Meie teiste hulgas

Peeter Olesk

Betti Alveril, kelle kõige kauasem kodu jäi meie praegusest kodust sada meetrit lõunasse, käis päris palju külalisi. Mõnda neist ta ootas, mõni oli tüütu. Sama tunnistas aastakümnete eest akadeemik Paul Ariste. Olen minagi läinud nooremana vahel külla nii, et pole aimanud, et pere või inimene tahab olla üksi. Vähemasti omaette. Paaril korral olen jäänud ka kauemaks kui õige. Inimene vajab edasielamiseks selgust eneses ehk nagu ütles kord Kalju Lepik – sa pead ennast ära klaarima. Selleks on mitu võimalust, ei pea tingimata päris üksi olema. Hommikuti näen ma Tähtvere pargis jalutamas inimest, kellel on kolm hundikoera. Mõnikord on see inimene mees, mõnikord naine, mõnikord peretütar. Tähtvere kruntidest pole ükski talu ja väikesele talule piisab ühest seisukoerast täiesti. Kodus on nendel hundikoertel kindlasti kitsas, alles pargis tunnevad nad end vabamalt. Ent kui pererahvas ennast koertepidamisega ära klaarib, siis olgu jumal tänatud.

Kas Eesti ühiskond annab inimesele klaarimiseks mahti? Mulle tundub, et ei. Sealt või siit algabki võõrandumine. Mitte võimude lahusus, vaid võimude tarastamine. Hetkel on käepäraseim näide Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli kõhklemine kandideerimisel riigipea kohale teist korda, kuid ma ei taha olla norija. Ent ma näen, kuidas need, kellel on õigus kandideerida samale kohale nagu igal Eesti Vabariigi kodanikul, kes on vanem kui 40, hakkavad ise omadega sassi minema, sest – olla president ei ole kunagi ainult isiklik probleem. Isegi mitte siis, kui riigipea oleks poissmees või vanapoiss.

Karneval on samasugune meelelahutus nagu tsirkuski. See pakub võimalust olla mõni aeg keegi teine. Kultuuripealinnade ringikäik on tüüpiline karnevalisatsioon, sest kui kultuuripealinnaks oleks Weimar, ega see siis tähenda, nagu oleks Jena või Tartu kultuuritu. Riigipea karnevaliseerimisest olen ma lugenud, aga – Peeter Suur (kasv 78 tolli) oligi erakordne. “Pead mängu panema” tähendab riski ohverdada elu. See on võimalik, kuid mulle tundub ebaloomulikuna, kui see oleks mingi ideaal.

Ja siinkohal on põhjust küsida, kas me läheme Eesti Vabariigi presidendi valimistele vastu korraliku kodutööga. Minu arvates ei. Hoiak, et riigipea kohustused on formaalsed või tseremoniaalsed, ei anna vastust küsimusele, kelle käes on tegelik võim. Eesti Vabariigis on surmanuhtlus pättide käes. Riigipeal võimu surmanuhtluse sanktsioneerimiseks ei ole, tal on õigus anda armu. Kas see kohustus on formaalne? Ilmselt mitte. Aga kui pätil on rohkem õigusi kui riigipeal, mis on siis iseseisvuse tegelik sisu?

Tean, et neid, kellel on seda laadi asjad südamel, on noorte hulgas küllalt palju. Nad tahavad seda, et süda leiaks rahu. Et poleks juriidilist või akadeemilist haltuurat. Mis saab siis, kui nad hakkavad iseseisvusele arveid esitama? Seda on ette tulnud ja ma ei mõtle sugugi ainult vapsidele. Tunnen kõrgemat riigiametnikku, kes on pahane seepärast, kuidas endised NLKP-lased nüüd kirjutavad, kuidas nemad ka kannatasid ja olid perestroika ajal valvsad. Etümoloogiliselt võttes, mitte küll rangelt lingvistiliselt, vaid rahvapäraselt, oli “perestroika” pahupidine “domostroi” ja see nägi ette ka kodukari.

Tahtmata kelleltki tema teeneid ja saatust ära võtta, arvan, et tuleb ainult kasuks, kui inimesed teevad endile selgeks, mida tähendavad sõnad “okupatsioon”, “kollaboratsioon” ja “iseseisvus”. Nobeli kirjanduspreemia laureaat aastast 1920, Norra kirjanik Knut Hamsun (1859 – 1952), oli kohtu all kollaboratsiooni pärast natsidega. Eestis on olnud kohtuasju koostöö pärast KGBga, ent mitte koostöö pärast NLKPga. Küll on rohkem kui 40 aastat tagasi leidnud aset protsess, kus pikaks ajaks mõisteti Siberisse kaks meest, kes Saksa okupatsiooni ajal lõid maha venelasest luuraja, kes oli Eestis sõjavangi jäänuna kallale läinud ühe mehe naisele, s.o  hakkas teda vägistama. Üks meestest suri vangilaagris peatselt, teine tuli “karistuse” lõpuni kandnult, aga ilma rõõmuta elust, oma abikaasa juurde tagasi.

Ma ei ole ühtegi NLKP-last taga kiusanud. Nemad on seda minu suhtes endile lubanud ja muidugi pole ma ainus. Meiesuguseid on palju, väga palju. Me ei ole vastanud samaga, samamoodi.

Selle eest võiks olla tänulik. Kas seda on palju tahetud?