Eestis on maksukoormuse jaotus rikkamate ja vaesemate vahel märgatavalt teistsugune kui riikides, kelle hulka me kuuluda tahame (Põhjala, teised Euroopa kõrge elatustasemega riigid) või kellega me kõige rohkem sarnaneme (Leedu, Poola, Portugal, Horvaatia). Siin torkab silma rikaste ja ülirikaste suhteliselt madal maksukoormus võrreldes keskmise sissetulekuga inimestega. Vanades demokraatiamaades on maksusüsteem loksunud enam-vähem selliseks, nagu kirjeldatakse James Mirrleesi optimaalse maksustamise teoorias¹, aga Eestis on poliitikud – eriti Reformierakond ja Isamaa – kinni hoidnud meie eripärast, põhjendades, et rikaste madal maksukoormus on meie eduloo alus. Selles väites on terake tõtt, aga mitte kogu tõde. Olen mitme poliitika- ja majandusteadlasega arvamusi vahetanud, kas Eesti läheb lähiaastatel jõukamate kõrgema maksustamise teed või pole lootustki. Selle sammu vajadusega on nad kõik nõustunud, eriti seoses riigieelarve tasakaalustamise raskustega, aga ka mitmel muul põhjusel. Kuidas seda saavutada on palju raskem küsimus.

Kriitika meie maksusüsteemi kohta on kestnud pikka aega. Näiteks seitse aastat tagasi avaldas Äripäev kirjutise, mida lugedes näib, nagu oleks see eile kirjutatud. Artikkel on teravmeelse pealkirjaga „Maksusüsteem lapiku maa ajastust“.² Selles kritiseeritakse Eesti omapärast ettevõtete tulumaksusüsteemi, mis ei toimi nii, nagu selle loojad ette olid näinud. Rein Ruusalu kirjutise põhiline ettepanek on klassikalise tulumaksusüsteemi taastamine. Ettevõtete klassikaline tulumaks tähendab, et maksustatakse ettevõtte kasumit, mitte ainult dividende. Ettepanekuks see toona jäigi.

Argumente maksustamise progressiivsuse suunas nihutamise kasuks on esitanud paljud. On rõhutatud, et majandusliku ebavõrdsuse kasvav tase on ohtlik.^3,4 Muuta üksikisiku tulumaks astmeliseks, nagu on läänemaailmas tavaks – see võiks riigi tuludesse lisada poolteist miljardit eurot aastas ning varandusmaksude ja ettevõtte tulumaksu arvelt võiks lisanduda veel üle miljardi.⁵ Tuleb ette võtta tõsine rünnak maksude „optimeerimise“ (loe: maksudest kõrvalehoidmise) vastu, sest selles valdkonnas on ettevõtjatel liiga kerge karistamatult toimetada.⁶ Ettevõtete kasumi maksustamisse ja varamaksude kasutamisse on aina tihedamini väljendatud pooldavat suhtumist.^7,8,9 Kõik need maksureformid, eriti kui neid tehakse sammhaaval, ei kisuks kellegi elujärge märgatavalt allapoole, aga majandus hakkaks praegusest paremini toimima. Kuid valitsuse maksupoliitika kujundajad ei lase end sellistest ettepanekutest segada. See, et eesseisvad maksumuudatused räsivad eelkõige vaeseid ja keskklassi, jäetakse tähelepanuta.

Maksude tõstmine pole kellelegi meelepärane, aga eelarve tasakaalu viimiseks ei saa ka ainult kärbetele loota.^10,11,12 Loota ei saa ka sellele, et me majanduse stimuleerimisega eelarve­august välja tuleksime, sest puudujääk pole ainuüksi tsüklilise majanduslanguse põhjustatud, vaid osa sellest on struktuurse iseloomuga, näiteks see, et tootlus on kasvanud aeglasemalt kui palk.¹³ Praegu kavandatud maksumuudatused pigem kasvatavad kui kahandavad maksusüsteemi regressiivsust – eelkõige teeb seda kasvav käibemaks. IMF soovitab kaaluda lähenemist sotsiaalse heaolu mudelile, et tugevdada avalikku teenistust ja sotsiaalkindlustuse võrku, sisse seada uuendatud maksumääradega kinnisvaramaks ilma kodusoodustusteta, tõsta maksusüsteemi progressiivsust ning rakendada vahendeid, et palgad ei kasvaks kiiremini kui produktiivsus.¹⁴

