Me ei lahku enam tantsupõrandalt

Vajaliku kultuurimuutuse taga on mõistete andmine, mille abil ahistamisest rääkida.

LEA LARIN, REET VARBLANE

Lääne kultuur on olnud (vaikimisi) ahistamise kultuur, ahistamine on olnud süsteemne ja ulatuslik ning seda on peetud kultuuri tavapäraseks osaks. Teist märksõna, kui #metoo ei võimalda laviinina ilmsiks tulnud ahistamisjuhtumid 2017. aastale panna.

Sirbi vestlusringis osalesid kunstnikud Kadi Estland, Flo Kasearu, kirjandusteadlane Raili Marling, jurist Mari-Liis Sepper, Feministeeriumi toimetaja Kadi Viik ja kunstnik, Facebooki grupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ väitlusjuht Piret Räni.

Lea Larin: Miks on just sel aastal ilmsiks tulnud nii palju ahistamisjuhtumeid?

Mari-Liis Sepper: Trump.

Kadi Estland: Trumpi valimine mobiliseeris teist poolt Ameerikast.

Raili Marling: Trumpi valimiskampaania tegi silmanähtavaks ja kuuldavaks häbenematult šovinistliku suhtumise naistesse, mida avalikus ruumis ei ole juba ammu sobivaks peetud. Oleme teadnud, et see halvustav suhtumine on kusagil olemas, aga see ei tunginud poliitilisse ega avalikku arutellu. Järsku oli see varjamatu tõsiasi, ja seda kõrgeimates võimukoridorides. Lohutus olukorras tundus, et kusagilt peab vaikus murduma.

Sepper: Euroopas võis kodanike mobili­seerumist näha näiteks Poolas ja Belgias. Paremäärmuslikud poliitilised jõud on mitmes riigis võtnud häälekalt sõna naiste õiguste vastu ja nüüd tõstab vastuliikumine pead.

Marling: Kaua aega peeti parempopuliste marginaalseks nähtuseks, naljanumbriks või vähemalt igandiks, mida ei pea tõsiselt võtma. Kuid kuna nad on osava populistliku hirmu ärakasutamisega pääsenud võimutüüri juurde, siis see ei ole enam naljakas. Enam ei saa parempopuliste ja nende suhtumist naistesse eirata.

Estland: Eestis näeme EKRE tõusu ja Varro Vooglaiu tegevust, neid tuleb aina tõsisemalt võtta. Kusagil on ärieliit, kes neid toetab, nad ei ole ainult veidrikud.

Sepper: Lumepalliefekt muidugi ka.

Kadi Viik: Ahistamise teema ja #metoo on riikidest eri võimsusega üle rullunud. See, mis Rootsis toimub, on jahmatav. See algas naisnäitlejatest, kui 456 naisnäitlejat tegid avaliku pöördumise, kus nad muu hulgas kirjeldasid, mida nendega tehtud on. Väga kuulsad näitlejad kirjutasid alla, nende seas Sofia Helin („Sild“) ja Alicia Vikander („Kuninglik armulugu“, „Anna Karenina“). Siis pääsesid nagu paisu tagant valla teiste pöördumised ja kogutud ahistamislood. Seal olid juristid, insenerid, meditsiinitöötajad, ajakirjanikud, kooliõpilased, tsirkuseartistid, spordinaised, kurdid naised. Isegi naised, kes töötavad kirikus, on kirjutanud oma ahistamiskogemustest. See kõik on kaasa toonud väga kõrgetel positsioonidel inimeste tegude paljastamise. Viimane oli Rootsi parlamendi esimees. Iseäranis õudne on tõsiasi, et paljud lood on hästi vanad, mõned lähevad tagasi 1990ndatesse, isegi 1980ndatesse. Organisatsiooni sees on sellest teatud, kuid ahistajad on ikka ametiredelil tõusnud ja tõusnud. On tunne, et praegu on valla pääsenud tohutu raev. Nobeli kirjandusauhinnaga seoses on välja tulnud veel üks juhtum: Rootsi akadeemia ühe liikme mees on olnud sariahistaja, kui täpne olla, siis teda süüdistatakse vägistamises ja sadismis. Rootsi akadeemia juht, kes ise on naine, pidi lõpuks tunnistama, et mees on ahistanud ka akadeemia liikmeid, nende naisi ja tütreid. Aastaid. Kuulad ja mõtled, et see ei ole võimalik. Soomes on sellega võrreldes vaikne, Eestis on kohe hästi-hästi vaikne.

Ahistamine kui patriarhaalse kultuuri osa

Larin: Kuidas ahistamist määratleda? Mida selle all silmas peame?

Sepper: Eristatakse kaht ahistamise liiki. Sooline ahistamine on adressaadi sooga seotud soovimatu käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on inimese väärikuse alandamine ja häiriva, alandava või solvava õhkkonna loomine. Näiteks ka sooga seotud halvustavate väljendite, nagu „kanad“ vms, kasutamine on ahistamine. Teine on seksuaalne ahistamine. Seksuaalse olemusega käitumine on seksuaalne ahistamine, kui see on soovimatu ja selle eesmärk või tegelik toime on teise väärikuse alandamine ja see loob häiriva õhkkonna. Seaduse järgi ei pea ahistaja olema võimupositsioonil. Ahistajaks võib olla ka kolleeg või klient.

Lähtuvalt 2004. aastast kehtinud soolise võrdõiguslikkuse seadusest on ahistamine keelatud, abi saadakse kas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikult või kohtust tsiviilkorras. Samuti on jõustunud karistusõiguse muudatused, mis on seotud naistevastase ja soopõhise vägivallaga võitleva İstanbuli konventsiooni ratifitseerimisega. Seega on inimesel valida, kuidas ta ahistamise juhtumi korral tegutseb ja kuhu teatab. Kriminaalprotsessis on tõendamise lävend kõrgem ja kogu süsteem teine kui tsiviilprotsessis.

Reet Varblane: Üldjuhtumil taandatakse ahistamine meestele kui ahistajatele ja naistele kui ohvritele ning see on seotud võimupositsiooniga. Kas sugu on tähtis või ahistaja on igaüks, kes on kaotanud kõlblusetaju ja arvab, et võib käituda ükskõik kuidas ja ükskõik kus?

Marling: Ahistamist ei olegi akadeemilistes tõlgendustes seotud niivõrd seksiga, kuivõrd võimuga, täpsemalt, võimupositsiooni kuritarvitamisega.

Larin: Paljud on ahistamist kogenud lapsena avalikus ruumis, näiteks ühissõidukis, üldkasutatavates hoonetes jm, justkui oleks liikvel onu Heinode armee. Ahistaja kaldub ohvriks valima last kui nõrgemat, kes vaevalt et vastu hakata või kuhugi pöörduda oskab.

Marling: See on ka põhjus, miks ahistamise puhul on soo aspekt nii esil. Ühiskonnas, sõltumata formaalsest võimu­positsioonist, kehtib patriarhaalne dividend, kui kasutada Austraalia soo­uurija Raewyn Conneli terminit: ka kõige madalamal ühiskonnaastmel mehel on privilegeerituse tunnetus, arusaam, et ta on – või peaks olema – ühiskonnas naistest kõrgemal positsioonil. Aastakümneid on selline meheliku pilgu all olemine olnud naiseks olemise lahutamatu osa.

Estland: Näitleja Natalie Portman on öelnud siis, kui esimesed ahistamisjuhtumid välja tulid, kuidas ta mõtles alguses, et hirmus, mida kõike naised on kogenud, aga kui edasi luges, sai aru, et selline on ju ka tema igapäevane elu, kogu karjäär on olnud ahistamine – tal on vähemalt sada lugu ja see on olnud tööprotsessi loomulik osa.

Viik: Paar asja on väga olulised. Ahistamine on ohvrile peale surutud, soovimatu tegevus. Hästi palju on kuulda kaeblemist, kas siis ei tohi enam flirtida või kas igasugune sõbralik tähelepanuavaldus on keelatud. Mind hämmastab, et ei osata teisest inimesest välja lugeda, neist aru saada, kas tunded on vastastikused. Võid küll flirtida, kui teine pool seda soovib. Katsumisega tasub aga ametialases keskkonnas väga ettevaatlik olla, sest inimestel on väga erinev valulävi, kui keha puudutatakse ka täiesti süütul eesmärgil. Ja see viib teise olulise asjani: seaduses on ahistamine sõnastatud nii, et ahistamisega on tegemist siis, kui kellegi eesmärk on teise inimese väärikuse alandamine, aga ka siis, kui teo tegelik toime on alandamine. Ahistaja võib seega tahtmatult ahistada. Minu arvates peab seksuaalvägivalda tervikuna käsitlema, sest ahistamine moodustab osa suuremast nähtusest, mis võib lõppeda teiste seksuaal­kuritegudega, näiteks vägistamisega.

Sepper: Seaduse silmis võib ahistajaks olla ka naine. Oluline on, et käitumine on adressaadile soovimatu. Kui ahistaja ütleb, et see, mida ma tegin, oli nali ja flirt, siis see ei loe, kui kannatanu ütleb, et tema on tajunud käitumist häiriva või alandavana.

Marling: Kindlasti ei ahistata ainult naisi. Näiteks USA riikliku võrdsete töövõimaluste komisjoni (Equal Employment Opportunty Commission) statistika kohaselt on aastatel 2010–2016 mehed esitanud 16–18% ahistamiskaebustest, mis näitab, et naisahistajaid leidub, kuid enamik on siiski mehed.¹

Sepper: Aasta ahistamise teemat rahvusvahelises meedias on näidanud eelkõige seda, et ahistatakse laialdaselt ja et see on meie patriarhaalse kultuuri osa. Seepärast ei ole paljud ahistatud pöördunud kuhugi abi saamiseks. Lääne ühiskond toimib niiviisi, et pigem toetatakse või kaitstakse ahistajat kui ahistatut.

Keegi ei taha olla ohver

Estland: Eestis on huvitav jälgida, et ennast ei panda ohvri olukorda. Sirbi endine peatoimetaja leiab, et riigi julgeolek on tähtsam üksikisiku julgeolekust.² Või siis ütleb noorema põlvkonna kolumnist Andres Maimik, et talle meenutab see Natsi-Saksamaa raamatute põletamist.³ See oleks justkui diskussioon, meie status quo diskussioon. Kui ahistajad paljastatakse, siis mis saab meie kultuurist, kui nende kohad jäävad vabaks, küsib Rebeka Põldsam eelmises Sirbis.⁴ Kas siis meie kultuuri kannavadki ainult ahistajad? Kui loomevabadust tahetakse nüüd hävitada, siis millest me räägime?

Sepper: Mihkel Muti artikkel ja teised sellesarnased mõtteavaldused on hea näide privileegipimedusest – ei suudeta tajuda naise vaatepunkti, sest meesautor ei pea pidevalt muretsema sellepärast, et keegi teda avalikus ruumis vastu tema tahtmist käperdama tuleb.

Viik: Mõtlesin sellele, mida Kadi Estland ütles, et nii võivad ametikohad tühjaks jääda. Rootsis ongi see juhtunud, seal on pidanud lahkuma teatrijuhid ja režissöörid, koostöö mõne ajakirjanikuga on lõpetatud. Üks väga populaarne ja üli­tulus sisustus- ja koduremonditeemaline telesaade „Äntligen hemma“ („Lõpuks kodus“) võeti päevapealt maha, sest saatejuht oli räigelt ahistanud assistente, nõrgemal positsioonil kaastöötajaid.⁵ Rootsis on välja tulnud, et ahistamine käib väga tihti koos töökiusuga, peale seksuaalsuse on seal esinenud karjumist või mõnitamist. Labiilsust. Ametikohad jäävad tõesti tühjaks, see võib tekitada teatud ringkondades suurt ärevust.

Larin: Eestis ei jää ametikohad tühjaks.

Sepper: Üks ametikoht jäi siiski tühjaks: asespiikri koht.

Estland: Riigi Kinnisvara ASi juht Urmas Somelar lahkus samuti.⁶

Larin: Taavi Rõiva juhtum on üks väheseid klassikalise ahistamise juhtumeid, mis jõudis ajakirjandusse ja sai tohutult tähelepanu, sest tegu on nii kõrgel positsioonil inimesega. Kuidas selle juhtumi retseptsiooni valguses tundub, kas see muutis midagi ka ühiskonnas?

Viik: Minu meelest on see teema suisa ära kadunud. Kas keegi seostab praegu Rõivast ahistamisega?

Varblane: Üks asi on see, mida seadustega ette näeme. Aga kuidas jõuda selleni, et ühiskonnas tulebki hakata teistmoodi käituma? Rõiva ahistamis­skandaal oli vahetult enne valimisi, tema valijate hulk on aga endiselt suur.

Larin: E-häälte projektsiooni põhjal arvutati, et Rõivas pidanuks saama rohkem hääli, nii et mingi osa ta siiski kaotas.⁷ Kuid ikkagi on üllatav, et ligi poolteist tuhat inimest leidis pärast ahistamisskandaali, et tegu on mehega, kellele tasub oma hääl usaldada.

Estland: Miks see üllatav on? Me ju näeme ajakirjanduses samamoodi, et mehed mobiliseerivad ennast. Võib-olla ta saigi protestihääli just selle tõttu. Ohver oli anonüümne, kellest keegi midagi ei teadnud, aga Rõivas on olnud peaminister, tema abikaasa on meedias armastatud inimene, kes toetas oma abikaasat ka pärast ahistamisjuhtumit.

Ma nii pessimistlik ei ole, mul tuleb veel meelde üks siinne õlletehasejuhtum, kus ahistaja astus tagasi. Arvan, et lugude rääkimine on väga tähtis. Enam ei saa öelda, et olin aasta Balil, ja teha siis edasi kultuuriväljal revolutsiooni.

See tõstatab küsimuse, milline roll on selles võitluses kultuuril. See ei ole ainult sekretäri ja direktori lugu. Kuidas näidata kunstis, kultuuris neid inimesi, keda progressisära ei puuduta, kes jäävad teisele poole, nagu Aimée Beekman on öelnud.⁸

Sepper: Mul on hea meel, et #metoo nii ulatuslikku vastukaja on saanud, sest vaja on kultuurimuutust. Kui vaatan, kuidas ajakirjandus Rõiva skandaali käsitles ja kui mõtlen üksikute ahistamislugude peale, mis on siiski aastate jooksul ajakirjandusse tilkunud, siis varem said need märksa vähem leheruumi, neist kõneleti ka täiesti teises keeles. Üldjuhul kirjutas meesajakirjanik, kes seadis kogu loo kahtluse alla. Nüüd on ajakirjanikke, kes väga kergekäeliselt ahistamislugudesse suhtuvad ja neid väga üleolevalt kajastavad, märksa vähem. Mingi kultuurimuutus on aset leidmas.

Varem oli sümptom, nüüd on ka diagnoos

Marling: Vajaliku kultuurimuutuse taga on inimestele mõistete andmine, mille abil sellest tuleb teemast rääkida. Olen viimase poole aasta jooksul olnud paljudes seltskondades, kus see teema üles võetakse, eriti kui seal on ainult naised. Väga erinevas vanuses naistel on tekkinud võimalus analüüsida olukordi, mida varem peeti lihtsalt naiseks olemise ebameeldivaks, kuid siiski paratamatuks osaks. Naised saavad nüüd teada, et niisugustesse olukordadesse ei ole ainult nemad sattunud. On hakatud aru saama, et kui mul on ebamugav, ei tähenda, et viga on minus. Varem oli meil ainult sümptom, nüüd on ka diagnoos.

Sepper: BBC avaldas detsembri alguses loo, kuidas nad küsitlesid 3000 naist. Tegemist oli pigem vanemate naistega ja nad võisid rääkida seikadest, mis ükskõik millal olid nende elus aset leidnud. Paljud naised pidasid kogetud käperdamist ja seeliku alla ronimist, mis praeguse noorema põlvkonna naistele tundub ilmselge ahistamisena, tollal tavaliseks. Naised ei saanud siis sellest rääkida ega kuhugi kaevata, sest selleks ei olnud keelt ega toetavat süsteemi.

Marling: Kas see pole ühismeedias tekitanud ka vastulööki? Naiste lugudele tuleb vastu ka palju naisi süüdistavaid sõnavõtte, seda tihti värvikas sõnastuses.

Viik: Mina näengi Eestis pigem vastulööki kui edasiastumist.

Marling: Sama loogika on ka teiste teemade puhul olnud: tagasilöök tuleb enne, kui midagi juhtuda on jõudnud. Antifeminism oli meil enne feminismi. Infovoog suunatakse nii tuttavasse voolusängi. Me peaksime ka vaigistava aspekti selle teema puhul välja tooma.

Viik: Need ahistamisjuhtumid, mis Eestis on välja tulnud, on andnud teistele naistele küll keele ahistamisest rääkimiseks, kuid ei julgusta ikkagi avalikult rääkima. Ohvri kritiseerimine on meil au sees. Olen kuulnud etteheiteid, et miks kohe sellest ei räägitud, miks nüüd, sest see juhtus ju 1990ndail. Ka Rõiva juhtumi puhul heideti ohvrile ette, et loost on juba suisa kolm nädalat möödas. Ükskõik kas 30 aastat, kolm nädalat või kolm päeva, ohver teeb ikka kõike valesti. Ei tabata ära ka psühholoogiat seal taga: ahistamise kogemus võib olla halvav, eriti kui oled noor. Ka mul on esile kerkinud mälestusi, mida olen püüdnud unustada, sest need on nii jubedad olnud. Kui nüüd mõtlen osale vahejuhtumitest, siis tunnen, et ma ei räägiks nendest avalikult.

Piret Räni: Ei saa küsida, et miks te siis varem ei rääkinud. Enne ei olnud meie ühiskonnas sellist mõtteruumi, kus neid lugusid rääkida. Naiste ärakasutamine oli nii tavapärane, et me ei pannudki tähele. Me vaikisime maha, kui meid vägistati, me kannatasime ära, kui meid käperdati. Me ei julgenud sellest iitsatadagi, kui midagi oli juhtunud, sest minna sai ainult hullemaks. Veel hiljaaegu ei julgenud vägistamisohver politseisse, toona miilitsasse, väärkohtlemisest teatada, kuna rahvasuu hoiatas, et kui miilitsasse vägistamisest rääkima lähed, vägistavad miilitsad ka.

Nii et kui nüüd noorema põlve meeste­rahvad heldinud häälega küsivad, et miks te ei rääkinud siis, kui teil halb oli, kõlab see samamoodi kui soovitus okupeerimise korral politsei kutsuda. Tegelikult see paralleel peab paika rohkemgi, kui esmapilgul tundub – naised on olnud enamiku ajaloo vältel okupeeritud meesdominandi poolt ning pidanud kasutama mitte läbilöögi- vaid ellujäämistaktikat. See omakorda põhjendab ebavõrdsust, mis ka tänapäeval on säilinud, palgalõhest klaaslaeni – kui on õpetatud toimima ellujäämiseks, mitte läbilöömiseks, siis sa jääd ellu, aga ei löö läbi. Arvestad paindlikult, et mitte millegagi pahandada või ärritada meesdominanti, kellest sa parajasti sõltud.

Flo Kasearu: Keeruline koht ahistamise ja vägivalla juures on tõendamine. Tihti jäädakse kohtus sõna sõna vastu, sest raske on tõendada. Ja avalikustamise juures on rasked kohad kohtutee ja meedia. Mu ema, kes on Pärnu naiste tugikeskuse juhataja, räägib tihti, kuidas ta ajakirjanikke välja koolitab sel teemal kõnelema. Et inimeste puhul, kes on vägivalla alt väljas, räägitaks kui ellujääjast, mitte kui ohvrist – nii on kombeks ka USAs. Aga kui tulevad uued noored kirjutajad, nagu näiteks eelmise nädala päevalehe ajakirjanik, kes pani lehekülje­suuruse foto ellujääjast tema täisnimega, kuigi kokkulepe oli, näopilti ei tule ning nad näitavad lugu enne trükki andmist, siis see on jällegi väga ahistav käitumine ajakirjanduse poolt.

Sepper: Lisan siiski oma viimase kümne aasta kogemuse põhjal, mil olen tegelenud mitmekümne ahistamisjuhtumiga, et ahistamise asju on õigusprotsessis üllatavalt kerge tõendada, kergem, kui arvatakse. Eriti kui ahistatuid on mitu või kui abi saamiseks on pöördutud mitme inimese või asutuse poole.

Keel ja ühistunne

Larin: Kui võtta positiivne pool, siis rohkearvuline ülestunnistamine on andnud meile mitte ainult keele, vaid ka selle, et ahistatuna ei tunne me ennast nii üksikuna.

Varblane: Kas see annab ka julguse vastu hakata? Mida vastuhakkamine tegelikult tähendab? Kampaaniatega on see kurb asi – ega kampaaniata sõnumit rahvani vii –, et äkitselt on kõik ära öeldud ja siis see unustatakse, elatakse vanamoodi edasi: ahistaja ahistab ja ohver kannatab. Ventiil on avatud, õhk on välja lastud ja kogu lugu. Loodetavasti oleme seekord siiski palju targemad. Naiste väljaastumisi on ka varem olnud, kui mõelda kas või miljoni naise marsi peale 1960ndate lõpus, kui võideldi aborditegemise õiguse eest ehk selle eest, et naine võib ise oma keha üle otsustada. Nüüd ligi pool sajandit hiljem on ka abordiõiguse teema taas päevakorral. Ometi ei saa eitada, et igasugune võitlus on alati mingi tulemuse andnud.

Estland: Arvan, et see on päris palju lääne kogemus. Võtame või kunsti: kas on seal kunagi arutatud, millistest aspektidest võib käsitleda Picasso loomingut? Mida tähendab see ühiskonnale? Kas hindame ümber kunstnikke, kes on vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed? Tuleb lakkamatult kritiseerida süsteemi, mis ahistamist lubab, naiste vaigistamist, jõu ärakasutamist, ja teha ettepanekuid, kuidas seda süsteemi muuta. Meedia on täis misogüüniat, ahistamine on kultuuri osa. Kuidas mõjutada maskuliinsust, et mehine ei ole olla pervert? Naiskunstnikuna ei saa ma endale lubada metatasandi metafüüsika juttu, nagu teevad seda meesgeeniustest kolleegid.

Varblane: Kõige pisut lubamise mentaliteet ongi hägustanud ka tähtsad teemad ja probleemid. Nagu Kadi Viik alguses esile tõi, on Eestis ahistamisjuhtumite avalikustamise puhul vaikne-vaikne.

Kasearu: Kas see on vaikiv ahistamine? Vaikiv vägivald, kui mõiste ja olukord on olemas.

Viik: Olen veendunud, et vanamoodi enam ei saa, et pärast #metoo’d on kõik sunnitud selle suhtes seisukoha võtma: kui minuga midagi juhtub, siis oskan seda kontekstis näha ja ennast kaitsta. Poliitikute näited ei tee mind optimistlikuks. Sa võid olla rõve ahistaja, nagu on Trump, ja sellega hoobelda, aga sind valitakse ikkagi. Oleksin optimistlikum, kui see tooks kaasa kõrgelt kukkumise. Tuletan meelde ka Tartu psühhiaatri juhtumit, kus kliiniku reaktsioon oli see, et juhataja palus sekretäril noori naispatsiente mitte suunata selle psühhiaatri juurde. Töösuhet temaga esialgu ei lõpetatud. Tervisetrend oli patsientide arvamusi täis, neid oli kirjutatud mitme aasta jooksul. Küllap ka kliiniku juhataja luges neid ja soovitas siis igaks juhuks noori naisi selle psühhiaatri juurde mitte saata.⁹ See pole ju normaalne reaktsioon. Jaak Allik halas Facebookis, et kas ikka oli vaja „Eesti parimat ja teenekamat psühhiaatrit ajalehes mõnitada, kindlasti oleks seda lugu saanud lahendada (kui midagi oli lahendada) ka ilma avalikustamata“. Esiteks jälle see ohvrite kahtlustamine: kas üldse oli midagi, mida oli vaja lahendada? Ja teiseks pahameel, et „parim“ ja „teenekaim“ psühhiaater sai mainekahju. Kellele parim? Ahistatud naispatsientidele oli ta võimalikest halvim arst, kelle juurde sattuda.

Larin: Eesti on patriarhaalne riik. Meil on väga kinnine ja suletud kultuur.

Marling: Väikeses ühiskonnas, kus kõik teavad kõiki, on tunduvalt keerulisem rääkida kui suures. Meil ei ole kombeks oma probleemidest rääkida, levinud on vaikiv kõik-on-korras- suhtumine ning see taastoodab vaikimist ka ahistamisjuhtumite puhul.

Ahistamise ohvriks sattunutele tuleb anda hääleõigus, julgust rohkem rääkida.

Larin: Võib-olla ei lisanud ka kõik, kes võiksid, #metoo tag’isid, sest neil oli tunne, et astuvad vabatahtlikult ohvri rolli.

Viik: Ka mina ei taha ohver olla ja tähelepanu saada. Aga kes siis peaks rääkima? Kas alati keegi teine?

Estland: Kirjutasin luuletuse: „Ohver on minu nimi, mille nad mulle andsid. / Ohver on minu nimi, mida uhkelt kandsin.“

Varblane: Kas võib loota, et ka meie väikeses sumbunud kultuuris midagi muutub?

Estland: Eile komistasin ühe teatri­arvustuse otsa, kus Postimehe kriitik Heili Sibrits toob välja, et ta on väsinud sellest, et naised tõstavad laval oma seelikusaba üles ja on hüsteeriliselt kiimalised. Kas meelelahutuskultuuris pole seda niigi liiga palju? Sellised analüüsid on juba samm edasi. Kui riik doteerib kultuuri, siis ei tohiks olla ohtu, et kultuurist saab mugav propagandariist, kus kedagi ei taheta panna ebamugavust tundma. Kui peame arvestama sellega, et oleks rohkem vaatajaid, siis pole kultuuril kommertskultuuriga mingit vahet. Kriitikust on saanud ju PR-tegija. Kui mõelda, kas #metoo on õnnestunud või mitte, siis väikesed killud, nagu see teatriarvustus või lood, mida ise räägime, või kui oleme valmis teisi toetama, osutavad ju õnnestumisele.

Larin: Ega eesti filmis ja kirjanduses ole naiste kujutamine parem: filmis saab naine alati peksa.

Estland: Lingvistiline mets on ju lingvistiline peks.

Marling: Meil puuduvad produktiivsed, edasiviivad arutelud. See on siiani rääkimata teema.

Räni: Tänu kultuurinormide muutumisele pärast ELiga liitumist, pärast internetis sõnasaamist, pärast #metoo üleilmset lugudelaviini, on õnneks siiski ka meil tekkinud see ruum, kus lugusid rääkida, ilma et sellega kaasneks naeruvääristamine. Ja see on hea. Praegu on naise elu Eestis parem kui eales varem. Ja loodame, et see saab minna ainult paremaks.

Estland: Ühismeedia kanalites Feministeerium ja Virginia Woolf tehakse kindlasti head tööd. Nende lugejate arv kasvab. Hea, et pildile on ilmunud „kurjad naised“, sest alati hea olla ei ole enam voorus. Me ei lähe tantsupõrandalt enam ära.

1 www.eeoc.gov/eeoc/statistics/enforcement/sexual_harassment_new.cfm

2 Mihkel Mutt, „Ahistamise hullud päevad“ – Postimees, 20. XI 2017.

3 Andres Maimik, „Kunstniku vabadus ja avalik arvamus“ – Eesti Ekspress 22. XI 2017.

4 Rebeka Põldsam, Maksupatriotism kui elunorm – Sirp, 1. XII 2017.

5 Ühel firmaüritusel, saunapeol, toppis ta oma näpud naise tuppe. Sellele oli tunnistajad, lisaks naise elukaaslasele nägid seda ka tema kolleegid. Sellest teavitati kohe tööandjat, kuid mees töötas edasi kuni #MeToo sügiseni. Juhtum leidis aset 2008. aastal.

6 Kärt Anvelt, „RKAS-i juht Urmas Somelar nimetas Mailis Repsi peast rasedaks ja kantslerit kurjaks tädiks“ – Eesti Päevaleht 19. VI 2017.

7 Kadri Pungas, Taavi Pungas, „Analüüs: Rõivas kaotas ahistamisskandaaliga ligi kolmandiku paberhäältest.“ – Delfi 19. X 2017.

8 Aimée Beekman, „Valikuvõimalus“ – Eesti Raamat, Tallinn 1978.

9 Laura Mallene, „Patsiendile lähenemiskatseid teinud ja seksuaalset kõrvalsuhet soovitanud psühhiaatri juhtumit uurib politsei.“ – Delfi, 9. X 2017.

Mis on ahistamine

Kommentaar. KARI KÄSPER, „Inimväärikuse alandamise keeld“

Kommentaar. KADRI ANN SALLA, „Mis siis ikkagi on lubamatu?“