Meelsus

„Kunstnikud jaotuvad plagiaatoriteks ja revolutsionäärideks. Traditsionalistid hindavad kõrgelt õpetajarolli, nende kunstiteosed jäävad enamasti peavoolu ehk nii, nagu suured meistrid enne neid on teinud,“ arvab Sirbi avainter­vjuus Raul Meel. Ta lisab, et tema enda eeldused ja oskused on mujal: „Olen iseõppinud, isehakanud kunstnik, hübriidne sünteesija. Paratamatult autsaider. Paratamatult mässaja. Enamasti kindel kaotaja. Lõpuks ehk võitjagi.” Meele meelsusele sekundeerib Andres Noormets: „Ei saa me oma hobuseid rakendada keskmise maitse lõa otsa, toota õndsal moel üldarusaadavust ja rõõmustada niisugusest tegevusest tulenevate rahaliste võitude üle.”
Kunstniku meelsus on tema peamisi töövahendeid ning meele avaldamine loomulik praktika. Näiteks dokumentaalfilm „Dora Gordine – ars gratia artis” on arvustaja Heilika Pikkovi sõnul „naisest, kes ei lubanud end kutsuda naisskulptoriks, vaid palus öelda lihtsalt skulptor”.
Sageli mattub meelsus argusesse, tahtmatusse riskida, kuid nagu viitab Kerttu Männiste näituse „Eveline von Maydell. Mustvalge maailm” arvustuses, on neutraalsus üldjuhul silmapete: „Näituseruum on harva neutraalne. Valged galeriiseinad võivad küll mõjuda vabastavalt tühjade ja tähenduspuhastena, kuid uue ekspositsiooni koostamisel ja kujundamisel avaldavad need näilisele neutraalsusele vaatamata ometi vastupanu.” Sama kehtib maailmaruumi kohta.
Ka kriitikakunst pole vaba autori meelsusest ega peagi olema. Arvustaja Heidi Iivari kiidab Joel Haahtela romaani „Täheselge, lumivalge”, sest see vastab tema meelsusele: „Ma ei taha lugeda romaane, millel on algus (põhjus), keskkoht (heal juhul kliimaks) ja lõpp (süntees või järeldus), ning liim, mis neid seob, on meie igapäevase elu ja maastiku kirjeldus.” Kas ei kehti see kirjeldus just neutraalsete, meele avaldamisest loobunud teoste kohta?
Meele avaldamine pole siiski vaid kunstnike pärusmaa – oma põhimõtete eest seismine on terve ühiskonna vundament. Viimast ilmestavad nii Toomas Karjahärmi „1905. aasta Eestis. Massiliikumine ja vägivald maal” kui Norman Daviese „Euroopa ajalugu” ning nende arvustused Sirbis.
XXI sajandil avaldatakse enamik meel­susest arvamusena, olgu siis kanaliks artikkel lehes või kunstiteos galeriis. Igal juhul tasub meeles pidada Meele viidatud kohustust: „Kui keegi sünnib erilise andega, siis seisab ta ees vältimatu ülesanne tunda ära, millise kandiga lõikab ta ande teemanditera loomingulise jälje kõige kõvemasse terasesse. Kui keegi on saanud kaasa erilise ande, siis see ei tohi olla ainult lahe kingitus, vaid ta on kohustatud seda rakendama.”

Foto: Piia Ruber