Küsimusele, milliseid muudatusi on meil vaja, on kergem vastust anda kui küsimusele, kuidas selliseid muudatusi saavutada. Väheke kergem on lahendada seda teist ülesannet, kui endile selgeks teeme, kuidas me praegusesse olukorda sattunud oleme. Järgnevalt otsimegi põhjusi, miks meie maksusüsteem on kujunenud just selliseks, nagu ta on. Alustame ekskursiga ajalukku – nii planeedil Maa kui ka Eesti riigis.

Neoliberalismi koht majandusteoorias ja poliitikas

Justnagu moes, vahelduvad voolud ka maailma majandusteaduses. Sarnasus moe vaheldumisega on siiski vaid väline. Maailm muutub ja see toob kaasa voolude sisearengud ning muudatused selles, milline majandusmõtte vool parasjagu domineerib. Kui Eesti 1990ndate algul taas iseseisvaks sai, siis valitses maailma majandusteaduses neoliberaalne mõtteviis. Majandusreformid ja majanduspoliitika peeti õigeks rajada just sellele maailmavaatele. Siiski, alguses, aastatel 1989–1991 ideoloogilised süvahoovused veel väga otseselt Eestis toimuvat reformimist ei puudutanud, sel ajal tuli liberaliseerida hinnad, käivitada turud, alustada eraettevõtlusega jms. Peamine oli liikumine turumajanduse suunas, enese vabaks rebimine NSV Liidust, kuid seejuures oma majandusega mitte lausa ära laguneda. Hiljemalt aastaks 1993 oli aga majandusreformide ideoloogiline alus juba välja kujunenud – turumajandusele ülemineku sammude ning selle kohta, milline see õige kapitalism, mille poole püüelda, peaks välja nägema ja „mille eest kõige enam pai tehakse“. Ja oli see kõik kaunis tugevalt Angloameerikas valitseva maailmapildi ja neoliberaalse mõtteviisi käilakuju Milton Friedmani nägu. Eriliselt tugevat mõju avaldas see mitme teise majandusmehhanismi kõrval iseseisvunud Eesti maksusüsteemi kujundamisele.¹⁵ Hakkas levima arusaam, et ainuke õige turumajandus saabki olla neoliberaalsete mallide järgi toimiv majandus ja gurude piltidest on mõtet virtuaalseinale riputada kolmainsuse, Reagani, Thatcheri ja Friedmani omad.

Tegelikult kujutas neoliberaalne kaanon ikkagi vaid ühel konkreetsel aja­perioodil kummardatud tõdede kogumit. Neoliberaalsetel põhimõtetel rajanevale majandusele oli maailmas eelnenud pikalt kestnud keinsliku majanduse õitseaeg. Et paremini mõista, miks ja kuidas maailma majandusvoolud Eestis 1990ndatel kujunevat majandust mõjutasid, tutvustan neoliberaalse ja temaga ajalooliselt seotud maailma majandusvoolude väljakujunemist ja põhimõtteid.

Keinsianism (ka keinsism, keinslus) tekkis vastusena 1930. aastate suurele depressioonile. John Maynard Keynes (1883–1946) oli inglise majandusteadlane ja filosoof, keda loetakse XX sajandi kõige mõjukamaks majandusinimeseks. Keynes soovitas kasutada fiskaal- ja rahapoliitikat, et tasandada ebameeldivate majanduslanguste ja -tõusude vaheldumist.

Keynesi tähtteos on „Tööhõive, intressi ja raha üldteooria“ („The General Theory of Employment, Interest and Money“ 1936). Keynesi üks peamisi argumente on, et nõudmine tekitab pakkumise, mitte vastupidi. Seda teost peetakse kaasaegse makromajanduse aluseks ning Keynesi nimetatakse makro­majanduse isaks. Keynes oli Briti-poolne osaline Maailmapanga (1944), Bretton Woodsi fikseeritud kurssidega valuutasüsteemi (1944) ning Rahvus­vahelise Valuutafondi (1945) loomisel. Keynesi mõju oli tipus 1950ndatel ja 1960ndatel.

Tõsisem katse troonile tõusnud keinsianismile vastanduda, mis esialgu küll suuresti tähelepanuta jäi, tehti aastal 1947, kui loodi Mont Pèlerini Ühing. Selle peaarhitekt oli Austria majandusteadlane Ludwig von Mises, aga osales ka noor ameeriklane Milton Friedman, kes hiljem omandas suurema rolli. Majandus globaliseerus, USA lõpetas Bretton Woodsi kokkuleppe kehtivuse augustis 1971 ning paljud valuutad viidi fikseeritud vahetuskursilt üle muutuvale turukursile.

Briti valitsus eemaldus ametlikult keinsianismist 1979. aastal. 1979–2007 oli majanduses domineeriv mõttevool neoliberalism, mille tunnustatud lipukandjaks oli saanud Milton Friedman (1912–2006, Nobeli auhind 1976). Neoliberalismi väljapaistvaks keskuseks oli Chicago koolkond, kust lisaks Friedmanile tuli veel mitu majandusnobelisti.

Neoliberaalse majanduskoolkonna ideede keskmes on üksikisiku vabadus ning ratsionaalsete ootuste kontseptsioon. Pooldatakse vaba turumajandust valitsuse minimaalse vahelesegamisega. Neoliberalism on ka poliitiline ideoloogia. Esimene suur neoliberaalsete reformide projekt tehti teoks Tšiilis pärast Augusto Pinocheti 1973. aasta sõjaväelist riigipööret. Seda projekti juhendas Milton Friedman. (Muuseas, Pinochet viis Chicago Poiste juhendamisel läbi ka pensionireformi koos II samba juurutamisega, mille meil Isamaa põhja laskis.) Neoliberaalse majanduspoliitika tuntud vormid on thatcherism ja reaganism. Nii Thatcher kui ka Reagan on tuntud tulumaksu astmete järsu alandamisega. Maksude poolelt vaadates ongi madalate maksude poliitika neoliberalismi ilmekas tunnus.

Neoliberaalse mõtte üks töövõite on kriisidest vaevatud vaestele riikidele koostatud juhised, mida tuntakse Washingtoni konsensuse nimetuse all. Selles on kümme ettekirjutust: fiskaaldistsipliin, hoidumine subsiidiumidest majanduskasvu stimuleerivate meetmete ning hariduskulude kasuks avaliku sektori kulutustes, maksureform maksubaasi märgatava laiendamise ning tagasihoidlike maksumäärade rakendamisega, konkurentsivõimelise vahetuskursi kasutamine, kaubanduse liberaliseerimine, välisinvesteeringute liberaliseerimine, riigiomandi privatiseerimine, dereguleerimine, omandiõiguse kindlustamine. Esmalt rakendati neid soovitusi Ladina-Ameerika riikides, 1990ndatel ka Ida-Euroopas.

Neoliberaalse mõtte kõrgaastad olid 1970ndad ja 1980ndad. Järgnevatel aastakümnetel hakkas see mõtteviis tasapisi toetust kaotama. Viimase suure hoobi andis 2007. aastal USAst alguse saanud finantskriis.

Neoliberaalid püüdsid igal viisil oma vähenevat populaarsust ülal hoida. 2002. aastal asutas Cato instituut Milton Friedmani Vabaduse Arendamise preemia (250 000 USA dollarit), seda antakse välja iga kahe aasta tagant.

Neoliberalismi tuntakse mitme nimetuse all, kõik need kirjeldavad sedasama või lähedasi mõtteviise eri nurga alt. Pikem nimetus on „neoklassikaline liberalism“, USAs tuntakse seda nimetuse all American libertarianism. Neoliberalism on pakkumisepoolne majandus (ingl supply-side economics). Selle termini mõte on selles, et majandust tahetakse elavdada pakkumise elavdamise teel, mis tähendab ettevõtjatele võimalikult soodsate tingimuste loomist.

Neoliberalismi põhjalik eestikeelne käsitlus on Märt Hallasoo magistritöö.¹⁶

Mõttevoolud, mis tulid pärast neoliberalismi

Et Eesti arengust paremini aru saada, on mõtet tutvustada ka seda, mis maailmas tuli neoliberalismi asemele. Uuemad majandusmõtte voolud ongi alguse saanud neoliberalismi tagasilöökidest. Näiteks ei suuda vaba turg toime tulla majandusliku ebavõrdsuse ohjeldamisega. Ebavõrdsuse teema väga tuntud uurijaid on prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty (snd 1971, ülemaailmne bestseller „Capital in the Twenty-First Century“ („Kapital XXI sajandil“) 2013), aga ebavõrdsuse alusel on neoliberalismi teravalt kritiseerinud ka ameerika majandusteadlane Joseph Stiglitz (snd 1943, Nobeli auhind 2001).

Stiglitzi neoliberalismi kriitika sisaldab teooriat, mis selgitab, miks vaba turg majanduses optimaalset olukorda tekitada ei suuda. Kui turg oleks täiesti läbipaistev (s.t valitseks turuosaliste täielik informeeritus), siis töötaks turg tõepoolest ideaalselt, aga informatsiooni puudulikkuse tõttu tekivad probleemid, mille lahendamiseks on vajalik vahelesegamine ehk regulatsioonid.¹⁷ Edasi, Stiglitz kritiseerib teravalt väiteid, mida võib kuulda madala maksustamise eestkõnelejailt, nagu oleksid rikkad töökohtade tekitajad. Et kõik, mis nende sissetulekut vähendab, vähendavat nende töökohtade loomise võimalusi. Stiglitzi järgi on see pakkumisepoolse majanduse valejäreldus. See, mis investeerimist pidurdab, pole raha vähesus ega isegi mitte halvasti töötav finantssektor. Investeerimist pidurdab hoopis nõudmise vähesus. Kui ostjaid on vähe või neil raha pole, siis jääb ka tootmine kiratsema. Stiglitz väidab, et see, mis töökohti hävitab, on pigem kasvav majanduslik ebavõrdsus.¹⁸

Stiglitz esindab makromajanduse voolu nimetusega uus keinsianism. Uuskeinslaste üks keskseid väiteid on, et valitsus oma fiskaalpoliitikaga ning keskpank monetaarpoliitikaga tagavad edukama makromajanduse kui neoliberaalne laissez-faire-poliitika (mis on valitsuse vahelesegamiseta majandus). Vaba turg optimeerib halvasti mitut asja mitmes valdkonnas. Näiteks ei saa ta hakkama finantsasutuste optimeerimisega, majandusliku ebavõrdsuse ohjeldamisega, majandustsüklite tasandamisega, monopolismi piiramisega ega tööandjate ja töövõtjate suhete tasakaalus hoidmisega.

Hiljem on maailmas majandusmõtte peavooluks tüürinud vastandlike mõttevoolude sünteesid. Meie aga kulgeme nüüd ajas tagasi 1990ndatesse ja keskendume Eestile.

Neoliberaalne majandus­poliitika kinnitab Eestis kan­da

Friedman ei külastanud kunagi Eestit, ent tema seosed Eestiga on küllap mõjukamad kui ühelgi teisel kõrgtaseme majandusteadlasel. Mart Laar on tunnistanud, et Friedmani „Valikuvabadus“ („Free to Choose“) oli ainus majandusalane raamat, mida ta oli lugenud, siis kui 32aastaselt peaministriks sai. Laari esimesel valitsusel on majandusreformides tõepoolest suuri teeneid, ehkki suur osa neist käivitati juba eelmiste valitsuste ajal. Reformide hulgas leidis suurima rahvusvahelise kõlapinna ühetariifne tulumaks (flat tax). See läks tolle­aegses rahvusvahelises ideoloogilises keskkonnas ülihästi peale, sest neoliberalismi ideoloogid olid sellest palju rääkinud, ärategemiseks ei olnud aga poliitikuil jätkunud julgust (või elanikkonna nõusolekut).

