Michel Foucault’ maitse

Eik Hermann

Foucault peab muutumise all silmas midagi fundamentaalsemat kui lihtne „teistmoodi kui eile”.        Michel Foucault, Teadmine, võim, subjekt. Tõlkinud Marri Amon, Hasso Krull, Mirjam Lepikult, Triinu Pakk, Katre Talviste, Marek Tamm ja Märt Väljataga. Varrak, 2011. 408 lk.  Ühes vähestest videokatkenditest, kus on õnnestunud Michel Foucault’d näha, vestleb ta saalitäie rahva ees nooremapoolse Noam Chomskyga poliitilistel teemadel. Šikis ülikonnas, väljapeetud välimusega, laitmatute maneeridega intellektuaali masti mees diskuteerib elegantselt oma vestluskaaslasega, kellega ta sugugi ühte meelt ei ole, ent kelle suhtes ta silmanähtavalt austust ilmutab, selgitab selgelt ja rahulikult, aeg-ajalt naeratades, oma lahkarvamuste tagamaid, kuni aegamisi, vestluse hoogustudes … ta unustab ennast. Nagu oleksid jutuainesse sisseelamine ja  vestluskaaslase erutunud reaktsioon temas käivitanud töörežiimi muutuse, mis nõuab väliste maneeride kõrvalelükkamist, üldse kõigest loobumist, mis segaksid keskendumist käimas väidetevahetamise mängule: ta ei püsi enam tooli peal paigal, vehib nimetissõrmega, kaaslast kuulates surgib sõrmeküünega hammaste vahel, silmad pealuust välja tungimas, oma jutu sekka aga laseb kuuldavale naerukõõksatusi, mille hauataguseks nimetamine  kõlaks üksnes mõõduka liialdusena, kusjuures kõik need žestid oleksid justkui vaid pinnapealseks märguandeks suuremast nahaalusest pulseerimisest. Mõne hetkega, ajutiselt, on viisaka vestleja pealispinna alt esile tulnud märksa elajalikum kihistu, mis kahekõne lõppedes taandub mõistagi sama kiiresti, kui see välja ilmus. Ikka ja jälle tunnen ma Foucault’ raamatuid lugedes sellesama kihistu ligiolu, olgugi et neiski turritab see piinlikult korrektsest  ja põhjalikust, isegi ehk baroksest tekstimassiivist otseselt vaid harva välja ning elab muidu ennekõike sõnade ja mõttekäikude vahelises pinges. Sellegipoolest pean portreed Foucault’st, mis tema selle tahu puudutamata jätab, korvamatult puudulikuks.   

Õigustuse Foucault’st taas kirjutada annab hiljuti ilmunud tekstikogumik, mis sisaldab kõiki tema varem eesti keelde tõlgitud artikleid, intervjuusid ja loenguid, lisaks mitut ekstra selle kogumiku jaoks tõlgitud tuumakat  kirjutist ja Marek Tamme head ülevaadet ta loomingu põhitelgedest. Just viimati mainitu olemasolu lubab siinkohal keskenduda sellele, mis mulle tema puhul iseäranis korda läheb. Ühes intervjuus selgitab Foucault oma suhtumist teadmistesse nii: „Ma tean väga hästi, ning ma arvan, et teadsin seda juba lapsest saati, et teadmiste abil maailma muuta ei saa. [—] Ent samuti tean ma, et teadmine saab meid endid muuta, et tõde pole ainult maailma dešifreerimiseks (ja võib-olla ei dešifreeri see, mida me tõeks nimetame, üldse mitte midagi), vaid et kui ma tõde tean, siis see muudab mind. [—] Vaadake, just sellepärast ma töötangi nagu koer ning olen kogu elu nagu koer töötanud. Mind ei huvita mu tegevuse akadeemiline staatus, sest mina üritan hoopis ennast ümber teha. Ja see on ka põhjus, miks, kui keegi ütleb: „Kuulge, mõni aasta tagasi mõtlesite te sedaja sedaviisi, aga nüüd räägite hoopis midagi  muud,” vastan ma … [naerab] „Kuulge, kas te tõesti arvate, et ma selleks olen kõik need aastad niiviisi vaeva näinud, et kogu aeg sama juttu rääkida ja mitte muutuda?”.’”¹       

