Loov vaprus, säästlik väärikus

Kalevi Kull, Toomas Tiivel ja Doris Kareva vestlevad Jakob von Uexküllist, rohelisest filosoofist ja maailmaparandajast par excellence, kes on Aruka Eluviisi ja Eesti Taassünni auhindade asutaja.

DORIS KAREVA

Juulis 1944 suri Capri saarel Tartu ülikoolis õppinud maailmakuulus baltisaksa bioloog ja filosoof, biosemiootika rajaja Jakob von Uexküll. Tema sama aasta augustis Uppsalas sündinud pojapoeg, kes vanaisa auks kannab sama nime, saab tänavu 80aastaseks. Jaan Kross on tema kohta öelnud: „Ise on Jakob von Uexküll ajakirjanik, filatelist, Euroopa-poliitik ja roheline filosoof, aga ennekõike maailmaparandaja par excellence, kes erineb paljudest enam või vähem endataolistest selles põhimõtteliselt tähtsas asjas, et ta ei püüa parandada maailma mitte ainult oma ideede järgi, vaid ka mingil määral omaenda raha eest.“ Roheliseks paruniks hüütud Jakob von Uexküll on ennekõike tuntud 1980. aastal Aruka Eluviisi auhinna (Right Livelihood Award) ja 2007. aastal Maailma Tuleviku Nõukoja (World Future Council) asutajana.

Eestiga seob Jakob von Uexkülli peale suguvõsa ajaloo ka tema 1992. aastal viieks aastaks asutatud Eesti Taassünni auhind, mille kohta ta ise on öelnud: „Taassünni auhinna laureaadid, isikud ja ühendused pole mitte side Eestimaa rikka minevikuga, vaid pigem võtmeks tulevikku.“¹

Jakob von Uexküllist kõnelevad tookordse auhinnažürii liikmed Kalevi Kull Puhtust, Toomas Tiivel Rutjalt ja Doris Kareva Kullamäelt.

Kalevi Kull: Esimene kohtumine Jakobiga oli aastal 1989, kui tegime Tartus väikese Uexkülli konverentsi, 125 aastat sünnist. Mõeldud siis vana Jakob von Uexkülli, kes oli tema vanaisa. See sai toimuma Akadeemilise Baltisaksa Kultuuri Seltsi raames. Selts oli äsja asutatud ja Tiit Matsulevitš selle hästi aktiivne eestvedaja. Sel puhul võtsime ühendust Thure von Uexkülliga, vana Jakobi poja ja noore Jakobi onuga, kellega oli side juba pikemat aega, ja küsisime, kas nad saaksid tulla. Ja tulidki, terve suure seltskonnaga. Väikese hilinemisega jõudis kohale ka noor Jakob, toonane Euroopa Parlamendi saadik, kel oli diplomaatiline pass. See oli võrdlemisi seiklusrikas tulek – millegipärast ei saanud ta Soomest Tallinna otse, vaid üle Peterburi/Leningradi ja sealt Tartusse taksoga.

See oli tore konverents ja järgmisel päeval sõitsime Puhtusse, Jakob minu autos. Kolm tundi sõitu on päris pikk aeg, mil sai rääkida Eestist ja rohelisest vaatest – Jakob oligi parlamendis Saksa roheliste poolt. Siis pidas Jakob Puhtus oma vanaisa mälestustahvli juures kõne. See on Eesti Looduses avaldatud ka ja seal on lause: „Ma loodan, et eestlased saavad maailma esimeseks roheliseks rahvaks. See ei ole ebareaalne, minu meelest on teil selles suunas liikumiseks hea võimalus.“² Sellest kohtumisest sai alguse päris pikk kohtumiste jada.

Toomas Tiivel: Kas mäletad, et Matsulevitši juhtimisel tegi filmi Uexküllide suguvõsast Eesti Kultuurfilm, mis tegutses paar aastat? Nemad filmisid ka Puhtus.

