Lõputu päikesepaiste

Ahto Lobjakas

Kapo aastaraamatute lugeja võib märgata enesekahtluseussi Eesti iseseisvuse tsitadellis – see on staatus, millele kapo aastaraamatute põhjal võltstagasihoidlikkuseta pretendeerib.        Kaitsepolitseiameti aastaraamatud võivad meeldida või mitte, kuid neile, kes otsivad originaalseid ja harjumatuid sissevaateid Eesti ühiskonda, on tegu kahtlemata huvitava lugemismaterjaliga. Alustagem osutusega 2009. aasta väljaandele. Kaitsepolitseiameti peadirektori Raivo Aegi hingestatud juhtkiri (mida eessõna nime kandev kirjatükk sisuliselt on) heidab riigiturbe köögipoolele valgust üsna ootamatu nurga alt. „Möödanikust pärit barjäärid ei luba kodanikel kapo ja teiste sarnaste ametitega vabalt, ilma pelgamata suhelda. Demokraatliku riigi elanike kui kõrgema võimu kandjate niisugusel hirmul ei saa ju olla ratsionaalset põhjendust,” väljendab kapo juht hämmingut, kirjutades rahva kõhklused Nõukogude Liidu repressiivorganite postuumse reputatsiooni arvele.         

Tegemist on märkimisväärselt avameelse analüüsiga. Lugeja võib siin näha enesekahtluseussi Eesti iseseisvuse tsitadellis – see on staatus,  millele kapo oma aastaraamatute põhjal võltstagasihoidlikkuseta pretendeerib. „Juhtiv Eesti silovik kardab Nõukogude võimu” võiks olla pealkiri Regnumis või mõnes sellesarnases portaalis. Või võtkem „Eesti repressiivorganid tunnistavad rahva toetuse puudumist”. „Ka sina, Brutus,” võiksid mõelda hiljuti pikalt ja tuliselt informatsioonilise enesekehtestamise teemadel polemiseerinud Toomas Hendrik Ilves ja Jaak Aaviksoo. Kapo peadirektorist oleks  saanud hea ajakirjanik. Ta tabab instinktiivselt naelapead, ehkki tema analüüs jääb ilmselt suuresti ametkondlikest piirangutest tulenevalt poolele teele pidama.     

Aga seda analüüsi tasub edasi harutada ja arendada. Nõukogude võimu vari on kahtlemata prisma, läbi mille Eesti korrakaitseorganeid nähakse. Paremat motivatsiooni teha  oma tööd diametraalselt erinevatelt alustelt lähtudes on õiguskaitsja jaoks raske ette kujutada ning selle on teadvustanud ka kapo peadirektor. Rahva ebamugavustunne kapoga silmitsi sattudes on samas sümptom millestki sügavamast ja tänapäevasemast. Kõige üldisemal tasandil on tegemist põrkumisega sellest, mida teatakse küll olemas olevat, kuid mille nägemisega n-ö päise päeva ajal pole harjutud. Soomusmasinad Tallinna linnatänavail ei  riku linnapilti ega keskmise inimese elurõõmu 24. veebruaril, küll aga oleks dissonants tuntav sama mastaapse sündmuse korral näiteks 24. märtsil. Politseikoerte paradeerimine mõnel rahvaüritusel on meelelahutus, politsei eriüksuse jõuline dislotseerumine aovalgel teie trepikotta midagi muud.   

Efekti võiks võrrelda hiljuti Euroopas tuuril  olnud väljapanekuga nahata inimkehadest, millega eksponeeriti lihaseid ja kõõluseid. On perspektiive, mis igapäevaeluga ei haaku. Isoleeritud üksikisiku silmitsi seismine potentsiaalselt piiramatu jõuga on üks sellistest olukordadest. Aga kapo probleem on sügavamal. Ühiskonnaelu harjumuspära, nagu osutatud, eeldab avaliku kogemuse jaotumist osadeks, mille vahel on tajutavad piirid. Piiride hägustumine või nendest üleastumine tekitab ebakindluse  tunde, mille üheks vormiks on hirm. Kapol tundub olevat teatavaid probleeme sellise piiripidamisega ning see on midagi, mil on oma roll vaistlikus ebamugavustundes, mida kirjeldab Aeg. 

Aastaraamatud on siin hea näide. Nagu  kapo ise märgib: sellist žanrit julgeolekuasutused maailmas üldiselt ei viljele. Peale ilmse psühholoogilise motivatsiooni – riigi kõõluseid ja lihaseid on parem mitte nahata afišeerida – kardavad lääne eriorganisatsioonid ka süüdistusi teistesse ühiskonnasektoritesse kippumises. Teatud mõttes on aastaraamatud klantsitud enesepromo, mis sobib ehk investorite usaldusest elavale äriettevõttele, mida aga ühelt maksumaksja rahaga peetavalt riigiasutuselt ei ootaks. Lugejal tekib vältimatult küsimus: mida üritatakse tõestada ja miks?         

Kapo-sarnase organisatsiooni olemasolu vajadus või rahastatuse määr ei saa olla midagi, mida tuleb igal aastal reklaamikampaaniaga uuesti tõestada. Tõsiseltvõetavam põhjus on aastaraamatu kui regulaarselt ilmuva väljaande positsioon suhtes ajakirjandusega. Tegemist  on sisuliselt riigiajakirjandusega, mis on seda õrnem teema, mida demokraatlikum on ühiskond. Vabas ühiskonnas eelistab valitsus end enamasti ajakirjanduse liistudest aupaklikku kaugusse hoida. Mitte asjata ei teavita meil ja mujal arenenud maailmas avalikkust valitsuse saavutustest mitte propagandaministeeriumid, vaid pressiteenistused. Valitsusajakirjandus on reeglina märk valitsuse vähesest „tõupuhtusest” või mõnel erandjuhul bürokraatlikust kretinismist, nagu juhtus pool tosinat aastat tagasi Brüsselis, kus Euroopa Komisjon korra flirtis mõttega võtta tööle ajakirjanikke oma uudiste paremaks kajastamiseks. Reaktsioon oli nii hävitav, et mõtte autor Margot Wallström sunniti avalikult oma sõnu sööma. Võimupiire ületatakse kapo aastaraamatutes tihti ka kohtuvõimu suunal. Rutiinne on pädevusväliste järelduste tegemine ning hinnangute andmine. Kurikuulsaim näide on  Eesti luureohvitser Rene Toomse, kellest kapo tegi 2008. aastal, ammu enne kohtumenetluse lõppu, riigisaladuse lekitaja. Milleks meile süütuse presumptsioon, milleks iseseisev kohtuvõim? Need on teemad, mis kaitsepolitseiameti juhtidel on lõpuni läbi mõtlemata. Kõige tõsisem moment, mis vihjab sellele, et kaitsepolitseiametil on raskusi gabariidi tunnetamisega, on tema korduvad väljasõidud poliitikasse. Edgar Savisaare afäär on siin  hea (tegelikult küll halb) näide. Opositsioonipoliitiku järel luuramine ning poolikute ja selgelt kiirustades kokku klopsitud järelduste paiskamine ajakirjandusse loob mulje, et kapo ei ole ametkondlikult läbipaistev ning poliitiliselt neutraalne instrument valitsuse kätes. On raske vältida muljet, et kapo pole poliitikast piisavalt isoleeritud. Poliitika on demokraatlikus riigikorralduses teatavasti valdkond, kus kõik riigiametnikud saavad end teostada ja peavad  end teostama vaid valijatena.   

Kapo võimetus luua endast sellist muljet ongi tema suurim nõrkus, asjaolu, millele Raivo Aeg tegelikult isegi osutab. Sellele osutab tegelikult juba kapo eneseprofileerimise himu, mis  lähtub lõppkokkuvõttes eeldusest, et mulje on oluline osa reaalsusest. Sellele osutavad muu hulgas aastaraamatute refräänina korduvad viited kapo otsesuhtele põhiseadusega. Kapo flirt poliitikaga osutab veel ühele probleemile Eesti ühiskonnas. Poliitilisel tasandil on meil demokraatiaga asjad korras, valitsus on vabade ja ausate valimiste tulemusel vahetunud mitmeid kordi. Tunduvalt vähem iseenesestmõistetav on vastus küsimusele, kas Eesti  riigiametnikkond suudab vajadusel teenida nõuetekohase kohusetundlikkusega valitsust seadusliku poliitilise spektri ükskõik millisest otsast. Abortiivse Savisaare-afääri jooksul ei paistnud ükski asjasse segatud valitsuspoliitik ega kapo ametnik endalt küsivat, mis saab siis, kui Keskerakond võidab valimised. Kapol tuleb teenida rahva tahet. Aga seda mitte otse, kodanikena, vaid riigiteenistujatena, kes peavad kuuletuma valitsusele. 

Aastaraamatud lubavad oletada, et halvavaid isiklikke dilemmasid ja igat laadi kognitiivset dissonantsi oleks kapos sellises olukorras kardetavasti jalaga segada. Alates sellest, et aastaraamatu koostajad peaksid tõenäoliselt tegema kannapöörde oma Venemaa-poliitikas (mida neil mingil põhjusel lastakse väljaande veergudel teha)  ja lõpetades võimalusega, et sõltuvalt Savisaare piiripidamisvõimest või selle puudumisest tuleks kapol hakata uue peaministri käsul pealt kuulama Reformierakonna juhtpoliitikuid (põhjuse leiaks alati).       

Eesti kui demokraatliku ühiskonna küpsus peegeldub just sellistes, nüanssidena paistvates küsimustes. Võimetus teenida võimul olevat valitsust saaks näidata ainult meie  riigiametite politiseeritust ja Eesti demokraatia ebaküpsust. Ameti mahapanek ametniku poolt protestiks valimistulemuste vastu oleks ühtlasi demokraatia toimimise tõrke märgiks. Mida kõrgem ametnik, seda hävitavam märk. Sellised mured jäävad praegu õnneks teoreetilisteks. Valimistulemused riigikorralduse taluvuspiire ei katsunud ning kapo saab oma vaieldamatult tähtsat tööd segamata edasi teha. Tsiteerigem lõpetuseks  veel kord Raivo Aegi, seekord optimistlikumas meeleolus viimasest aastaraamatust: „Aastat 2010 kokku võttes võib julgelt öelda, et see oli kaitsepolitseile töine ning edukas. Ameti peamine ülesanne – tagada demokraatliku riigi püsimine – sai täidetud”.