest, keeldus Eesti iseseisvumise alguses ombudsman’i määramisest tegelemaks vähemusrahvuste kaebuste ja probleemidega. Need olid signaalid, mis näitavad selgelt: me ei vaja teid. EL üritas Eestit veenda, et ta annaks kodakondsuse kodakondsuseta lastele, millele valitsus vastas  eitavalt ja sätestas, korra, mille kohaselt saavad lapsed, invaliidid, abikaasad passi siis, kui on sooritanud keeleeksami. Tänapäeval on lisaks sellele vaja ka ühiskonna eksamit või põhiseaduse tundmise eksamit. Kokkuvõtvalt tegi see poliitika venelastele selgeks „suurriigi härrasrahva muutumise vähemusrahvaks” (Rein Ruutsoo) ja lõplikult lõi rahulolematus välja pronksiööl – esimest korda märgati eestlaste ja muulaste tõsist vastasseisu, katastroofi võimalikkust.  Nii Eesti kui Venemaa Föderatsiooni poolt on naiivne loota, et suudetakse naabri ajalookäsitlust muuta. Ei ole reaalne, et Venemaa tunnistab lähitulevikus meie ajaloo õigsust. Seda ei tunnista ka siinsed baabad ja nende lapselapsed, kelle vanavanaisad Teises maailmasõjas hukkusid. Isiklik valu ei kao ega muutu õpikute, komisjonide, arhiivide või dokumentidega. Sõjaajal pähe klopsitud propaganda ei kao tõendite, dokumentide ja ratsionaalsusega.  Stalini ja MR P hukkamõistmine on parem kui mitte midagi ja sõjas olid kõik kaotajad. Tähtis on osata ajaloost vahel üle olla ja leida rõõmu saavutustes. 

Ma ei pea sellepärast suhtlust katkestama, et teine poiss pooldab kakskeelsust või vihkab pronkssõduri teisaldamist. Praegu on meil strateegiliselt hea positsioon muutuda veel edukamaks Euroopas ja mina kui noor inimene tõesti ei taha, et see jääb ainult selle taha, et me vaidleme ikka veel 65 aasta taguste sündmuste üle. Miks sisendada viha soosimaks kättemaksu?  Kas Saksamaa ja Prantsusmaa oleksid praegu nii edukad, kui nad ikka veel vaidleksid selle üle, kes on süüdi? 

1 http://www.kul.ee/webeditor/files/integratsioon/integratsioon_ eesti_uhiskonnas111.pdf   

2 http://www.kul.ee/webeditor/files/integratsioon/ Loimumiskava_2008_2013.pdf     

3 http://www.riigikantselei.ee/failid/rahvusriik.pdf       

4 https://portal.ttu.ee/http/web.ebscohost.com/ehost/ detail?hid=112&sid=6147f788-5fa3-4179-a64a-66f574b01255%  40sessionmgr112&vid=4&bdata=JnNpdGU9ZWhvc3QtbGl2ZSZ zY29wZT1zaXRl#db=a9h&AN =24955277       

5 https://portal.ttu.ee/http/web.ebscohost.com/ehost/ detail?hid=112&sid=6147f788-5fa3-4179-a64a-66f574b01255% 40sessionmgr112&vid=4&bdata=JnNpdGU9ZWhvc3QtbGl2ZSZ zY29wZT1zaXRl#db=a9h&AN =9387133

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht