Lühidalt tsensuurirobotite kasulikkusest

Tsensuurimasinad ei ole tänapäeval veel sellisel tasemel, mis lubaks neid õigusriigis massiliselt rakendada, ega jõua selleni ka üsna kauges tulevikus.

RAUL VEEDE

Viimastel aastatel on üha sagedamini esile kerkinud poliitilisi ettepanekuid välja töötada ja kohustuslikult rakendada arvutiprogrammid, millega saab ükskõik millises formaadis materjali ülisuures mahus läbi kammida ja tsenseerida osa vastavalt uneleva poliitiku soovidele. Inimesed ei paista mõistvat, miks see ei ole hea mõte. Sestap olgu siinkohal toodud lühike selgitus.

Robotitega terrorismi vastu

Üks viimatisi sellistest ettepanekutest tehti Euroopa Liidu autoriõiguse reformimise raames, kui tsensuurimasinaid toetas ametlikult ka Eesti.1 Ettepanekute hääletuse eelsete protestide käigus oli päevaks suletud ka mitu Euroopa Vikipeediat. Praegu on lõppemas Euroopa Komisjoni avalik konsultatsioon „meetmete kohta, mille abil senisest veelgi tulemuslikumalt võidelda ebaseadusliku veebisisu vastu“. Ettekäändeks tuuakse võitlus terrorismi, lasteporno ja vaenu õhutamise vastu.2 Algoritmid peaksid otsima välja kõikvõimalikud autoriõiguse rikkumised, et need saaks automaatselt eemaldada. Käsitsi ei ole sellistele suurtele sisuplatvormidele nagu YouTube ja Facebook iga päev laekuva kasutajate toodetud sisu läbivaatamine mõeldav, aga kui selleks saab rakendada roboti, võib roboti teha kohustuslikuks ja panna platvormi vastutama ka sellise sisu eest, mida ta ise valmistanud pole. Hurraa, rõõmustab poliitik. Seda, et niisuguses robotfiltris midagi keerulist pole ja lahendused olevat ammu olemas, on väitnud isegi Andrus Ansip.3

Sama tüüpi unelmaid levitatakse seoses uue audiovisuaalmeedia direktiiviga4 ning põhjenduseks tuuakse jälle vajadus kaitsta lapsi ja tõrjuda vaenu õhutamist.5 Jälle loodetakse robotitele, mis peaksid automaatselt ära tundma vaenuavaldused ja lastele ohtliku sisu. Samasuguseid ulmejutte on kirjutatud ka terrorismivastase võitluse teemal:6 laseme roboti internetti lahti ning meil on kohe teada, kes propageerib terrorismi. Mõni poliitik (Eestis näiteks Tunne Kelam) ootab programmeerijatelt imerohtu libauudiste vastu. Aru ei ole küll võimalik saada, kuidas see töötama peaks, aga midagi peab ju ette võtma ning tehnika aitab alati. Mis saaks olla lihtsam kui libauudised ära keelata? Dissidendist tsensoriks viib ainult väike samm. Mille vastu ka parasjagu ei võideldaks, protseduur on ikka üks, nagu suurepärases nõukogude ulmefilmis „Kin-dza-dza“: karp suunatakse probleemile, vajutatakse nuppu ja karbil süttib tuluke, roheline või punane. Roheline – lubame, punane – keelame ära. Lihtne!

Imerohtu ei ole

Kahjuks on reaalsusel tsensuurimasinate aretajatele kurb sõnum: imerohtu ei ole ja robotfiltrid inimkommunikatsiooni keerukusi ei lahenda. Ka „Kin-dza-dza“ on komöödia, mitte dokfilm. Libauudiste teemal toob hea näite hiljutine artikkel USA väljaandes Atlantic,7 kus analüüsitakse libainfo levikut fotode abil. Selgus, et enamasti ei ole pilte digitaalselt muudetud. Libameem tekib siis, kui foto asetatakse valesse konteksti,8 näiteks väidetakse, et kümne aasta tagune foto Jeemeni tänavarahutustest on tehtud eelmisel nädalal Rootsis. Inimesed jagavad fotot ühes valeväitega, elavad ennast välja ega vaevu enamasti kontrollima, kas jagatu vastab tõele. Samamoodi juhtus hiljuti Tallinna südalinnas ajaloolavastuse peaproovist tehtud videolõiguga, mille poliitikud lavastusterviku kontekstist hoolikalt eemaldasid.9 Järgnes raev ja hälin.

Tartu kunstikooli õpilased Berta Kelder ja Jana Halvita valmistasid teravmeelse toidukunstiteose Eesti rahvushuligaani Edward von Lõnguse tänavataiesel „Kalevipoeg 2.0“ kujutatud kübersiili eeskujul. Ent kuidas tuvastaks tuletatud teosed Facebooki robotfilter, kuidas teeb masin kindlaks, millise jaoks on olemas algteose autori luba? Teoste teemale (tühmi Kalevipoega distantsilt juhtiv nutikas siil) lisab kihi irooniat tõik, et von Lõngus on avalikult võtnud sõna tänavakunsti vabakasutuse toetuseks, aga autorite programmilisi esinemisi meedias tsensuurirobotid ei arvesta. Nii ongi noorte kunstnike kilusalat hea näide, milliste teoste mahavõtmist internetist Eesti poliitikud toetavad.

Kuidas aga peaks robot ära tundma, et foto ei vasta tekstile? Isegi kui pilte on digitaalselt muudetud, võib selleks olla ka täiesti vastandlikke põhjusi. Ajakirja Vanity Fair kaanepildil oli Oprah Winfreyle eksikombel tekkinud kolm kätt. Ajakiri vabandas ja lubas vea foto veebiversioonis ära parandada.10 Mõne aasta eest levis internetis aga foto Kanada sikhist, kes ennast iPadiga pildistas, kuid fotol oli talle ümber joonistatud pommivöö ja kätte koraan.11 Mõlemad fotod on manipuleeritud. Võimalik, et mõne algoritmiga saab isegi teatud tõenäosusega tuvastada, millised täpselt on need esemed, mille kujutist on muudetud. Aga kuidas teeks robot kindlaks foto muutmise põhjused?

Kirevad erandid

Angloameerika ja Mandri-Euroopa autoriõigus on üsna erinev, kuid kõikjal on ette nähtud teatud tingimused, mille korral on võõra loomingu kasutamine lubatud. Esiteks muidugi juhul, kui on olemas autori luba. Kuidas arvutiprogramm teab, et mul on kodus autori allkirjaga paber? Isegi autorite endi üles laaditud teoseid võetakse alatasa YouTube’ist maha,12 selliste juhtumitega on silma paistnud ka meie kodune Eesti Autorite Ühing.13

Teiseks on lubatud mõned kasutusviisid, mis autori huve ei kahjusta või mille puhul kaalub ühiskonna huvi üles autori erahuvi. Ameerikas kuulub suur osa neist õigustatud kasutuse mõiste alla (fair use), Euroopa infoühiskonna direktiivi 5. artikli lõigetes loetletakse paarkümmend erandit või piirangut. Tuntuimad neist on teoste kasutus hariduses ja teaduses, uudisajakirjanduses ja mäluasutustes,14 Eestis on aga lubatud ka paroodiad ja kinnisvarakuulutused (AÕS § 19 lg 7, § 202 ), ca 2/3 ELi riikides ka näiteks religioosne kasutus, mõnel pool isegi kaitstud teoste kujutiste kasutamine hoone renoveerimisel jms.15 Kuidas peaks robot tuvastama, kas üleslaaditud video on usulise sisuga, hariduslik või paroodiline? Kui inimesed ei jõua omavahel kokkuleppele, millises mahus tohib võõrast teost tsiteerida, siis kuidas saab arvutiprogramm nende eest otsustada?

Kolmandaks on vabakasutuses teosed, mille avalikustamisest või autori surmast on möödas teatud aeg, kusjuures õiguskaitse kestus oleneb riigist, teose liigist ja asjaoludest. Antoine de Saint-Éxupery „Väike prints“ on Prantsusmaal veel kaitstud, kuid Eestis vaba, Tammsaare teosed on Eestis vabad, kuid Mehhikos endiselt kaitstud. Estonia teatri hoone fotot võib Eestis vabalt kasutada vaid mitteärilistel eesmärkidel,16 Saksamaal aga ka ärilistel – kui see on tehtud tänaval, mitte näiteks drooniga.17

Kuidas kanda kogu see tsirkusekirevus üle ühte algoritmi, mis pealegi tunneks ära, kas filmis loetakse ette luuletus või näidatakse fotol skulptuuri, mille õigused on kaitstud? Aga kui luuletus on ebaseaduslikult tõlgitud? Aga kui koduvideol on mõneaastane laps, kelle laul autoriõigust rikub?18 Arvutiprogramm saab ainult võrrelda etteantud juhtumit oma andmebaasiga ja öelda, kas selles on midagi talle etteantud reeglitega sarnast. Ta ei suuda arvestada eranditega, mida ei ole reeglistikku sisestatud. Inimeste maailm on aga keerukaid erandeid täis. See tähendab, et igasugune automaattuvastus annab massiliselt valetulemusi. 19

Kass nurrub autoriõiguseta

Tänapäevaste automaatfiltrite üks levinumaid rakendusalasid on plagiaadituvastus, mida kasutatakse laialdaselt hariduses ja teaduses. Need, kes sellega iga päev tegelevad, teavad, et 20–30%-line kattumine ei lähe sageli üldse arvesse – tsiteerimine on ju lubatud. Inimesed tsiteerivad samu allikaid, pealegi ei tee masin vahet, kas tsiteeritakse teadusartiklit või piiblit.20 Bibliokirjed peavadki ühesugused olema. Tõlkeplagiaati seevastu masinad ära ei tunne.21

Euroopa Parlamendi saadik Julia Reda, kes esindab Saksa Piraadiparteid, on kogunud oma blogisse hulga näiteid värvikatest juhtumitest, kui algoritmid on YouTube’is oletatava õigusrikkumise tuvastanud – plaadifirmale on omistatud autoriõigus isegi kassi nurrumisele.22 Kuid ega robottsensuur teistes valdkondades paremini toimi. Paljudes veebifoorumites on juba paar aastakümmet rakendatud roppusevastaseid filtreid, mille ohvriks langevad isikunimed, kohanimed, liitsõnad, võõrsõnad, tsitaadid … Sprinter Tyson Gay pälvis 2008. aastal palju tähelepanu, kui Ameerika pereliidu veebiuudistes sai tema nimest Tyson Homosexual.23 Hiljuti meenutati Postimehes kuulsa fašismivastase koomiksi „Maus“ eesti tõlke arvustuses, et Venemaal korjati koomiks lettidelt, kuna selle kaanelt leiti natsisümboolika.24 Ja seda tegid inimesed, mitte masinad.

Nagu näha, ei ole tsensuurimasinad tänapäeval veel tasemel, mis lubaks neid õigusriigis massiliselt rakendada, ega jõua selleni ka üsna kauges tulevikus.25 Kasutajasisu majutusplatvormid, millele uus direktiiv paneb kohustuse sisu ennetavalt filtreerida, võivad kas piirata väga väikest hulka üsna kindlaid autoriõiguse rikkumisi, jättes suure osa kõrvale ja riskides seetõttu kohtuasjadega, või piirata autoriõiguse rikkumisi suuremas koguses, kahjustades selle käigus sama suurel määral haridust, teadust ja sõnavabadust.26 Hiljuti kannatasid YouTube’i õigusroboti käes isegi Prantsuse äärmusparempoolsed, kes ise Euroopas laustsensuuri toetavad – ehkki vaevalt seegi kannatus neid targemaks tegi.27 Kui tahetakse isiku­vabadusi säilitada, siis õigusriigis filterrobotitest kasu ei ole. See peaks nüüdseks isegi ministritele ja parlamendi saadikutele selge olema. Vikipeedia pimendamist „Aktuaalses kaameras“ kommenteerides kurtis justiitsministeeriumi eraõiguse talitluse juhataja Indrek Niklus: „Aga selles mõttes jätab Wikimedia mainimata, et sellel on ka palju suurem eesmärk kui lihtsalt interneti tsenseerimine.“28 Tõsi. Milleks neist siis abi on?

Mis kasu on tsensuurirobotist?

Kogu maailmas, peaaegu kõigis riikides, esineb juhtumeid, kus autoriõigus, lastekaitse, terrorismivastane võitlus jms tuuakse ettekäändeks, et piirata sõnavabadust, takistada ärilist ja poliitilist konkurentsi või suruda alla opositsiooni. Venemaal on populaarne lastekaitseretoorika. Selle toel on tahetud näiteks sulgeda venekeelset Vikipeediat, mille artiklites on muu hulgas juttu enesetappudest ja narkootikumidest.29 Türgis ongi veebientsüklopeediale ligipääs kinni keeratud, kuna mõnes vikiartiklis on kirjeldatud Erdögani režiimi tegevust ilustamata ning tsiteeritud ka allikaid, kus püstitatakse küsimusi mõne Süüria rühmituse Türgi-sidemete kohta.30 Hiina juurutab üleüldise tsensuuri kõrval, mille põhjenduseks tuuakse tihti vajadus kaitsta ühiskonda välismaise õõnestustegevuse eest, ka automaatselt toimivat ühiskonna mängustamist, sidudes inimelu majanduslikud aspektid (näiteks pangalaenu saamine) poliitilistega (suhtlusvõrgustikes ebasoovitava sisu laikimine).31

Seda laadi tegevuse korral on tsensuurirobotid äärmiselt kasulikud, kuna need võimendavad bürokraatiat ja süvendavad internetikasutajate enese­tsensuuri. Valetulemused on aga ebaolulised (kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad, on tihti öeldud stalinismi õigustuseks) ja isegi kasulikud, sest karistuse ennustamatus tugevdab kõikvõimsuse kuvandit. Tehnoloogia, mida kasutatakse, on aga põhimõtteliselt sama, sõltumata selle tarvitamise ettekäändest.32 Nii et automaatfiltrite tulevastel tarvitajatel kogu maailmas on põhjust olla tänulik Euroopa, sealhulgas ka Eesti poliitikutele, kes suunavad tsensuuritehnika väljatöötamisse seda Euroopa Liidus juurutades avaliku sektori raha, sõltumata sellest, kas nad näevad ette niisuguse tehnika rakendamist mõne kaugema totalitaarrežiimi tingimustes või neid režiime imetleva autokraatliku valitsuse poolt mõnes Euroopa riigis.

1 Anette Parksepp, Intervjuu: EL viib tulise autoriõiguse vaidluse poliitilisele tasandile. – ERR 4. I 2018.

2 Mike Masnick, EU Commission Asks Public To Weigh In On Survey About Just How Much They Want The Internet to Be Censored. – Techdirt, 4. V 2018.

3 Herman Rucic, There are some things that money can’t buy. For everything else there is audible magic! – Copybuzz, 2017.

4 Vt nt Audiovisual Media Services Directive (AVMSD), 18 VI 2018; Free Speech Under Threat from New EU Rules – Policy Note. – Liberties EU, 13. IX 2017.

5 Vt nt Free Speech Under Threat from New EU Rules – Policy Note. – Liberties EU, 13. IX 2017; Anette Parksepp, Intervjuu: Eesti eesistumine ei suutnud harutada audiovisuaal-sasipundart. – ERR, 14. XII 2017; Yana Toom, Intervjuu: Piirideta internet või piirid internetti? – ERR, 12.VI 2018.

6 Liza-Marie Cassar, Blocking and filtering: controlling terrorist and pornographic on-line content or censoring the internet? Malta ülikool, doktoritöö, 2016.

7 An Xiao Mina, That Merkel Photo Is More Like a Meme Than a Renaissance Painting. – The Atlantic, 11. VII 2018.

8 Panel Discussion: Memes, Journalism and Visual Misinformation. 12. IV 2018. https://www.journalismfestival.com/programme/2018/memes-journalism-and-visual-misinformation

9 Raekoja platsil punalippude all esinevad lapsed viisid poliitikud sõnasõtta. – ERR, 20. V 2018.

10 Julia Carrie Wong, Three hands, three legs? Fans spot Vanity Fair photoshoot fail. – The Guardian 26. I 2018.

11 Vt nt Sonam Joshi, How a Canadian Sikh was photoshopped to look like a Paris attacker. – Mashable, 16. XI 2018; Andy Smith, YouTube Taking Steps to Improve False Copyright Claims. – Tubular Insights, 29. II 2016; Eric Limer, NASA’s Official Mars Landing Video Got Taken Off YouTube Over Bogus Copyright Claims. – Gizmodo, 8. VI 2012; Dan Van Winkle, YouTube Is Finally Fixing Its Terrible Copyright Claim Appeals Process. – The Mary Sue, 29. IV 2016; Aram Pan, How I Turned a BS YouTube Copyright Claim Back on the Real Infringer. – Petapixel, 20. II 2016.

12 Andy Smith, YouTube Taking Steps to Improve False Copyright Claims. – Tubular Insights, 29. II 2016.

13 Autorite ühing kustutab Youtube’ist muusikute endi videoid. – Delfi 2. II 2012; Eesti muusikute videod eemaldatakse Youtube’ist. – Õhtuleht 15. IV 2009.

14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas. – Euroopa Liidu Teataja 22. VI 2001.

15 http://copyrightexceptions.eu/#Art.%205.3(m)

16 Milliseid juriidilisi probleeme võib panoraamivabaduse puudumine tekitada kunstnikele, fotograafidele ja filmitegijaile? https://upload.wikimedia.org/wikimedia/et/8/85/Sissejuhatus_panoraamivabadusse_fotograafidele.pdf

17 Oliver Heinrich, Legal Situation of using drones in Germany. – Geospatial World Forum, 24. V 2016.

18 Vt nt Richard B. Jefferson, Copyright Fair Use – Do I Really Need To Clear That? – Lawyers Rock, 22. I 2018; Tracy Moore, Inside YouTube’s Massive Copyright Wars. The battle between YouTube stars and copyright holders over fair use laws is shaping the future of digital content. – Vocative, 2. VII 2016.

19 Evan Engstrom, Nick Feamster. The Limits Of Filtering: A Look at the Functionality And Shortcomings of Content Detection Tools. III 2018.

20 Kevin Walchuk, An Examination of the Efficacy of the Plagiarism Detection Software Program Turnitin. Ontario Tehnoloogiainstituut, 2016.

21 Translation Plagiarism: A Modern Day Concern. – Plagramme. https://www.plagramme.com/translation-plagiarism-modern-day-concern

22 Julia Reda, When filters fail: These cases show we can’t trust algorithms to clean up the internet. – juliareda.eu, 28. IX 2017.

23 Geoffrey K. Pullum, More clbuttic idiocy from lexical censors on the web. – Language Log, 2. IX 2008; Ben Zimmer, U.S. sprinter undergoes search-and-replace. – Language Log, 1. VII 2008; Jeff Atwood, Obscenity Filters: Bad Idea, or Incredibly Intercoursing Bad Idea? – Coding Horror, 20. X 2008.

24 Juhan Raud, Liigutav koomiks holokaustist. Kultuskoomiks ilmub eesti keeles. – Postimees 13. VI 2018.

25 Cory Doctorow, The EU is about to impose Google’s worst idea on all European internet users. – Boingboing, 14. VI 2018.

26 Glyn Moody, EU Buried Its Own $400,000 Study Showing Unauthorized Downloads Have Almost No Effect On Sales. – Techdirt, 21. IX 2017.

27 Mike Masnick, French Political Party Voting For Mandatory Copyright Filters Is Furious That Its YouTube Channel Deleted By Filter. – Techdirt, 18. VI 2018.

28 Europarlament ei kiitnud vastuolulist autorikaitse eelnõu heaks. – ERR, 5. VII 2018. https://www.err.ee/844424/europarlament-ei-kiitnud-vastuolulist-autorikaitse-eelnou-heaks

29 Vt nt: Adam Maida, Video: Online and on All Fronts. Russia’s Assault on Freedom of Expression. – Human Rights Watch, 18. VII 2017; Gleb Bogush, Criminalisation of Free Speech in Russia. – Europe-Asia Studies 2017, 69:8, internetis saadaval alates 11. X 2017; Charles Clover, Russia’s Wikipedia strikes over blacklist. – Financial Times 10. VII 2012; Stanislav Kozlovski, As Russian Internet providers start blocking Wikipedia, the banned entry is taken off blacklist. – Meduza, 25. VIII 2015.

30 Vt nt Turkey blocks Wikipedia under law designed to protect national security. – Reuters in Ankara, 30. IV 2017; Juliet Barbara, Ten months later: People of Turkey still denied access to Wikipedia. – Wikimedia Foundation, 11. III 2018.

31 Vt nt Rachel Botsman, Big data meets Big Brother as China moves to rate its citizens. – Wired, 21. X 2017; Allan Espenberg, Digitaalkultuur: Hiina paneb kõik elanikud usaldusväärsuse järgi pingeritta. – Õhtuleht 3. IX 2017.

32 Sarah Jeong, New EU copyright filtering law threatens the internet as we knew it. – The Verge, 19. VI 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht