Majandusliku üleoleku indeks – USA ja Hiina

Alari Purju

Varem domineerinud riikidega võrreldes on Hiina puhul tegemist elatustasemelt suhteliselt vaese riigiga. Arvind Subramanian, Eclipse. Living in the Shadow of China’s Economic Dominance. Peterson Institute of International Economics, Washington DC 2011. Raamatus „Varjus. Elu Hiina majandusliku domineerimise ajastul” käsitletakse suurriikide majandusliku üleoleku hindamist, sellest tulenevaid järeldusi ja ennustusi. Sealjuures on kasutatud huvitavaid ajaloolisi näiteid ning rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige IMFi ja WTO valmisolekut nn globaalse valitsemisega seotud probleemide hõlmamiseks. Keskne teema on muidugi Hiina majandusliku võimu suurenemine ja selle tähendus maailmale ning eelkõige USA-le. India taustaga Arvind Subramanian on Petersoni instituudi vanemteadur, olnud IMFi uuringute osakonna asedirektor, töötanud Uruguai läbirääkimiste ringi ajal aastatel 1988—1992 GATTis (WTO eelkäija), õpetanud USA Harvardi ülikooli Kennedy-nimelises valitsuskoolis ja John Hopkinsi ülikooli rahvusvaheliste uuringute kraadiõppekoolis. Ta on muuhulgas nõustanud India valitsust ja kirjutanud mitmeid raamatuid India majandusarengu ning rahvusvahelise kaubandussüsteemi kohta.

Indeksi sisu

Indeksid on suhtarvud, mida kasutatakse mitmesuguste võrdluste puhul. Ka majanduskasvu arv on sisult indeks, mis mõõdab ühe aasta koondnäitajat (SKTd, tööstustoodangut, tarbimist) teise aasta vastava näitaja suhtes. Majandusliku üleoleku indeksi idee on leida mingi koondnäitaja, mis iseloomustab ühe või teise riigi globaalset osakaalu, kusjuures üleolek lähtub majandusliku võimu nullsummalisest käsitlusest, mille kohaselt ühe riigi suurem ja kasvav võim tähendab teiste riikide samaaegset väiksemat ja kahanevat võimu. Selles mõttes on indeks skaalalt sarnane tulude jaotust mõõtva Gini koefitsiendiga, mille puhul koefitsiendi väärtus 0 vastab täiesti ühtlasele tulude jaotusele ning väärtus 1 olukorrale, kus kogu tulu kuulub ühele isikule. Koefitsiendi väärtused jäävad nende kahe äärmuse vahele, kusjuures väiksem arv näitab suhteliselt ühtlast tulude jaotust ning suurem number suuremat ebavõrdsust. Ka majandusliku üleoleku indeks on konstrueeritud nii, et suurem väärtus vastab suuremale üleolekule ning ühe riigi suurem majanduslik üleolek tähendab samaaegselt teiste riikide väiksemat majanduslikku võimu. Juhtiva riigi indeksi väiksem väärtus ajaloolises võrdluses tähendab majandusliku võimu ühtlasemat jaotumist riikide vahel ning suurem number võimu suuremat kontsentreerumist ühe riigi kätte.

Mille alusel majanduslikku üleolekut mõõta? Loomulik vastus oleks SKT, aga sellega on omad probleemid. Esiteks milline SKT, kas vahetuskursi põhjal arvutatud või nn ostupariteedil (PPP) põhinev? Viimane kõrvaldab võrdluste tegemisel riikidevahelise hinnaerinevuse ning seda kasutatakse näiteks elatustaseme võrdlemiseks eri riikides.1 Subramanian illustreerib oma valikuid järgmise näitega. Majandusliku võimu üheks rakenduseks on riigi sõjaline potentsiaal ning armee relvastamisel tuleb sõjatehnika soetamiseks kulutusi teha rahvusvahelistes hindades, mis tähendab sõltumist nominaalse SKT mahust, mis on kehtiva vahetuskursi põhjal konverteeritud rahvusvahelises relvakaubanduses kasutatavasse valuutasse (dollar või euro). Samal ajal saab osa kulutusi teha siseturul ning näiteks sõjaväelisi palgates või saapaid ja sineleid ostes saab madalama hinnatasemega vaesem riik kulutada mõnevõrra vähem kui kõrgema hinnatasemega rikas riik. Nende erinevate asjaolude arvessevõtmiseks kasutab Subramanian indeksis kahe SKT keskmist.

Teiseks majandusliku võimuga seotud näitajaks on väliskaubandus. Eksport on seotud teatavasti kaupade väljaveoga riigist ning selle kaudu tulu teenimisega ja teiste riikide tarbimise mõjutamisega. Seejuures sõltub eksportiva riigi heaolu tarbimisest ning olulised on ka sellesse riiki imporditavad tooted. Tarbimisest saadava heaolu mõttes on eksport vaid heaolu (või sõjalist potentsiaali) loova impordi rahastamise vahend. Seetõttu kasutab Subramanian oma indeksi kujundamisel väliskaubanduse käivet, mis on ekspordi ja impordi summa.

Kolmas majandusliku võimu allikas on teistele riikidele laenamine, mille ulatust kajastavad muutused valuutareservides.2 Tänapäevases majanduses peegeldab vastavaid suhteid see, kas ollakse võlaandja või -võtja. Viimase asjaoluga on seotud ka ühe või teise valuuta domineerimine rahvusvahelises kaubanduses ning reservvaluutana kasutamine. SKT on selles käsitluses riigi üldise ressursside potentsiaali kajastaja, väliskaubandus peegeldab riigile välissuhete kaudu avanevat võimalust teiste riikide tegevust mõjutada, valuutareservid kirjeldavad kõige üldisemalt riigi positsiooni teistele riikidele laenajana ja selle kaudu võimalust tingimusi esitada. Kuna eriti viimase näitaja mõõtmisel on olulisi probleeme, alates vastava statistika piiratud kättesaadavusega ning lõpetades eri vääringutes või metallides akumuleeritud varude hindamisega, siis kasutatakse selles töös reservide mahu näitajana kümne aasta maksebilansi jooksevkonto ülejäägi summat. Kõik need näitajad on kirjeldatud osakaaluna vastava näitaja globaalsest mahust (globaalsest SKTst, välismajanduse käibest ning jooksva konto ülejääkide summast). Näitajad pole majandusliku mõju loomisel võrdväärsed, Subramanian kasutab osakaalusid, mis SKT puhul on 0,6 (0,3 siis vahetuskursi põhjal arvutatud SKT jaoks ja 0,3 ostujõu pariteedist lähtuva PPP SKT jaoks), väliskaubanduse käive on kaalutud 0,35ga ja netokreeditori staatus on kaalutud 0,05ga. Kaalud annavad kokku 1,0 või 100%.3

Ajaloolised näited

Ajaloolise võrdluse jaoks on indeksi väärtus arvutatud aastal 1870, mis kuulub Ühendkuningriigi (ÜK) kõige suurema domineerimise perioodi (indeksi väärtus 15—20), kusjuures ÜK-le kuulus ligi 25% globaalsest ekspordist (Saksamaale samal ajal ca 13%), 50% kapitali ekspordist, ÜK oli ca 25% rikkam kui USA ning kaks korda jõukam kui Saksamaa. ÜK määras ka rahvusvahelises rahasüsteemis kulla domineerima pääsemise XIX sajandi lõpul (nael oli kullaga seotud aastast 1821). Aastaks 1913 oli ÜK osakaal vähenenud ning USA osakaal vastavalt kasvanud nii SKT kui väliskaubanduse osas. Samal ajal oli ÜK jätkuvalt globaalselt juhtiv netolaenaja. Aastaks 1929 oli olukord dramaatiliselt muutunud ning USAst oli saanud juhtiv majandusjõud, kelle puhul indeksi väärtus oli sama suur kui ÜK-l 1913. aastal. USAst oli saanud ka selleks ajaks globaalselt suurim laenuandja. Aastaks 1950 oli USA üleolek veelgi kasvanud ning indeksi väärtus oli vahemikus 20—25%. Nõukogude Liidu puhul oli indeksi väärtus 7. ÜK täht oli langenud, mis peegeldus ka näiteks selles, et maailma juhtivast laenuandjast oli saanud netovõlglane. Aastaks 1990 oli Jaapan tõusnud just väliskaubanduse toel peamiseks USA majandusliku ülemvõimu ohustajaks. Aastaks 2010 oli Jaapani osakaal langenud ning järsult oli tõusnud Hiina. Subramaniani soovitatud indeksiga mõõtes oli Hiina aastaks 2010 majandusliku võimu poolest järele jõudnud USA-le või mõne kaalude kombinatsiooni puhul isegi ületanud USA. Esitan ühe näite indeksi väärtuse arvutamiseks kasutades aasta 2010 väärtuseid ning näitajaid vastava riigi osakaaluga selle näitaja globaalses väärtuses. Kasutatud kaalude puhul on USA ja Hiina küll lähedased, kuid USA veidi mõjukam. Samal ajal oli EL veel domineeriv majandus, mille puhul on küsitav, kuivõrd ühtsena see majanduspiirkond toimib ning majanduslikke eesmärke taotleb. (Vt tabel 1.)

sirp33_tabel

Üks huvitav teema on majandusliku võimu ja riigi valuuta kui globaalse reservvaluuta seosed. Definitsiooni järgi on rahvusvaheline valuuta see, mida kasutatakse väljaspool selle emiteerinud riiki. Mida laiem on valuuta kasutus, seda rohkem sobib ta reservvaluutaks. Kuigi reservvaluutaks saamist seletatakse sageli riikide eelistustega, sõltub ühe valuuta rahvusvaheliseks reservvaluutaks saamine vähemalt samas ulatuses sellest, millist raha tahab erasektor kasutada kaubandus- ja finantstehingutes. Viimane sõltub otseselt sellest, kui hästi üks või teine valuuta täidab rolli väärtusvaruna (võimaldab tehinguid üle pika ajahorisondi ja geograafiliste piirkondade), vahetus- ning arvestusvahendina (väiksemate valuutade jaoks väärtusankur).4 Inglise nael oli juhtiv reservvaluuta ÜK majandusliku domineerimise ajal, aastatel 1860—1914 toimus ligi 60% globaalsest väliskaubandusest naeltes, kuigi ÜK osa väliskaubanduse mahus oli ainult ca 30%. Robert Triffini arvutuste kohaselt ületas veel 1954. aastal naela väärtus reservvaluutana dollari oma (vastavalt 27% ja 26%), globaalse majandusvõimu üleminek ÜK-lt USA-le oli toimunud aga mitukümmend aastat varem. USA dollar oli suurima osakaaluga reservvaluuta 1972. aastani 80%ga kõigist reservidest. Hiljem on dollari osa vähenenud ning 2008. aastal oli kõigist reservidest ca 60% dollaris ja ligi 25% eurodes, teisteks reservvaluutadeks olid veel Jaapani jeen ja Šveitsi frank ning Hiina jüaan. Dollarit kasutati aga 86%s valuutatehingutest, ning 66 riiki oli oma valuuta vahetuskursi sidunud dollariga. Paljude kaupade, sealhulgas nafta rahvusvahelised tehingud on noteeritud dollarites, rahvusvaheline kuritegelik maailm arveldab valdavalt dollarites. Kõik see kinnitab, et erasektori tehingutel on tõepoolest suur osa reservvaluuta määramisel.5

Raamatus on meelde tuletatud sümboolset ÜK globaalse võimu minetamist näitavaid sündmusi aastast 1956 seoses Suessi kanali kriisiga (tegeliku majandusliku võimu oli ÜK kaotanud palju varem, nagu ka indeksid näitavad). Teatavasti riigistas Egiptuses Nasseri valitsus Suessi kanali 1956. aasta juulis, vastusena alustas Iisrael sõjategevust ning ÜK ja Prantsusmaa maandasid dessandi Port Saidis sama aasta 5. novembril. Ööpäev hiljem vaenutegevus lõpetati. Sündmused käivitasid investorite soovi lahti saada naeltest, mis tekitas surve naela devalveerimiseks. ÜK-le oli see võimalus väga ebameeldiv ning naela kaitsmiseks oli vaja laenata. USAs olid samal ajal presidendivalimised ning Dwight Eisenhoweri valimiskampaania üheks punktiks oli rahu toomine Korea sõja lõpetamisega ning uus sõjaline konflikt ei sobinud kuidagi. USA ähvardas oma vetoga blokeerida IMFis ÜK laenutaotluse, kui ÜK oma vägesid kohe välja ei vii.6 ÜK kuuletus ning USA toetas hiljem ÜKd rahalise paketiga, mis hõlmas nii IMFi vahendeid kui laenu ekspordi-impordi pangast ning sõjaaegse land-lease’i laenuga seotud maksete tähtaegade pikendamist.

