Lootuse semiootika

Küberneetilisest informatsiooniteooriast tuletas Lotman, et kultuuri peamine konstant on uute tähenduste loomine. Seda mootorit ei saa seisma panna.

INDREK IBRUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Süü

Mul paluti Juri Lotmanist kirjutada, aga tunnen end ebamugavalt. Mu plaan kirjutada Lotmanist sedakorda isiklikult, isiklikust kogemusest, võib mõjuda kohatult. Sest ma ei ole teda kunagi isegi näinud. See plaan on seda paradoksaalsem, et mul lasub üks süü. Too algpatt leidis aset oktoobris 1993, kui uudiskanalid teavitasid Lotmani surmast. Ma olin tol saatuslikul õhtul, vastselt 19aastasena, tollase Päevalehe uudistoimetuse valvetoimetaja. Valvasin ja toimetasin, kuid unustasin kontrollida ETA uudistelindi kultuuriosa. Ja nii ei jõudnudki teadmine Lotmani lahkumisest Päevalehe lugejateni. Päevalehe tollane tegevtoimetaja Peep Kala tegi mulle järgmisel päeval peapesu ja küsis seejuures: „Kas sa üldse tead, kes Juri Lotman on?“ Ma teadsin, aga mäletan tunnet, et mitte kuigi hästi.

Segadus

Varsti sain rohkem teada. Olin tollal alustanud õpinguid Eesti humanitaarinstituudis ja käisin ka Mihhail Lotmani kultuurisemiootika loengutes. See kõik oli põnev, kuulsin huvitavaid mõtteid ja lugusid Euroopa kultuuriloost. Sama kordus paar aastat hiljem Tartu ülikoolis, kus võtsin semiootika kõrvalerialaks. Taas Mihhail Lotmani loengud, kuid ka Peeter Toropi, Igor Černovi, Silvi Salupere jt loengusarjad. Palju huvitavaid mõtteid, mudeleid ja lugusid. Kuid bakalauruseõpingud tähendavad ikkagi vaid kohustuslike loengute, materjalide ja eksamite virvarri. Teadmised jäävad paratamatult fragmentaarseks. Mis kujuneb, on tunnetus.

Ometi, ka tunnetus on oluline, sellest võib piisata. Minul juhtus järgnev: et ma olin ajakirjandustudeng, hakkas Marju Lauristin oma teoorialoengute aegu ja ka hiljem mulle postmodernismi alast kirjandust lugeda andma. Küllap ma olin seda nägu, et popkultuur läheb mulle korda. Lugesin, tundus relevantne. Õnnestus veel aastaks Helsingisse külalisüliõpilaseks minna – põhiosa sellest veetsin sealses raamatukogus Jean Baudrillardi, Douglas Kellneri jt raamatuid lugedes. Kogu see kriitiline poststrukturalism selgitas tõesti tollast kiirenevat kultuurimuutust. Kirjutasin sellest ka bakalaureusetöö. Ometi miski vaevas. See oli kultuuripessimism, ettemääratud huku kuulutus. Baudrillardi põhikriitika oli suunatud vahendatusele – et meedia loob võltsreaalsust, et pidevalt meedia enese loodud reaalsust uuesti ja uuesti üle vahendades luuakse tegelikkusest irduvat maailma ja ühel hetkel tähendust enam pole, kõik kukub kokku.

Sellise kriitika valu on magus, ometi paistis see kõik ebatõenäoline. Sest kultuur ju pulbitses, uut ja tähenduslikku loodi ning väide, et meedia ja kultuuri loodud tegelikkus on vähem vahetu või vähem tähenduslik, mõjus kahtlasena. Ja nii ma siis avastasin ühtäkki pärast bakalaureuseõpingute lõppu 2000. aasta kuumal suvel, et vastuse võib leida kultuurisemiootikast.

