Mäkartismi märkidest Eestis

Eero Medijainen

Kas rahvastikuminister hakkab rahvavaenlastest ajaloolasi välja selgitama? Mis saab siis, kui praegused lahingud II maailmasõja tagajärgede tõlgendamise ümber läbi saavad ja huvi nn lähiajaloo vastu vähenema hakkab? Natuke aega saaks hambaid teritada ilmselt veel piirilepingu üle ja nahutada neid, kes on liiga nõrgausulised, kes näiteks ei usu, et Tartu rahulepingut ka uues valmivas ja enamiku Eesti olulisemate parteide heakskiidu saanud piirilepingus üldse mainitakse. Aga olulisem on see, mis saab edasi? Millest saab siis tähtsaim Eesti välis- ja ühtlasi sisepoliitiline teema? Tõsised tegijad ei kahtle, et sõda ajaloo ümber ja pärast jätkub, aga viimaste nädalate jooksul on kujunenud teinegi võimalus: tähelepanu pöördub eelkõige sisevaenlastele. Siis on vist kergem unustada suhkrutrahvid ja elektri, kütuse jne hindade tõusust tekkida võivad pinged ning valida kohalikele valimisteks hoopis ohutum teema, lähiajalugu ja selle tõlgendused.

Hiljuti kinnitas Rein Ruutsoo, et grupihuvid, korporatiivsed sidemed, konkurentsihirm jne on pidurdanud Eesti ajalooteaduse arengut (Kesknädal 20. IV 2005). Pikema artikli lõpetas ta arvamusega, et sõltumatu ajalooteadus on koguni Eesti Vabariigi üheks olemasolu mõtteks. Tegemist oleks suurepärase ja ajaloolastele meeldiva tõdemusega, aga kogu loo ajendiks polnud vist siiski Ruutsoo sisemine veendumus ajaloo väljapaistvas kohas Eesti vabariigis. Tegu oli hoopis vastusega nädal varem samas ajalehes ilmunud Eesti rahvastikuministri nõuniku Aarne Veedla üleskutsele paljastada rahvavaenlased ja neid karistada. Ta ei imesta, et viimasel ajal on Eesti ajaloo Moskva propagandakäsitlusega sisuliselt samadel positsioonidel terve rida ajaloolasi Eestis.  Ühtlasi nõudis nõunik, et mõned eriti Moskva-meelsed ajaloolased Eesti maksumaksja palgalt maha võetaks. See olekski ausam, kui nad oma juudaseeklid otse Kremlist kätte saaksid.

Veedla artiklit lugedes oli minugi esimene mõte sama, millele osutab Rein Ruutsoo. Et tegemist on stalinistliku mõtteviisi paroodiaga. Olen vaid korra rahvastikuministri nõunikku isiklikult kohanud ja tema sõnavõtte kuulnud. Neist juba piisas, et mitte kahelda: mees on oma väljaütlemistes siiras. Ta ei teinud nalja, vaid kirjutas tõesti kogu Eesti rahvastiku (või vähemalt osa elanikkonna) huvidest lähtudes ja püüdis rahvast (või rahvust ja riiki?) hoiatada salakavalate sisevaenlaste tegevuse eest. Ühtlasi pakkus ta abinõusid, kuidas neid vaenlasi=reetureid karistada. Ta oli ilmselt sama siiras nagu need sajad teised, kes paljastasid rahvavaenlasi esimesel nõukogude aastal 1940-41 või Saksa võimudele 1941 ? 44 ning hiljem kulakuid ja natsionaliste üles andes. Seda teemat tunneb Veedla suurepäraselt, enam mitte küll KP liikmena, aga siiski tubli parteisõdurina.

Paraku tundub, et Ruutsoo lihtsustab kogu lugu, et olla Eesti vanema põlve lugejale arusaadavam. Tegelikult ei olnud stalinismi aastatele vist kuigi iseloomulik konkurentsihirm jms. Allakirjutanu arvates võib ajaloost ?Veedla fenomenile? paralleele leida, aga neid tuleks otsida vist hoopis mujalt ja pigem mäkartismist (USA senaator Joseph McCarthy tegevus 1940.-50. aastatel). Loodetavasti ei ulatu alanud kampaania Eestis selliste mõõtmeteni, nagu oli võimalik 1950. aastate alguses USAs. Ameeriklased ei suuda siiani päris täpselt aru saada, kuidas oli see protsess võimalik demokraatiat ja liberaalset maailmavaadet propageerivas riigis. Nad pole vist siiani päris veendunud, kas McCarthy oli siiras patrioot või piiratud võimetega politikaan, kellele vaenlaste paljastamine oli ainuke võimalus millegagi silma paista ning senaatori ametisse tõusta.

Arvestades Veedla varasemaid väljaütlemisi kas või Tartu ülikooli rektori ja nüüd Putini poolt rublapakkidega ?ära ostetud professorite? vastu, võib oletada, et tema kibestumise taga on veel mingid ja võimalik, et isiklikku laadi traagika. Kogu lugu võib olla ka labaselt lihtsam ja Ruutsool isegi õigus: loo taga võivad olla grupihuvid ja konkurentsihirm! Äsja valminud koalitsioonileping nägi ette Eesti lähiajaloo uurimiseks omaette uue keskuse loomise: ?Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo on edastanud valitsusele oma juhitava ministrite komisjoni ülevaate ja ettepanekud Eesti lähiajaloo uurimise ja rahvusvahelise tutvustamise kohta. Komisjoni hinnangul on neis ülimalt olulistes asjades tegemist liigse killustatusega, mis ei soodusta süstemaatilist uurimis-, publitseerimis- ja infolevitamistööd. Märgatavalt paremaid tulemusi oma ajaloo läbiuurimisel ja mõtestamisel ning rahva ja riigi adekvaatse ning rahvusvaheliselt mõistetava kuvandi loomisel on saavutanud riigid, kus vastav tegevus koondub ühte keskusse,? teatas Aarne Veedla vastse koalitsiooni ühes häälekandjas. Ühtlasi selgitas reformierakondlane Veedla mõnevõrra selle riigipiruka väikese tüki jagamise kokkulepitud reegleid: ?piisaks tõeliste ajaloolaste… ühe katuse alla koondamisest?, leidis Kesknädal Veedla artiklit tutvustades. Seega tuleb ?valede?, ?mitte päris omade? ehk ?vaenlaste? eemalhoidmiseks midagi teha ja selleks nad kõigepealt paljastada.

Kahju, et sümpaatsel ministril pole pääsu niisuguste räpaste mängude eest, aga sellega ta end sidus, kui oli valmis tegelema Eesti lähiajaloo uurimise probleemidega. Võimalik, et ta ei teadnud, et sellel alal on erinevaid huvigruppe, konkurentsi ja korporatiivsust piisavalt palju. Kinnitan austatud rahvastikuministrile ja tema nõunikule Veedlale ning viimase selja taga seisvatele ?tõelistele ajaloolastele?, et mina ei soovi ega looda küll midagi. Pole mõtet absoluutsete lollusteni laskuda. Eesti rahvale võib aga üks vandenõuteooriate käes põdev nõunik pikemas perspektiivis palju rohkem kurja teha kui mitu ajalooprofessorit.