„Meie oleme võimu hooldajad“

Päts pidas eriti kahjulikuks, kui valitsust ei toetata just ülikoolilinnas, ning arvas, et „tuleb leida abinõusid, et Tartu meeleolud terveneksid“.

LIISI VESKI

Hiljuti Tallinna südalinna püstitatud Konstantin Pätsi ausammas on tekitanud laialdast vastukaja. Enamasti on juttu visuaalsest küljest, sellest, kas kuju on ilus või kole, moodne või vanamoodne. Ainest pakub taiese omapärane esteetiline lahendus ja taustal mängib oma osa ilmselt ka Jaak Joala mälestusmärgi saaga. Välisele on keskendutud võib-olla ka seepärast, et Pätsi vastuoluline pärand pole Eestis veel korralikult lahti mõtestatud.

Mõnes artiklis on siiski lähenetud monumendile ka sellest vaatepunktist: Pätsi on kirjeldatud „demokraatia tapjana“, aga väidetud ka vastupidist, et tema tegevust on tagantjärele hinnatud ebaõiglaselt karmilt. Tegelikult vajaks suuremat tähelepanu küsimus, milline õieti oli see poliitiline süsteem, mida hakati looma pärast 1934. aasta 12. märtsi. Räägitakse küll Pätsi-aegsest nn vaikivast ajastust ja autoritaarsest korrast, ent mida see täpsemalt tähendab. Vastus sellele küsimusele aitaks hinnata, kas Pätsi mälestusmärgi avamine sellises vormis ja asukohas on õigustatud või mitte.

Kui 12. märtsi riigipööre oli läbi viidud, ootas Päts riigikogult oma sammudele toetust. 15. märtsist pärineb kuulus „haige rahva“ kõne, kus Päts selgitab riigikogule, et rahvast on tabanud „psüühiline haigus“, mistõttu rahvas vajab rahu. Poliitikaelu või demokraatia „haigusest“ oli tegelikult hakatud kõnelema juba 1930. aastate alguses. Näiteks arst, eugeenik ja poliitik Juhan Vilms, Jüri Vilmsi vend, sedastas juba tol ajal, et demokraatia on haige: „Kui rahvas tahab vabadust, õiglust ja seaduslikkust, siis on praegune demokraatia mõnel pool tühi kott, mis ei taha püsti seista.“ Sarnaste, paljusid kõnetanud mõtete tõttu olid edukad ka vabadussõjalased: uute tegijatena poliitilisel maastikul esitlesid nad ennast mittepoliitilise liikumisena, lipukirjaks populistlik „rahvuslik tervik“ ja mingi uut tüüpi „tõeline“ demokraatia.

Päts oli olnud 1920. aasta liberaalse põhiseaduse häälekamaid kriitikuid juba selle loomisest peale, kuna tema meelest andis see parlamendile liiga palju võimu ja seal puudus parlamendi tasakaalustajana presidendi institutsioon. Pärast mitut luhtunud katset 1920. aasta põhiseadust muuta oli aga just vabadussõjalaste põhiseadusmuudatuse projekt see, mis 1933. aasta oktoobri rahvahääletuse tulemusel vastu võeti ja järgmise aasta jaanuaris kehtima hakkas. Kevadel ootasid ees riigikogu ja riigivanema valimised, enne aga tuli 12. märtsi pööre.

Pätsi riigipööre, selle järel välja kuulutatud üleriigiline kaitseseisukord ja vabadussõjalaste liikumise likvideerimine pälvis esialgu poliitilise eliidi toetuse, kuna vabadussõjalased olid olnud vastumeelsed konkurendid teistelegi parteidele. Kuid kohe alustati ka demokraatlike vabaduste piiramisega.

Ehkki Päts kuulutas kaitseseisukorra ametlikult välja vabadussõjalaste riigipöördekatse ärahoidmiseks ja demokraatia kaitseks, ei ole ajaloolased leidnud tõendeid, et sellist riigipööret oleks 1934. aasta kevadel kavandatud. See on ka loogiline, kuna populaarseid vabadussõjalasi oleks valimistel tõenäoliselt saatnud edu. Ja kuigi 12. märtsile olid eelnenud majandusliku ja põhiseadusliku kriisi aastad ning olukord oli tavapärasest pinevam, ei ole mingit põhjust rääkida Eesti liberaalse demokraatliku süsteemi loomulikust kokkukukkumisest, nagu see ametlikus retoorikas müüdina kinnistus.

Laiendatud kaitseseisukord kuulutati esialgu välja kuueks kuuks ning sellega seoses lükati edasi ka valimised. Kui sügisel kaitseseisukorda taas pikendati, muutusid nii Pätsi varasemad vastased kui ka mõned erakonnakaaslased murelikumaks. Sel ajal, kui riigikogu 28. septembril ja 2. oktoobril kaheks erakorraliseks koosolekuks kokku kutsuti, kritiseerisid mitmed selle liikmed valitsust otsekoheselt. Teravaima sõnavõtuga esines riigikogu liige Mihkel Juhkam, kes teatas: „Ka kaitseseisukord läheb pikapeale nüriks, sest liiga terav nuga ei kõlba igapäevaseks kartulikoorimiseks.“

Küllap taktikalistel põhjustel otsustas Päts erakorralistest koosolekutest ise eemale hoida, andes Eenpalule volituse istungjärk vajadusel lõpetada. Eenpalu seda võimalust tõepoolest kasutas, tuues ametlikuks põhjenduseks, et parlament ei soovi valitsusega koostööd teha. Ta esines ajakirjanikele selgitustega: parlamenti ei saadeta vormiliselt laiali, kuid see jääb „vaikivasse olekusse“ uue parlamendi koosseisu valimiseni. Ühtlasi andis ta teada, et parteide tegevus peatatakse (lõplikult keelati erakondade tegevus ja poliitiliste koosolekute pidamine 1935. aasta märtsis siseministri sundmäärusega nr 21): „See ei tähenda aga mitte seda, et kogu poliitiline tegevus rahva keskel jääb seisma. Kõik organisatsioonid ja isikud, kes pooldavad valitsuse suunda ja ta uuendusi, omavad tegevusvabaduse ka poliitilisel alal, kuna need, kes tahaksid asuda vastasrinda valitsuse üldise riikliku suunaga, peavad vaikima.“ Valitsusringkondade sõnum oli selge: poliitilises sfääris saab tegutseda vaid valitsusmeelses suunas. Samamoodi asuti piirama ajakirjanduse tegevust.

Näiteks siseministri sundmäärus nr 19 nägi ette, et perioodiline trükitoode (ajaleht, ajakiri) „oma sisult, toonilt ja väljendusviisilt peab olema rahva elu ülesehitav ja kasvatav“ ja selles avaldatud pealkirjad valitsuse tegevuse suhtes „koostatud võimalikult jaatavas vormis“. Selliste sisekaitseülema sundmääruste ja kaitseseisukorra seaduse alusel hakati tõepoolest karistusi määrama. Näiteks võis mõnel juhul einelauas peetud eravestlus või perekondlikul õhtul tõstetud toost, kus kritiseeriti valitsust ja kiideti vapse, kaasa tuua isegi paarikuise vangla­karistuse.

Pätsi plaani muuta riigipöörde järel nii põhiseadust kui ka kehtivat poliitilist süsteemi hakati valitsussõbralikus meedias kirjeldama kui suurt riigireformi, mille käigus kogu poliitiline elu tuli „organiseerida“ või „korraldada“ ümber uutel alustel. Seda, milles uus süsteem seisneb, selgitas Päts korduvalt. Näiteks andis ta 1935. aasta 17. jaanuaril Estonia kontsertsaalis peetud programmilises kõnes teada, et Eesti poliitika võiks rajaneda kutseesindustel, mitte poliitilistel erakondadel. Samas kõnes lausus Päts: „Meie ei ole valitsuses mitte võimuhaarajad, vaid meie oleme võimu hooldajad.“

Endale võetud õigus olla riigi või rahva „hooldaja“ tulenes suuresti ilmselt Pätsi riigipeakogemusest Eesti riigi algusaegadel, mil tema juhitud ajutisel valitsusel oli suur võimutäius. Sarnase rolli võttis endale ka Pätsi üks eeskujusid, Poola riigimees Józef Piłsudski, kes oli nooruses kodanikuvabaduste ja demokraatia eest võidelnud, kuid kellest 1926. aastal sai autoritaarse riigipöörde teostaja. Nagu Päts, pettus ka Piłsudski parlamentaarses demokraatias ja erakondades. Temagi retoorikas said keskseks poliitilise elu „tervendamise“ küsimused.