Võimalus

Sattusin Oslo ülikooli magistrantuuri, hakkasin süsteemsemalt semiootikat tudeerima. Tahtsin proovida, kas seda saab kasutada uue meedia vormide, nende toime ja tekkimise seletamiseks. Sai, kuigi nood katsetused jäid formalistlikuks. Märkimist väärt tollest perioodist on vahest see, et lugesin palju Juri Lotmanit. Olgu öeldud, et tema lugemine oli siis ja on tänini omapäraselt kummaline elamus. Sest kui jätta kõrvale lood ja näited, rääkida vaid teooriast, siis on ta korraga kuratlikult täpne ja samal ajal oma mitmeküllases väljenduses laialivalguv. Tema tekst on täis mitteintuitiivseid paradokse ja tuttavaid mõtteid ootamatust küljest rabavalt avavaid sõnastusi. Selliste ümberütlemiskatsetega on Lotman korraga nii ebasüstemaatiline kui ka avar – ta võimaldab rohkelt tõlgendusi, mis ongi ehk viinud tema teooria rakendamiseni küllalt erinevates eluvaldkondades. Et teooria saab võrseid ajada ja muunduda, ei ole nõrkus, isegi kui alati on neid, keda igasugune derivatiivne teooriaarendustöö pahandab.

Juri Lotmani peamisi õpetusi on, et kultuur on ennast loov süsteem, see adapteerub, aga ei kuku kokku enne, kui kadunud on viimne põlvepikkune tähenduslooja.

jurilotman.ee

Mis mul endal hakkas Oslos tasapisi klaaruma, on, et tegu on ennekõike kultuurimuutuste, isegi innovatsiooniteooriaga. Kultuurisemiootika andis justkui vahendid uurimaks ja seletamaks, kuidas uued digikultuuri vormid kultuuri ääre- ja vahealadel, dialoogide, remikside ja üha uute kombinatsioonide kaudu ikka ja aina tekivad. Ja kuidas tähendusinnovatsioon ja vormimuutused on igale kultuurile hädatarvilikud, selleks et olla võimeline reageerima nii keskkonnamuutustele kui ka inimeste tähendusotsingutele – et pakkuda neile rikkamat tähendusarsenali oma elu seletamiseks. Hakkas kumama, et kultuurisemiootika seletused, kuidas muutused tekivad, ei erine printsiibilt väga palju majandusteaduslikest innovatsiooniuuringutest. Ja nõnda hakkaski idanema mõte interdistsiplinaarsetest kultuuri- ja meediainnovatsiooni uuringutest, kus põhikomponent Juri Lotmani kultuurisemiootika.

Kohatus

Järgnes veel üks õnnelik sattumine. Doktorantuur Londoni majandusülikoolis (LSE). Seal algas too töö evolutsionistliku majandusteaduse (innovatsiooni­uuringute peamine alusteooria) ja kultuurisemiootika lõimimise nimel, et välja töötada laiem käsitlus, mille abil uurida kultuuri- ja majandussüsteemide interaktsioone digikultuuri evolutsioonis. Sellesarnast tööd alustas samal ajal teisel pool maakera veel üks teadlasrühm, kuid sellest hiljem. Ent Juri Lotmani kasutamise osas tõi Londoni elu karmi reaalsuskontrolli. LSE ja teised Londoni ülikoolid moodustavad meedia- ja kommunikatsiooniuuringute tuuma, kuid seda tundma õppides selgus, et Juri Lotmanil ses kohta ei ole. Et sel erialal maailmas laiemaltki ei ole. Ja Lotmani kohaletarimine nii Ida-Euroopa perifeeriast kui akadeemilisest perifeeriast, kuhu meedia­uuringud semiootika maha olid jätnud, osutus vastuoluliseks ülesandeks. Sellest ei saadud aru ja seda peeti kahtlaseks.

Ent noorem inimene on entusiastlik. Pidasin võimalikuks see väärtus ära tõestada, tuua Lotman sisse nüüdismeedia ja -kultuuri uurimise tuuma. Doktoritöö kaitsesin ära, olen nii selle kui ka hilisema töö pinnalt jõudumööda publitseerinud, mõnevõrra on seda ka teised teinud, kuid ei ole see kultuurisemiootikale maad juurde võitnud. Pigem vastupidi, meediauuringud on kõigest ürg-konstruktivistlikust pigem kaugenenud, humanitaarsemates meediauuringutes domineerib neil päevil nn uusmaterialism – digitaalse kultuuri materiaalse olemise uurimine. Selle, millest bitid ja baidid on tehtud, miks on neil ühtmoodi masinad ja sestap miks ka nonde masinate nägu kultuur. Semantiliste tekstikihistuste uurimine mõjub sel taustal traditsioonilise ja ebaatraktiivsena. Ja nõnda polegi semiootikal koherentse teadmisvaldkonnana tänapäeva kultuuri uurimise peavoolus kohta.

Lootus I

Kohta ei ole, aga see, mis on, on lootus. Ma ei mõtle siin rahvuslikust uhkusest kantud lootust võita Juri Lotmani kultuurisemiootikale maailmast austajaid juurde. Vaid hoopis seda, et see teooria pakub lootust.

Ülal kirjutasin, et Baudrillardi ja kogu postmodernismi pessimism ei olnud ühel hetkel enam produktiivne ega sisukas. Juri Lotmani peamisi õpetusi on, et kultuur on ennast loov süsteem, see adapteerub, aga ei kuku kokku enne, kui kadunud on viimne põlvepikkune tähenduslooja. Küberneetilisest informatsiooniteooriast tuletas Lotman, et kultuuri peamine konstant on uute tähenduste loomine. Seda mootorit ei saa seisma panna. Katsed seda vahel teha võivad seda mootorit küll kahjustada. Võivad muuta konkreetse kultuuri ebarelevantseks, piirata selles elavate inimeste võimalusi oma eluga muutuvates oludes hakkama saada. Kultuuri tähendusloomeprotsesside tõhustuskatsed võivad, vastupidi, inimesi võimestada – tõsta neile käepärast oleva elude ja võimaluste mõistmiseks vajaliku tähendusliku materjali hulka. Teisalt aga kaasneb liigkiirete kultuuri muutumisprotsessidega võimatus integreeruda. Nii on kultuuri arengu põhiküsimuseks tasakaalu leidmine. Kuid ka selle osas pakub Lotman lootust, selgitades, et need tasakaalu mehhanismid on kultuuri sisse ehitatud. Need on olemas, isegi kui kohati, kohalikul tasandil võib nende rakendamine näida kataklüsmina.

Lootus II

Niisiis pakub Lotmani teooria lootust, et kultuur saab alati hakkama. Aga see on passiivset laadi lootus. Sama mis turu nähtamatu käsi. Vähe on makromajanduse uurijaid, kes usuvad, et turud töötavad alati ideaalselt, loovad ühiskonnale jõukust ja heaolu. Sestap turge reguleeritakse eri viisil, erinevast teoreetilistest raamidest lähtuvalt. Aga kas ja kuidas sekkuda kultuuri kultuurisemiootiliselt?

Meediauuringuid on jagatud ses küsimuses kaheks: kriitilised ja administratiivsed. Esimeste ülesanne on vaatlevalt positsioonilt avada meedia toimimise probleemseid tahke. Administratiivsed uuringud püüavad koostöös meediatööstusega üht-teist parandada. Semiootikal puudub otsene sekkuv traditsioon. Eesti kultuurisemiootika on aga vältinud ka kriitilist positsiooni. On võetud neutraalse vaatleja hoiak eesmärgiga kirjeldada kultuuri kui terviksüsteemi toimimist. See on üks põhjustest, miks neid ei ole haaratud nüüdisaegsete meedia- ja populaarkultuuri uuringute ei kriitilisse ega sekkuvasse tuuma. Sest nad ise ei ole nende uuringutega dialoogis.

Aga on veel üks sekkumisvõimalus, mida võib käsitleda kultuurisemiootikale spetsiifiliselt eripärasena. Paradoksaalselt avastati see kaugel Austraalias.

Sellega tahan jõuda tagasi nonde Queenslandi tehnikaülikooli kolleegideni, kes samuti asusid varsti juba 20 aastat tagasi kultuurisemiootikat innovatsioonimajandusega lõimima. See, mille nad kultuurisemiootikalt üle võtsid, oli rõhuasetus ühiskondi organiseerivatel kommunikatsiooniprotsessidel – ennekõike autokommunikatsioonil ja dialoogilisel kommunikatsioonil. Autokommunikatsiooni kui enesele suunatud kommunikatsiooniga loovad ühiskonnad ja kogukonnad või grupid iseendid – see on pidev, eri vormides ülekordamine, mis on grupi eesmärk ja mis eristab neid teistest.

Et ühiskonnas on kõige erinevamad grupid lõpututel viisidel läbi põimunud, toob nende enesele suunatud autokommunikatsioon kaasa nende gruppide dialoogid – süsteemide omavahelised tõlked ja teadmiste ülekandumise või ootamatu moondumise. Kui ühiskonnas on palju teadmusgruppe, kui nende mitmekesisus on suur, siis on suur ka nende omavaheline tõlkevajadus, ja kui sellised tõlked aset leiavad, siis on Lotmani järgi alati võimalus üllatusteks – ootamatuteks kombinatsioonideks, uuteks tähendusvarjunditeks. Teisisõnu: kultuuri­innovatsiooniks.

See ongi ehk kultuurisemiootika peamine ühisosa majandusteadusest lähtuvate innovatsiooniuuringutega. Arusaam, et mitmekesisus sünnitab mitmekesisust ja seda on vaja, et ühiskond oleks paindlik, võimeline ohtudele reageerima ja uuendusi tegema. Kultuuriline mitmekesisus toob kaasa majandusliku mitmekesisuse, lõpuks ka majanduskasvu ja ühiskonna heaolu.

Mida tähendab see sekkumispoliitikas? Seda, et kultuuripoliitika ei sekku turule siis, kui vaja on võimestada mõnd konkreetset kultuurivaldkonda, mida turg ise ei suuda ülal pidada. See tähendab: ei sekku turutõrke neutraliseerimiseks. Küll aga sekkub selleks, et üles ehitada või korraldada eri laadi institutsioonidest koosnevaid nn innovatsioonisüsteeme – süsteeme, mis jõuavad omavahel teadmisi ja muid ressursse vahetades uute lahenduste, s.t tehnoloogiate, teadmus- või tähendussüsteemideni. Selleks vaadatakse, kas süsteem on innovatsioonini jõudmiseks eriküllane, kuid samal ajal ka tõhusalt dialoogiline. Teisisõnu: sekkutakse, et neutraliseerida süsteemi nn koordinatsioonitõrge.

Võtkem siin näiteks meediasüsteemi: selles peab olema avalik-õiguslik asutus ja tugev erameedia, peab olema nii ideaalset ja kõrget kui ka realistlikku ja madalat. Eri kultuurivaldkonnad, eri laadi tähendus- ja tähissüsteemidega mängivad loovisikud peavad olema süsteemiga tihedalt ühendatud. Vaid nii tagatakse, et kõik kultuuri- ja ühiskonnaelu valdkonnad on avalikus sfääris astunud dialoogi ja nende asjakohased kombinatsioonid saavad vajaduse korral sündida ja kultuuris lendu minna.

Aga siiski, miks „lootus“? Austraalia meediauurija Stuart Cunningham on näidanud, kuidas selline koordinatsioonitõrgete neutraliseerimise ja ühiskonna tähendussüsteemides mitmekesisuse tagamise eesmärk on põhimõtteliselt uus sekkumise printsiip. Sekkutakse selleks, et toetada innovaatilise ja iseenese mitmekesisust taastootva süsteemi evolutsiooni. Aga sekkutakse ka selleks, et eelduspäraselt tagada mitte ainult tähendussüsteemide kasv, vaid ka majandusarengu ja heaolu edenemine. Ja mis lõpuks peamine: selline areng on a priori evolutsiooniline, ei ole raputuslik ja kaasab kõik kultuuri ja ühiskonna allsüsteemid. Teisisõnu: on jätkusuutlik.

