Meil seal Euroopas?

MAARJA UNDUSK

Kõne kunstnike liidu suurkogul 16. aprillil 2004 Küllap mäletate veel, et nõukogude ajal asus Viru tänaval restoran Euroopa. 90ndate alguses maja lammutati ja järele jäi fassaad. Kahjuks ei tulnud mul tookord pähe pildistada seda mällusööbinud vaatepilti: maja esikülg kirjaga EUROOPA ja suur tühjus selle taga. Nii et Viru tänava poolt oli Euroopa olemas. Aga fassaadi taga valitses tühjus ja kaos. Ja tegelikud ehitustööd alles algasid. Esiseina varjus hakkas kerkima McDonald?s.

Nüüd oleme me Euroopas tagasi. Olemata siit ju iial lahkunudki, kaugenesime viiekümne nõukoguliku aasta jooksul euroopalikkusest paratamatult. Endisele Euroopa-fassaadile on nüüd muide kirjutatud McDonald?sist veel suuremaltki ?Kolumbus Chrisostomus?. Meie alles avastame oma uut vana Euroopat.

Euroopa imbub taas meisse ja meie temasse, nagu värvid niiskel akvarellipaberil.

Kuigi kõik on siin veel nii pooleli, ebaeuroopalikult räämas ja toores, on mul mitmeid sõpru Euroopa südamest, kes on tulnud ja Eestisse ära armunud. Ei saa salata, et selles peitub oma korvamatu võlu. See tekitab helgeid tundeid, justkui oldaks armunud sinusse enesesse.

Üks esimesi iseseisvumisjärgseid Euroopasse pürgivaid märksõnu oli ?euroremont?. Pole kahtlustki, et euroremont Eestis on olnud vajalik. Peldikutest on saanud tualetid ja koridorid käivad lukus. Kipub kiiresti meelest minema, kui räämas oli Tallinn viisteist aastat tagasi. Aga mulle tundub, et euroremondi põhiolemus on Euroopale võõras; Euroopat pole kunagi vallanud totaalne, kõikehaarav kipsplaadiga ülelöömine.

Need, kes siia tulevad, ei armu mitte siledaks remonditud majadesse, ei ka uutesse kõrghoonetesse mitte, vaid pigem mingisse kirbest ja vinskest läbi-imbunud ehe-eestilikku substantsi. Kuigi, nõukogulik avalik käimla oleks eurooplasele hirmutav kindlasti.

Kipsplaat, cyproc, euroremondi pudisev nurgakivi? Ei tea, mitu hektarit vanu krobelisi, ilusaid ja koledaid, raudbetoonist nõukogudeaegseid, ristpalgist eestiaegseid seinu ja lagesid on meil sellega üle klopsitud.

Ja lõppu ei paista tulevat? Küllap suurem osa meist elab siledate sirgete valgete cyproc-seintega kastis. Ja on rahul. Sest euroremont on tehtud. Ja pakettaknad, see teine, veel võimsam võlusõna, paketid on ees! On kummastav, kuidas teatud nähtustest kujuneb üleüldine ja möödapääsmatu elustandard. Aga ?euro? kõlab kuidagi kergekaaluliselt ?Euroopaga? võrreldes, justkui väike sile münt, mis kipsplaadi vahele võib kaotsi veereda. Euroopa kõlab avaralt ja väärikalt, kolmandavälteliselt, iidselt ja salapäraselt.

Mulle tundub, et cyproc on oma olemuselt fassaad ja meie, vanad eurooplased, oleme kipsplaadi taga. Koos oma kriimude, konaruste, koleduste ja mälestustega. Eurooplane tuleb Eestisse ja silitab aukartusega emaileeritud, roostetäkkeid täis köögivalamut, nõukogudeaegset. Tema seda juba prügimäele ei viskaks! Eurooplane imetleb ka Estoplasti valgustit ega vahetakski seda uusvaskse vastu välja. Ta muretseb fassaadi pärast palju vähem kui meie. Tal pole pelutavat nõukogude aja kogemust, mis on meis hägustanud vastiku ja väärtusliku piire. Eurooplane hooliks rohkem ka Eesti Raadio valgest saalist ja ka Sakala keskusest, ma arvan.

Euroopas on kõrged laed ja vahetamata aknad. Euroopa aknad lasevad tuult läbi ja annavad hingata. Eestlane vajab sundventilatsiooni ja peab hoolega vaatama, et vaakum aknaklaaside vahelt ei kaoks! Siis ei näe me enam välja. Sest kuigi me ei vaja akent Euroopasse nagu venelased, vajame me perspektiivi seda enam. Munakivisillutis Viru tänaval on rohkem Euroopa kui McDonald?s või Kolumbus Chrisostomus. Kriimudel ja kortsudel on ka oma väärtus, nendelgi, mis kipsplaadi alla varju jäävad. Isegi nõuka-aegsetel!

Mõnekümne aasta pärast jõuab kätte aeg, kus hakatakse cyproc?it seintelt maha võtma, hektarite kaupa. Põlatud paketivabad aknad tulevad ka ükskord tagasi. Ja avastatakse, et ruumid muutuvad uskumatult suureks ja kõrgeks. Õnneks, tänu kipsplaadile, on selle varjus säilinud nii mõndagi väärtuslikku. Relikte nõukogude ajast. Estoplasti valgusteid kahjuks mitte, aga põnevaid tapeedikihte küll ja veel. Ja eestiaegseid krohvitud seinu ja lagesid.

Ma loodan, et kipsplaat meie eneste ümber vananeb ja praguneb veelgi rutem ja me võtame ta enda ümbert maha kui mõttetuks muutunud kesta, mis takistab meid imbumast harmooniliselt Euroopa akvarelli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht