Miks ei saa osta lendavat autot?

Kas hirm kasutada rohkem energiat on viinud energiamahukates valdkondades innovatsiooni kängumiseni?

ALLAN AKSIIM

See on raamat, mille näiteks Peeter Koppel võiks meelepäraseks tunnistada. Arvutiteadlase ja futuristi J. Storrs Halli 2018. aastal ilmunud teos „Kus on minu lendav auto?“ on hakanud kuidagi pool­ootamatult 2020. aasta sügisel levima Ameerika libertaarsete kalduvustega mõtlejate seas. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on spetsiifilise raamatuga, kus käsitletakse tehnoloogiat, mille puhul pole (l)ootused tegelikkusega ühtinud. Siiski on see palju enamat, nimelt lood sellest, kuidas nii mõnedki edukad prototüübid pole massitarbijani jõudnud. Vaatluse alla on võetud ulmekirjanduse kuldaja kirjanike poole sajandi tagused prognoosid ja paljude tarkade inimeste usk, et lendav auto on tulevikus tavaline. Kogu raamatus kajastub ka Halli sügav kriitika keskkonnakaitsjate ja bürokraatide suunas. Peale selle leiab sealt hulga energiakasutuse ja majanduse valda puudutavaid kõrvalepõikeid, Hall esitab argumente tuumaenergia toetuseks ja spekulatsioone nanotehnoloogia tuleviku osas.

Raamat on kirjutud kerge kibestumisega, sest Hall räägib ju igatsetud, ent sündimata jäänud tulevikust. Esimestes peatükkides antakse kiire ning omamoodi üllatav ja põhjalik sissevaade lennunduse ajaloost: räägitakse ka leiutajatest ja tuuakse näiteid tehnoloogiatest, mis oleksid võinud viia lendava autoni. Hämmastas, et realistlikke lahendusi oli ses vallas nii sõdadevahelisel ajal kui ka eelmise sajandi teise poole alguses mitmeid, kuigi need tunduvad kohmakad ja oleksid tõenäoliselt olnud turule jõudes kallid. Seda olid ju ka esimesed autod. Kõige lihtsam lahendus on teha lennuk, mille saab pärast maandumist konstrueerida autoks, või auto, millele saab lisada tiivad. Teha midagi sellist ka helikopteri eellase gürokopteri baasil tundub Halli hinnangul olevat tollastes oludes realistlik prognoos. Samuti oli Teise maailmasõja järel Ameerika Ühendriikides palju väikelennuki piloodi litsentsiga inimesi, kes oleksid hakkama saanud nii õhus kui ka maa peal.

Hall toob välja, et ulmekirjanduse kuldaja kirjanike Isaac Asimovi, Arthur C. Clarke’i ja Robert Heinleini arust kuulusid tulevikku kindlasti ka lendavad autod. Tasub meenutada, et nimetatud olid tausta poolest kas teadlased või insenerid ja ühtlasi teaduse populariseerijad. Neil oli arusaamine sellest, mis on realistlik, kuigi lendav auto on siiani midagi niisugust, mis on ja ei ole ulme. Kui panna praegu Youtube või Google’i otsingusse sõnapaar „flying car“, siis leiab hulgi arendamisjärgus prototüüpe. Poest küll sellist riistapuud osta ei saa.

Mis siis valesti läks? Halli arvates on süüdi keskkonnakaitsjad ja bürokraadid. Esimesed ei piirdunud tema hinnangul mitte ainult keskkonna reostuse eest kaitsmisega, vaid hakkasid süstemaatiliselt ründama majanduskasvu kui niisugust. Otsustavaks faktoriks sai siin Halli arvates hirm kasutada rohkem energiat. Peale spetsiifiliste kõrvalmõjude, nagu näiteks tuumajaamavastasus, on viinud see energiamahukates valdkondades Halli arvates üleüldise innovatsiooni kängumiseni. Naftašokk 1970ndatel andis samuti oma osa, et suurem rõhk läheks energia efektiivsusele, mitte energiaintensiivsete tehnoloogiate väljaarendamisele. Hall toob esile, et nende tehnoloogiate puhul, mille energiakulu on väiksem, on läinud ka ulmekirjanike prognoos täppi. Kuid sama pole juhtunud energiamahukate lahenduste puhul.

Rünnak bürokraatia vastu tundub osaliselt õigustatud olevat, sest mitmete lendava auto prototüüpide puhul oli vaja kokkuleppele jõuda nii Ameerika lennuameti kui ka transpordiametiga. 1970ndatel. 1980ndatel kuivas USA väikelennundus seetõttu kokku ja taastus vaid osaliselt, kui neidsamu reegleid selle päästmiseks 1990ndatel taas leevendati. Mitmed asjatu bürokraatia näited tunduvad siiski olevat tingitud avaliku arvamuse survest. Lennuõnnetused on suure kõlajõuga sündmused ja kohati liigne ettevaatlikkus on just see, mida avalikkus nii siin- kui ka sealpool suurt lompi nõuab.

Autori argumentide toetamiseks või kritiseerimiseks on kasulik olla eklektik nagu ta ise. Seega, kui pole taustateadmisi (või valmidust käsitletud teemade ja väidete paikapidavust lugedes pidevalt kontrollida), siis ei soovita ma raamatut neile, kes võivad selles sisalduvast vaimustusse sattuda või kibestuda nagu mõnest ideoloogilisest moevoolust. Kõik esitatu ei ole mu meelest ka nõnda, nagu autor on selle välja toonud. Siiski on selles teoses käsitletud, kuigi veidi rohmakalt, olulisi teemasid, mille trendide pöördepunkt tundub jäävat 1970ndate algusaastatesse, kui lääneriikide majanduses algas üleüldine muutus.

Kõike eelnimetatut on käsitlenud ka teised autorid. Ameerika Ühendriikide majanduskasvu tõusust ja langusest kirjutab raamatus „Rise and Fall of American Growth“ majandusteadlane Robert J. Gordon. USA avaliku sektori allakäigust on kirjutanud kerge kibestumusega ka Francis Fukuyama oma poliitiliste süsteemide arengust rääkiva kaheosalise teose „Poliitiline kord“ („Political Order“) teises raamatus. Tasub meeles pidada, et raamatu autori argumendid avaliku sektori vastu ei ole üks ühele ülekantavad Euroopa oludesse. Meil on riigiaparaat, mis töötab enamiku ajast üsnagi hästi, ja selle hälbed Ameerika Ühendriikides tunduvad kahjuks olevat sealse poliitilise süsteemi paratamatu tagajärg. Kuna meie avalikku arutellu kipub sisse imbuma igasuguste arvamusliidrite kaudu amerikanisme (tunnistan, et aitan sellele ka ise kaasa), siis poleks paha, kui mõtteline tulemüür Ameerika ja Euroopa vahel püsiks.

Samuti ei arva ma erinevalt Hallist, et avalikust arvamusest peaks nii kergesti üle sõitma (kuigi nn keskmiste inimeste arvamus on kõrvalt vaadates tihti ebaratsionaalne). Ühiskonna ju moodustavadki nii valijad kui ka tarbijad. Samuti meenusid raamatut lugedes Elon Muski veidi utreeritud argumendid droonide vastu: kas sa tahad, et see sulle pähe kukub – ja kuidas sa seda lärmi kannatad? Nimelt on paljud praegu arenduses lendavad autod pigem droonilaadsed ja osa neist polegi mõeldud tee peal sõitmiseks, vaid ainult õhus liikumiseks. Riski saab küll minimeerida, aga tarbijate veenmine tundub samuti arvestatava väljakutsena.

Nii nagu Hall, on paljud teised jõudnud järeldusele, et 1970ndate alguses toimus midagi olulist. Mitte ainult naftakriis, vaid tänapäevani kestev tootlikkuse kasvu langus, majanduse finantsialiseerumine, keskkonnakaitse institutsionaliseerumine ja palju muud. Kuigi iga kümnend loob moodsal ajastul omamoodi epohhi, siis tollal toimunud muutuste varjus elab läänemaailm siiani. Eestis on keeruline aduda, et liitusime majandussüsteemiga, mis pole olnud aastakümneid sama suure tootlikkusega kui selle kuldajal kolmel aastakümnel pärast Teist maailmasõda, sest Nõukogude süsteem oli märksa rohkem alla käinud. Asjaolu, et innovatsioon nihkus aatomite juurest bittideni, sobis ka meile paremini. Siiski peaksid sellised suured trendid ja sündimata jäänud tulevik ka meid mõtlema panema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht