Maohaavade epiloogist ja meditsiini tulevikust

Aleksander Laane

Andres Tennus Intervjuu teadustegevuse eest riigi teaduspreemia saanud Heidi-Ingrid Maaroosiga Millisel moel te teaduse juurde sattusite ja kas on olnud hetki, kui peas on olnud mõte midagi muud tegema hakata? Kui mina astusin arstiteaduskonda, siis tegutses ülikoolis üliõpilaste teadusühing (ÜTÜ). Oli üsna loomulik, et lisaks õppetööle õppejõud soovitasid meile tegeleda mingi teadusprobleemiga, teemad olid enamasti seotud vastava kliiniku õppejõudude teadusteemadega. Alustasin oma sõbranna Evaga (nüüdseks lahkunud Eva Moor) kolmandal kursusel ühe uuringuga, kogusime patsientidelt proove, aga õnnetu juhuse tõttu läksid need kaduma. Üks hooldaja viskas need lihtsalt minema. Teadusega tegelemise huvi seepeale küll ei kadunud. IV kursusel kutsus nüüdne professor Vello Salupere üliõpilasi kaasa lööma maouuringutes. Need pakkusid mulle huvi ja igal hommikul kell 7 olin haiglas kohal, et kutsutud patsiente uurida. Sealt see alguse sai. Mul on meeles ka see õnnetunne, mis mind valdas, kui professor Villako 1968. aastal tegi mulle ettepaneku astuda aspirantuuri ja teha uurimistööd tema juhendamisel. Aspirantuuri aeg oli huvitav, alustasin oma uurimistööd Eesti esimeses gastroenteroloogia haiglas Erikal, ravisin patsiente, tegin uuringuid hommikupoolikul ja analüüsisin proove astriteaduskonna kesklaboratooriumis hiliste õhtutundideni. Minu uurimistöö oli seotud mao ja peensoolega, seepärast tegin ise gastroskoopiad, võtsin proovitükid maost ja peensoolest, tegin ja analüüsisin hiljem laboris peensoole imendumisteste, sisestasin ja lõikasin limaskesta proovitükid, uurisin neid mikroskoobi all. Sel ajal ei olnud kombeks, et laborandid aspiranti abistavad. Tehnilise poole tundmisest oli väga palju kasu uurimistulemuste tõlgendamisel. Kandidaadiväitekirja kaitsesin aspirantuuri ajal 1971. aastal. Minu puhul on teadus olnud alati seotud arsti praktilise tööga ja alates 1975. aastast ka õppetööga. Akadeemiline kliiniline meditsiin sisaldabki kõiki kolme aspekti: arstipraktika, õpetamine ja teadustöö. Seepärast pole mul ka kunagi tekkinud mõtet, et teadustöö minu ellu ei kuulu.

Milles seisnes läbimurre maohaavade ravis?

Terminoloogiliselt eristatakse kaksteistsõrmiku haavandit ja maohaavandit, sest neil on erinev kliiniline kulg ning arsti taktika nende ravimisel veidi erineb. Ühine on aga see, et haavandi tekkele eelneb mao limaskesta põletik, mis võib olla erineva raskusastmega. Ilma põletikuta on maos haavandeid vaid erandjuhtudel. Läbimurre haavandite käsitluses toimus siis, kui 1982. aastal Barry Marshall ja Robin Warren avastasid mao limaskesta koloniseeriva bakteri, mis nimetati Helicobacter pylor’iks. Bakter ongi mao limaskesta põletiku tekitaja ning seega on bakter ka mao- ja kaksteistsõrmiku haavandi peamine põhjus. Muidugi mitte ainuke, aga kõige olulisem ning kõige kergemini mõjutatav. See avastus oli suur muutus arusaamades mao keskkonnast. Arvati ju sajandeid, et happelises keskkonnas baktereid olla ei saa. See arvamus oli nii kinnistunud, et kuigi mitmed teadlased baktereid maos mikroskoobi all nägid, siis nende leidu ei tunnustatud. Marshallil ja Warrenil õnnestus ka bakterid mikrobioloogiliselt identifitseerida. Tehnika areng oli XX sajandi lõpupoole jõudnud ka võimsate mikroskoopideni, mille abil oli võimalik baktereid näha ruumiliselt. Sellest hoolimata tuli esimestel aastatel pärast bakteri avastamist võidelda skeptikutega, aga siis tekkis tõeline uuringute buum – Helicobacter pylor oli kuum teema teadusasutustes ja haiglates kogu maailmas. Eestis alustasin bakteri uuringutega 1986. aastal, esimesed publikatsioonid tulemustest ilmusid 1987. Nüüdseks on kliinilises mõttes mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandite ravi probleem lahendatud – seda haigust ei nimetata enam krooniliseks haiguseks, sest õige ravi katkestab haiguse taastekkimise. Nüüd tegeletakse intensiivselt maovähi ja helikobakteri seostega, et ennetada maovähi teket.

Kuidas varem maohaavadega toime tuldi?

Varasem mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandi ravi oli suunatud pikka aega maosekretsiooni vähendamisele, sest maomahla söövitav toime kahjustatud põletikulisele mao limaskestale on tähtis haavandi tekkes. Mao happesuse vähendamiseks on tänapäeval kättesaadavad võimsad ravimid, haavand paraneb, aga nende kasutamine ei väldi haavandi taastekkimist. Mao happesuse vähendamisele oli suunatud ka haavandikirurgia. Seda meetodit nüüd enam ei kasutata. Veel varem, kui meil ei olnud häid maohappesust vähendavaid ravimeid, kasutati haavandite raviks päris naljakaid meetodeid, näiteks uneravi, pikaaegset voodirežiimiga haiglaravi jne.

Mida te ise peate oma teadlaseteel olulisteks sammudeks?

Pean oluliseks seda, et Toome haigla, kus arstiks kasvasin, oli ka teaduslembene. Teadustöö oli arstile endastmõistatav. See jäi külge kogu eluks ja seda olen sisendanud ka oma õpilastesse. Juhendajatel on suur tähtsus. Minu juhendaja professor Kaljo Villako ei olnud teadlane elevandiluust tornis, vaid ta oli haritlane kõige laiemas mõttes. Ta oli ka nt Eesti Kirjanduse Seltsi esimees. Juhendajana pööras ta tähelepanu noore kolleegi muudele põhimõtetele elus – erudeeritusele, orienteerumisele poliitilistes vaadetes, kollegiaalsusele. Mina kaitsesin kahte väitekirja – teaduste kandidaadi ja meditsiiniteaduste doktori väitekirja. Tänapäeval on ju ainult üks väitekiri kaitsta. Arvan, et mul on olnud õnne teha oma teadustööd järjepidevalt: ühest probleemist on välja kasvanud kohe teine ja veelgi põnevam. Alustasin mao ja kaksteistsõrmiksoole talitluse ja limaskesta muutuste uurimisega, siis lisandus uus avastus, helikobakter, hiljem veel muidki teemasid. Olen juhendanud kümmet doktoritööd. Neid kaitsnud kolleegidest on saanud väga tublid teadlased ja õppejõud.

Kes oli esimene?

Esimene oli dr Oivi Uibo – tema on praegu lastekliinikus dotsent.

Mida peate silmas teie, kui öeldakse „hea teadus”?

Igaüks tunnetab seda oma kogemusest lähtuvalt. Minu jaoks on hea teadus see, mis lahendab erialale olulisi probleeme ja mille tulemused on kasutatavad arstidele patsientidega tegelemiseks. Mõnikord peetakse heaks teaduseks vaid seda, mis toimub kõrge tehnilise tasemega laboris ja mille tulemused on avaldatud väga kõrge reitinguga ajakirjades. Kindlasti on ka see hea teadus, aga kliiniklasena soovin kiiremat tulemuste rakendamist praktikasse. Seepärast just Helicobakter pylor’i avastamine ja selle otsene mõju patsientide ravile ning haigestumise vähenemisele on päris hea näide heast teadusest. Heaks teeb teaduse ka ausus oma tulemuste esitamisel (näiteks nn negatiivsed tulemused, mida vahel püütakse varjata) ja eetilisus uuringute läbiviimisel. Kuidas aga hinnata head teadlast? Bibliomeetria on üks võimalus teadlased ritta seada, aga on veel palju muid aspekte: teadlase töö olulisus oma eriala arendamisel, oskus oma ideid paljundada, haarata noori teadustegevusse jne.

Kas noorus on hukas või on üliõpilased ikka särasilmsed, teadmishimulised ja uudishimulikud?

Praegused üliõpilased, saan siiski rohkem hinnata arstiteaduskonda, on väga arenenud silmaringiga, paljud neist on olnud vahetusüliõpilased teistes ülikoolides, neil on mitmeid muid harrastusi peale õppimise, keelte ja muusikahuvi (ülikooli sümfooniaorkester ja koorid!). Arstiteaduskond on klassikalise õppekavaga, kus kursused järgnevad ja järgmisele kursusele ei pääse enne, kui eelmine on sajaprotsendiliselt läbitud. Üliõpilased saavad sellega hakkama, hoolimata sellest, et nad tegutsevad ka haiglates ning teevad teadustööd.

Kas Eesti teadusega on asjad korras?

Meil on väljapaistvaid modernseid laboreid, paranenud on finantseerimine, suurenenud on rahastamine Euroopa Liidu poolt. Teadlased töötavad teiste riikide laborites, palju on koostööprojekte. Ma ei arva, et midagi ei saaks paremaks muuta. Näen, et ikka veel on arstiteaduses prekliiniline osa mõnevõrra isoleeritud kliinilisest osast, kuigi aastatega on side paranenud. See lõhe tuleneb pigem kliinilisest poolest – arstidel on suur töökoormus ning teadustööga tegelemine nõuaks rohkem kaitstud aega. Praktiseerivad arstid vajavad teadustöö jaoks kas loomingulist puhkust või muud aega teadustöö tegemiseks – nii, et see oleks aktsepteeritud. Kui arst pole teaduri kohal ja töötab haiglas, siis on see praegu rohkem hobi. Nüüd on võimalik taotleda väitekirja kirjutamiseks või muuks teadustööks kuuks-paariks haiglatööst vaba aega, mis on ka tasustatud. Soomes on see näiteks loomulik ja kliiniline teadus on seal rohkem arenenud. Seal väärtustatakse ka rohkem doktorikraadi.

Kliiniline pool on hõlmatud ka nn ette disainitud kliinilistesse uuringutesse, mille korral tehakse küll uuringuid, kuid ise ei looda uuringu eesmärke, uuringu metoodikat, ülesehitust jne. Kuid tõelises teaduses on peamine eesmärkide seadmine, uuringu küsimuste esitamine ja siis nende lahendamine. Kliiniline teadus tundub rahastamise otsustajatele vahel liiga arusaadav ja lihtne, et seda aktsepteerida. Ometi on just uuringud patsientidel, nende jaoks ja nende sisulise kaasamisega kõige keerulisem läbi viia – on vaja head suhtlemisoskust, lisaks oma ettenähtud uurimistööle tegeleda arstina ka patsientide teiste probleemidega.

Mida saaks paremaks muuta?

Teadustöö peaks olema hariduse loomulik osa. Teadusprobleemi lahendamine üliõpilasena annab palju rohkem teadmisi kui raamatust peatüki lugemine. Selles olen oma üliõpilasaega meenutades veendunud. Mitmed erialad on teadustöö võtnud erialaõppe programmi ja iga resident teeb oma residentuuri ajal uurimistöö.

Paljude Ameerika õpetlaste arvates on Euroopa teadus nii üleadministreeritud kui ka ülepolitiseeritud. Kuidas on teie meelest lood Eestis?

Nii nad arvavad. Ma ei ole Eestis tunnetanud, et meie teaduspoliitika oleks erakondade poliitika, ei oska nimetada ka liigset bürokraatiat. Teadusgrantide ja teiste rahastamiste taotlemine toimub kindla korra järgi (nüüd küll muutub), millest osatakse kinni pidada. Eesti teadusinfosüsteem toimib. On tehtud mitmeid vajalikke otsuseid ja seaduse muudatusi, mis puudutavad kõiki, näiteks doktorantide staatuse muutmine ning neile sotsiaalsete tagatise võimaldamine, teadlaste karjäärimudeli loomine jt.

Mis saab meie meditsiinist?

Arvan, et Eesti meditsiinil on hästi läinud. Viimase 20 aasta areng on olnud stabiilne. Esmatasand on välja arendatud ja põhineb perearstidel. Eriarstitasandil on ühendatud ambulatoorne ja haiglaravi, see teeb spetsialistid tugevaks. Valmimas on e-tervise süsteem, mis parandab infovahetust perearstide ja eriarstide vahel. Puuduseks pean siiski seda, et süsteem on liiga staatiline. Kindlasti oleks vaja pidevalt analüüsida tendentse nii arstide arvus, nende liikumises töökohtade vahel, milliseid aparaate ja kuhu oleks vaja, vähendada dubleerimist ja leppida kokku tegevusalades. Vastasel juhul ei ole võimalik Eesti jaoks liiga palju teenuseid pakkuvat süsteemi üleval hoida. Kindlasti peaks arstide ressurssi paremini kasutama. Perearstisüsteemi loomisega vähenes koormus kitsama erialaga arstidele, nüüd peaks kasutama ka rohkem õdesid, muud abipersonali. Ja muidugi telemeditsiini! Meil on mitme aasta pikkune kasutamiskogemus ja Põhjamaad kasutavad seda väga palju. Eestis on telemeditsiin praegu soiku jäänud. See võimaldaks juba diagnoosi saanud patsientidel suhelda arsti või õega, ilma et nad peaksid näiteks saartelt iga kord Tartusse ja tagasi sõitma.