Me peame rääkima Schopenhauerist
Schopenhauer ei meeldi tavapärastele filosoofidele, ta on palju sümpaatsem neile, kellel kujutlusvõimekombitsad pole veel otsast lõigatud.
Arthur Schopenhauer, Maailm kui tahe ja kujutlus. Tõlkinud Toomas Rosin. Toimetanud Siiri Ombler. Kreeka ja ladina tsitaatide toimetaja ja konsultant Marju Lepajõe. Ilmamaa, Tartu, 2018. I kd 784, II kd 932 lk.
„Avatud Eesti raamatu“ sarja viimaste aastate monoliitide väljaandmine on jõudnud kulminatsiooni. Nendest moodustub omamoodi tervik: Schopenhauerit kõrgelt hinnanud Oswald Spengleri „Õhtumaade allakäik“ ning Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu“ näitavad, et miski pole püsiv, Schopenhaueri ajatu suurteos annab tolle allakäigu paratamatusele metafüüsilise toe ja võtab eestlastel viimase võimaluse naiivset progressiusku viljeleda. Enam ei aita ka võõrkeelte mitteoskamine.
1935. aasta 19. septembri Postimehes ilmus nupuke pealkirjaga „Schopenhauer 75 aastat surnud“: „20. sept. möödub 75 aastat suure saksa filosoofi Schopenhaueri surmast. Arthur Schopenhaueri filosoofiline õpetus (peamiselt käsitletud tema teoses „Die Welt als Wille und Vorstellung“) awaldas järeltulwasse põlve sügawat mõju, kuigi hiljem mõnedest tema õpetusepooldajaist said tema wastased.“
Sellega võikski ju piirduda, sest Schopenhaueri nimi vaevalt mõne tänapäeva filosoofi suust sagedasti väljub. „Teda peeti analüütiliste filosoofide jaoks liiga retooriliseks, loogiliste positivistide ja teaduslike naturalistide jaoks liiga metafüüsiliseks ning liiga ebaajalooliseks ning liiga poliitiliseks hegeliaanide ja fenomenoloogide jaoks.“1 Kui keegi Schopenhauerist kirjutab, siis ikka möödaminnes, à la „näete, Nietzsche luges Schopenhauerit“. Bertrand Russell ütleb oma filosoofia ajaloos, et Schopenhaueri õpetuse ebasiirust näitab juba see, et ta oli riiakas ja einestas hästi.2 Igikestvalt populaarsed Heidegger ja Derrida ei märka teda üldse. Eesti filosoofidest meenuvad esmalt üksnes Madis Kõiv ja Alfred Koort. Ning kui baltisakslaste omastamise tuules liikuda, siis (mööndusega) filosoof krahv Keyserling (baltisakslaste seas oli Schopenhaueri lugemine elu loomulik osa).3
Tuleb liikuda välja filosoofide kitsast ringist, et leida tema tõeline mõju – mõju, mis jääb püsima ka siis, kui analüütilised moevoolud on hävinud. Toon kaks näidet. Carl G. Jung kirjutab mälestusteraamatus, kuidas otsis noorena tuge, mille najal ümbritsevat maailma seletada: „Minu otsingute suureks leiuks oli aga Schopenhauer. Tema oli esimene, kes rääkis maailma kannatusest, [—] mõtete segadusest, kirest ja kurjusest, mida kõik teised paistsid vaevalt märkavat ja mida nad tahtsid alati ette kujutada kui üleüldist harmooniat või siis kui midagi iseendast mõistetavat. [—] Ta ei rääkinud loodu kõikheldest ja kõiktargast ettehooldest [—], vaid ütles selgesti välja, et kõik inimajaloo hädad ja looduse julmus tuleneb maailma loonud Tahte pimedusest. Ja ma leidsin sellele kinnituse oma varasemast east – olin näinud haigeid ja surevaid kalu, kärnaseid rebaseid, surnukskülmunud ja -nälginud linde, kõiki neid halastamatuid tragöödiaid, mida varjab kirev lilleline aas: [—] Kuid ka minu kogemused inimeste osas olid mulle õpetanud kõike muud kui usku loomulikku inimlikku headusesse ja kõlblusesse. Ma tundsin iseennast küllalt hästi, et teada: erinesin loomast nii-öelda ainult graduaalselt.“ 4
Teisalt ütles hiljaaegu Michel Houellebecq, et Schopenhauer on olnud tema kõige suurem mõjutaja.5
Schopenhaueri elu kohta on laialdaselt levinud anekdootlikke juhtumeid. Enim juurdunud on ehk tema misogüüni kuulsus. Selle võtab hästi kokku 1938. aasta 25. märtsi Päevaleht: „Naise vihasem vaenlane ajaloos on Schopenhauer. Selle nimega on seotud kõige suurem alavääristamine, mis talle üldse on saanud osaks.“6 Eesti keelde on tõlgitud tema elust hästi ja sisukalt kirjutatud ülevaade Robert Zimmeri sulest.7
Schopenhaueri peateos on suurepärase keelekasutusega ja tõlkes nauditavalt loetav, kuigi autor juba alguses hoiatab, et pole mõtet tema kirjutistesse süveneda, kui ei tunne kõike varem kirjutatut, ja muidugi Kanti. Kanti täieõiguslikuks järglaseks ta ennast peabki, ent Schopenhauer lisab Kanti abstraktsusele midagi olulist, mis praeguses akadeemilises maailmas üha popimaks tundub muutuvat: kehalise tunnetuse. Kehaline konkreetsus avab muu hulgas tee sellele, mida Schopenhaueri agar lugeja Freud nimetas okultismi mudaks. Nagu ütles üks analüütiline filosoof eestlastest Heideggeri, Nietzsche jt elufilosoofiaga tegelejate kohta: nad on nii ebamäärased.
Schopenhaueri sõnutsi oleme pimeda tahte principium individuationis’ed. Selles kõiges on midagi müstilist. Schopenhauer on elav orientaalse renessansi esindaja (kasutades Raimond Schwabi populariseeritud terminit). Ta toetab oma mõttemaailma upanišadide ja Buddha elulooga, mis sobituvad hästi Meister Eckharti, Angelus Silesiuse, Jakob Böhme ja Emmanuel Swedenborgi ning teiste lääne müstikutega, keda ta samuti põhjalikult tunneb.8 Võib lausa väita, et Schopenhaueri tahteteooria on klassikalise müstilis-maagilise hermetistliku moto „kuidas ülal, nõnda all“ kantiaanlik uussõnastus.9 Sama ütleb indialaste kulunud ütlus tat tvam asi (see oled sina). „Igaüks osutub ise selleks tahteks, milles seisneb maailma seesmine olemus, samuti nagu ta osutub ka tunnetavaks subjektiks, mille kujutlus on kogu maailm, mikrokosmos; selle maailma mõlemad küljed leiab ta tervenisti ja täielikul kujul iseendast. Ja see, millest ta niiviisi tunneb ära omaenda olemuse, ammendab ka kogu maailma, makrokosmose olemuse – niisiis on ka maailm, nagu ta isegi, läbi ja läbi tahe ning läbi ja läbi kujutlus, ja peale nende ei jää enam midagi üle.“ (I kd, lk 263)10
Religiooniuurijate rõõmuks jõuab Schopenhauer hilisemas teoses „Tahtest looduses“ („Über den Willen in der Natur”, 1836) huvitava maagiateooria visandamiseni, tema tahteteooriast lähtudes kujutatakse enamasti reaalseid akte. Maagiline tegu on individuaalsest tahteväljendusest väljumine, kujutlusvõime abil oma tavapärase teadvusseisundi muutmine ja üldise tahte osaks saamine. Nõnda saab teisi olendeid oma eesmärkide teostamisel mõjutada ja suunata. Teos lõpeb kristlusevastase aruteluga: kirik on alati maagilisi toiminguid põlanud ja neid saatana kätetööks pidanud, sest maagia juurdub metafüüsilisest julmast ja eesmärgipäratust tahtest, millele on olemuslikult pigem lähedane laipadel tantsiv jumalanna Kālī kui monoteistlik Jumal elik Jeesus.
Dekadentidele meelepärane
Schopenhauer ei meeldi tavapärastele filosoofidele – ent filosoofia tuleb lõpuks alati ületada! Ta on palju sümpaatsem neile, kellel kujutlusvõimekombitsad pole veel otsast lõigatud. Alates varajaste dekadentidega, kelle seas schopenhauerilikke ideid okultistlikust vaatenurgast juurutas jõudsalt Éliphas Lévi aastatel 1854–1856 ilmunud teosega „Dogme et rituel de la haute magi“. (Jätkem meelde kolm klassikalist maagi abilist: tahe, kujutlusvõime ja mälu.) Lõpetades eksistentsialistide ja veel loendamatu hulga mõttetarkade-kirjanikega. Kindel on see, et XX sajandi alguse eesti kirjanikest oli enamik teda kas saksa või vene keeles lugenud, ent see on edasist uurimist vajav teema.
Schopenhaueri järgi on esteetiline kogemus see, mis meid lunastab – seda eriomaselt muusika. Ent ta ei jutlusta elunautlejast esteedi filosoofiat. Filosoofia on jumaliku Platoni jälgedes see, mida on kogetud, läbi elatud. Lugeda, õppida, kogeda – üha rohkem ja rohkem. Mitte alluda tuimale nutitühisusele, pursuilikele loosungitele. Ainult enda kogemuste suuremaks elamine päästab. „Mõne endisaegse suurmehe poole tagasi vaadates ei mõtle me mitte: „Küll ta pidi õnnelik olema, et me teda veel praegugi imetleme!“, vaid; „Küll ta pidi olema õnnelik, et ta võis otseselt nautida vaimu, millest maha jäänud jäljedki inimestele sajanditeks rõõmu toovad!“ Väärtus ei ole kuulsuses endas, vaid vahendites, millega see saavutati; nauding on surematute laste sigitamine. [—] Seega on geniaalsus [—] olemuselt loodusevastane, sest intellekti tegelik otstarve seisneb tahte teenimises, geeniusel aga emantsipeerub ta oma kohustustes asuda tegutsema omal käel. (II kd, lk 543–544). Muidugi jääb siin, nagu ka maagiateooria puhul, õhku teatav paradoks, ühtepidi tuleb meid edasi-tagasi hüpitav tahe ületada, seda askeetlikult eitada, ent teisalt saame selle eituse kaudu tolle tahtevoolu osaks, isandaks. Aga just paradoks on see, mis kisub inimese passiivsest olekust välja tegutsema.
Iseõppinu haare
Schopenhaueri peateose lugemisel on esimene kõige suurem tunne ahastus. Ahastus selle pärast, milline lõhe valitseb tänapäevase ja tollase hariduse vahel. On ju Schopenhauer suuresti iseõppinu. 20. eluaastates kurdab ta pidevalt, et küllap on juba liiga hilja klassikaliste keeltega tegelema hakata. Ent vaadakem tema peateose antiiki puudutavaid viiteid, mille on tõlkija Toomas Rosin ja toimetaja Marju Lepajõe meie õnneks eestindanud. Schopenhauer on vaevu 30 aastat vana, kui ilmub teose esimene variant. Tema maailmakirjanduslik haare tuleneb ju puhtalt omaenda reisidest ja lugemusest. Üksnes Goethe ületab teda haardelt. Nende kahe suurvaimu maailmad põrkuvad mõneks ajaks ja liiguvad viisakalt eri teid, kui Schopenhauer väidab end olevat Goethe värviteooria lõpule viinud. Mõlemad on prohvetlikud ja kõnetavad praegust aega. Näiteks vastandub Schopenhaueri tohutule anglofiiliale Goethe realistlik mure, „et ingliskeelne kirjandus muukeelsed Euroopa rahvuskirjandused kunagi alla neelab ning assimileerib“.11 Ent muidugi võib olla anglofiil, kui sellega liitub schopenhauerlik haare!
Kui ahastus kaob, haarab lugemisnauding ja kohatine aukartus autori ees, kes on nõnda otsekohene ja valehäbita. Vähesed julgevad meie aja Hegelite kohta öelda näiteks nõnda: „Ei ole võimalik, et sugupõlv, mis on kakskümmend aastat nii valjusti, et terve Euroopa kajab, kiitnud suurimaks filosoofiks mingit Hegelit, seda vaimu-Calibani, võiks panna oma heakskiitu ihkama selle, kes on niisugust asja pealt näinud. Niisugusel sugupõlvel ei ole enam ühtki aupärga annetada jäänud; tema heakskiit on ostetav ja tema laitusel pole mingit tähendust.“ (I kd, lk 22)
Seda teost – nagu ka teksti alguses mainitud Gibboni ja Spengleri oma – tuleb lugeda mitu korda, kuni sealsed ideed on juured kinnitanud ja oma sünnijärgse koha leidnud. Schopenhaueri peateos on lõpuks ometi siin. Ristirahvas, ristirahvas, rõõmustagem! Peale selle veel suurepärases tõlkes – Toomas Rosinat ja toimetaja Siiri Omblerit tuleb lõputult kiita. Kui millalgi valmib ka Kanti „Puhta mõistuse kriitika“ tõlge, siis võime ilmselt tõesti öelda, et oleme eurooplasteks saamas. Ehk ei ole selleks veel liiga hilja.
1 Bart Vandenabeele, Introduction. Arthur Shopenhauer: The Man and His Work. – Rmt: „A Companion to Schopenhauer“. Toim B. Vandenabeele. Wiley-Blackwell, 2012, lk 1.
2 Bertrand Russell, History of Western Philosophy and Its Connections with Political and Social Circumstances from the Earliest Times to Present Day. George Allen and Unwin Ltd, 1947, lk 786.
3 Schopenhaueri teose esitlusel Tartu Kirjanduse Majas, kus kõnelesid Mihkel Kunnus, Marju Lepajõe, Toomas Rosin ja Jaanus Sooväli, juhtis tähelepanu Alfred Koortile Ülo Matjus. Nii Mihkel Kunnus kui ka Marju Lepajõe on veendunud, et ta mõjutas tugevasti Uku Masingut.
4 Carl G. Jung, Mälestused, unenäod, mõtted. Koost A. Jaffé. Tlk L. Metsar. Eesti Raamat, 2017, lk 72.
5 https://blogs.mediapart.fr/edition/bookclub/article/010210/en-presence-de-schopenhauer-
6 „Eesti haritud naise vaimne pale. Naine Euroopa ajaloos ja Eestis“
7 Vt ka Aivar Kull, Schopenhauer kui inimsõbralik mõttetark. – Sirp 8. II 2013.
8 Ääremärkusena saagu mainitud Immanuel Kanti teos „Ühe vaimudenägija unenäod“ („Träume eines Geistersehers, erläutert durch Träume der Metaphysik“, 1766). Swedenborgi järgijad on üritanud näidata, et Kanti ideed on rootsi müstiku mõtetest rohkem läbi imbunud, kui seda tunnistada tahetakse. See tema ainuke ühe isiku ideedele pühendatud teos näitab pealmise kriitika taga suuremat huvi. Vt eriti Gregory R. Johnsoni kirjutisi ja kogumikku „Kant und Swedenborg. Zugänge zu einem umstrittenen Verhältnis“. Toim F. Stengel. De Gruyter, 2008.
9 Vt ka Glenn A. Magee, On the Will in Nature: Schopenhauer, Animal Magnetism, and Magic. – Rmt: „Esotericism, Religion, and Nature“. Toim A. Versluis, et al. North American Academic Press, 2010, lk 137–147.
10 Lühida tavapärase ülevaate saamiseks Schopenhaueri maailmavaatest vt lisaks raamatu lõpus ilmunud Jaanus Soovälja järelsõnale ka: Alvar Loog, Arthur Schopenhauer. – Rmt: „20. sajandi mõttevoolud“. Toim E. Annus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 41–61; ja Leho Lahmus, Schopenhaueri kaemusmõistmise õpetus. – AK, Postimees 13. X 2018, lk 11.
11 Vt Linnar Priimägi, „Mis saab maailmakirjandusest“ – Rmt: „Minu Goethe“. Ilmamaa, 2018, lk 61–72. Selles kontekstis võib loota, et eesti mõtteloo professuuri asemel mõtteloo professuuriks saanu kaotab lähiajal üleüldse oma iganenud eestikeelse nime.