Neile, kes valitsuse tegevust ei toetanud, jäid tegelikult väga ahtad tegevus­piirid. Ka mitmed valitsuse pealtnäha demokraatlikud sammud olid mõeldud vaid ebademokraatliku süsteemi legitimeerimiseks. Näiteks korraldati 1936. aasta veebruaris rahvahääletus saamaks teada, kas rahvas toetab rahvuskogu kokkukutsumist eesmärgiga „vastu võtta vajalikud parandused maksvas Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral töötada välja ja vastu võtta uus Põhiseadus“. Rahvahääletuse tulemus oli positiivne, kuid demokraatliku sammuga oli tegemist siiski vaid näiliselt. Esiteks näitab seda Pätsi äärmiselt kriitiline reaktsioon Tartust saadud negatiivse tulemuse peale: seda, et valitsust ei toetatud just ülikoolilinnas, pidas Päts eriti kahjulikuks ning arvas, et „tuleb leida abinõusid, et Tartu meeleolud terveneksid“. Teiseks oli töö uue põhiseadusega kinniste uste taga alanud juba enne rahvahääletuse läbiviimist. Seega polnud esitatud küsimuses leiduv viide eelmise põhiseaduse võimalikule parandamisele tegelikult enam soositud valikute hulgas, kuigi endine riigivanem Ants Piip seda võimalust veel 1937. aastal rahvuskogus püüdis tõstatada.

Eesti uue põhiseaduse otsene eeskuju oli 1935. aastal vastu võetud Poola n-ö aprillikonstitutsioon. Sellekohaselt koondus jagamatu riigivõim presidendi kätte, kes oli vastutav „jumala ja ajaloo“ ees. Indiviidi põhiõigused olid piiratud „üldise hüvega“ ning indiviidi võimalus mõjutada ühiskondlikku elu tulenes tema panusest üldhüvesse. Poola õigusteadlased propageerisid uue põhiseaduse alusena „ühiselulise solidariteedi“ põhimõtet ja sotsiaalset riiki, mis pidid olema alternatiiviks „läbikukkunud“ liberaaldemokraatiale, mis oli loonud „nõrga“ riigi. Ent see lähenemine vastandus seejuures Saksa või Itaalia stiilis diktatuurile ja „totaalsele“ riigile, mis ei jätnud indiviidile mingit tegevusvabadust. Sunni asemel tuli kasvatada justkui rahvas solidaarsust, kuid tegelikult ehitati solidarismi ja üldise hüve retoorika varjus siiski autoritaarset süsteemi.

Autoritaarse režiimi kriitikute seas on kõige paremini tuntud Tartu opositsiooni, eriti Jaan Tõnissoni tegevus. 1937. ja 1938. aasta põhiseaduse koostamisest kõnelevad ajalooallikad aga näitavad, et vastumeelsust ebademokraatlike tendentside suhtes leidus ka vaikiva ajastu eliidi seas. Komisjoni, mis tegeles uue põhiseaduse eelnõu koostamisega, kuulusid ainult Pätsi valitud või heakskiidetud isikud. Nende seas olid ka Eduard Laaman ja Ado Anderkopp, kes kritiseerisid nii väiksemates ringides kui ka hiljem rahvuskogu ees Poola jäljendamist ning soovitasid võtta eeskuju pigem Soomest ja Tšehhoslovakkiast. Need olid küll „tugevad“ riigid ja Eesti saatusekaaslased, kuid erinevalt Poolast endiselt demokraatlikud. Laaman küsis kriitiliselt Poola põhiseadusele osutades: kes tõlgendab üldist hüve?

1938. aasta alguses kehtima hakanud põhiseadusele, mille lõppvariandis oli Poola eeskujust mõnevõrra kaugenetud, ja uuele kahekojalisele parlamendile vaatamata ei kujunenud 1930. aastate Eestist siiski enam demokraatlikku riiki – seda isegi mitte oma aja arusaamade kohaselt. 1938. aasta poliitilised suundumused olid kõnekad. Demokraatliku opositsiooni kandidaatidel oli küll põhimõtteliselt võimalik kandideerida ja valituks osutuda, kuid nende kampaaniatöö võimalused olid valitsusmeelsete kandidaatidega võrreldes piiratud. 1938. aasta aprillis sündis siseministeeriumi algatusel rida kodanike põhiõigusi piiravaid eriseadusi, nende seas riigihoidja dekreedina välja antud trükiseadus. Sellega keelati nt „perioodilises trükitootes avaldada [—] kirjutisi või kujutisi, mis oma ässitava, demagoogilise või nääkleva väljendusega võivad õhutada vaenu või tekitada lahkhelisid üksikute rahvakihtide, poliitiliste voolude või muude ühiskondlike rühmitiste vahel või muul viisil on kahjulikud ühiselulisele solidariteedile ja rahva ühtlusele“. Selline ebamäärane sõnastus lubas keelustada põhimõtteliselt mis tahes valitsusvastase kriitika. Samuti on siin näha, et Poola päritolu solidarismiretoorika oli jõudnud Eesti poliitilisse ellu.

Sama aasta sügisel pidas Eenpalu Isamaaliidu keskkomitee koosolekul palju vastukaja pälvinud kõne juhitavast demokraatiast. Mitmeid mitteliberaalse demokraatia vorme olid valitsusmeelsed ringkonnad propageerinud varemgi, kõneledes näiteks distsiplineeritud või korrastatud demokraatiast. Eenpalu kõnes sai juhitavast demokraatiast aga tõeline lipukiri. Kõnes avaldas ta ka uuesti tugevat kahtlust, et parteid on parim ühiskonna organiseerimise vorm.

Mis aga olulisim: vahepeal kogu­nenud parlamendile ja uuele põhi­seadusele vaatamata otsustati 1938. aasta sügisel kaitseseisukorda taas pikendada. Seda tehti nüüd juba uue, riigihoidja dekreedina vastu võetud seaduse alusel. Ei Päts ega ka peaministriks valitud Eenpalu teinud katset liikuda edaspidi mingisugusele demokraatlikumale alusele. Ja kuigi väike, ent aktiivne demokraatlik opositsioon võttis riigivolikogus teravalt sõna, siis leheveergudel sellest ei kirjutatud. Veelgi enam, opositsiooni poliitilise tegevuse käsitlemisel võisid olla negatiivsed tagajärjed. Näiteks Päevalehe toimetaja Oskar Mänd sai 1939. aasta algul valida tuhandekroonise trahvi või 60-päevase vanglakaristuse vahel ajakirjas Akadeemia avaldatud artikli „Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938“ eest. Sõnavabaduse piiramise juriidilise alusena kehtisid endiselt siseministri sundmäärused ja riigipea dekreedid.

Selle kõige valguses võiks küsida: miks otsustati Estonia ette panna monument just vaikiva ajastu aegsele vanale Pätsile, kes oli pidanud samas Estonia saalis kõnesid oma ebademokraatlike sammude õigustuseks? Kui tuua paralleel Jaak Joalale Viljandis püstitatud mälestusmärgiga, mis „laulis“, siis millised oleksid kõned, mida Pätsi pea võiks valjuhääldist kuuldavale tuua? Kas nende sõnum vääriks tänapäeval austust? Leidub seisukohti, nagu olnuks monumendi näol tegu viimaks täidetud tänuvõlaga Pätsile tema teenete eest. Tuleks aga meeles pidada, et ajaloo suurkujude pärand võib olla pahatihti äärmiselt vastuoluline. Ka noorema, Eesti riigi rajamise aegse Pätsi kuju võiks tekitada tema hilisema poliitilise tegevuse valguses lahkarvamusi, kuid seda oleks siiski lihtsam mõista. Ausamba praegune lahendus on problemaatiline ja vajab paremat selgitust.

Diskussioon on aga igal juhul tänuväärne ja seda peaks veelgi julgustama. Tänavaküsitlustes on mõned inimesed uut mälestusmärki kommenteerides öelnud, et tegelikult teavad nad 1930. aastatest liiga vähe, et seisukohta võtta. Ajaloolastel on seega põhjust kirjutada neil teemadel rohkem, seal­hulgas avalikkusele. Ühtlasi kutsun üles uutesse sambaprojektidesse kaasama tegevajaloolasi, kellest võib olla ajaloo suurkujude pärandi mõtestamisel abi.