Maastik pärast madinat

Jüri Saar

Tegelikult pole ca 70% eestikeelsel elanikkonnal ja ca 30% venekeelsel elanikkonnal ületamatuid probleeme ühiselu korraldamises. Vastuseis on kunstlikult loodud.    Koos 2009. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistega lõppes üks etapp Eesti arengus, kuna need tõid välja uue situatsiooni siinses poliitikas. Elektoraat jaguneb nüüd lihtlabaselt  eesti- ja venekeelseks valijaskonnaks ning kõik jutud elanikkonna grupeerumisest eelkõige maailmavaatelistel alustel on kaotanud tõsiseltvõetavuse. Venekeelset valijaskonda esindab Keskerakond – ja mõned nišiparteid. Eestikeelset valijaskonda esindavad aga kõik ülejäänud parteid, see on Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid, Rahvaliit, rohelised ja mõned nišiparteid. Tõeks, ehkki karikatuursel viisil, hakkab saama ennustus, et Eestisse jääb  tulevikus vaid kaks supererakonda.

Tõestuse, et Keskerakonna suure edu tagasid venekeelsed valijad, saame kahe arvude rea võrdlemisel. Kui paneme ühele poolele viimase (2000. aasta) rahvaloenduse andmed koduse keele kohta ja teisele poolele Keskerakonna (samuti Narva ja Kohtla-Järve vene valimisliitude) valimistulemused linnades, avastame pea üksühese kattuvuse.

Ülaltoodud loetelus on linnad, kus 2000.  aastal elas valdav osa (74,1%) Eesti mitte-eesti päritolu elanikkonnast. Keskerakonnale antud häältest (kokku ca 207 000 häält) koguti neist linnadest üle 165 000 (79,5%). Muudes piirkondades on Keskerakonna kogutud häälte arv suhteliselt tagasihoidlik, moodustades kokku natuke üle 20% kõigist Keskerakonnale antud häältest (umbes sama palju hääli sai Savisaar personaalselt). Venekeelse elanikkonna osakaalu ja Keskerakonnale antud häälte osakaalu  suur kattuvus tähendab seda, et Keskerakonnale hääle andmata jätnud venekeelseid valijaid oli Eestis kokku ligikaudu sama palju, kui neid eestikeelseid valijaid, kes andsid oma hääle Keskerakonnale. Mõlemas elanike gupis on selliseid indiviide siiski suhteliselt vähe. Omaette küsimus on Tallinnas korraldatud eriline ja intensiivne kampaania, kus Keskerakonnale antud häälte osakaal ületas nii tervikuna kui ka linnaositi venekeelsete inimeste 

osakaalu. 5–10% suurused vahed elanikkonna osakaalu ja Keskerakonnale antud häälte osas demonstreerivad vaieldamatut fakti, et venekeelsete elanike hirmutamine „fašistidega” ning eakatele inimestele Tallinnas raha pakkumine olid efektiivsed valimismeetmed. Viimane ei määranud aga tulemust, vaid võidu tõi Keskerakonnale ikkagi venekeelsete valijate soosing. Suureks anomaaliaks Tallinnas on üksnes Pirita linnaosa, kus Keskerakonna häältesaak  ületas suuresti mitte-eesti elanikkonna esindatuse. Põhjuseks võib olla, et rahvaloenduse ajaga võrreldes on sealne rahvastiku struktuur muutunud, kuna Piritale on läinud viimase kümne aasta jooksul elama suhteliselt palju jõukamaid venekeelseid inimesi. Eesti elanikkond on tänaseks polariseerunud kaheks grupiks, kelle omavaheline kommunikatsioon on minimaalne ja peab paranema. Niisugune eraldatus on saavutatud vastastikuse  hirmutamisega ja tegelnud on sellega nii Keskerakonna kui ka eestikeelseid parteisid esindavad poliitikud. Protsessi üks tulemus on, et vene päritolu poliitikud, kes on veel jäänud eestikeelsetesse parteidesse, võivad edaspidi loota üksnes eestlastelt saadud häältele. Need, kes teostavad ennast Keskerakonnas, saavad poliitikat teha üha enam vaid venekeelsetele valijatele toetudes, mis seab nende tegevusele väga selged piirid ja tonaalsuse.  Kui miski näeb välja nagu part, kõnnib nagu part ja häälitseb nagu part, siis ongi tegemist pardiga, ütlevad ameeriklased. Keskerakond jääb järjest suuremasse isoleeritusse eestikeelsetest valijatest ja muutub koos sellega üha enam siinseks vene parteiks. Siiani püütakse seda protsessi varjata demagoogiaga, kuid on ainult aja küsimus, millal vene parteid Eestis (ehk Keskerakonda) hakkavad juhtima eestivenelased ise. Mida varem see juhtub,  seda parem ühiskonna tervisele. See, et Keskerakond innukalt sotsiaaldemokraatidelt Tallinna valitsemisel toetust otsib ja Rahvaliidult selle maainimeste esindaja mainet endale tahab, ei aita. Sügavam probleem on selles, et peamiselt venekeelsetele valijatele tuginevat parteid juhivad põliselanikkonna poole pealt vaadatuna ülejooksikud. Venelasi esindava erakonnaga teised parteid sisukat koostööd just seetõttu teha ei saa, sest nii kaotataks oma 

traditsioonilised valijaid. Samal viisil jätkates hakkaksid eestikeelseid valijaid esindavad erakonnad edaspidi hääli vaid omavahel ümber jagama. Keskerakond toetuks aga nii kaua, kui lastakse, Eestis elavatele muulastele. Kuidas niisugusest tupikseisust edasi minna? Tegelikult pole ca 70% eestikeelsel elanikkonnal ja ca 30% venekeelsel elanikkonnal ületamatuid probleeme omavahelise ühiselu korraldamises. Vastuseis on  kunstlikult loodud ja seda hoiavad üleval need, kellel on selleks omakasupüüdlik huvi. Võimalikud on igasugused lähendavad kokkulepped, alates venekeelse koolihariduse eripäradega arvestamisest ja lõpetades riigiasutuste komplekteerimise põhimõtete sihipärase kujundamisega. See kõik saab toimuda aga ainult Eesti kehtiva põhiseaduse ja sellest tuleneva riigikorralduse raames. Vaadates kohalike valimiste tulemuste baasil valitsuse vahetamiseks tehtud  üleskutseid, jääb mulje, et nende tegijad ei anna endale aru oma nõuete vastuolust põhiseadusega. Praegu puudub täpne ja efektiivne mehhanism otsustamaks, milline poliitiline tegevus ja missugused poliitilist laadi nõudmised on põhiseadusega kooskõlas ja millised mitte. See on toonud kaasa vastastikuse usaldamatuse elanikkonna gruppide vahel.