Mõtlemise valulik eetos

Bruno Mölder

Wittgensteini suhtumist oma mõtlemisse iseloomustab teatud kompromissitus ning halastamatus.

Ludwig Wittgenstein, FILOSOOFILISED UURIMUSED . Tõlkinud Andres Luure. Ilmamaa, 400 lk.

Wittgensteini ?Filosoofilised uurimused? pole tavaline filosoofiateos, millel on kindel struktuur ja ülesehitus, algus ja lõpetus; vorm, mille täiteks on kohustuslik sõnastada teatud seisukohad ning nendega vaidlemiseks pakkuda välja teisi seisukohti, argumente ja analüüsi, soovitatavalt nõnda, et tulemus moodustaks kokkuvõttes teooria, mille saaks asetada teiste samalaadsete kõrvale. Õigupoolest polegi see üldse raamat või kui, siis ainult oma väliskujult, kuna koosneb lehtedest ja kaantest. Kuid seegi pole kohustuslik. Sama hästi võiks ?Uurimused? anda välja karbi kujul. Karbina, milles pole mitte see põrnikas miski ja mittemiski vahel, vaid nummerdatud sedelid, igaühel kirjas patt ning lunastus. ?Uurimused? on tunnistus sellest, kuidas üks mõtlemine ennast vaigistab. Säärasena pälvibki nimetud mõtlemine määratluse religiooni sõnavaras, sest pühendumus ja tõsidus, mis iseloomustab Wittgensteini suhtumist mõtlemisse, pole kaugeltki ilmalik.

Mõtelda on valus. Tõepoolest, kes vastu vaidleb, pole ehk proovinud. ?Tractatus?t?, oma esimest ning elu jooksul ainsana ilmunud raamatut, alustab Wittgenstein lausega, mis esitab lugejale väga kõrge nõudmise: ?Seda raamatut mõistab võib-olla vaid see, kes on selles väljendatud mõtteid ? või vähemalt nendega sarnaseid ? kunagi juba ise mõtelnud.? Sama võiks öelda ka ?Uurimuste? ning eriti selle eetose kohta.

?Uurimuste? sisuga on lugu keerukam. Filosoofil on raske tänapäeval läheneda sellele puhta lehena: kes enne vähegi filosoofia vastu huvi on tundnud, on ilmselt kuulnud üht-teist ka seal esitatud mõtete kohta ja nõnda paratamatult selliseid mõtteid mõlgutanud; iseasi, kas need ka läbi põdenud. Võimalik, et ?Uurimused? raputavad pigem sellist lugejat, kellesse on kinnistunud need ettekujutused ja pildid, mida Wittgenstein ?Uurimustes? murendab, näiteks ?Tractatus?e? keelepilt või kartesiaanlik vaimukäsitus. Ent kui Wittgensteinil on õigus selles, et meie keel kätkeb endas filosoofiat, siis oleme kõik filosoofid, olenemata ettevalmistusest ning seega ka vastuvõtlikud nendele varjatud ettekujutustele. Alati ei pruugi see keele salakaval mõju ilmsiks tulla. Oht tekib siis, kui üritatakse teoretiseerida, kasutada keelt väljaspool selle igapäevast, praktilist kasutust (?Uurimused?, § 132).

Kuid siin keskendun ma vähem ?Uurimuste? filosoofilisele sisule, pigem üritan selle raamatu näitel läheneda Wittgensteini filosoofilise mõtlemise eetosele kui teatud paratamatusele, mis mõtlejat saadab ning sellele, miks see mõnikord nõnda valulik võib olla. ?Tractatus?e? eessõna parafraseerides: võib-olla mõistavad seda vaid need, kes ise on samasuguse valu käes kunagi juba kannatanud. See, milline on sealjuures selle mõtlemise sisu, millised on need väited, millega lõpuks rahuldutakse, polegi selles suhtes enam esmatähtsad. Kuid samas võivad need kannatused mõjutada sisulist arusaama filosoofia enese loomusest ja sihist. Ma kasutan sõna ?eetos?, vihjates sellega mõtlemise kombele ning Wittgensteini teatavale moraalsele hoiakule mõtlemise suhtes.

Kõnelda siinjuures mõtlemise vormist, seda selle sisule vastandades, võib osutuda mõnevõrra eksitavaks. ?Uurimuste? vormiks jäid lühikesed paragrahvid, küsimused, etteheited, vastused, vestlus kujuteldava kaaslasega. On arvatud (J. Hintikka), et Wittgenstein oli düslektik ning tal oli raskusi kirjutatud teksti haaramise ning töötlemisega. Kui see oligi nii ? Wittgenstein eelistanud tõepoolest lugemisele kuulamist ning kõnelemist ?, siis selgitab see, miks ei omandanud ?Uurimused?  ?küpsemat? ehk traditsioonilisemat vormi. Ent kui on nõnda, et mõtlemine algabki küsimisega, siis tänu just sellele suutmatusele algset küsimist sidusaks tekstiks maskeerida võime ?Uurimustes? jälgida ning taas läbi elada arutlusprotsessi ehedamalt, kui seda suudaks edasi anda traditsioonilisse vormi toimetatud tekst.

Seda protsessi vaadeldes võib öelda, et sügavuti tungiv filosoofiline mõtlemine on alati võitlus iseenesega. See on võitlus, kus võitja on ühtlasi kaotaja. Muidugi võib mõte saada ärgitust loetust või arutelust teiste filosoofidega. Kuid selleks, et sügavalt asja üle järele mõelda, peab sellest saama filosoofi enda probleem. See mõte või probleem peab filosoofi vangistama, see peab saama tema mureks, sellest peab saama tema patt, mille puhul ei saa ta muidu, kui peab lunastust otsima. Niiviisi on igasugune filosoofiline mõte sügavalt isiklik, erinevalt mõlgutusest, mis riivab, ent ei haava.