Selline käsitus tõest on kaugel enesestmõistetavusest ja väärib seletust. Kõigepealt, kui keegi räägib tõest, siis, et aru saada, millest ta räägib, tasub küsida: mida ta kardab? Võiks öelda, et tõel on erinev roll ja tähendus, olenevalt sellest, mida tema abil vältida püütakse. Näiteks, kui ma kardan vigu teha, siis ma  räägin tõest kui õigest mudelist, majakast, mis mind õigel kursil hoiab. Teine võimalus: ma võin karta, et muutub olukord, mis on mulle soodne; sel juhul ma seostan tõde kehtivate mängureeglitega, ning mängureegleidki ma nihutan selles suunas, et need kaitseksid kehtivat olukorda. Mida selle taustal arvata ütlusest: „Kui ma tõde tean, siis see muudab mind”? Mind muutev tõde pole ei veakartja ega situatsioonihoidja tõde: muutuste otsija ei pea  vigu kartma, sest just veakartus hoiab pahatihti situatsiooni lukus – nii ei tasu imestada, et oma varasemaid eksimusi tunnistab Foucault ikka ja jälle. Aga milleks siis talle üldse tõde? Muutusteni saaks ju jõuda ka lihtsalt läbi elu triivides ja ekseldes, vältides kindlat elu- ja töökohta: ükski päev ei oleks eelmisega sarnane. Näib nii, et Foucault peab muutumise all silmas midagi fundamentaalsemat kui lihtne „teistmoodi kui eile”. Tavaline ekslemine on liiga ettearvamatu  ja seetõttu osutub see pahatihti vaid näiliseks ekslemiseks, milles tegelikult käiakse enda teadmata ringiratast. Eks selleski ole omi muutusi, aga mitte piisavalt. Peab olema midagi järjekindlamat ja süstemaatilisemat – midagi, mis meenutab tõde –, et jõuda süvemate muutusteni, millegi sääraseni, millest ühes oma raamatuarvustuses kirjutab Robert Pirsig: „Tavaliselt me lisame olemasolevatele teadmistele uusi fakte. Kuid aeg-ajalt ilmub mõni raamat …, mis teeb täpselt vastupidist – ta seab olemasolevad faktid uude teadmiste mustrisse. Tulemus on rabav. Vanad igavad asjad, mida sa juba aastaid oled teadnud, ilmnevad järsku täiesti uues mõõtmes.”²         

Tean seda tunnet hästi ja see on mullegi suurt mõnu teinud, aga tean ka, et selleni jõudmiseks ei pea tingimata vaatama tõe poole, sobib ka hea väljamõeldis. Raske on leida midagi järjekindlamat ning kujutlusvõimet ergutavamat kui üks tummine valejutt. Vahel esitabki Foucault oma teoseid just selles võtmes: „Inimesed, kes mind loevad, isegi  need, kes peavad sellest lugu, mida ma teen, ütlevad tihtipeale mulle naeruga pooleks: „Aga lõppude lõpuks saad sa ju ise ka aru, et need asjad, millest sa räägid, ei ole muud kui väljamõeldised!” Ma vastan alati: aga kas on üldse mõni kirjutaja, kes arvaks, et ta kirjutab midagi muud peale väljamõeldiste?”3 Siiski oleks naiivne neid sõnu täie tõe pähe võtta. Ei tasu unustada, et Foucault on üks väheseid filosoofe, kes käis ise arhiivides allikmaterjalidega  töötamas, keeldudes tuginemast ajaloolaste töödele; kellegi kohta, kelle eesmärgiks oleks vaid huvitavatele väljamõeldistele kinnituse leidmine, nägi ta küll hirmsat moodi vaeva. Daniel Defert kirjeldab Foucault’ tööprotsessi järgmiselt: „Tavaliselt oli kolm versiooni: kõigepealt vahetu versioon, see, mida ta teemast niisama arvas ja mis moodustas just nimelt selle, mida tuli arvamast lakata. Juhtumisi ei tulnud meil tema raamatute sünnilugu  kunagi jutuks, aga ühes oma kirjas kirjutas ta mulle: „Olen raamatuga peaaegu ühel pool, sel pole enam mingit pistmist sellega, mida ma varem arvasin.” … Järgmiseks murendas ta esimest versiooni vastavalt uurimiste käigus avastatule, see võis aega võtta hõlpsasti oma kolm aastat. Kui ta oli uurimisega ühele poole saanud, kirjutas ta kogu asja uuesti. … Uue käsikirja lasi Foucault seejärel kirjastaja juures ära trükkida ning kirjutas trükitud käsikirja peale  kolmanda versiooni, mis oli ennekõike kirjandusliku lihvi andmine.”⁴ 

Seda võiks nimetada enesekustutustööks. Tõde mingi nähtuse kohta on tähtis, kuid näib, et mitte põhiline, sest tõde, mis ei üllata, teda ei aita; teiselt poolt saab kogu see vaev vilja  kanda ainult juhul, kui ta teeb kõik endast oleneva, et ikka tõeni jõuda. Sellest protseduurist kumab läbi veendumus, et suured muutused ei saa kunagi tulla enda seest, isegi mitte suurepäraste väljamõeldistena: ma ise ei suuda iial välja nuputada midagi, mis mind tõeliselt muudaks; maailm oma arhiividega on palju üllatusvõimelisem kui mu kujutlusvõime, sestap tuleb muutumiseks keskenduda väljaspoolsele, mõtelda sellest nii kõvasti, kui veel vaid vähegi  jaksab, manamaks esile seda sorti tõde, mille järkjärguline kohalejõudmine sunniks minus liikvele mind teisendavad jõud.   

Selles valguses saavad teistsuguse tähenduse ka Foucault’ kaks pikemaajalist kriisi ja radikaalset suunavahetust. Esimene, teoste „Teadmiste arheoloogia” (1969) ning „Jälgi ja karista” (1975) vahepealsesse paigutuv, leiab lõpplahenduse uudses kontseptsioonis võimust. Teine, mis jääb „Seksuaalsuse ajaloo” esimese (1976) ja kahe viimase köite (1984)  vahele, on veel drastilisem: esimese köite ilmumise ajaks on Foucault valmis kirjutanud juba ka kuus järgmist, kuid ta hävitab need ning alustab tööd otsast peale, jõudes lõpuks uue käsituseni enesetehnikatest.⁵ 

Harilikult tekib kriis siis, kui vanaviisi jätkamine on võimatu: oled meeleheitlikult püüdnud tekitada toimivat kooslust oma koostööst keelduvate elu- või loominguliinide vahel; liinidevaheline pinge aina kasvab ja viib viimaks plahvatuseni. See skeem aga Foucault’ puhul, kuivõrd vanaviisi jätkamist vältida talle just meeldiski, hästi ei tööta; probleem paistab, vähemalt osaliselt, olevat risti vastupidine – tupikutunne. Urulooma kombel näib ta end  hästi tundvat vaid siis, kui tema mõtteviljades on mitmeid tuulutusavasid ja väljapääse. Selle asemel, et hoida kinni ühest stabiilsest arvamusest, kuni uuringud ta järgmiseni aitavad, liiguvad tema otsingud ühest ebastabiilsest hargnevusest teiseni: mida hargnevam hargnevus, seda parem.       

Hargnevuste otsimisest on tingitud ka Foucault’ kontseptuaalsete tööriistade iseloom, tema uurimistöö mängureeglid. Ta küll alustab arhiivist leitud dokumentidest, objektiivsest kirjasõnast, aga liigub esimesel võimalusel faktide köögipoolele, küsides, milliste protsessivõrgustike  kaastoimes need faktid on valminud. Ta alustab arvamustest, et jõuda hargnevusteni – kuhjab arvamused kokku, eesmärgiga välja sõeluda neist esile tungivad regulaarsused, seejärel tõmmata tekkeliine ühest regulaarsusest teiseni, kuni moodustub jõujoonte koordineeritud võrgustik – hargnevus.     

Oma muutumismeelsusega kokku kõlavalt kinnitab Foucault erilist tähelepanu ajajärkudele, mil toimub hargnevuste iseäranis kiire ümbermäng: hullumajade või haiglate teke, üleminek avalikelt hukkamistelt üleüldise vanglakaristuseni, inimeste üliseksualiseerumine nüüdisaegses ühiskonnas. Mida aeg edasi, seda nõtkemaks ja kohasemaks muutub Foucault’ sõnavaraline häälestus selliste episoodide esiletoomisel ja analüüsimisel. Enne  ümbermängu on üks toimimisrežiim omade põhitelgedega, pärast ümbermängu teine; üks pole kirjeldatav teise terminites; on fundamentaalseid kogemusi, mida saab läbi elada ühes, aga ei saa teises, ja vastupidi; kumbki pole taandatav üldmudelile või universaalsele põhikujule. Siit mu ettekujutus Foucault’ lemmikasendist: panna ennast ühe jalaga ühele poole muutuste toimumispiiri, teise jalaga teisele ja tunda kapitaalset ümbermängu üha  uuesti ennast läbimas. 