Ja seda see „lootus“ tähendabki. Üks esimesi innovatsioonisüsteemide teoreetikuid, inglise majandusteadlane Chris Freeman sõnastas oma uue teooria kui lootuse majandusteaduse (economics of hope). Selle aluseks oli arusaam, et innovatsioonid ei tohi olla suvalised, lihtsalt „tootlikkust“ suurendavad, vaid panustama parema ühiskonna, kõigile heaolu ja ühiskonna kestliku arengu võimaldamisse. Praegu jätkab sama mõttesuunda Freemani abikaasa, nüüdseks ehk kuulsamgi õpetlane, ka Tallinna tehnikaülikooli külalisprofessor Carlota Pérez. Mõlema vaimne õpilane Mariano Mazzucato on sellest printsiibist tuletanud oma missioonimajanduse idee.1 Mazzucato näitab, kuidas riik, avalik ja erasektor peavad moodustama kooskõlalisi, üksteist täiendavaid ja innovatsioonile orienteeritud süsteeme, et minna ühiselt vastu inimkonda ja keskkonda laastata võivatele suurtele riskidele – nii aina komplekssemaks kasvavatele digiühiskonna riskidele kui ka arenevale keskkonnakriisile.

Juri Lotmani kultuurisemiootikat võib käsitleda kui samasse vaimsesse ruumi panustajat. Selle täiendajat, sest kultuurisemiootikast lähtuv rõhuasetus kommunikatsioonil, tähendusloomeprotsessidel ja kultuurilisel mitmekesisusel kui innovatsioonisüsteemide eeltingimustel aitab meil paremini mõista kultuuri rolli efektiivse missioonimajanduse toimes. Nõnda saabki Lotmani kultuurisemiootikat näha kui lootuse semiootikat.

Lootus III

Aga selleks on veel üks põhjus. Juri Lotmani semiosfääri kontseptsioon lähtus Vladimir Vernadski biosfääri kontseptsioonist. Teoreetilise bioloogia ja kultuurisemiootika kombinatsioonist sündis aga juba aastakümned tagasi bio­semiootika ning on võtnud laiahaardelise, kõiki elusorganismide kommunikatsiooniprotsesse hõlmava ulatuse alates rakutasandist kuni inimkommunikatsioonini. Nüüdisteadlased Luis E. Bruni ja Carsten Herrmann-Pillath on lisanud geo-, bio- ja semiosfääri mõistetele ka tehnosfääri kontseptsiooni, mis nende järgi on samuti autonoomne, omakorda teisi sfääre määravalt kujundav süsteem. Koos John Hartley ja Maarja Ojamaaga näitasime hiljuti,2 kuidas kõigi nende sfääride koostoime on üleilmne ja vahetu ning kujundab meie planeeti. Ükski neist ei ole autonoomne, ükski ei saa teisteta. Kuid mis digiajastul peaasi – nii semiosfäär kui ka tehnosfäär jätavad jälgi, lubavad biosfääri toimeid üha efektiivsemalt märgata ja mõõta. Saadud andmekogusid saaks kasutada kõigi sfäärisiseste kui ka -vaheliste kommunikatsiooniprotsesside analüüsimiseks ning ka riskide ning sekkumisvajaduse hindamiseks. Pakkusime, et uutel, kultuurisemiootikale rajanevatel käsitlustel, mida oleme nimetanud nii kultuuriteaduseks (cultural science) kui ka kultuuriandmete analüüsiks, on potentsiaali pakkuda ühiskonnale semiosfääri/biosfääri/tehnosfääri koosevolutsiooni koordineerimise avalikku hüve, pakkuda lootust veel veidi teistmoodi.

Sestap, kuigi Juri Lotmani kultuurisemiootika on maailma peaareeni kultuuriteadustes jätkuvalt kohatuvõitu, peab sel olema lootust, sest see ise pakub seda. Üleilmsete tähendussüsteemide pulbitsemise aegu on see aktuaalsem kui kunagi varem. Sestap tuleb lähtuda Lotmani enda õpetusest. Tuleb vältida tema süsteemide koostoimetele keskenduva teooria konserveerimist, see tuleb avada dialoogidele muude teadmisvaldkondadega, kasutada seda ka normatiivse, sekkuva ja lootust pakkuva ideestikuna. Pärissüü on lootusetus.

1 Mariana Mazzucato, Missioonimajandus: Kuulennukas teejuht muutuvasse kapitalismi. Varrak, 2021.

2 John Hartley, Indrek Ibrus, Maarja Ojamaa, On the Digital Semiosphere: Culture, Media and Science for the Anthropocene. New York: Bloomsbury 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht