Lõimumise lõputu õud

Arutu „integratsioonita“ võiks Eesti ühiskonna kultuuriline areng olla sujuvam.

KAAREL TARAND

On omamoodi sümboolne, et Eesti arengut lähikümnendil määravad rajajooned märgitakse maha ajal, mil riigi poliitiline võim on pikemal pausil. Parlament ja valitsus tegelevad veel mõnda aega iseendaga ehk protseduuride, mehitamise ja rakendamisega ning rahvas on üsna omapead. Riigimasin muidugi ei ole hetkekski seiskunud, aga nii mõnigi arengukava, mis peab hiljem valitsuse ja riigikogu heakskiidu saama, valmib suurema poliitilise osavõtuta. Projektijuht Ando Kiviberg raporteeris sel nädalal haridus- ja teadusstrateegia (aastani 2035) eesmärgiseade ja põhistruktuuri fikseerimisest. Kultuuriministeeriumis käib paralleelselt uue riikliku lõimimiskava „Lõimuv Eesti 2030“ ja kultuuri­poliitika põhisuundade koostamine.

Kolme valmiva strateegia ühisosa on kahtlemata suur, kuid pole kindlust ses osas, et lahus tegutsevad eksperdid ja ametnikud ühes ja samas suunas mõtlevad ning suudavad sõltumatult tegutsedes jõuda tulemusteni, mis omavahel vastuollu ei lähe. Ses olukorras võidab see, kelle jutt enne hääletamisele pannakse. Praeguse seisuga jõuavad haridus ja lõimimine finišisse enne kui kultuur ja viimase arengukava koostajatel ei jää üle muud kui leppida kaasakiitmisega ning oma originaalsed mõtted maha matta. Kui valitsus ja riigikogu kultuurikomisjon peaksid töötama tähelepanelikult, ei tohiks nad kord otsustatut järgmise dokumendiga ju sisutühjaks teha.

Riigikogule ei ole ka vastuolusid sisaldavate strateegiate jõustamine ületamatu probleem. Nii on ju tihti varemgi läinud, et arengukava sisuliselt sureb lõpphääletuse hetkel, ning see teadmine on kogenumate rahvaesindajate mälusopis ikka tiksumas. Töö on tehtud, kui paber valmis. Teine võimalus on, et täitevvõimu asutused püüavad kehtestatud kava järgi siiski ka tegutseda. Kuid milline on tulemus, kui ametkonnad on pandud kõrgemal tahtel üksteisele vastu töötama?

Tarbetu küsimus, kasutu vastus. Seireküsimus 2017: „Millises põhikoolis Te kõige rohkem sooviksite, et Te lapsed või lapselapsed õpiksid?“

Hariduse, kultuuri ja lõimimise strateegia ei ole võrdse kaaluga. Esimesed kaks hõlmavad kogu elanikkonda, viimane aga kahanevat vähemust. Kuigi lõimimist tavatsetakse esitleda samuti üldrahvaliku ja lõputu ettevõtmisena, siis arvestatav osa kodanikkonnast selle vaatega ei nõustu. Nii mõnigi võib küsida, miks peaksin mina põlise eestlasena raiskama oma ainsat elu, aega ja vabadust, et lahendada probleemi, mida ma ise pole tekitanud. Ametivõimu vastus (korduma kippuvale küsimusele) on, et nii küsija on sattunud eksiteele. Lõimuva Eesti kodulehel on selge sõnaga kirjas: „Lõimumine on ühiskonna koos töötamise, õppimise ning toimimise oskuse ja võimekuse kasvatamine, mis läbib kõiki ühiskonnaelu valdkondi. See on pikaaegne pidev kokkukasvamine, vastastikune areng ühiskonnagruppide vahel. Seda iseloomustavad sellised väljakutsed, mille lahendamiseks vajatakse pikema vaatega plaane, kõikide osaliste ning eri kogukondade valmisolekut ja kaasatöötamist.“ Mida sellega öelda on tahetud? Mitte ei saa aru!

Kui riigikogu sellise seletusega nõustub ehk kui „Lõimuv Eesti 2030“ jõuab lõpphääletusele enne kultuuripoliitika põhisuundi, siis pole tal hiljem enam võimalik heaks kiita kultuuripoliitika juhtmõtet „Eesti kultuuri hoidmine ja arendamine on meie kõigi, ühiskonna ühine eesmärk ja riigi põhiseaduslik kohustus. Selleks tuleb tagada kõigile inimestele võimalus kultuuri loomises osaleda ja ka sellest osa saada“. Või siis avardub dokumentide koosmõjus põhiseadusevastaseks eesti kultuuri mõiste ja edaspidi peame oma kultuuri elujõu allikaid otsima lõputust ja pidevast kokkukasvamisest suure vene kultuuriga – kõlab nagu väljavõte mõnest NLKP programmist.

Okupatsioon jättis Eestisse pärandvarana ligi pool miljonit peaasjalikult venekeelset immigranti, kelle hulk on demograafilise paratamatuse mõjul oluliselt vähenenud. See, et vaba Eesti riik peab sisserändajatega üldse pikaajalisemalt tegelema hakkama, tuli nii mõnelegi toona ebameeldiva üllatusena. Osaliselt oma põhiseadusest tulenevalt, osaliselt mõne rahvusvahelise organisatsiooni survel alustasid valitsused immigrantide integreerimisega ühiskonda – ja seda teadmises, et tegu on selge ja konkreetse lõpuga projektiga. Poliitiline otsustusvõimetus ja suured läbikukkumised eeskätt eestikeelse ühtluskooli loomisel jätsid integratsiooni venima. Tegevus sai kauni eestikeelse nime ning muutus märkamatult tähtajatuks. Okupatsiooniaja immigrantidega tegelemisest, nende uurimisest, analüüsimisest ja eriõiguste nimel pingutamisest on saanud poliitiline kinnisidee ja samal ajal akadeemiline tööstusharu, mis paberite järgi peab kõik Eestis elavad inimesed õnnelikuks tegema. See töö ei saa kunagi valmis saada.

Kultuuri ja lõimimise uute arengusuundade aluseks olevaid uuringuid võrreldes torkab silma, et nn vene vähemust uuritakse hoopis regulaarsemalt ja põhjalikumalt kui eesti professionaalse kultuuri ilminguid. Mahukad integratsiooni monitooringud iga paari-kolme aasta tagant võtavad immigrantide mõtteilma üksipulgi lahti. Tõdetakse muutusi, kuid hädad ei näi vähenevat. 2017. aasta seiret tutvustades märkis valdkonna eest vastutav asekantsler Piret Hartman, et selle järgi on ühiskonnas korraga suurenenud nii tolerantsus kui ka segregatsioon. Seire tulemusi lugedes tekib paratamatult kahtlus, et uuringute ülesande­püstitus pole selge ega teeni poliitika kujundamise eesmärki. Paistab, et uurijad uurivad, mida hing ihkab, muretsemata selle pärast, kas esitatud on vajalikke või mõttekaid küsimusi.

Näiteks on 2017. aasta monitooringus uuritud nii kodanike kui ka mittekodanike kavatsust osaleda omavalitsuse volikogu valimistel ning saadud teada, et õilis soov on kodanikest 76 protsendil ning poolel mittekodanikest. Teatavasti kujunes valimisaktiivsuseks noil valimistel üle riigi 53 protsenti ehk ligikaudu iga kolmas, kes küsitlejale lubas valima minna, seda tegelikult ei teinud. Veel reljeefsema tulemuse andsid hiljutised riigikogu valimised. Valimistest osavõtt jäi eriti tagasihoidlikuks piirkondades, kus on rohkem immigrantidest kodanikke.

Kas see tähendab riigi lõimimispoliitika läbikukkumist? Kas eestlasest valija peaks end süüdi tundma, et pole venelasest naabriga piisavalt kokku kasvanud ja teda valimisjaoskonda talutanud? Riigi poliitikaga ei ole sel kõigel midagi pistmist, see on puhtalt Keskerakonna ning selle eelmise ja praeguse esimehe ühine fiasko. Jah, 20 aastat tagasi oleks saanud esindusdemokraatia reeglistiku kujundada ka nii, et venelaste oma erakond oleks siiani elujõuline ja selle positsioon tänapäeval nagu rootslaste parteil Soomes. Nii aga ei tehtud ja kogu venekeelne elektoraat aeti karjana kahepalgeliste tsentrikonformistide sülle. Viga missugune, kuid sellega uuringute korraldajad ei tegele.

Üsna tarbetu on ka aastast aastasse seirata, kuidas eestlased ja muud suhtuvad venekeelsesse kooliharidusse. Kui mingi asi on selge ja laia ilma tõestusmaterjaliga kaetud, siis peab selle ära otsustama, deklareerides, et eestikeelsele koolile ei ole Eestis alternatiivi. Mis tähtsust sellel on, mida muukeelsed vanaemad-isad sellest ka arvavad, kui on ühemõtteliselt teada, mis on lastele parim? Seda pidevalt uurida on sama mõttetu kui igal aastal elanikkonna käest küsida, kas Eestis peaks taas surmanuhtluse taastama.

Lõimimistööstus on avalikku keelekasutusse edukalt kinnistanud veidraid ja kohatuid mõisteid ning mõtteid, selgub „Lõimuva Eesti 2030“ strateegiaprotsessi mõttehommikute kokkuvõtetest. Mõisted ja käsitlusviisid elavad oma elu ja taastoodavad end ka järgmises strateegias. Lõimimise perspektiivist on eestlased siin maal vaid üks „kogukond“ paljude võrdsete seas. Kokkukasvamisel ei ole probleemiks mitte muulasnoorte vähene eesti keele, vaid noorte eestlaste vähene vene keele oskus. Ka peaks eestlastele rohkem vene kultuuri õpetama, rääkimata „sidususest“, mille õppimine pole praegu kohustuslik. Keeleseaduse nõuded on liiga karmid. Avalik võim ei jaga piisavalt venekeelset infot. Ida-Virumaa kangelaslikele elanikele peaks lisaprivileege tekitama. Ja mõistagi peaksid eestlased immigrantidele veel rohkem venekeelset ajakirjandust tootma.

Kui lähtemõtted on sellised, ei tohiks protsessiga sammugi edasi minna. Hoopis õigem mõte on ühel mõttehommikul ka kõlanud: „Lõimumise teemat ei peaks vaatama eraldiseisvalt, vaid see tuleks integreerida teistesse poliitikatesse.“ Täpselt nii. Haridusstrateegias peab fikseerima venekeelse kooli lõpetamise näiteks kolme aasta jooksul. Kultuuripoliitikas võib paari lausega markeerida vähemuste erivajadused ning ehk ka avardada kultuuriautonoomia seaduse võimalusi. Elamumajanduses on kasutamata võimalusi getostumise ja segregatsiooni vältimiseks. Jne. Ühtki eestlastes süütunde taastootmise strateegiat ei tohiks me aga oma vabas riigis küll enese piitsutamiseks valmis meisterdada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht