Mehed mikrofoni taga spordijuttu ajamas

Õnnestunud sporditaskuhäälingu aluseks on tegijate kirg ala vastu, asjatundlikkus ja omavaheline keemia. Noortel tegijatel jääb tihtipeale vajaka enesekindlusest, väljendusoskusest ning ajaloo- ja kultuuritunnetusest.

OLIVER TOMINGAS

„Betsafe LIVE“. Jalgpalli-podcast. Kalev Kruus, Toomas Vara, Gert Kams ja Tarmo Kink.

„Pikk ette (ja ise järele)“. Jalgpalli-podcast. Kasper Elissaar, Kristjan Jaak Kangur ja Ott Järvela.

„Mängumehed“. Korvpalli-podcast. Siim Raudla, Kristo Saage ja Priit Vene.

„Kuues viga“. NBA-teemaline korvpalli-podcast. Otto Oliver Olgo, Argo Kalda, Henri Sipra ja Erki Saksing.

„Mehed ei nuta“. Delfi spordi-podcast. Jaan Martinson, Tarmo Paju ja Peep Pahv.

Mitmete tiitlivõistluste aastal (OM, jalgpalli-EM, kergejõustiku-EM) on ehk paslik võtta vaatluse alla üks spordikajastuse vorm, mis on Eestis ammu kanda kinnitanud, kuid mille kohta mul ei ole õnnestunud meie ajakirjandusest leida ühtki analüüsivat kirjutist. Jutt käib spordi-podcast’idest ehk sporditaskuhäälingutest. Podcast (kasutan lühiduse tõttu just seda sõna) on tehnilises mõttes helifail, mis tehakse kuulajatele kättesaadavaks kas nutiseadme spetsiaalse podcast’ide allalaadimise ja haldamise tarkvara kaudu või postitatakse lihtsalt mõnele veebilehele, kustkaudu kasutaja seda kuulata saab. Helile võib olla lisatud videopilt, sel juhul räägitakse video podcast’idest ehk vodcast’idest. Populaarsed podcast’ide kuulamise kohad on näiteks Spotify, Soundcloud, Itunes ja Youtube. Sisuliselt on tegu justkui raadiosaatega, kus üks või mitu tegijat räägib mingil kindlal teemal. Leidub ka podcast’e, kus teema vahetub iga kord.

Esimeste podcast’ide tulekut meediamaastikule 2004. aastal (Eestis aasta hiljem), nende väljakasvamist traditsioonilisest raadiost ja eripära raadiosaatega võrreldes on käsitlenud Serbia meediauurija Anka Mihajlov Prokopović.¹ Ta toob esmalt välja, et podcast’i tegija on toimetaja kontrolli läbinud raadiosaate juhiga võrreldes märksa vabam. Podcast’i puhul võib ta olla näiteks vihane või kasutada keelt, mida ta kasutab kodus. Teine podcast’i eripära ja ühtlasi eelis raadiosaate ees on võimalus kuulata seda endale sobival ajal ning nii mitu korda, kui parasjagu soovitakse. Tänapäevane tehnoloogia, näiteks juhtmevabade kõrvaklappidega ühendatud mp3-mängija, võimaldab kuulata podcast’e autoroolis, jooksurajal või rattasõidul. Lisaks rõhutab Prokopović, et podcast’ides saab teemasid käsitleda detailsemalt, kui see raadios võimalik oleks.

Eestis on nüüdseks oma podcast olemas ka sellistel spordialadel nagu autoralli („Kuues käik“), jalgrattasõit („Jalgrattapalavik“), tennis („Matšpall“), kergejõustik („Staadionijutud“), üld­treening („Treenime koos“) ning vormel 1 võistlused („Ringiga ees“). Populaarse spordi-podcast’i üht autelu võidakse Eesti oludes kuulata mitu tuhat korda. Põhjuseks ühelt poolt juba mainitud käepärasus, mille taga on tehnoloogilised lahendused, teisest küljest spordi kui valdkonna eripära. Sport suudab teatavasti köita ja liigutada masse. Tippspordi kohta on ka öeldud, et see on nagu ventiil maandamaks argipäeva pingeid, kuhjunud tunge ja ihasid.²

Siinkohal võrdlen omavahel viit populaarset Eesti spordi-podcast’i. Kuna ühtsel alusel kvantitatiivseks hindamiseks on need natuke liiga erinevad (kaks jalgpalli- ja kaks korvpalli-podcast’i ning üks üldine sporditeemaline, kusjuures nelja puhul on tavaks kutsuda külalisi, ühe puhul seda ei tehta), siis piirdun nende tugevuste ja nõrkuste väljatoomisega. Iga podcast’i kuulasin vähemalt kaheksa episoodi, et sellest tekiks üldisem pilt.

Podcast’i informeeriv, analüüsiv ja meelelahutuslik funktsioon. Esmalt võiks arutleda selle üle, mis on üldse spordi-podcast’ide eesmärk. Kõigepealt kindlasti kuulaja teavitamine. Räägitakse toimunud spordivõistlustest, silmapaistvamatest tulemustest, aga ka spordivaldkonnaga seotud probleemidest, millele peetakse vajalikuks tähelepanu juhtida või mis on ajakirjandusest üles nopitud. Informeerimine kujutab endast podcast’i esimest tasandit, lähtealust edasiseks aruteluks, ja selle tasandiga saadakse minu vaadeldavates podcast’ides ka hakkama. Kõige raskemas olukorras on ilmselt podcast’i „Mehed ei nuta“ tegijad, kes peavad ennast kursis hoidma kõigi spordialade arenguga. Aegade jooksul („Mehed ei nuta“ on eetris 2007. aastast) on neil paratamatult nii mõnigi oluline sündmus või tulemus radari alt läbi läinud.

Suurematele möödalaskmistele juhivad püsikuulajad ise e-kirja teel tähelepanu, kujundades seeläbi sisu. Tagasi­sidevõimalus on mingil kujul olemas kõigi analüüsitud podcast’ide juures, kuid „Mehed ei nuta“ kirjade rubriik on kõige konkreetsemalt välja toodud. Alahinnata ei saa ka spordisõnavara tutvustamise rolli. Minu keelepruuki on lisandunud näiteks „õun“, „kaer“, „mahlamüts“, „vurr“, „kusekas“ ja „cartoon network“. Podcast’i „Mehed ei nuta“ tegijad on kaalunud lausa eraldi kogumiku väljaandmist kõlanud värvikamate sõnade ja väljenditega. Tore oleks, kui see plaan kunagi teostuks.

Kes peaks rääkima spordist? Teine ja kindlasti kõige olulisem spordi-podcast’i funktsioon on analüüs. Selle käigus otsitakse vastust küsimustele nagu „Miks meie epeenaised MMil põrusid?“, „Millised on FC Levadia võimalused Euroopa liiga sarja teises ringis?“, „Mis tüüpi mängijat vajaks Dallas Mavericks järgmiseks hooajaks?“, „Kas Tänak võidab Saksamaa ralli?“, „Kui kõva asi on eestlaste võistkonna esikoht e-spordi-turniiril?“, „Kas uisu viskamine oma õpilase pihta on tavapärane tegu?“ jne. Just analüüsi tasemes ilmnevad ka esimesed olulised lahknevused podcast’ide vahel. Juttu kuulates tekib üsna pea veendumus, et legendaarse spordireporteri Toomas Uba ütlus „sa pead olema kogu aeg asja sees“ kehtib ka podcast’i tegijate puhul. Näiteks „Kuuenda vea“ tegijad võtavad ise jutuks selle, kas spordist rääkija peab olema ajakirjanik, ja jõuavad järeldusele, et ei pea, aga see tuleb kasuks.

Ajakirjanik on üks väga headest variantidest. Lisaks sellele, et spordi jälgimine moodustab suure osa spordiajakirjaniku igapäevatööst, annab see ka garantii, et tegu on keskmisest suurema spordihuviga inimesega. „Mehed ei nuta“ puhul ongi peamine trump minu arvates kõigi kolme tegija spordiajakirjaniku taust. Nad annavad kommenteeritavale enamasti juurde ajalootausta, lisades ka isikliku vaatenurga. Kui keegi on ikkagi televisiooni otseülekandes näinud Ali ja Frazieri matši või oma silmaga Ott Mõtsniku käärlööki Nõukogude Liidu teise divisjoni mängus, siis kuulan ma tema poksi- või jalgpallikommentaari paratamatult pisut tähelepanelikumalt, kui kellegi teise oma.

Lisaks on „Mehed ei nuta“ kolmik õnnestunud kooslus ka pinge tekitamise mõttes. Meil on „mees nagu metsapull“ Peep Pahv, „progressiivne euronoor“ Tarmo Paju ja neid tasakaalustav Jaan Martinson „igalt poolt mujalt“. Seda, et nooremad tegijad ajalooga eriti tegeleda ei taha, näitab ilmekalt tõsiasi, et podcast’i „Pikk ette“ Kasper Elissaar ei osanud Ott Järvelale nimetada Inglismaa jalgpalli meistriliiga esimest võitjat (Preston North End) või et selle aasta NBA meisterklubi Boston Celticsi võidust rääkides mainis „Kuuenda vea“ Otto Oliver Olgo vaid lakooniliselt, et tegu on klubi 18. meistritiitliga, tegemata katsetki sellesse mahukasse pärandisse korraks sisse vaadata. Pingimeeste panuse üksikasjaliku analüüsi asemel oleks võinud võrrelda praegust Celticsit näiteks 1986. aasta Celticsiga, mida paljud asjatundjad peavad läbi aegade üheks paremaks NBA meeskonnaks.

Aga spordi-podcast’i tegija ei pea tõesti tingimata ajakirjanik olema. Ka treener, mängija või mõne meeskonna mänedžer on „asjas sees“ ja suudab seetõttu pakkuda kvaliteetset analüüsi. Eriti ilmekalt tuleb see välja podcast’i „Mängumehed“ puhul. Kui „Kuuenda vea“ NBA superfännide arvamused tõusevad korraks pilvena lae alla nagu peotäis udusulgi, siis Priit Vene ja Kristo Saage löövad oma hinnangud otsekui haamriga stuudio seina sisse kinni. Ma usun ja usaldan nende juttu, sest see on põhjani läbi tunnetatud ja veenvalt esitatud. Lisaks tõstan esile Siim Raudla väga tasakaaluka saatetegijast toimetaja rollis. Kalev Kruusi ja Peep Pahvi joviaalsele ning lõõpivale stiilile vahelduseks on värskendav näha meest, kes pareerib vana pullivenna Saage kõik katsed jutt rööbastelt veidi välja lükata. Raudlaga võrreldava tõsise asjalikkusega paistab silma ka podcast’i „Pikk ette“ Kristjan Jaak Kangur, kes esineb samuti väga enesekindlalt.

Nauditav huumor võrsub paksust kultuurikihist. Kui analüüsiosa hästi välja kukub, on spordipodcast oma peamise ülesande juba täitnud. Aga nõudlik tarbija tahab enamat ja selleks on minu nägemuses podcast’i võime pakkuda meelelahutust. Eelkõige pean selle all silmas oskust teha nalja. See on podcast’i kolmas tasand, milleni minu hinnangul suudavad küündida vaid „Mehed ei nuta“ ja „Betsafe LIVE“. Teiste puhul jäävad naljad punnitatuks, juhuslikuks või lihtsalt veidi lamedaks. Mulle tundub, et killuviskamise oskus sõltub suuresti sellest, kui mahukas on tema vaimses pagasis kogetud olukordade, sooritatud tegemiste, kuuldud juttude, loetud raamatute, nähtud filmide ja teatrietenduste kogum ehk kõik see, mida me nimetame kokku kultuuriks. Ma tahaksin podcast’is „Mehed ei nuta“ kõlavaid mahlakaid ütlemisi, nagu „sa lõid mulle selle teema nii kenasti reketi peale“ või „sinu saavutus on nagu Kiire käik Venemaale mõisavalitsejaks“, kuulda rohkem ka teiste jutumeeste suust. Selle asemel räägib mulle „Kuuenda vea“ Argo Kalda, et ta „ei dislaigi LeBron Jamesi“. No ei suuda väga laikida niisuguseid väljendeid. See ei tähenda sugugi, et „Kuues viga“ oleks läbinisti halb või ebavajalik podcast. Nii umbes veerandsada aastat tagasi, Chicago Bullsi ja Utah Jazzi vaheliste finaalmängude aegu, mil olin veel ise ookeanitaguse korvpalli pidev jälgija, kuulanuksin ma ükskõik millist eestikeelset NBA-teemalist arutamist ülima vaimustusega.

Teemad olgu intrigeerivad ja pilk kellal. Üks asi, mida spordi-podcast’ide tegijad peaksid hoolega jälgima, on selle pikkus. Pikemalt kui üks tund ei tasuks juttu veeretada, välja arvatud siis, kui tegu on mõne eriformaadiga, näiteks aasta kokkuvõte edetabeli kujul vm. Aga kui Toomas Vara küsib unisevõitu häälega „Noh, kas meil on täna veel millestki rääkida?“ või Tarmo Kink hakkab küünarnukke laiali ajama, justkui kavatseks kohe toolilt püsti tõusta, siis see tähendab, et jutt on hakanud venima. Sellel nähtusel on kaks võimalikku põhjust: kas on teemasid üles võetud liiga palju või on teemad sellised, mis on podcast’i formaadis lahkamiseks liiga suured või ebamäärased. Sel juhul võib plaanitud särtsakast arutelust saada kergesti tüütu heietamine.

Jutt tundub venima tikkuvat ka siis, kui üks või mitu tegijat jääb pikaks ajaks vaikselt istuma. Põhjuseks võib olla piisavalt intrigeeriva teema puudumine. Rääkijad peavad aru saama, et näiteks toosama Tarmo Kink, endine Moskva Spartaki ja Middlesbrough ründaja, kellel muidu on hea suuvärk, ei viitsi väga pikalt arutada Eesti esiliiga satside omavahelise pusimise üle. Teda tuleb tagant torkida, ta rääkima panna, nii nagu tuleb rääkima panna iga juurde kutsutud külaline. Häirekell peaks lööma hakkama ka siis, kui Ott Järvela väga sügavale oma sülearvuti ekraani sukeldub.

Uute Jaan Martinsonide ootel. Seda juttu kokku võttes tundub mulle, et Eesti spordi-podcast’idel on praegu üldiselt head ajad. Vähemalt näib iga neist olevat leidnud endale lojaalsed kuulajad. Podcast’i „Mehed ei nuta“ kirjasaatja Teadlane Priidik on kujunenud lausa omaette fenomeniks. Tunnistan, et minust on ajapikku saanud üks rakuke suures organismis, mida võiks nimetada Eesti spordi-podcast’i-sõltlaste kogukonnaks. Jah, meid võivad ju häirida Jaan Martinsoni konarlikud sissejuhatused, Erki Saksingu sisutühjad repliigid või Toomas Vara koolipapalikud näpuviibutused, aga oma lemmik-podcast’e kuulame ikka. Ja kindlasti õigel kellaajal, nagu Peep Pahv käskis.

Kui millegi pärast muretseda, siis ehk ainult selle pärast, et seda sorti tegemiste puhul jätkuks tulevikus mitte ainult kuulajaid, vaid ka tegijaid. Rohkem võiks olla just üldisi spordi podcast’e, ehkki see žanr on kõige nõudlikum. Väikesed ohumärgid on juba õhus. Jaan Martinsonil on põlved läbi (aga stuudiosse tuleb kohale tulla!) ja ta loeb pensioniea täitumiseni jäänud kuid. Tahaks näha rohkem peale tulemas uusi nägusid, kes kogunevad teisipäeviti või laupäeviti mikrofonide taha eelkõige selleks, et jagada oma kirge spordi vastu, kuid ka selleks, et sporditeemadel tuliselt vaielda. Nii tuliselt, et vahel ei selgugi vaidluse tulemusena tõde ning tuleb jääda viisakalt eriarvamusele. Just julgematust teistmoodi arvata on ka Eesti spordiajakirjandusele juba aastaid tagasi ette heidetud.³

Huvitaval kombel haakub see üsna hästi ühe Juri Lotmani mõttega. Järjekordsel suvisel jalutuskäigul olevat Lotman oma teadlasest kolleegile öelnud umbes nii: „Kas teate, miks me nii hästi läbi saame? Miks mul on nii meeldiv teiega rääkida? Ma mõtlesin selle just praegu välja. Minu meelest tuleb see sellest, et peamistes, kõige tähtsamates küsimustes oleme me samadel seisukohtadel, mõnedes vähem olulistes küsimustes aga erinevatel seisukohtadel. Just sellepärast mul ongi nii huvitav teiega vestelda. Kuulge, see on ju geniaalne!“

1 Anka Mihajlov Prokopović. Podcasts and journalism. – Media Studies and Applied Ethics 2021, kd 2, nr 2, 19–31.

https://www.researchgate.net/publication/356729657_PODCASTS_AND_JOURNALISM

2 Joosep Susi, Tõnis Tatar, Millest me räägime, kui räägime spordist? – Sirp 20. I 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/millest-me-raagime-kui-raagime-spordist/

3 Tiit Lääne, Indrek Schwede, Eesti spordiajakirjandus – arg ja tagurlik. – Eesti Ekspress 6. II 2002.

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69077425/eesti-spordiajakirjandus-arg-ja-tagurlik