Maailma parim lugeja
Nädal tagasi kinnitas riigikogu järgmise aasta riigieelarve, mida majanduse jahtumist uskuvad kriitikud peavad ülepaisutatuks, selle koostajad aga piisava varuga, heaks ja lihtsalt enneolematult suure mahuga eelarveks. Kultuurivaldkond, nagu sügise jooksul Sirbis mitu korda juttu olnud, ei saa selle eelarve üle küll samal määral rõõmustada kui mõnedki teised. Aga pärast viimaseid manöövreid riigikogus võib vähemasti kinnitada, et maksurahast toetatav kultuuriajakirjandus jõuab järgmisel aastal lugejateni samas mahus ja sama regulaarselt nagu tänavugi. Siiski, ainult peaaegu. Kõrvaltegevusena asutatud pilkelisa Kirbu jätame uuest aastast teadmata ajaks seisma. Liigne luksus säästuajastul ja ega tema rajamise aluseks võetud eeldused potentsiaalsete autorite hulga, tegutsemishimu ja oskuste kohta ei vastanud ka 100% tegelikkusele. Tõsiasi, et infoajastu erakordselt vaba ühiskond on oma pihustumuses varasematest sootuks teistsugune, leidis katses kinnitust ja Kirp „optimeeritakse”.
Eelmise nädala postkasti/lugemislauale sadanud Sirp oli tõenäoliselt oma ligi 70 aasta pikkuse ajaloo kogukaim, koos kõigi lisadega (mis ei ole reklaam ja niisama ilu) peaaegu nagu välismaa leht. See lihtsalt juhtus nii, uuel aastal püüame sisukad lisad ühtlaselt kõigi Sirbi numbrite vahele hajutada. Kinnitagu too kord lihtsalt, et me tahame rohkem ja paremat teha, ning mida vähem on Eesti ajakirjanduses pikkade tekstide avaldamisvõimalusi, seda suurem on vajadus Sirbi enda ning lisade mahulise kasvatamise järele. Sest Sirbi lugeja on nõudlik. Ühtlasi saime toimetuses teada, millised on inimvõimete piirid. Käisime neist piiridest isegi üle, mille kinnituseks on mitu silmatorkavat näpu- ehk trükiviga – palun need sel korral kui erakorralised andestada ja unustada.
Hiljuti viis uuringufirma SaarPoll läbi Eesti trükiajakirjanduse auditooriumiuuringu, küsitledes seekord rohkem kui 3000 inimest. Tavalised ligikaudu tuhandese valimiga küsitlused on Sirbi seisukohalt liiga pisikesed, positiivseid vastuseid koguneb üldistuse tegemiseks liiga vähe. Seekordse järgi aga võib üsna kindlalt öelda, et Sirbil on Eestis 25 000 lugejat. Ja mitte „keskmised lugejad”, vaid parimad võimalikest kõikvõimalike näitajate poolest. Ainult ajakirjal Akadeemia on Sirbist suurem kõrgharidusega lugejate osakaal (vastavalt 60 ja 51%). Sirbi lugejaskonnast moodustavad aga 54% juhid, ettevõtjad ja spetsialistid, millist näitajat ei ole Eestis välja panna ühelgi muul väljaandel (kui ehk otsepostitusega juhtimis- ja ärilehed välja arvata).
Erinevalt mõne kultuuripõlguri väitest, justkui oleks Sirp mingi hääbuv nähtus, mida tarvitavad põhiliselt vaesed ja vanurid, näitab uuring, et Sirbi lugeja on kõige tüüpilisemalt 30–50aastane kõrgharidusega inimene (mehi-naisi ligikaudu võrdselt), kelle peres sissetulek leibkonna liikme kohta ületab 6000 krooni, mis oli uuringus kõrgeim valikvastusena välja pakutud tulukategooria. Tähendab, Sirbi lugeja on just see, kellest võivad teised ainult kadedusega unistada.
Kui uuringust vastu vaatav pilt oleks teistsugune, võiksid maksumaksjad kohe oma raha tagasi küsida, enamuse maitse ja võimete järgi tehtav ajakirjandus peabki turul ise hakkama saama, valitud (ja mõneski mõttes teadmiste koormast rõhutud) vähemusele mõeldu aga mitte. Kui kellelgi tuleks pähe asuda mõõtma Sirbi olemasolu põhjendatust lugejate üldarvuga, mitte kvaliteedinäitajatega, siis mõistagi tuleks Sirbis ilmuvate „pikkade ja keeruliste” lugude asemel hakata tegema pealkirja-ajakirjandust pealkirjaoskajale rahvale (informeerima igal nädalal sellest, kes või mis parasjagu kelle või mille rahakoti pihta valusasti lööb, ja sellest „Britney ja Parise värgist”, nagu president seda kutsub). Praegu pole sellist idamaa tarka õnneks silmapiirile ilmunud ja ka järgmisel aastal ei kavatse Sirp minna seiklema uutele turgudele, püüdma teistsugust lugejat.
Õigupoolest ei peaks ju Sirbi lojaalset lugejat tüütamagi sellega, mis niigi selge. Aga teiselt poolt, kuna müravood infoühiskonnas on suured ja tugevad, võib siiski veel leiduda inimesi, kel Sirp märkamata või tellimine ununenud. Kui keegi mõnda sellist kena inimest tunneb, tasub tedagi parimate sekka kutsuda. Ja Sirp tänab.
Et kindlustada lugeja jõulurahu totaalsus, jätab Sirp järgmisel ja ülejärgmisel nädalal ilmumata ning jõuab uuesti teieni 11. jaanuaril. Jõulutervitusena kultuuriministrile lisan, et eks see riiklikel pühadel ja puhkepäeviti töötamine olekski tööseadusandlust järgides patuselt kallis lõbu ja sulaselge mõõdutundetus pingelise eelarve tingimustes.