Hiina tõusu eripära

Indeksi väärtust määravate komponentide osas oli 2010. aastal vahetuskursi põhjal arvutatud SKT USAs 14,7, Hiinas 5,9, Jaapanis 5,5 triljonit dollarit, Hiina tõusis sellel aastal Jaapanist mööda kolmandaks globaalseks majanduseks USA ja ELi järel, kui EL riikideks taandada, siis teiseks.7 Hiina PPP SKT on aga USA omale palju lähemal, sest hinnatase on palju madalam, kuigi ka selle näitaja järgi arvutatud SKT järgi on USA Hiinast mitmete allikate järgi suurem, IMFi andmetel 2010. aastal oleks PPP SKT järgi USA osakaal 20,1%, Hiinal 13,4, Eli 27-l 22,4%.8 Subramanian väidab, et tavaliselt on nendes võrdlustes kasutatud Hiina linnade hinnataset ning kui võtta arvesse maapiirkondade tegelikult väga odavad hinnad ka võrreldes Hiina linnadega, on tulemus selle näitaja järgi Hiina ja USA vahel lähedane ning isegi pigem Hiina kasuks. Välismajanduse mahult on Hiina juba praegu peaaegu sama suur kui USA (vastavalt 9,8% ja 10,6% maailmakaubandusest), globaalses netokapitali ekspordis oli Hiina osa 2010. aastal 17,5% ja USA osa –50,8%. Selle viimase näitaja kasutamine indeksis määrab suures osas Hiina ja USA vahekorra selle indeksi võtmes.

Majandusliku võimuga seostub mitmeid teemasid, millest osa puudutavad Hiina rahvusvahelist rolli ning teised seda tüüpi domineerimise siseriiklikku mõju, sealhulgas huvirühmade positsioonidele. Kõigepealt on Hiina puhul varem domineerinud riikidega võrreldes see erinevus, et tegemist on elatustasemelt suhteliselt vaese riigiga. Nominaalse SKT näitajat kasutades ja veidi ümardades saame eeldusel, et USA SKT on kaks korda suurem kui Hiinas ja viimase rahvaarv on neli korda suurem, tulemuse, et Hiina SKT inimese kohta on kaheksa korda väiksem kui USA-l. Selle näite teine pool on, et riikide SKT võrdsustub, kui Hiina elatustase jõuab ¼ni USA SKTst per capita. Majanduskasvuga kaasneb hulk probleeme ja väga teravaid võimalikke nii sise- kui välisvastuolusid. Suhteliselt vaese riigi üks probleem on, et selle kasvul ja firmade majandustegevuse globaalsel laienemisel on vähe tuge pehmetest väärtustest, mis üldiselt seostuvad rohkem suurema heaolu tagava majandusmudeliga. Peatugem aga siin vaid kahel näitel, mis seostuvad rohkem eespool esitatud teemadega. Esiteks, Hiina puhul on teemaks olnud odav vahetuskurss, mis subsideerib kaupade eksporti ja pidurdab nende importi. Kuigi nii USA kui EL on tõstatanud selle teema, on kaubandussanktsioonide rakendamise teine pool see, et Hiina poliitikast võidavad ka sinna investeerinud USA ja Euroopa firmad, kes seal toodetud kaupu Hiinast ekspordivad ning nii loodud kasulikke kaubandustingimusi kasutavad. Huvide teemad ei jookse sel juhul mitte niivõrd riigi- kui tööstusharude piire mööda ning kaubanduspoliitika tulemus sõltub ühe või teise sektori huvirühmade tugevusest ühes või teises riigis või majanduspiirkonnas.