Kull: Thure ei olnud 9. septembril Puhtus, tema oli seitsmendal. Siis oli seal ka Peeter Tooming, kes filmis Thurega väikse intervjuu. Pärast Peetri surma oleme otsinud, aga pole seda filmi leidnud. Järgmine kohtumine oli Saksamaal, 14. juunil 1992 Glottertalis. Thure oli korraldanud vanale Jakobile pühendatud dokumentaalfilmi esilinastusele järgneva väga olulise sümpoosioni, kuhu ta kutsus meidki Toomaga . Seal olime maailma biosemiootikutega esimest korda koos. Istusime õhtulauas noore Jakobiga kõrvuti ja ta tõmbas portfellist välja ühe paberi. Selle peal oli tal Eesti Taassünni auhinna esimene kirjeldus, kava, kuidas toetada väärt algatusi tema perekonna kodumaal, kuna Eesti vabaks saanuna vajab toetust, nagu alati head ideed vajavad toetust. Jakob tahtis teada meie arvamust, et kas sellest ettevõtmisest võiks saada asja. Meie olime väga entusiastlikud. Sealt see algas.

Kuidas žürii täpselt moodustus, ei mäletagi. Eks Jakobil oli Eestis välja kujunemas oma tutvusringkond. Esinaiseks sai Riina Lõhmus, veel olid liikmeteks Toomas Paul, Jaak Lippmaa, Aleksei Lotman ja Riina Eentalu.

Doris Kareva: Mina liitusin natuke hiljem. Seda tänu Fred Jüssile, kes ühel päeval sisse astudes märkas mu laual kutset Eesti Taassünni auhinna esimesele avalikule üritusele. „See on üks väärt ettevõtmine,“ lausus ta. „Sinna mine kindlasti.“ Läksingi ja mulje oli tiivustav. Järgmisel päeval tegi Jakob mulle ettepaneku žüriiga liituda.

Tiivel: Erakordselt meeldiv oli kandidaatide arutelu. See oli väga sisuline, lähtuti sellest, mis oleks Jakobi ideede ja suundumustega kõige rohkem kooskõlas. Ma ei mäleta vaidlusi, küll aga arutlusi ja sõelumist. Preemiafondiks oli 100 000 Eesti krooni aastas, otsustasime, et ei jaota seda kolmeks, vaid kaheks ja anname ühe aupreemia. Reegel oli ka, et inimene ei saa ise ennast esitada ja žüriiliikmed ei saa kedagi esitada.

Jakobi ideede spekter oli auhinnasaajate osas üsna hästi kaetud. Oma esimeses kõnes sõnastas ta Eesti Taassünni auhinna kolm sihti. Esiteks, toetada laureaatide tööd ja tutvustada nende saavutusi avalikkusele. Teiseks, võimaldada inimestel, kes samalaadsete probleemidega silmitsi, kogemustest õppida ning neid oma töös ära kasutada. Kolmandaks, julgustada neid, kes siiamaani kartsid indiaanlaste ütlust mööda „oma mõtteid sammudeks seada“, ehk teisisõnu, toetada usku, et igaüks suudab oma unistusi ja ideid raskuste kiuste teostada ja Eesti taassünnile kaasa aidata, ootamata ekspertide, massikommunikatsioonivahendite või valitsuse soosingut. Omaalgatus, et teed midagi, ootamata tänu, on erakordselt tähtis. Nagu ka mõte, et tunnustada tuleb just elavaid, mitte meie hulgast lahkunuid. See rõhuasetus on ka minu meelest oluline.

Kareva: Jah, printsiibid on samad, mis Aruka Eluviisi auhinna puhul: kasta seda, mis kasvab. Tema Pühadus dalai-laama on selle vajaduse hästi kokku võtnud: „Oluline oleks luua ühendus, mille põhiülesandeks oleks jälgida inimtegevust eetilisest vaatepunktist. See võiks olla valitud kõige erinevama taustaga inimeste hulgast. Kuna niisugusel seltsingul ei saa olla poliitilist jõudu, ei saa tema seisukohad seaduslikult millekski kohustada. Aga just tänu oma sõltumatusele võiksid need esindada maailma südametunnistust, omada moraalset autoriteeti.“

Tiivel: Räägi oma seostest selle auhinnaga. Olen seal mõnikord tseremooniatel kohal käinud, Rootsi parlamendis, päev enne Nobeli preemiate üleandmist. ÜRO moodustamisel 1945. aastal oli ennekõike tähtis julgeolek, majandus ja rahandus, mõnel määral ka sotsiaalsfäär. Need olid ÜRO sambad, aga puudu oli täiesti keskkond, regionaalne areng.

Kareva: Nagu ka teadus, haridus ja kultuur, mille edendamiseks aasta hiljem loodi UNESCO. Arenguks on kõik need aspektid omavahel tihedalt seotud. Tsiteerin Jakobi kõnet Tallinnas 1997. aastal: „Me peame rikkusi luues silmas pidama ka sotsiaalset õiglust, kultuuri ja ökoloogiat. Haige maa ei suuda kanda õiglast ühiskonda ja haige ühiskond ei suuda säilitada elutervet maad.“

Kull: Legend räägib, et saanud miljon dollarit oma Saudi Araabia margikogu müügist, otsustas Jakob pakkuda seda Nobeli preemia žüriile ökoloogiaauhinna asutamiseks. Nemad aga lükkasid ettepaneku tagasi, ei olnud nõus. Siis otsustaski Jakob teha oma auhinna, märkides ka, et kui Nobeli auhind põhineb dünamiidil, siis tema auhind markidel – mis on hoopis teine, roheline ja eetiline suund.

Kareva: Jakob oli tihti üsna kriitiline Nobeli preemia žürii eelistuste osas, sellepärast kutsutigi Right Livelihood Award’i rahvasuus sageli alternatiivseks Nobeliks. Mina olin selles žüriis üsna mitu aastat ja see oli väga silmi avav kogemus. Ma ei olnud enne kohanud nii kõrgel tasemel vaidluskultuuri: ülimalt kirglikele, lausa plahvatuslikele sõnavõttudele vaatamata jäädi alati lugupidavaks teiste vaatepunktide ja eriti isikute vastu. Sessioon kestis mitu päeva, mõnes vaikses külakohas, enamasti Rootsis või Saksamaal. Esitatud projekte oli ilmselt sadu, kaalumisjärku jõudis mõnikümmend. Mõni kandidaat püsis tähelepanu all aastaid, esitajad lisasid üha uusi materjale ja lihvisid fookust. Mitmelgi puhul peeti vajalikuks isiklikult kohtuda, et auhinnale pretendeerivat inimest või grupeeringut oma silmaga näha ja küsitleda ka kohalikku kogukonda. Iga projekt ei pruukinud osutuda selleks, millena teda esitleti, mõne puhul aga avanes aspekte, mida esitajad ise ei osanud esiletõstmist väärivaks pidadagi. Olen väga tänulik, et žürii läkitatud eksperdina oli mul õnn kohtuda näiteks erilise vaimsusega inglise luuletaja ja Temenos Academy looja Kathleen Raine’iga.

Eesti Taassünni auhinna žürii koosolekutel kõlasid meie arvamused palju rohkem kokku; võib-olla ka, kuna kõik teadsid kõiki. Aruka Eluviisi auhinna üle otsustasid väga erineva taustaga inimesed, teadlased, poliitikud, ühiskonna­tegelased üle maailma … Kokkuvõtlikult filosoofid ja filantroobid, kelle ülesandeks oli globaalsetele probleemidele leitud lokaalsed lahendused tähtsuse järjekorda panna. Eks see oligi keeruline ülesanne.

Kull: Kas Jakob ise ka osales neil aruteludel? Vaidles?

Kareva: Osales alati, kuulas kõik argumendid ära, vaidles mõnikord vastu, aga ühtlasi suunas targasti, oskas mõnikord kerge naljaga pingeid maandada ja hoidis ülimalt intensiivset õhkkonda plahvatamast. Hääletama ei hakatud kunagi, oluline oli jõuda konsensuseni, täieliku üksmeeleni. Sessioon lõppes alles siis, kui kõik võtsid langetatud otsuse vastu rõõmsa südamerahuga. Jakob pidas väga oluliseks, et valitseks konstruktiivne, mitte konkureeriv vaim. Mitte „kellel on õigus?“, vaid „mis on õige?“.

Kull: Just Jakobi arusaamise ja veendumuse sügavus on ikka tõeliselt oluline. Oma vaated väga põhjalikult läbi mõelnud, tegi ta tõsist tööd, et seda põhjendada ja esitada. Ta pidas ju küllalt palju kõnesid märkimisväärsetes paikades üle maailma, mitte ainult auhindamistel, vaid ka mitmel pool mujal. Sellesama Eesti Taassünni auhinna puhul – ta ju tahtnuks seda pikendada rohkemaks kui viieks aastaks. Selleks oli aga raha juurde vaja ja seda ei õnnestunud saada. Aga siiski teenis Eesti Taassünni auhind oma eesmärki väga hästi. Meie 2000. aastal ilmunud kogumik „Oma maa vaim“ toob ära laureaatide nimistu ja nende kõned auhinna kättesaamisel. Kõik see on kirjas ja tallel ja väärib meenutamist.

1994. aastal – Peeter Tulviste oli siis rektor – tehti Jakobile ettepanek esineda Tartu ülikoolis aulakõnede seerias. Kõne tekst trükiti alati enamasti eesti ja inglise keeles ülikooli kirjastuses väikese vihuna. 6. septembril 1994 Jakob pidaski aulas kõne „Eesti tee rohelisse tulevikku“. See tekst on ilmunud niihästi eraldi vihuna kui ka Eesti Looduses³ ja ka Fookuses. Aga erinevus Jakobi kindlast veendumusest 1989. aastal, et Eesti pürgimus maailma esimeseks roheliseks rahvaks on täiesti reaalne, annab siiski tunda. Igal kooslusel on oma reeglid ehk kultuuril omad väga raskesti nihutatavad muutumise viisid. Ega siin olnudki palju teisi võimalusi võrreldes sellega, kuidas on läinud, aga Jakobi püüd Eesti rohelise tuleviku suunas nihutamisel kaasa aidata on olnud ikka vägev. Edasi seondus see ka sellega, et Maailma Tuleviku Nõukogu asutama hakates ja sellele peakorterit otsides leidis Jakob, et see koht võiks olla Tallinn. Ta kohtuski tollase Tallinna linnapea ja Eesti juhtivate poliitikutega, aga sellest ei saanud asja. Peakorter sai Hamburgi. Nii ehk naa, see püüd oli olemas, nagu ka mitmete juhtivate inimeste toetus.

Tiivel: Üks asi, mida mina mäletan tollest ajast, oli Uexküllide ühine käik Eestisse – Thure oli ka –, kus nad nägid paljusid paiku ja inimesi. Ja leidsid, et Eestis on säilinud mitmed väärtused, mida mujal enam alles ei ole. Kui nad seda rääkisid, polnud meie võib-olla päris rõõmsad, tundes, nagu oleksime väljastpoolt vaadates milleski seisma jäänud. Aga nemad, vastupidi, nägid selles potentsiaali tulevikuks, mis läänes on kaotatud, aga siin veel olemas. Tehke ja leidke! Ärge võtke uuest ideoloogiast üle kõike, vaid tehke valik. Tehke tark valik! See oli nende sõnum. Kõik pole vaid tarbimine ja järjest jõukamaks saamine, olulised väärtused on ikka mujal ka. Külakogukondade taastamine oli üks mõte, mida Jakob tihti rõhutas – nii vääris Aino-Helene Valgma ja Jalase küla tähelepanu juba esimesel aastal. Samuti käsitöökultuuri ja rahvatraditsioonide elushoidmine ja arendamine – nii leidis Anu Raua ja Mall Hiiemäe auhindamine aset järgmisel aastal. Meie mõningane eraldatus kätkes selles mõttes kõikide Uexküllide silmis väga olulist potentsiaali.

Kareva: Nende suguvõsa kokkutulek toimus samuti Tallinnas – ja küll neid kogunes üle maailma palju! Väga erilise vaimuga seltskond. Võite ise kinnitada – meiegi olime lahkesti kutsutud.

Tiivel: Oo jaa. Uexküllid on Eesti ajaloos vägev suguvõsa – mida kõike nad siin korraldanud ei ole! Jakobi isa, Hamburgi ajakirjaniku Gösta von Uexkülliga olin samuti aastaid kirjavahetuses. Tema ise küll Eestisse ei jõudnudki.

Kull: Ega kõigi Uexküllide vaateid siduda ei saa, aga vana ja noore Jakobi, samuti Thure vaatepunkt on küll sama. See on suuresti ökoloogia suund.

Kareva: Mäletan Maailma Tuleviku Nõukoja loomisele eelnenud arutelu, kus lepiti kokku, et ühendus hakkab esindama „meie kõigi ühishuvi säilitada Maa biosfäär meile vastuvõetaval kujul“. Puhas ökoloogia. Minule tundus esiotsa üllatav, et see justkui enesestmõistetava eesmärgiga kaasnes nii palju ettevaatlikkust ja erinevaid seisukohti, aga muidugi mõista polnud küsimus mitte niivõrd eesmärgis kui üleilmse koostöö rahastamise võimalustes. Muljet avaldas mulle ka säästlik väärikus nõukoja toimimises. Üsna harukordne tänases maailmas, Jakobile aga ülimalt omane.

Tiivel: Aruka Eluviisi auhinnaga on väga palju esile tõstetud just n-ö muu maailma inimesi. Nobeli puhul on kindel hulk riike, kust tulevad auhinnasaajad. Jakobi auhinna saanute riikide nimekiri on mitu korda pikem. Sealt ei tule ehk selliseid laureaate nagu nobelistid keemia, füüsika või majanduse vallas, aga väga sümpaatne on Jakobi suund väärtustada saavutusi, mis ei tulene mitte jõukusest või tehnoloogiast, vaid ennekõike mõtteviisist.

Kareva: Jah, just nimelt. Esiletõstmist ei vääri mitte niivõrd üksiksaavutus nagu teadusavastuste puhul või tippspordis, vaid õige ja õiglane eluviis, inimliku loova vapruse väljendus.

Tiivel: Kas meie auhinna kohta ei võiks sama öelda? Eesti on küll mõõtmatult väiksem, aga tagasi vaadates mina küll ei leia, et kelleltki peaks selle auhinna ära võtma. Absoluutselt ei ole sellist inimest. Läks ikka väga kenasti, väga õigesse kohta.

Kareva: Neid inimesi, kes oleks seda auhinda väärinud, oli muidugi rohkem, aga jah, kõigist laureaatidest, nende jäljest Eesti elumustris, on tänini uhkuserõõm ja hea meel.

Kull: Kui Uexküllid 1989. aastal Eestisse tulid, oli see Thurel 50 aastat ajast, mil ta siin viimati käis – ja ta ütles tundvat, et on jõudnud koju. Noore mehena oli ta kahe sõja vahel Eestis käinud hulk kordi, pisut keeltki selgeks saanud – kohtudes tervitas ta alati eesti keeles ning mäletas mitmeid toredaid väljendeid ja sõnu. Tuntav side Eestiga oli neil kõigil alati sees. Baltisakslaste äraminek Eestist oli ikkagi suuresti sunnitud.

Koos rohelise liikumise arenguga Eestis 1990ndatel püüdis Jakob jõudumööda toetada ka Eesti majanduse arengut. Siinsed majandusteadlased pidasid tol ajal nullkasvu teooriat võimatuks, Jakobil olid aga Euroopa majandusteadlastest tuttavad ja konsultandid, keda ta oli valmis ka Eestisse tooma. Aga paraku ei leidunud siinpoolset entusiasmi. Õige äratundmine sünnib ikka suhtluses.

Jakob oli ka suurepärane kõnemees. Tema kõned olid alati põhjalikult ette valmistatud ja selgelt sõnastatud, haarava retoorikaga. Mäletan tema sõnu noorte ameeriklaste kohta: „Nad tunnevad kümmet kohalikku taime ja tuhande firma logot. Aga võiks olla vastupidi.“

Tiivel: Jah, ta kõned olid alati väga täpsed, täis suurepäraseid näiteid. Üks tsitaat Jakobi kõnest 1993. aastal: „Lindude juurest nüüd laulu juurde, mis on jällegi Eesti suuri rikkusi. Lugesin hiljuti, et eestlastel on rohkem rahvalaule kui ühelgi teisel rahval maailmas …“ Jakob sai oma tegevuse eest tänutäheks ka Eesti teenetemärgi, mis anti üle 2001. aastal Stockholmis, kui mina seal parajasti saadik olin. Sellest sündmusest on ka seni ilmumata foto.

Kull: Maailmapoliitikat sedavõrd palju mõjutanud Eestist pärit inimesi on äärmiselt vähe. Ennekõike Aruka Eluviisi auhinna kaudu on Jakobil tohutu üleilmne mõju, lisaks veel terve rida raamatuid, mis ta on välja andnud.

Kareva: Tõsi, need peaksid vähemasti mõnes raamatukogus pidevalt saadaval olema – võib-olla ongi, aga kui, siis kus? Kogu oma laialdase eruditsiooni ja meeleerksuse juures on Jakobil sünnipärase humanistina ka eriline anne inimesi kokku viia. Tema nõuanded ja osutused, kellega mingil teemal peaks rääkima, mida lugema või millele tähelepanu pöörama, on olnud erakordselt tänuväärsed. Ja seda, mil määral tema sõnad – ja mitte ainult sõnad, vaid ka nendega kaasnenud teod – on maailma nähtavalt ja nähtamatult mõjutanud, ei olegi võimalik mõõta. Me oleme Jakobist rääkinud kogu aeg minevikuvormis üksnes seetõttu, et taaselustada ühiseid mälestusi. Jakob ei ole siit­ilmast lahkunud, vaid lihtsalt aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud. Maailma Tuleviku Nõukoja mõjujõud on ehk seetõttu ja mitme suurtoetaja lahkumisega seoses mõnevõrra kahanenud. Right Livelihood Award’i määrajate eesotsas on praegu aga Jakobi õepoeg Ole von Uexküll.

Konteksti arvestades on Eestist aegade jooksul esitatud sellele auhinnale pretendeerima üllatavalt vähe algatusi. Mõnd neist on ka tõsiselt kaalutud, aga ükski pole seni valituks osutunud. Eesti Taassünni auhinda meenutades tahaks aga küll julgustada esitlema Eesti uusi väärtuslikke algatusi, ikka Jakob von Uexküllile omases loova vapruse vaimus!

1 Selle auhinna kohta vt Toomas Tiivel, Doris Kareva, Kalevi Kull (toim), Oma maa vaim. Eesti Taassünni auhind 1993–1997. Varrak, 2000.

2 Jakob von Uexkülli kõne Puhtus 9. septembril 1989. – Eesti Loodus 1991, nr 3, lk 196–197.

3 Jakob von Uexküll, Eesti tee rohelisse tulevikku. – Eesti Loodus 1995, nr 1, lk 7–10.

---

Eesti Taassünni auhinna pälvinud

1993

Aino-Helene Valgma – hääbuva väikeküla arendusprogrammi koostamine ja ellurakendamine (Jalase küla)

Looduskaitsekooperatiiv Kotkas – Eestis pesitsevate haruldaste kotkaliikide ja must-toonekure kaitsmine

Ludmilla Toon – Eesti kirikumuusika kooli asutamine

Loominguline kollektiiv Priimula (aupreemia) – elektrijaamade katelde tsüklontuha tsemendilisandina kasutamise tehniline lahendus

1994

Anu Raud – etnograafilise kunsti­pärandi kogumine ja säilitamine, käsitöötalu rajamine ning etnograafia- ja käsitööalase kunstihariduse korraldamine

Mall Hiiemäe – koguteose „Eesti rahva­kalender“ materjalide kogumine, toimetamine, teaduslik analüüs ja rahvapärimuse populariseerimine

Andres Koppel – energiametsa programmi algatamine ja juurutamine ning alternatiivse energeetika probleemidega seotud tegevus

1995

Ann Malts, Ljubov Kisseljova, Peeter Torop – Eestile rahvusvahelist kuulsust toonud teadlase Juri Lotmani töö jätkamine, Tartu semiootikakoolkonna edasiarendamine

Anne Schotter – karistusasutustest vabanenud noorte ühiskonnaga kohaneda aitamine, Tartu Kristliku Kodu rajamine ja juhatamine

Eerik Leibak, Rein Kuresoo (aupreemia) – Eestimaa Looduse Fondis loodus­kaitsesüsteemi väljatöötamine ja täiustamine

1996

Ajakiri Akadeemia – Eesti vaimu- ja hariduselule oluliste artiklite trükki­toimetamine

Võru Keele ja Kultuuri Fond – rahva­kultuuri ja keele traditsioonide jätkamine

Hereditas (aupreemia) – Tallinna vanalinna restaureerimis- ja arengu­programm

1997

Narva-Jõesuu Eesti Selts Kalju – Kirde-Eesti etniliste probleemide lahendused

Madis Kõiv – eesti filosoofilise mõtte arendamine

Fred Jüssi – Eesti looduse arhiveerimine ja valgustustöö

Vello Salo (aupreemia) – väliseesti kirjastus­tegevus