Kui nüüd proovida kokku sõlmida Foucault’ meelsuse elemendid – talle iseloomulik nägemus tõest, mis ometi on ka väljamõeldis, tema vajadus eneseminetamise järele –, ei saa üle ega ümber veel ühest mõistest, nimelt kogemusest. Ühes intervjuus ütleb ta: „Raamatud, mida ma kirjutan, moodustavad minu jaoks  kogemuse, millest ma soovin, et see oleks nii rikas kui võimalik. Kogemus on miski, millest sa väljud muutununa. Selles mõttes pean ma ennast rohkem eksperimentaatoriks kui teoreetikuks.”⁶ Ja veidi hiljem: „On ilmne, et sellise kogemuse saamiseks raamatust nagu „Hullus ja arutus” on vajalik, et seal väidetu oleks mingis mõttes „tõene”, ajaloolise verifitseeritava tõe mõttes. Kuid põhiline ei peitu ajalooliste verifitseeritavate tõdede reas; see asub  hoopis kogemuses, mille see raamat võimalikuks teeb. Ja kogemus pole ei õige ega vale: see on alati fiktsioon, midagi konstrueeritut, mis on olemas alles pärast seda, kui see on valmis tehtud, mitte enne; see ei ole miski, mis saaks olla „tõene”, aga see on olnud tegelik.”⁷ Ilmselgelt Foucault ei räägi siin igapäevakogemusest, vaid millestki piiripealsest, raputavast, sestap haruldasest, millestki, mille tekkimise nimel tuleb kõvasti vaeva näha ja mille „tõelisuse”  paneb paika vaid see, kas see tekib ja kas see korda läheb. Kordaminemiseks ei saa aga raamat rääkida puhtalt sellest, millest ta räägib, vaid ütlema kõõritisel moel midagi ka meie elu kohta praegusel ajal, muutes sisusse kätketud kogemuse sedakaudu kogetavaks ka teistele, muutes kogemuse laialdasemaks sündmuseks – kogemusraamatuks. „Minu sihiks on ise midagi kogeda – käies läbi teatud ajaloolisest sisust –, kogeda seda, mis oleme meie tänasel  päeval, seda, mis pole üksnes meie minevik, vaid ka olevik. Ning ma kutsun teisi sellest kogemusest osa saama. See tähendab, kogemusest meie nüüdisaja kohta, mis lubaks meil sellest väljuda teisenenuna. [—] See ongi minu jaoks „kogemusraamat”, vastandatuna „tõe-” või „tõestusraamatule”.”⁸ Kahtlemata kehtivad need sõnad eriti just Foucault’ täispikkade tekstide kohta. Kuid nood on mahukad, vajavad kättevõtmist ja lugemisvisadust. 

Kogumik „Teadmine, võim, subjekt” sisaldab samu mõttekäike kontsentreeritud kujul ning on eriti väärtuslik juba tänu sellele, et tekstid on nutikalt valitud, andes hea ülevaate kogu tema loometeest. Kuid ühtlasi võiks seda kogumikku võtta suurepärase ettevalmistusena, vastavalt soovile siis kas rea kähkukatena või treeninglaagrina, mis annab jõudu ja julgustust suunduda edaspidi Foucault’ga pikemale kogemusreisile.         

1 Michel Foucault, An Interview by Stephen Riggins. The Essential Works, I, lk 130-131.       

2 James P. Carse, Finite and Infinite Games. Random House, New York 1986, tagakaas.       

3 Michel Foucault, Remarks on Marx: Conversations with Duccio Trombadori. Tlk R. James Goldstein ja James Cascaito (NY: Semiotext(e), c. 1991), lk 33.     

4 Guillaume Bellon, Je crois au temps: Daniel Defert légataire des manuscripts de Michel Foucault. – Revue Recto/Verso, nr 1, juuni 2007.     

5 Esimese kriisi tulemustest räägib Foucault kogumiku  intervjuus „Tõde ja võim”, artiklis „Subjekt ja võim” ning „Kahes loengus”, teise tulemustest intervjuudes „Eetika genealoogiast” ja „Poliitika ja eetika”.   

6 Foucault, Remarks on Marx, lk 27.   

7 Foucault, Remarks on Marx, lk 36. Hiljem täpsustab Foucault samas raamatus, et ta on kirjutanud ka raamatuid, mille ülesandeks ei olnud kogemuse tekitamine; ta viitab raamatule „Sõnad ja asjad” (aga sama hästi sobiks ka „Teadmiste arheoloogia”), mille kirjutamist ta pidas küll vältimatuks, aga mida ta ei pea „oma „tõeliseks” raamatuks” (lk 99), vaid „mingitsorti formalistlikuks harjutuseks” (lk 100).     

8 Foucault, Remarks on Marx, lk 33.