Teine teema on võimalik jüaani muutumine globaalselt oluliseks reservvaluutaks. Subramanian väidab, et majandusliku domineerimisega kaasneb see paratamatult, kuid ajalise hilinemisega. Juhul kui sündmused kulgevad töös esitatud stsenaariumide järgi, toob see, kui teised riigid hakkavad jüaani suuremal määral kasutama, kaasa nõudluse kasvu jüaani järele ja selle vahetuskursi kallinemise. See muudab sektoritevahelist tulude struktuuri, kus kaotajaks on Hiina eksportijad ning võitjaks siseturule orienteeritud tootjad, pangandussektor ja kodumajapidamised, tarbimine kasvab ja investeeringud vähenevad. Jüaani vahetuskursi kallinemine pidurdab inflatsiooni Hiinas ja suurendab hinnatõusu USAs ja Euroopas. Praegu pole Hiina väidetavalt selleks veel valmis, sest hinnanguliselt 4 triljoni dollarini ulatuva dollaris kogutud reservi puhul tähendab jüaani 10% kallinemine dollari suhtes kohe 400 miljardi dollari kaotust (8% 2010. a SKTst). Keskpikas perspektiivis võib see aga võimalik olla, sest mõnevõrra karikatuurselt väljendudes on reservvaluuta eelis, et on võimalik paberraha trükkida ning selle eest teiste maade reaalseid kaupu ja teenuseid soetada.

Ennustused

Raamatus tegeldakse prognoosimisega ning mitmeid tehnikaid kasutades (majandusliku konvergentsi idee, majandusliku gravitatsiooni mudel) on üritatud aimata teatud trendide realiseerumisel kujunevaid globaalseid jõujooni aastani 2030. Ühe stsenaariumi järgi, kui Hiinal õnnestub vältida majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi kataklüsme, võib selle riigi majanduslik üleolek olla paarikümne aasta perspektiivis võrreldav ÜK omaga 1870. aastatel.

Selle sisulisema tähenduse annan edasi hüpoteetilise tulevikupildiga, millega tegelikult see raamat algab. Niisiis on 2021. aasta veebruarikuu tusane hommik, kui vastselt ametisse astunud USA vabariiklasest president läheb kohtuma IMFi hiinlasest tegevjuhiga. Hiinast sai 2018. aastal suurim IMFi rahastaja ning sellest tulenevalt reformiti IMFi häälte jagunemist. Vastavalt oma rahalisele panusele omandas Hiina häälte arvu, mis tagab vetoõiguse. USAs sai enne valimisi probleemiks inflatsioon, kuna globaalse nõudluse kasvu tõttu tõusis kaupade ja eriti nafta hind. Dollar on surve all ning Hiina on müünud osa oma 4 triljonini ulatuvast dollarireservist. Investorid on äkki kaotanud usalduse kukkuva dollari vastu ning naftariikides on senised sõbralikud autokraadid asendunud mittevabameelsete demokraatidega (Subramanian kasutab Fareed Zakaria määratlust), kes ei soovi ameeriklasi aidata. USA vajab rahandussüsteemi stabiliseerimiseks lühiajalist laenu. IMF on lepingut alla kirjutama kutsunud peale presidendi ka kongressi opositsioonipartei liidri, et lepinguga oleks seotud kogu poliitiline spekter. Lepingutingimused on selged, üheselt mõistetavad ning delikaatselt on tasakaalustatud nõutavad maksutõusud ning kulukärped, mis teevad need võrdselt vastumeelseks nii demokraatidele kui vabariiklastele. USA peab sisse viima föderaalse lisandväärtusmaksu (VAT), viima marginaalse tulumaksumäära 40% peale, rakendama vajaduspõhisuse katsetamise süsteemi Medicare’ ja sotsiaalkindlustuse jaoks ning märgatavalt vähendama kaitsekulutusi. Hiina on teatanud, et abi tingimuseks on USA laevastikubaaside kokkutõmbamine Vaikse ookeani läänepoolses osas. IMFi ja USA esindajad kirjutavad vaikides laenulepingule alla.

Ma ei kiirustaks vastama küsimusele, kas Hiina on tõesti USAst majanduslikult mööda läinud, võimsam jne. Subramanian on pakkunud ühe viisi mõõtmisülesande lahendamiseks ning saanud ka tulemused. Eeldatavasti on need eelkõige siseriiklikuks tarbimiseks näitamaks, et majanduslikult tugevneva naabriga tuleb arvestada rohkem kui seni. Üks selle strateegia võtmekontseptsioon on Hiina multilateraalne hõlmamine rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, ka Subramanian pühendab sellele rohkelt tähelepanu.

1 Näiteks oli Eesti SKT per capita ELi 27 riigi keskmisest hinnaerinevust arvesse võtva PPP SKT järgi 2011. a 69%, aga nominaalse SKT võrdluse kohaselt ainult 55%. Esimene suhtarv on suurem, kuna Eesti hinnatase oli Eurostati andmete põhjal 79% ELi 27 keskmisest ja PPP-le korrigeeritud SKT näitab nominaalse SKT ostujõudu, mis on hinnataseme erinevusega korrigeeritud Eesti puhul ülespoole, kuna madalama hinnataseme tõttu ostab Eesti SKT ühik veidi rohkem hüviseid kui ELi 27 keskmine SKT ühik.
2 Merkantilistlikus majanduse käsitlemise võtmes lähtus majanduslik võim väärismetallide akumuleerumisest riigis, eelduseks oli maksebilansi jooksva konto ülejääk. S.t eksport ületas importi, seetõttu olid ekspordi eest laekuvad rahalised vahendid suuremad kui impordi ostmiseks kulutatud vahendid ning see vahe moodustas valuutareservide kasvu allika.
3 Siin pole ruumi lisada argumente, mis põhjendavad kaalude valikut. Subramanian on aga viidanud analoogilisele indeksile, mida kasutatakse IMFis riikidele häälte andmisel. IMFis nimelt ei kehti põhimõte nagu paljudes teistes rahvusvahelistes origanisatsioonides, kus ühel riigil on üks hääl. IMFis on riigi hääled määratud kvoodiga, mille arvutamiseks kasutatakse analoogilist erinevate näitajate kaalutud osalust IMFi kuuluvate riikide kogumajanduses. USA variandiga.
4 Vt selle kohta Paul Krugman,,Maurice Obstfeld, International Economics. Theory and Policy, Addison-Wesly.Eesti keelde on tõlgitud näiteks Jacques Attali, Juudid, maailm ja raha. Olion, 2005; Niall Ferguson, Raha võidukäik. Maailma rahanduse ajalugu. Varrak, 2010.
5 Barry Eichengreen, Exorbitant Privilege: The Rise and Fall of the Dollar and the Future of the International Monetary System. Oxford University Press, 2010.
6 Teema oli selles mõttes veidi keerulisem, et kuna IMF toimib, kui lihtsustada, liikmesriikide krediidiühistuna, siis koosnevad selle ressursid liikmesriikide poolt sinna paigutatud vahenditest. Riik võib 25%  paigutatud vahenditest sealt ära tõmmata teiste riikide nõusolekuta, probleemiks olid seda 25% ületavad vahendid.
7 Pingerida oleks nominaalse SKT põhjal triljonites dollarites 1) USA 14,7, 2) Hiina 5,9, 3) Jaapan 5,5, 4) Saksamaa 3,3, 5) Prantsusmaa 2,6, 6) Suurbritannia 2,2, 7) Itaalia 2,1, 8) Brasiilia 1,6, 9) Kanada 1,6, 10) India 1,5, 11) Venemaa 1,2, 12) Mehhiko 1,0, 13) Lõuna-Korea 0,8. ELi 16,3 on veidi suurem kui USA-l, aga tulemus sõltub nii selle võrdluse kui teiste eri valuutadest teisendatud väärtuste puhul üsna palju aasta keskmisest vahetuskursist. Olulised on pigem suurusjärgud ja suhteline mastaap. Allikaks IMF.
8 ELi 27 puhul on arvestatud kauplemist teiste piirkondadega, see arv ei hõlma ELi-sisest riikidevahelist kaubandust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht