Maailm Taiwani ja Ukraina vahel

Tuumariigi staatus võimaldab Hiinal igas vaidluses argumentide ritta lisada kogu maailma hävingu.

AHTO LOBJAKAS

I

Venemaast ja Hiinast on saanud XXI sajandi alguse mõistatused. Võimalik, et maailma jaoks saatuslikud mõistatused. Tegemist on impeeriumidega, mis XX sajandil ei lagunenud. Konventsionaalsest seisukohast kujutab Venemaa ja Hiina jätkuv eksistents endast patoloogiat. Kui nii, siis möllab haigus intensiivsusega, mis seab küsimärgi alla tervise tähenduse – ja konventsionaalse vaate Vestfaali maailmakorralduse teleoloogiale.

Võib vaielda selle üle, kui kaua on Venemaa Ukrainas sõda pidanud. 2022. aastal aga Venemaa mitte üksnes ei tunginud Ukrainasse avalikult sisse, vaid keeldus seda maad sõjakuulutuse vääriliseks pidamast. Üks Venemaa eeldusi, mida „sõjaline erioperatsioon“ afišeerib, on, et Ukraina ei kujuta endast riiki. 8000 kilomeetrit eemal asuv Taiwan, mis 1970. aastate lõpuni esindas maailmas Hiinat, on de facto iseseisev enam kui 70 aastat, nendest ligi 40 demokraatiana. 2022. augustis kehtestas maismaa-Hiina, Hiina Rahvavabariik (HRV), Taiwanile mereblokaadi – rahvusvahelises õiguses loetakse seda sõjakuulutuseks. Sõda ei järgnenud, kuid oktoobris Hiina eluaegseks isevalitsejaks kuulutatud Xi Jinping ütles Hiina kommunistliku partei XX kongressil sõnad, mida Taiwanis loetakse lubaduseks see riik jõuga alistada. Robert Tsao, juhtivaid ärimehi Taiwani strateegilises kiibisektoris, on kindel, et see toimub aastaks 2026 või varem.

Nii Venemaa kui Hiina on avalikult ära tõuganud Vestfaali loogika ning võtnud endale õiguse otsustada, kust jooksevad nende piirid, keda naabritest tunnistada riikidena ning ühtlasi otsustada, kust jooksevad nende riikide piirid ja milline peab olema nende ühiskonnakorraldus. Ühel tasandil võib seda võtta kui jõupoliitika avantüristlikku katset murda välja rahvusvahelise õiguse piiridest ja loota, et kõige pimedam on just enne valgeks minekut. Kuid siia on seotud kaks saatuslikku aga.

Esiteks on nii Venemaa kui Hiina tuumariigid. Nii nemad kui nende vastased teavad, et see tõstab nad de facto – kui ka mitte de iure – väljapoole rahvusvahelist õigust eeldusel, et usutakse nende valmisolekut kasutada tuumarelva. Tuumariigid on end viimase 70 aasta jooksul järk-järgult võõrutanud rahvusvahelise õiguse moraalsest küljest. Nende territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse garantii on absoluutne, sui generis ega sõltu Vestfaali maailmakorrast.

See kahandab Vestfaali korra alusel moraali lugejate arvukust, piirates selle mittetuumariikidega. Me võime püüda Venemaale või Hiinale öelda, mis on õige ja mis on vale. Seni kuni sealsed režiimid silma ei pilguta, jääb see jutt tühjaks õhuks. Ja rahvusvahelise õiguse pärast muretsejad on sunnitud naasma juba Elizabeth I aegadel aru saadu juurde: ka kõige halvem rahu on parem kui parim sõda, jättes meile vähemalt homse päeva. Või Kanti sõnadega väljendatult: ka „kuradite rahvas“ saaks aru, et stabiilne kord ja selle püsimise tingimused on selle maailma kõige kallim vara, milleta ähvardab meie kõigi eksistents jääda, Hobbesi sõnadega, „üksildaseks, niruks, koledaks, jõhkraks ja lühikeseks“.

Üha vähem paistab juhusena ka see, et nii Ukraina kui Taiwani taga peatub vaba maailma litter USA värava ees. USA aga pole mitte üksnes tuumariik, vaid on kõike muud kui „rahvus“-riik. Nii nagu Hiina ja Venemaa, on ka USA imperiaalne moodustis, mis on edukalt territoriaalselt konsolideerunud, kehtestanud toimiva keskvõimu, kuid kelle ükskeelsus ei kujuta endast ühe „rahvuse“ privilegeeritud domineerimist. (Saksamaal oli mingil hetkel võimalus minna sama teed, kuid 1930. aastatel valiti seal impeeriumi rahvusriigistamise tee meile kõigile teada tagajärgedega.) Sama mõtet saab veelgi laiendada: maailma de iure võimukese – ÜRO julgeolekunõukogu sisaldab peale Hiina, Venemaa ja USA ka Suur­britanniat ja Prantsusmaad, kaht endist impeeriumi, mille elu on küll Vestfaali jaoks päästnud või vähemalt teinud lihtsamaks rolli pärast mittemuretsemine.

Sellest mõttelõngast kipub heiastuma pilt, milles maailmakorralduse sõltumuslikeks, mööduvateks elementideks pole mitte nn impeeriumid, vaid rahvusriigid (täpsemalt, natsioonid, sest „rahvus“ kujutab endast midagi problemaatilist ühtmoodi kõigi riikide jaoks). Jäävateks, liigutavateks jõududeks, mis ajalugu edasi viivad ja mida ajalugu edasi viib, osutuvad imperiaalse impulsi kandjad.

II

Oht, mida imperiaalse impulsi kandjad endast pikale XX sajandile on kujutanud, on paremini näha Taiwani ja Ukraina näitel. Ukraina on ajalooliselt olnud impeeriumide ääremaa, ja nagu nimigi ütleb, asunud liminaalsel alal – kuni Venemaa otsustas, et tegemist on tema eluliselt tähtsa piirkonnaga, väljapääsuga maailma (kui mitte ka Euroopasse), nagu seda oli kunagi Soome lahe pära Peeter I jaoks. Vett sogab Vladimir Putini luul, et koos Ukrainaga kaotab Venemaa oma ajaloo lätte. (Omaette faktoriks on ukraina rahvuslaste koostöö natsidega Teises maailmasõjas. Võib arvata, et Putin või tema nõunikud ülehindasid mõju, mida ukraina rahvuslaste osalus holokaustis võinuks avaldada tänapäeva Saksamaale jt).

Taiwanist peegeldub maailmakorralduse ideaalne loogika tagasi puhtamalt ja selgemalt. 1949. aastal kolis Hiina maismaalt saarele kommunistide ülestõusu käigus lüüa saanud Chiang Kai-sheki armee, kes esindas 1911. aastal loodud Hiina Vabariiki (HV). Taiwanile kolinud HV esindaski maailmas ja rahvusvahelistes organisatsioonides Hiinat kuni 1971. aastani, mil Hiina koha ÜRO julgeolekunõukogus võttis üle kommunistide HRV. Praegu tunnustab Taiwanit Hiinana – s.t, muu kõrval, iseseisvana, aga seda kogu Hiina valitsejana – käputäis pisiriike, märkimist väärivaiks erandeiks on Püha Tool ja Paraguay.

Peking ajab kompromissitut „ühe Hiina“ poliitikat ja kõik Taiwaniga suhete arendajad langevad põlu alla. Mis ei tähenda, et seda ettevaatlikult ei üritataks: Taiwaniga flirdivad intensiivselt näiteks Tšehhi vabariik ja Leedu. Alati on muidugi õhus küsimus, milline roll on siin jagatud väärtustel ja milline lootusel saada endale osake Taiwani unikaalsest kiibitööstusest. Mikrokiipidel jookseb kogu maailma moodne tehnoloogia: 90% maailma mikrokiipidest toodetakse Taiwanis. Nüüd tahetakse Hiina hirmus – suuresti USA survel – nende tootmine mujale maailma eri kohtadesse paigutada.

USA ametnikud nendivad tihti, et Vene-Ukraina sõja majanduslikud järelmid on lapsemäng võimaliku Hiina-Taiwani sõja kõrval. Peale kiibitööstuse tähtsuse (ilma tipptasemel kiipideta katkeks igasugune innovatsioon) läbib Taiwani ümbruse vesi 40% maailma meritsi toimuvast kaubaveost. Arvestades juurde muud faktorid, sh Hiinale kehtestatavad sanktsioonid, kaubandus­embargo, rääkimata võimalikust sõjakahjust jms, saaks globalisatsioon Hiina-Taiwani sõjaga suurema hoobi kui kõigis senistes kriisides kokku. Kaitstud ei ole ka Ida-Euroopa majandused.

Ja ometi pole majanduslikud kaalutlused Taiwani puhul see, mis on peamine. Nagu Venemaa puhul Ukrainas, on Hiina jõuõlg Taiwanis strateegiline. Üsna lähedal Taiwani taga asub Jaapan (1895–1945 kuuluski Taiwan Jaapanile), kes möödunud aastal toimunud pingetõusu järel otsustas oma kaitse-eelarve kahekordistada (see on nüüd suurem kui Venemaal). Taiwani vallutamine annaks Hiinale vaba pääsu Vaiksele ookeanile, mille mõju tunneksid peale Jaapani ja Lõuna-Korea ridamisi Kagu-Aasia riigid alates Filipiinidest ja Vietnamist. Ning, nagu öeldud, litter peatub USA värava ees: Jaapanil ja Lõuna-Koreal on USA ametlik julgeolekugarantii.

Taiwan on Ukraina positsioonis selle eelisega, et USA on lubanud saareriigile anda kaitseks kõike vajalikku, kuid ise sõtta ei sekkuks. Saare staatuse küsimus tuleb Washingtoni sõnul lahendada „hiinlastel mõlemal pool Taiwani väina“. Taiwanis nendivad poliitikud kui ühest suust, et võidelda tuleb neil üksi – ja valmistuvad võitluseks. Eelmisel kuul tõsteti kohustusliku ajateenistuse pikkus neljalt kuult kaheteistkümnele. Nagu Ukrainaski, on Taiwani kaitsetahe väga tugev, ja ühegi teise riigi nime ei mainita Taipeis tihedamini (kui Hiina ja USA välja arvata). Sõna „Ukraina“ kapseldab endasse nii Taiwani valitsuse (kunagise demokraatliku opositsiooni) ja opositsiooni (kunagise ainuvalitsenud partei) kõige süngemad hirmud ja kõige julgemad lootused. Ukraina on näide kurjast, „mida autokraatlik riik võib teha demokraatlikule“, on öelnud Taiwani välisminister Joseph Wu.

Kuid seegi, et nii Ukrainas kui Taiwanis põrkuvad Vestfaali maailmakorra ja nende suurimate ohustajate huvid, pole siin peamine. Ega isegi see, et Vestfaali korra garandiks on USA, ise imperiaalne jõud – asjaolu, mida ekspluateerivad igal võimalusel nii Hiina kui Venemaa.

III

See, mis teeb Taiwani kaasuse maailmas eriliseks, on viis, kuidas see riik jääb puutumata Euroopa kesk- ja idaosas impeeriumide lagunemise tagajärjel end agressiivselt kehtestanud mono­etnilisuse printsiibist, mis kontami­neerib Vestfaali süsteemi. Sama printsiip mängib ühtlasi rolli impeeriumide radikaliseerumises, tõugates neid absoluutsesse maksimalismi, mis nende eelkäijatele olnuks võõras.

Taiwani kaasus põimib mõlemad trendid ühte. Erinevalt Ukrainast Taiwanis rahvusprobleemi pole. Elanikkonna põhimassi moodustavad saarele alates XVII sajandist elama asunud hiinlaste järeltulijad, austroneesia päritolu põlisrahvas moodustab saare 24miljonilisest rahvastikust kaks protsenti. Kuigi Taiwani valitsused on rõhutanud Taiwani oma, mitte-Hiina identiteeti (Jaapani-minevikku suhtutakse saarel enam-vähem samamoodi nagu Eestis Rootsi valitsusaega), on etnilisel pinnal tegemist ühe hiinlaste grupi keeldumisega kuuluda teiste hiinlaste riiki. Taiwani ambitsioon on puristlikult modernne ja seda rõhutavad ka riigi juhid: iseloodud institutsioonide, väärtuste, vääringu ja kõigi muude riigi atribuutidega demokraatlik ja vaba maa tahab rahulikult minna oma teed (ja on vajadusel nõus Hiinast de iure eraldumisega ka lõputult ootama).

Imperiaalne Peking on nüüd ametlikult tõotanud Taiwani väevõimuga Hiinaga ühendada. HRV pretendeerib kõigi hiinlaste esindamisele selle territooriumil, mida Pekingis loetakse Hiinaks, ning apelleerib modernse riigina selle territooriumi absoluutsele terviklikkusele, piiride puutumatusele ja suveräänsele õigusele teostada nende piiride sees segamatult omaenese tahet. Impeerium on Westfaalist teinud kahe teraga relva, mille esmaseks ohvriks on puhtalt tänapäeva väärtustele apelleerivad väikesed riigid. Väärtus, mille alusel Peking kõigi hiinlaste esindamisele pretendeerib, ei kujuta endast aga väärtust, vaid bioloogilist imperatiivi: etnilise kuuluvuse tõstmist ülemaks riigikorrast, selle õiglusest ja toimimisest rahva huvides. Sama teeb Venemaa.

Klassikalised, valgustuslikud väärtused – isikuvabadused, demokraatlik riigikord, võimude lahusus, vaba meedia jne – on kõik Taiwani aktivas. Kuid liitlassuhete motivaatorina on väärtuste jõud maailmas piiratud. Samal ajal fetišeerib Hiina impeerium oma territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust monorahvusluse printsiibile toetudes viisil, mis on instinktiivselt tuttav kõigile Ida-Euroopa rahvusriikidele, kuid selle vahega, et Hiinal on tahe ja võim rehkendus n-ö lõpuni lahendada. Tuumariigi staatus võimaldab Hiinal igas vaidluses argumentide ritta lisada kogu maailma hävingu. Nii olemegi ringiga tagasi Kanti ja lootuse juures, et „kuraditegi rahvas“ oskab hinnata tingimusi, mis teevad võimalikuks meie jagatud ilmakorra (ükskõik kui ebaõiglane see kord ka poleks, lisab Kant). Tingimuseks number üks on muidugi elu ja eksistentsi jätkumine, mille suurimaks ja viimaseks garandiks on tuumarelva evijate hea tahe.

Taiwan on näide sellest, kuidas toimub riigiloome ilma igasuguse „rahvusliku“, väärtusi kompromiteeriva sisendita (Hiina suure ajaloolise pärandi loeb sealne rahvas endagi omaks, inspiratsioonina). Riik ei kujuta endast bioloogilistelt alustelt määratletud „rahvuse“ võõrandamatut „õigust“, vaid ajaloolist saavutust. Vabadus ei kujuta endast kollektiivset hüve, vaid on ruum, mis kodanikele tekib avatud ühiskonna institutsioonides. Ukraina on sellesarnasel teel, näidates, et sealsel rahval on olemas võimekus end ise valitseda ka kõige raskemates tingimustes (sõda võib tõesti, perversselt, olla ka hea ja väärtusliku isaks).

Artikli autor viibis detsembris 2022 Taiwani välisministeeriumi ja Bakala fondi kutsel Taiwanis.