 

Filosoofia kui kognitiivne

dissonants

 

Üritan sedasama selgitada vähem impressionistlikult. Psühholoogias lõi omal ajal laineid Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi teooria. Kognitiivne dissonants kujutab endast pinget, mis tekib, kui inimene on silmitsi (vähemalt) kahe teineteisele vastukäiva mõtte või arvamusega. Ta tunneb vajadust pooldada mõlemat, kuid see pole võimalik kooskõla ohvriks toomata. Psühholoogid eeldavad, et arusaamade ja tegude kooskõla otsimine on inimese üks peamisi ajendajaid ? seega ei tule vastuolu lubamine kõne alla ning loobuda tuleb pigem ühest või teisest arvamusest. Sama võib öelda ka mõtlemise kohta filosoofias: iseäranis filosoofiline mõtlemine leiab igal sammul vastuolusid ja satub seega ühest kognitiivsest dissonantsist teise. Dissonantsi lahendamine pole pelk arvamuse kõrvaleheitmine. Ehkki teineteisega vastuolus, on mõlemad seisukohad mõtlejat haaranud. Nii saab vastuolu lahendamisest tervete mõttestruktuuride teisaldamine, lammutamine ja äraheitmine. Ja selleks võib kuluda hulk aega, mille vältel tuleb kannatada vastuolust tingitud ebakõla. Nagu Wittgenstein on märkinud, on see sageli rohkem töö iseenda kui probleemi kallal. Kui mõtlemist vaadelda vastuolude valuliku leevendamisena, siis muutub mõistetavamaks ka see, miks oli Wittgenstein nõnda haaratud ameerika detektiivlugude ?urnaalidest ning B-kategooria vesternidest. See pakkus talle võimaluse vaigistada oma meelt vastuolude keerisest, ikka ja jälle esilekerkivate küsimuste ja vastuste jadast. Need on ajutised puhkepeatused protsessis, mille tulemuseks on rahu ja vabanemine. Ning see on rahu laiemas plaanis, mitte konkreetse vastuolu lahendamine. ?Friede in den Gedanken?  ?  nõnda määratleb Wittgenstein filosofeerimise sihti ühes oma paljudest märkmetest. Rahu saabub probleemide paine vaibudes. Võimalik, et just dissonantsi talumatus ajendaski Wittgensteini seesugust vaadet filosofeerimise sihile.

Lugedes tekste Wittgensteini isiku kohta ning tema teoseid, on mul jäänud mulje, et Wittgensteini suhtumist oma mõtlemisse iseloomustab teatud kompromissitus ning halastamatus. Ma pean silmas seda, et ta ei vaigista vastuolusid pinnapealselt, neid mahendades. Poolikute lahendustega ei rahulduta. Probleemi juures tungitakse selle põhja: kui küsimusele tõeline vastus puudub, siis jääb vastus andmata või võetakse küsimuse enda eeldused lähema vaatluse alla.  

Nõnda saab üheks vastuolude lahendamise viisiks loobumine mõlemast arusaamast ? nihe tekib probleemipüstituses eneses. Wittgenstein kalduski pigem probleemide sellisele lahustamisele kui lahendamisele, tema eesmärgiks on ?näidata kärbsele väljapääsu püünisest? (?Uurimused?, § 309). Filosoofia muutub siis eksitusse sattunud mõtlemise teraapiaks ning iga probleemipuntra harutamiseks sobib erinev teraapia.

Karta on, et säärane probleemide tühistamine ei sobi meetodina akadeemilisele filosoofile, kelle tööülesannete hulka kuulub pigem probleemi tõsiseltvõtmine ja lahendamine, mitte enese lunastamine selle kõrvaleheitmise teel. Omamoodi tunnuslik on näiteks 2005. aasta Blackwelli kirjastuse filosoofiaraamatute kataloog, kus olid kõrvu esindatud järgmised valdkonnad: maailma filosoofiad; ameerika filosoofia; analüütiline filosoofia, loogika, matemaatika; keel, tõde ja tähendus; Wittgenstein; vaimufilosoofia; epistemoloogia; metafüüsika jne. Nõnda on Wittgensteinist saanud omaette filosoofiavaldkond epistemoloogia ja metafüüsika kõrval! Wittgenstein ja tema filosoofia pole enam kaaslane mõtlemises või teejuht püünisest välja nagu Wittgensteini mõjukuse kõrghetkil, tänaseks on ta pigem eraldatud uurimisobjektina ning sellisena ?kahjutuks tehtud?.

Wittgensteini ja akadeemilise filosoofia vahekorda ilmestab ka asjaolu, et Wittgenstein ei soovinud, et tema õpilastest saaksid elukutselised filosoofid. Võimalik, et ta nägi selles ohtu võimalikkusele leida rahu. Kohati sarnaneb professionaalne filosoofia klaverimänguga etteantud teemal, mitte mänguga vastavalt sellele, kuidas sõrmed iseenesest klahvidel jookseksid või ei jookseks. Ametifilosoof võib olla sunnitud kõnelema ka siis, kui ta pole jõudnud oma mõtete vastuolusid veel läbi põdeda, samuti võib ta langeda keelde kätketud arusaamade lummusse ning mitte leida teed püünisest välja või seda ka mitte otsidagi. Ja nõnda leiab ta endale üha uusi probleeme lahendamiseks. Tundub aga, et Wittgenstein soovis katkestada ennekõike just seda probleemide katkematut jada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht