Me mäletame…

JAANUS SOOVÄLI

Mu armas sõber, mis on see meie elu? Merel ujuv paat, mille kohta on kindlalt teada ainult üks, et see läheb ühel päeval kummuli.

Nietzsche 1881. aasta kirjast Overbeckile

Ülo Matjus (1942–2023) oli mu doktori­väitekirja juhendaja, hiljem kolleeg ja sõber. Tal oli ka oluline osa selles, et asusin filosoofiat õppima. Jah, tarvis on tagasi mõtelda, sellega vähemasti algust teha.

Bakalaureuseastmel õppisin teoloogiat, kuid kuidagi kujunes nii, et magistrantuuri mõtlesin astuda filosoofia alal. Seda mõtet toetas ka Marju Lepajõe, kes oli nõustunud juhendama mu bakalaureusetööd Friedrich Nietzsche vastutuse-käsitusest. Teoloogiaõpingute ajal võtsin muidugi juba mitmeid filosoofiaaineid, lektoriteks eelkõige Tõnu Luik ja Eduard Parhomenko. Seminarid olid kaasakiskuvad, vabastavad ja sain nende mõlemaga ka päris hästi läbi. Ülo Matjus, kellega puutusin samuti kokku, oli seevastu alati mõnevõrra eemalolev. Temalt võtsin sel ajal ainult esteetika-loenguid, kus ta esitas Heideggeri „Kunstiteose algupärast“ inspireeritud „mitte-esteetilise“ kunstikäsituse. See mõjus päris erilise ja uudsena – selle uudsus, muide, nagu hiljem olen aru saanud, pole ka praeguseks mitte kuhugi kadunud – ja võrdlemisi salapärasena. Kas mitte kunsti(filosoofia) puhul polegi siis kõige olulisemad esteetilised elamused, ilukogemused, tunded-emotsioonid-afektid? Igatahes oli mul filosoofiamagistrantuuri astumiseks siiski veel nähtavasti puudu üks eeldusaine. Ülo nõustus, et esitan selle talle individuaalselt suve lõpus. Aasta võis olla 2005 või 2006. Kevadel saatis ta nimekirja raamatutest, mille pidin eksamiks läbi töötama. Nimekiri oli aukartust äratav, selles oli ka Edmund Husserli kaheköiteline „Loogilised uurimused“, mille kohta ta mainis eraldi, et ärgu ma hakkaku sellega inglise keeles vaeva nägema, lugegu ma ikka omases saksa keeles, tõlge võib ju olla nii ja naa. Mõte tundus mõistlik, paraku polnud mu saksa keel tollal kaugeltki piisavalt kõrgel tasemel. Igatahes võtsin sõnaraamatu ja „Loogilised uurimused“ ette ja hakkasin pihta. Protsess oli vaevaline. Suve lõpuks oli mu saksa keel kindlasti paremal järjel ja midagi arvasin ka Husserlist aru saavat, kuid kogu kirjandusest suutsin läbi töötada tõenäoliselt vähem kui ühe kolmandiku. Eksam oli Ülole omaselt suuline. Ta palus rääkida psühhologismist loogikas ja Husserli fenomenoloogilistest vastuargumentidest sellele. Rääkisin oletatavasti vähem kui kümme minutit, ja ma ei tea, kas ma olen selle hiljem juurde mõtelnud, igatahes tundub mulle praegu, et mu juttu põimusid Ülo juhutised, kõhklevad vahemärkused stiilis „Ah soo?“ või „Või nii?“, mis ei saanud mõistagi midagi head tähendada. Lõpuks ta katkestas mu, lausus, et midagi on siin vahest mõistetud, ja pani hindeks A. Hiljem selgus, et seda ainet polnudki mul õigupoolest tarvis. Nii saime me lähemalt tuttavaks.

Mu magistritööd juhendas Eduard Parhomenko, doktoritööd juba Ülo Matjus. Doktorantuuri ajal olin ma enamasti välismaal, kuid iga kord, kui Eestis käisin, olid meil pikad vestlused Heideggerist, Nietzschest, uuemast prantsuse ja saksa filosoofiast, kirjandusest – sageli Gailitist, eriti ta teosest „Kas mäletad, mu arm?“, mida Ülo iseäranis armastas –, kasvavast kõrbest, kõrbetütardest, teinekord ka argistest asjadest. Ülo ei olnud traditsiooniline juhendaja selles mõttes, et mu väitekirja konkreetsetest sisulistest raskustest kõnelesime harva, kuid teisel, temaomasel viisil oli ta toetavaim ja hoidis teatud kauguselt kõigel silma peal. Ta pidas alati mõningast distantsi, või pigem vahe-maad, mis laskis iseseisvalt mõtelda ja olla – nii temal endal kui ta vastas- ja ümberoleval. Üks sellise hoidumise väljendus oli, et me vist jäimegi teineteist teietama. Olenevalt sellest, mille või kellega tal parajasti tegemist oli, võis see distants olla ka skeptiline, irooniline, sarkastiline, palju sagedamini siiski sõbralik ja heatahtlik.

Vaatamata sellele hoitud vahe-maale ja teatud loomupärasele ettevaatlikkusele ei hoidnud ta siiski kunagi tagasi oma tänulikkust, vahetut heameelt ja poolehoidu selle suhtes, mida pidas ehtsaks või võltsimatuks. Tuntud on tema varjamatu tänulikkus Tõnu Luigele, kes teadis talle teed juhatada. Ühes oma kogumiku „Kõrb kasvab“ artiklis lausub ta otsesõnu: „Õppida tänama – tähendab suuta mõtelda.“ Selles lauses varjub nii mõndagi. Kõrbe kasvamise all peab Ülo silmas „Mnemosyne, mäletamise (mälu) kui mõteldust mõtlemise [An-denken] pagendamist, inimese kõrbestumist“. Tänulikkus on mäletav, meenutav, võib-olla ka meelisklev mõtlemine. See on austus olnu ja mõteldu ees, ilma selleta kõrbestutakse. Kui see on olemas, haarab see inimese tervenisti. Sellega seoses ei hinnanud ta oma õpilaste puhul ainult nende teadmisi või saavutusi, või inimeste puhul nende ühte või teist omadust – ta vaatles inimesi terviklikena, hindas nende terviklikku olemist. Mõned inimesed ja asjad olid tema silmis mõistagi olevamad, kuid sellegipoolest laskis ta raskusteta olla ka sellel, millega ta tingimata ei nõustunud või mis tundus talle ühel või teisel põhjusel vastumeelne.

Kunagi küsisin talt, et kuna ta tunneb ju Heideggeri tekste põhimõtteliselt peast, vähemasti hilise Heideggeri omi, siis mispärast on ta trükisõnas tihtipeale hoidunud tolle mõtlemise sisulisest tõlgendamisest, piirdudes eelkõige tõlkimise ja teoste tekkelooliste üksikasjade kirjeldamisega. Vastus oli talle omane. Selle täpne sõnastus on ununenud, kuid see võis olla midagi sellesarnast, et ta on tõlkides juba piisavalt vägivallatsenud ning igal vägivallal peavad olema piirid. Tõlkimist on ta kuskil nimetanud vägivaldse inimese kõige vägivaldsemaks tegevuseks. Teda ei häirinud ka see, et teda nähti mõnikord pelgalt Heideggeri tõlkija ja jüngrina. Selle kohta armastas ta tsiteerida Heideggeri ennast, muidugi omaenda tõlkes: „Üks mõtleja ei sõltu mitte teisest mõtlejast, vaid ta hoiab, kui ta mõtleb, mõteldava, olemise poole. Ning ainult sedavõrd, kuivõrd ta olemise poole hoiab, võib ta olla avali mõtlejate poolt mõteldule. Sellepärast jääb ennast mõjustada lasta suurimate mõtlejate erandlikuks eesõiguseks. Väikesed seevastu põevad üksnes oma puuduva originaalsuse pärast ning sulguvad seepärast kaugemalt tulevale mõjule.“

2016. aastal tegime koos raamatut „Tagasi mõteldes. Töid filosoofia ajaloost Eestis“, mille valmimisele aitas palju kaasa ka Margit Sutrop, samuti Ülo juhendatav ja hea kolleeg. Selle juures õnnestus näha Ülot töötamas – tema pühendumine üksikasjadele oli erakordne. Ta võis kaevuda tundideks bibliograafilistesse kirjetesse (neid armastas ta eriti!), joonealustesse märkustesse, sõnade tähendusvarjunditesse. Ilmnes, et ta suhe keelega on kõike muud kui lihtne ja turvaline: see oli lakkamatult kõhklev, otsiv, alaliselt suurimat võimalikku täpsust taga nõudev, kuid samas teadlik, et see jääb paratamatult saavutamata.

Mõned aastad tagasi võttis ta endale koera, kellega ta käis sageli Karlovas jalutamas. Nägin, et nad said väga hästi läbi. Enne seda olime Üloga mitmelgi korral rääkinud loomadest ja inimestest. Ta nõustus Heideggeriga, et loomad on loomupoolest weltarm, maailma poolest vaesed, inimesed aga keeleliste olenditena maailma kujundavad, weltbildend. Selles osas me lõpuni ei nõustunud, nüüd aga mõtlen endamisi, kas ta pärast koera võtmist ja tema tundmaõppimist muutis oma vaadet. Ma ei osanud seda küsida, kui selleks veel võimalus oli.

Need on minu mälestused Ülost, teistel on teistsugused. Ole Sa tänatud, Ülo!