Noor Eesti peaminister, kes läks maksupoliitikas kaugemale kui ühegi lääneriigi valitsus seda teha julges, sobis hästi neoliberaalide kaanepoisiks. Mart Laar sai aastal 2006 Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest(250 000 USA dollarit). Selline ilusa nimetusega kõrge preemia silitas eestlaste uhkustunnet. See on üks selgitus, miks Eestis on neoliberaalne mõte poliitikas kauem vastu pidanud kui mujal. Ka majandusvabaduse indeksites on Eesti kõrgel kohal. Reformierakonnale on see mugav argument, et majanduselus on kõik õigesti tehtud.

Neoliberaalse poliitikaga hästi kokkukäiv näide on ka Eesti täielik loobumine põllumajandussaaduste importtollidest, jällegi käik, mida neoliberalismi propageerivad maad ise ette ei võtnud.

Mitte nii väga otseselt, aga oma ideoloogialt võib siiski neoliberaalseks pidada ka mõnevõrra hiljem (alates aastast 2000) Siim Kallase initsiatiivil rakendatud ettevõtte tulumaksu skeemi. Seda, üldisest rahvusvahelisest mustrist lahknevat majanduspoliitilist ideed – võimalust lükata maksu tasumine edasi kuni dividendide maksmise hetkeni, mõne jaoks seega lõpmatuseni – põhjendati vajadusega saada täiendavat kapitali majanduskasvuks vajalike investeeringute jaoks. Rõhk on pakkumispoolse majandusarengu mudeli peal nagu neoliberaalidele iseloomulik. Lootusega, et nõudluse pool tuleb järele. Palgad tõusid ja nõudlus ka, aga tasapisi selgus, et majanduskasvul hakkab mitmel põhjusel vunk välja minema. Tootmissisend kallines, kasvu hakkas piirama tööjõu ebapiisavus ja kvalifikatsioon, sotsiaalse infrastruktuuri jaoks hakkas nappima raha jne.

Kas mäng jätkub?

Eesti eripära paljude teiste maadega võrreldes on see, et kaks parempoolset parteid suutsid väga pikka aega kordamööda või koos valitsusvankrit vedades kinnistada ühiskonnas Margaret Thatcheri kurikuulsa formuleeringu „sellel ei ole alternatiivi“ (TINA, there in no alternative). Eesti on rakendanud parempoolset majanduspoliitikat mitte ainult järgivaid, aga ka julgelt edasiarendavaid võtteid, sisendades, et kui sellelt teelt tagasi keerata, siis tuleb sotsialism või kaos. Uhkustamiseks on sobinud ka Eesti kõrge koht maailma majandusvabaduse indeksis ning Eesti kõrged majanduskasvu näitajad küllalt pikal perioodil. Selles õhkkonnas ei tikkunud ka teised vahepeal riigitüüri puudutama pääsenud erakonnad paati loksutama.

See on üks selgitustest, miks Eestis on neoliberaalne mõte poliitikas kauem vastu pidanud kui mujal. Ajapikku küll hiilgus tuhmus. Selgus, et ega teised riigid meie lahendusi järele tegema ei rutta. Nn viisakad maad hoiduvad üksikisiku proportsionaalsest tulumaksust, ka ei leidnud ettevõtte tulumaksu trikk teistes maades järgijaid. Eesti sotsiaalses ja majanduselus kuhjub probleeme, näiteks suured regionaalsed arenguerinevused. Nüüd selgub, et mitmed, üldse mitte nii parempoolset majanduspoliitikat ajanud maad endiste nn sotsmaade hulgast, kellele me tahtsime uljalt tagatulesid näidata, on meist edukamad. Leedu näide on paljudele šokeeriv. Peaaegu kõikide valitsuste keskne tegelane Reformierakond jätkab aga vana hobuse seljas. Uusi majandusideid on vähe. Välja on paistnud ainult „peenhäälestus“.

Eesti praegune maksusüsteem on vanade lääneriikidega võrreldes nii erandlik, et selle säilitamiseks näib olevat vaid üks põhjendus: peaasi, et meil on teistmoodi (Ruusalu, viide 2). Siinkohal asun neid põhjusi kokku võtma, miks nii on läinud.

Põhjused, miks Eestis on rikkad madalalt maksustatud

Eesti taasiseseisvumise järgsel ajajärgul domineeris maailmas neoliberaalne poliitika. Oma maksusüsteemi loomisel orienteerusime sellele. Süsteem toimis väikeste muudatustega küllalt kaua, tekkis nn rajasõltuvus. Praegustes tingimustes on neoliberaalne paradigma kaotanud suuresti oma veetluse, aga me oleme olemasoleva süsteemiga harjunud. Meid on kaua hirmutatud väitega, et „maksudega ei mängita“, nii et me ei julge maksusüsteemi tõsise ümbertegemise ideed vaatluse alla võtta. Vanade aegade hiilgus, kui meid maailmas kiideti, soojendab tagantjärele veel südant ja paljud kardavad, et igasugune vasakpoolne poliitika suubub sotsialismi ehk sinna, kust mõnikümmend aastat tagasi põgenesime. Astmelise tulumaksu nõudmine on „Savisaare projekt“ ja sellele tuleb juba sel põhjusel vastu olla. Või siis võrdsustatakse katsed maksukoormuse ümberjaotamiseks kohe üldise maksukoormuse tõstmise taotlusega.

Seda, et vanad lääneriigid on säilitanud astmelise üksikisiku tulumaksu, ettevõtete kasumimaksu, varandusmaksud mitmesugustes vormides ning pärandusmaksu, on Eesti neoliberaalide hulgas lihtsalt ignoreeritud. Kuna vasakpoolsed parteid on olnud nõrgad, pole teinud omavahel sel teemal koostööd, on olnud raskusi oma sõnumite kohale viimisega. Eestis on parempoolsete erakondade üleküllus ja neid tekib üha juurde. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond on olnud tagasihoidliku toetusega ja nõrgavõitu, piirdudes väikese koalitsioonipartneri rolliga mitmes Reformierakonna valitsuses. Isegi sotsiaaldemokraadid kardavad olla sotsiaaldemokraadid.

Eesti heaoluriigi tüüp erineb Mandri-Euroopa tüübist ja on aja jooksul kaldunud anglosaksi tüübi poole– see on teistega võrreldes kõige madalama maksukoormuse ja madalate kulutustega, näiteks sotsiaalkaitses. Riskitihedas olukorras suurendab see ohtusid. Oleme madalate sotsiaalkaitsekuludega kuidagi hakkama saanud ja lasknud ennast hirmutada, et kui suuremaid tahame, siis on see käe andmine ümberjagamiskuradile ja saame kaela „Skandinaavia maksud“.

Paljud ettevõtjad loevad ettevõtjate madalat maksukoormust Eesti konkurentsivõime aluseks. Igasugused katsed jõukamate inimeste suurema maksustamisega võrdsustatakse ettevõtjate ahistamisega. Reformierakonna keskse seisundi tõttu valitsustes on eelarve tasakaalustamise peatähelepanu suunatud kärbetele. Läbimõeldud maksureformide asemel on meil kiirustamisi tehtud maksutõusud. Maksumuudatusi tehakse nii, et see tekitab vaesemale kihile tõsiseid probleeme, aga rikkamat kihti häirib minimaalselt. Maksudest on tehtud saatan, selle asemel et see oleks vahend avaliku sektori teenuste finantseerimiseks.

Kinnisvaramaksu sisseseadmine on olnud muu hulgas pidurdatud ka selle tõttu, et esimestel aastakümnetel pärast iseseisvuse taastamist elas Eesti eramajades palju vaeseid vanu inimesi. Kinnisvaraturu areng on seda pilti praeguseks märgatavalt muutnud.

Eesti valimisdebattides pole tulujaotuse probleemid kunagi olulisel kohal olnud. Ikka on esikohale tõusnud või tõstetud mitmesugusel kujul identiteediküsimused.

Koalitsiooni otsused riigieelarve tasakaalustamiseks pole kerged olnud. Kas kärpida kulusid, mis niigi on Euroopa Liidu madalamas otsas? Kas tõsta maksumäärasid, mida majanduslanguse faasis pole õige teha? Kas võtta laenu, ehkki eelarve puudujääk ületab Euroopa Liidu lubatud piiri? See on olukord, mis võiks maksusüsteemi optimeerimist ergutada. Siiani on neoliberaalsed dogmad tugevamad olnud.

Kas Eestis hakatakse lähiaastatel rikkaid kõrgemalt maksustama?

Arvata on, et samm-sammult hakkab meie maksusüsteem edukate lääneriikide omale rohkem sarnanema kui praegu. Eesti pole enam odava tööjõuga riik ja häid põhjusi meie maksusüsteemi järsuks erinemiseks Euroopa Liidu teiste riikide omadest pole. Pole usutav, et parempoolsetel erakondadel õnnestuks riigieelarve tasakaalu tüürida, kärpides kulutusi tervishoiule, kultuurile ja haridusele. Pole ka usutav, et maksusid saab edasi tõsta peamiselt elanike vaesema kihi ning keskklassi arvel. Valijate ärritus ja protest mõlemas suunas otsuste vastu oleks väga tugev.

Varandusmaks on arvatavasti esimene, mis mängu võiks astuda – lisaks juba otsustatud mootorsõidukite maksule, mis aga meie maksusüsteemi regresseeruvast seisust ei päästa. Mootorsõidukite maks on kõige ebatüüpilisem varandusmaks, sest selle maksukoormus jaotub elanike vahel palju võrdsemalt kui klassikalisele varale (kinnisvara, omandis olevate ettevõtete väärtus ja väärtpaberid kokku). Sealhulgas ka selle tõttu, et rikaste kõige kallimad mootorsõidukid – lennumasinad – on mootorsõidukite maksu alt vabaks „unustatud“. Ennustamisel võib panuse teha kinnisvaramaksule, millest on kõige raskem kõrvale hiilida ja mis on ka teistes riikides kõige levinum varandusmaksu liik.

Klassikaline ettevõtete kasumimaks on juba tulekul – ehkki ajutiseks nimetatuna ja väga madala maksumääraga (2%). Tavaliselt on kasumimaksu määr vähemalt 20%.

Formaalselt võttes on üksikisiku astmeline tulumaks juba kehtestamisel, sest pärast 2%-lise täiendava tulumaksu lisamist kõigile saab meil olema kokkuvõttes kaks maksuastet maksumääradega 2% ja 24%. (Varasemaga võrreldes paranemist tegelikult pole, kuivõrd maksusüsteemi regressiivsus ei kahane.) Praegu võidakse arvata, et tagasiminek ühele maksumäärale on realistlikum kui edasiminek kolmele või neljale, aga elu võib üllatusi tuua. Vajadus kaitsekulutusi järsult kasvatada on ennegi pannud riike mitmeastmelist tulumaksu ehitama. Lääne-Euroopa riigid tegid seda lühikese aja jooksul umbes 110 aastat tagasi. Ajutise vajaduse sunnil. Aga kestab see ehitis neil siiamaani.

Eesti neoliberaalne ajajärk võib ootamatu lõpu leida teiste endiste sotsmaade eeskujul. Eesti ei ole enam teistele riikidele majandusliku edu eeskuju. Eduka Sloveenia kõrvale on tõusmas Leedu, Tšehhi ja Poola. Näiteks Leedus võib sotsiaaldemokraatide valitsus võimule tulla ja selliseid maksumuudatusi teha, mis hakkavad ka mõjutama meie rahva hinnanguid.

Ehkki valitsus on „maksufestivali“ lõppenuks kuulutanud, jätkuvad üleskutsed põhjalik maksudebatt otsekohe tõsiselt ette võtta. Jääb loota, et nii läheb.

Lõpuread

Käesolevaks kirjutiseks andmeid kogudes jõudsin arusaamisele, et Eesti majanduse pikaaegsed probleemid hakkasid end ilmutama kohe pärast suurt majandussurutist, s.t ammu enne EKREIKE koalitsiooni, koroonakriisi ja Venemaa agressioonist tulenenud energiakriisi. Eesti ekspordiprobleemid on seotud mitte ainult nõudluse vähenemisega sihtriikides, vaid erinevalt Leedust ja Lätist ka ekspordi konkurentsivõime langusega.¹⁹ Kui neoliberaalne majanduspoliitika oli ammendunud umbes aastaks 2008, siis oleme selle väljavahetamisega juba 16 aastat hiljaks jäänud.

1 Mirrleesi matemaatiline mudel optimeerib heaolu. Tulemus paneb jõukamatele suurema protsentuaalse maksukoormuse kui vaesematele. Seda on kasutatud maksureformide kavandamisel. J. Mirrlees, S. Adam, T. Besley, R. Blundell, S. Bond, R. Chote, … & J. Poterba, (2011). The Mirrlees Review: conclusions and recommendations for reform. Fiscal Studies, 32(3), 331–359.

2 Rein Ruusalu, Maksusüsteem lapiku maa ajastust. – Äripäev 29. VI 2017.

3 Anu Toots, Kuidas uusliberaalid valitsesid bismarckiaanlikku heaoluriiki: Tagasivaade Eesti sotsiaalpoliitika strateegilistele murdepunktidele. Acta Politica Estica 11, 2020. 110–136.

4 Peet Kask, Tõnis Saarts, Liigne ebavõrdsus mõjub kõigile laastavalt. – ERR, Arvamus 2. XI 2023.

5 Peet Kask. Maksusüsteemi saaks parandada edukate riikide eeskujul. – ERR, Arvamus 26.VII 2024.

6 Jüri Ross, Eestis on maksuparadiis, see on meie majanduse tugevus ja oht. – Äripäev 28. VIII 2024.

7 Olavi Lepp, Üks asi on praegu teistmoodi kui eelmise kriisi ajal. – Postimees 16. IX 2023.

8 Eero Treumann, Maksustada võiks vara ja ettevõtete kasumeid. – ERR, Eesti 5. X 2024.

9 Erki Raasuke, Olen hirmul, et Eesti ei suuda end piisavalt koomale tõmmata. – ERR, Eesti 21. IX 2024.

10 Raoul Lättemäe, Rahanduspoliitika vajab muutmist, aga müüte on taustal palju. – ERR, Arvamus 4. X 2023.

11 Raoul Lättemäe, Riigi tulud ja kulud tuleb saada siiski samale joonele. – ERR, Arvamus 25. IX 2024.

12 Peter Lõhmus, Lõhmuse hinnangul oleks Eesti maksukoormuse tasemelt keeruline kärpida. – ERR, Majandus 26. IX 2024.

13 Peter Lõhmus, Eesti riigirahanduse sügavamad probleemid. – Postimees 2. X 2024.

14 IMF. Republic of Estonia: Staff concluding statement of the 2024 Article IV mission. 15. IV 2024.

15 Näiteks ettevõtete erastamine toimus pigem Saksamaale iseloomuliku süsteemi järgi. Eestit abistava erastamisagentuuri Treuhand Eestisse tooja oli Tiit Vähi valitsus 1992. aastal. Nii see kui Eesti rahareform 1992. aasta suvel ei läinud kumbki neoliberaalse kaanoniga eriti hästi kokku. Neoliberaalid eelistavad aktsiaturgude alusel toimivat majandust ja ujuvat rahakurssi. Mõlemad nimetatud Eesti reformid olid edukad.

16 Märt Hallasoo, Neoliberalism majanduseliidi võimu kindlustava ideoloogiana. Tartu Ülikool, magistritöö. 2018.

17 Joseph E. Stiglitz, Information and the Change in the Paradigm in Economics. American Economic Review, 92(3), 2002. 460–501.

18 Joseph E. Stiglitz, Reforming taxation to promote growth and equity. 2014.

19 IMF. Republic of Estonia: Selected issues. 21. VI 2024.