Lummav antropoloog, kes purustas etnograafia lummuse*

Lorenzo Ca?Bottos, EHI antropoloogiakeskus, Tallinna ?ool

 

Clifford James Geertz

 

Väga raske on anda mõne minutiga hinnang ühe meie aja kõige mõjukama antropoloogi ja mõtleja elutööle, ja seda mitmel põhjusel. Meie teadusliku ülispetsialiseerituse ajastul oli tema teadmiste haardeulatus ebatavaliselt suur. Lisaks sellele on antropoloogia äärmiselt heterogeenne distsipliin, ilmselt seetõttu, et uurimisaines on väga mitmekesine – või pigem sellepärast, et mitmekesisus ongi tema uurimisobjekt. Ma jagan küll Geertzi huvi religiooni vastu, tema keskendumist kohalikule, tõlgendavat lähenemist ja nõustun definitsiooniga, mille kohaselt antropoloogia on distsipliin, mis aitab näha, “mis vahe on erinevuste vahel”. Sellele vaatamata ei ole ma spetsialiseerunud ei Geertzile ega Indoneesiale või Marokole (kus ta peamiselt oma välitöid tegi). Samuti ei osale ma, nagu mõned antropoloogid, aktiivselt poliitilis-filosoofilises debatis relativismi üle. Viimane on lähenemine, mida tuliselt kaitses (ja mille Ameerika Ühendriikide avalikus sfääris möödunud sajandi alguskümnenditel tõstatas) Franz Boas, antropoloogilise suuna esindaja, kuhu ka Geertz ise tunnistas end kuuluvat. Samuti ei hakka ma, nagu tavaliselt tööde puhul, mis takerduvad loengusaalides õpetatavate distsipliinide ja teooriate ajalukku, esile tooma Geertzi lähenemise väidetavaid puudusi. Selle asemel tahan keskenduda ühele momendile, mis on jätnud oma jälje kogu antropoloogiateadusele, isegi enam kui Geertzi elavad (ja “tihedad”) kukevõitluste, matuste, kauplemiskommete, põllumajanduslike taandarengute ja teatririikide tõlgendused. Clifford Geertz mõjutas radikaalselt seda, kuidas antropoloogid etnograafilisi kirjeldusi loevad, teevad ja kirjutavad. Ma ei tea, kas tal oli see plaanis või mitte, kuid just tema algatas debati selle üle, mismoodi antropoloogid peavad kirjutama.

Clifford Geertzil paluti tervikteoseks koondada mõned juba ilmunud artiklid, mis nägid viimaks trükivalgust 1973. aastal kuulsa teosena “Kultuuride tõlgendamine”. See sisaldab palju tsiteeritud peatükki “Tihe kirjeldus”, kus Geertz näitab Gilbert Ryle’ile, Paul Ricoeurile, Wittgensteinile, semiootikale ja Weberi sotsioloogiale toetudes, et antropoloogia peamine objekt ja meetod on tähendus ja tõlgendus. Siin uuristab Geertz tammi sisse esimese augu. Esmalt sellega, et laiendab antropoloogiateadusele endale Bronislaw Malinowski sõnastatud antropoloogilise maksiimi, mille kohaselt peavad antropoloogid pidevalt silmas pidama, mida inimesed räägivad, et teevad, ja mida nad tegelikult teevad. Või nagu Geertz ise ütles: “Antropoloogid teevad etnograafiat.” Seda etnograafiat tuleb eri tasanditel mõista kui praktilist tööd ja kui kirjandusliiki. Ta jätkab: “Antropoloogilised kirjatööd ise on tõlgendused, ka sekundaarsed ja tertsiaarsed tõlgendused… Seega on see ilukirjandus; ilukirjandus ses mõttes, et need on “tehtud”, “kujundatud” – see on sõna fictio esialgne tähendus – mis omakorda aga ei tähenda, et need oleksid väärad”. Sel moel pani Geertz, nii nagu ainult tema seda teha suutis, kirja dilemma, millega seisab silmitsi iga etnograafiaga tegelev antropoloog (ja ilmselt on see dilemma veelgi levinum). Nimelt näitas ta, kui küsitav (ja vahetevahel täiesti olematu) on piir esitamisviisi ja tegeliku sisu vahel.

Mingem nüüd ajas tagasi ja rääkigem tänapäevase etnograafia isast Bronislaw Malinowskist, kes tänu oma põhjalikele välitöödele Trobriandi saartel (Paapua Uus-Guinea idaosas) pööras antropoloogia pea peale ja kehtestas pikaajalise välitöö nõude antropoloogia standardse praktikana (selle asemel et olla auväärne tegelane, keda hiljem hakati tundma “tugitooliteadlase” nime all). Malinowski tuntuim etnograafiline kirjeldus “Vaikse ookeani argonaudid” (1922) on peaaegu kõigi antropoloogiatudengite kohustuslik lugemisvara kogu maailmas. Viis, kuidas Malinowski seletab eksootilisi sotsiaalseid nähtusi – näiteks kula-ring (veider süsteem, kus omavahel vahetatakse pealtnäha kasutuid, kuid äärmiselt hinnatud käevõrusid ja kaelakeesid), Trobriandi elanike seksuaalelu või maagia –, on võlunud terveid antropoloogide põlvkondi. Võte oli lihtne: lugeja pandi asju nägema pärismaalase pilguga. 1967. aastal avaldati Malinowski isiklikud päevikud, mida ta oli pidanud välitööde ajal (“Päevik sõna tõsises mõttes”) ja Clifford Geertz arvustas neid samal aastal New York Review of Booksi tarvis. Ilmselt langes kokku kaks asja: Malinowski päevikud ja Geertzi soov käsitleda kultuuri kui teksti, mida tuleb tõlgendada, mis andis tõuke antropoloogilistele kirjatöödele teistmoodi läheneda. Geertzi esimene kurikuulus püüe selles vallas oligi artikkel “Pärismaalase pilguga” (avaldati esmakordselt 1974. aastal), kus ta, ajendatuna teatavast skisofreenilisest õhustikust, mille oli tekitanud “Argonautide” ja äsja avaldatud “Päeviku” koosmõju, võttis käsile Malinowski ja algatas revolutsiooni antropoloogilises kirjutamises. Geertzi võrreldamatus stiilis artikkel, kus antropoloogi käsitletakse kui põliselanikku (tõepoolest uurib Geertz siin antropoloogia abil antropoloogiat), algab järgmiselt: “Mõni aasta tagasi puhkes antropoloogias pisuke skandaal: üks distsipliini asutajatest isadest rääkis avalikus paigas tõtt. Nagu esivanematele kohane, tegi ta seda postuumselt ja rohkem oma lese kui iseenda otsuse läbi [—] lesk oli reetnud klanni saladusi, teotanud ebajumalat ja kõiki alt vedanud. [—] Müüdi kameeleonitaolisest välitöötajast, kes on ennast ise suurepäraselt häälestanud oma eksootilisele ümbrusele, kujutades endast ringikõndivat empaatia-, taktitunde-, kannatlikkuse- ja kosmopoliitsuseimet, purustas sama mees, kes oli vahest kõige rohkem kaasa aidanud selle sündimisele.”**

Nimetatud artiklis keskendub Geertz etnograafia strateegiatele ja vahenditele, sellele, kuidas saavutada Malinowski eesmärk näha maailma pärismaalase pilguga. Geertz, kes räägib kirjeldatava tähendust kandva “tiheda kirjelduse” mõistest, propageerib seda, mida ta nimetab lihtsamaks ja otsemaks teeks, mis ei nõua “erakordset tundlikkust, peaaegu üleloomulikku võimet”**. Seega vabastas ta meetodi Heinz Kohutile toetudes lummusest ja pakkus välja lihtsa tõlkemeetodi, mille järgi kogemuselähedased kontseptsioonid, mida kasutavad põliselanikud, tõlgitakse kogemuskaugeteks nii, et neid on võimalik mõista ka laiemal publikul.

Artikkel avaldati hiljem uuesti 1983. aastal ilmunud “Kultuuride tõlgendamise” järje “Omakandi tarkus” ühe peatükina. Samal aastal pidas Geertz loengusarja, millest kasvas viis aastat hiljem välja “Tööd ja elulood. Antropoloog kui kirjanik”, kus ta analüüsis põhjalikult Lévi-Straussi, Evans-Pritchardi, Malinowski ja Ruth Benedicti kirjanduslikke strateegiaid ja tekstikonstruktsioone, võttes seega käsile prantsuse, briti ja USA antropoloogiatootemid.

1980. aastatel muutusid etnograafilise kirjelduse žanrianalüüs, selle retoorika ja kommunikatiivsete strateegiate uurimine äkki tavaliseks ja suurem osa sellega tegelejaist tunnustas Geertzi otsest mõju. Sel ajal ilmunud olulisemate artiklite seas on näiteks George Marcuse ja Dick Cushmani “Etnograafilised kirjeldused kui tekstid” (1982) ning James Cliffordi “Etnograafilisest autoriteedist” (1983). Peagi peeti konverentse antropoloogilise kirjutamise stiilide kohta, üks neist konverentsidest päädis hiljem äärmiselt mõjuka raamatuga “Kultuuri kirjutades” (Clifford ja Marcus, 1986), mida paljud peavad postmodernistliku antropoloogia manifestiks. Järgnesid vastukajad ja ka väljakutsed nagu Eduardo Archetti toimetatud “Kirjutatu uurimine” (1994) ning Jamesi, Hockey ja Allisoni toimetatud “Pärast kultuuri kirjutamist” (1997). Kõigi nende ühisnimetajaks on keskendumine lugemisele, kirjutamisele ja etnograafia dünaamikale.

Antropoloogid hakkasid kirjanduskriitika teooriaid kasutama omaenda tekste luues; artiklid ja raamatud, mille peateema on etno­graafia (alates selle dekonstrueerimisest kuni etnograafia ja välitöö märkmete kirjutamise käsiraamatuteni) ei olnud enam haruldased, vaid väga levinud antropoloogiateksti vorm. Mõned antropoloogid armastavad olla mängulised, selleni välja, et James Stocking avaldas 1992. aastal raamatu “Etnograafi võlukunst ja teised esseed antropoloogia ajaloost”. See on Geertzi-järgse etnograafiakriitika selge tulemus. See, mis kord oli hästi hoitud saladus, mida tuli raskelt õppida ulatuslike välitööde käigus, kust naasis lõpuks küps antropoloog (juhul kui tal vähegi annet oli), asendus järsku õpetustega, kus tehti puust ette ja punaseks kõik etnograafilise kirjelduse sammud. Geertzi sõnu tema enda kohta kasutades võib öelda, et mees, kes meid oma etnograafilise sulega kõige enam lummas, oli ühtlasi ka see, kes vabastas meid etnograafia lummusest. Pärast Geertzi ei ole antropoloogia enam kunagi see, mis ta oli enne.

 

Inglise keelest tõlkinud Maarja Kaaristo

 

*Tallinna ülikoolis 10. XI 2006 toimunud Clifford Geertzi mälestusõhtu ettekanne.

**Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann (Clifford Geertz, Omakandi tarkus. Tallinn 2003, Varrak).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht