Miks ja kuidas reguleerida eksootiliste loomade kaubandust?

Eelmisel aastal toodi Eestisse umbes 3000 eksooti. Kuna siin registreerimiskohustus puudub, siis puudub ka ülevaade käest kätte liikuvatest loomadest.

GEIT KARURAHU

Teadaolevalt on Euroopas üle 300 miljoni lemmiklooma, kelle hulgas on nii imetajaid, linde, roomajaid, kalu kui ka kahepaikseid.¹ Suurele osale neist ei suuda me pea kunagi pakkuda loomuomaseid elutingimusi. See võib tuua kaasa käitumishäireid ja terviseprobleeme, lisaks võivad võõrliigid vabadusse pääseda ning ohustada inimeste ja loomade tervist. Muret tekitab ka selliste lemmikute päritolu, kuna sageli tuleb ette loomalaste röövimist ja nende vanemate tapmist.

Loomakaitse tegeleb aina rohkem probleemidega, mis tulenevad eksootiliste loomadega kauplemisest. Kuna kehtivad seadused ja eeskirjad seda võimaldavad, siis kipuvad inimesed endale hankima lemmikuid, kes on pealtnäha põnevad või parasjagu moekad. Seejuures ei arvestata, et võõramaine elukas võib elada ettearvamatult kaua või kasvada ootamatult suureks. Veelgi tavalisem on omanike üllatus, kui hakkavad ilmnema haruldusega seotud kulutused. Algne mõtlematus toob hiljem loomale asjatuid kannatusi või päädib lemmiku hülgamisega. Juba praegu hakkavad võõramaiste loomadega seotud mured ületama loomakaitsjate võimekust.²

Kes on eksoot?

Keda üldse peetakse eksootiliseks loomaks? Üldjoontes loetakse võõramaiseks kõiki loomi, kes ei ole meie loodusele omased ehk on tavapäraselt lemmikuna peetavatest loomadest ebaharilikumad. Siinkohal ei ole määrav, kas loom pärineb kaugelt maalt või on paljundatud meile lähemal. Määravaks on elutingimused, mis on konkreetsele liigile looduslikult omased. Eestis või Euroopas lemmikloomana peetavate eksootide täpset arvu on raske hinnata, kuna vastav statistika enamasti puudub, ometi on selge, et võõramaiste loomade pidamine üha laieneb. Veterinaar- ja toiduameti andmetel toodi eelmisel aastal Eestisse umbes 3000 eksooti. Kuna Eestis puudub registreerimiskohustus, siis puudub ka ülevaade käest kätte liikuvatest loomadest.

Ainuüksi Tallinna keskkonnaamet registreerib aastas keskeltläbi üle 20 eksootilise looma või linnu hülgamisjuhtumi. Muret tunnevad ka loomaarstid, kelleni jõuab aina enam haruldasi loomi, kelle tervisehädad on põhjustatud sobimatust elukeskkonnast või valest toidust. Üha enam võib kohata tagaotsimiskuulutusi, mille kangelaseks on suur madu, papagoi ja tuhkur. Esinenud on ka juhtumeid, kus haruldane kaslane või ahv on avalikus kohas inimesi rünnanud. Eesti seadused võimaldaksid pidada isegi lõvi ja tiigrit, kui loom pärineb kunstlikest tingimustest. Ligilähedaseks võib pidada ilvese mõõtu kõrbekassi servalit, keda elabki Eesti kodudes mitu isendit. Kui omanikel õnnestuks neile lemmikutele luua looma­aia tingimused, poleks ehk põhjust muret tunda. Kogemus aga näitab, et otsustama kiputakse uisapäisa ja hiljem ei olda valmis kandma haruldase loomaga kaasnevat vastutust.

Vabas maailmas võib soov üht või teist valdkonda reguleerida tuua kaasa õigustatud küsimusi ja vaidlusi. Meie kogu tegevus ei vaja välist sekkumist ega piiravaid kokkuleppeid, sest toimitakse sisemise kontrolli najal. Kahjuks on käesoleval juhul üks osapool jäänud ebasoodsasse olukorda. Loomakaitsjad leiavad, et inimestena on meil täielik vabadus talitada oma soovide ja tahtmiste järgi, kuni me ei tee teistele liiga ega piira nende vabadusi. Kahjuks kiputakse unustama, et nende „teiste“ hulka kuuluvad kõik elusolendid. Sarnaselt inimestega peaksid ka loomade põhiõigused olema tagatud. Põhiõigused on kaitse nälja ja janu eest, kaitse ebamugavuste eest, kaitse vigastuste, valu ja haiguste eest, kaitse hirmu ja kannatuste eest ning vabadus väljendada liigiomast käitumist. Seal, kus ristuvad loomade ja inimeste õigused ja huvid, võib alati tekkida vastandusi, kuid me ei tohi unustada, et meil lasub moraalne kohustus seista kõigi nende heaolu eest, kelle elu on meie vastutusel. Olukorras, kus esineb märke nõrgemate kaitsetusest, tasub kaaluda nende õiguste tagamist piirangutega. Siinkohal ei olegi nii tähtis, kas loomade õigusi eiratakse teadlikult või teadmatusest. Reguleerimise eesmärk on ära hoida asjatud kannatused, olgu nende põhjused millised tahes.

Loom ei ole puuri loodud

Kui inimene suudab koju võetavale loomale tagada põhitingimused, siis mis on üldse valesti? Miks mitte lihtsalt karmistada üldisi loomapidamisnõudeid? Kahjuks jääb eksootide puhul sageli tähelepanuta, et tegu ei ole kodustatud loomadega. Kuigi sellised loomad võivad olla sündinud kunstlikes tingimustes, jäävad nad siiski metsloomaks, kel on hoopis teised vajadused kui kodukassil või koeral. Nendele sobivate elutingimuste loomine võib osutuda katsumuseks isegi loomaaedadele. Meil on keelatud võtta lemmikuks loomi Eesti loodusest, kuid ometi ei näe me probleemi, kui loom pärineb savannist või džunglist. Kui mõnda liiki inimestega koos elamine täiesti rahuldab, sest nende heaolu tagavad toit, peavari ja hool, siis vähetuntud liikide puhul tekib oht, et me hindame nende vajadusi valesti. Nii võimegi teatud liigi lemmikloomana pidamisel teha kahju nii loomale kui keskkonnale, teistele inimestele ja loomadele.³

Kahjuks peavad loomakaitsjad tihtilugu tõdema, et märkimisväärne osa inimestest ei tea piisavalt isegi mitte koera- ja kassipidamisest. Sageli ei saa nad ka ise aru oma teadmiste puudulikkusest. Koerale õpetatakse selgeks mõni käsklus, antakse süüa, käiakse ehk ka jalutamas ning kiputakse arvama, et rohkem ei olegi vaja. Nende arusaamadega jõuavad loomaomanikud lõpuks punkti, kus nende lemmikloom neid ei kuula, lõhub kodu, segab naabreid, on stressis, jääb haigeks. See ei tähenda loomulikult seda, et loomaomanik on olnud looma suhtes pahatahtlik, vaid omanik ei pruugi osatagi paremini. Tõsiasi on see, et koera, kassi, isegi mõne levinuma närilise pidamine ei ole nii keeruline, kui seda on eksoodi pidamine. Kassi ja koera kohta leiab piisavalt informatsiooni ja tuge. Nende vajadustele vastava keskkonna loomine on keskmisele inimesele jõukohane. Vaja on vaid piisavalt teadmisi ja vahendeid. Tekkivad mured on lihtsate eeskirjadega reguleeritavad. Kui loomaomanikul tekibki tavalise koduloomaga mure, siis on Eestis piisavalt veterinaare, ametnikke, spetsialiste ja loomakaitsjaid, kellel on võimalused ja oskused probleemiga tegelemiseks. Kahjuks ei ole seda kõike võimalik samas mahus ja võrreldava tasemega pakkuda võõramaistele loomadele.

Lemmikute pidamise juures tekitavad probleeme loomaomaniku oskamatus ja puudulik tagala. Ka parimate kavatsustega püüdlik loomaomanik võib sattuda olukorda, kus napib vajalikku abi. Loomaarstid, loomakaitsjad ja varjupaigad, kes peavad looma üle võtma, kui omanik enam looma ei taha või ei saa sellega hakkama, ei pruugi seda olemasolevate ressursside najal suuta. Lahendus ei tohi olla looma vabaks laskmine või halastussurmamine. Loom on siiski elusolend, mitte katkine või igavaks muutunud lelu, mille võib igal ajal minema visata. Eksootiliste loomade puhul on seesugust tagalat keeruline saavutada. Esiteks puudub seadus, mis reguleeriks võõramaiste loomade pidamist. Teiseks ei oska suur osa ametnikke hinnata, kas eksootilistele loomadele on loomuomased tingimused tagatud, kas nad on terved ja kas neid toidetakse õigesti. Kolmandaks on meil äärmiselt vähe varjupaiku, kus ollakse valmis mõnd eksootilist looma majutama. Lisaks napib meil veterinaare, kellel on vajalik teadmistepagas eksootide ravimiseks. Arvestades maailma liigirohkust on lootusetu, et spetsialistid tunneksid kõiki loomi-linde, rääkimata siis veel keskmisest inimestest.

Eksootiliste loomade käitumine ja psühholoogilised vajadused on palju mitmetahulisemad ja see teeb nende pidamise omanikule keeruliseks, kui mitte võimatuks. Loomale ei piisa õigete mõõtude ja varustusega puurist või liigile sobivast toidust, kuid juba selle tagamine võib olla raske ja kulukas. Näiteks on roheleeguanide seas levinud metaboolne luuhaigus, mida põhjustab ebakvaliteetse juur- ja puuvilja söömine.³ Samuti vajab loom liigiomast keskkonda ja tegevust. Näiteks hamstritel ja liivahiirtel ei ole sageli kodustes tingimustes võimalust kaevata urge ja seetõttu hakkavad nad kraapima puuri nurki. Paljud loomad on väga sotsiaalsed ja vajavad peale inimese tähelepanu ka liigikaaslasi.¹ Kui loomad ei saa elada neile sobivas keskkonnas, toidust kätte vajalikke vitamiine ja mineraale ega rahuldada oma loomuomaseid vajadusi, tekib neil stress, mis omakorda viib tõsiste käitumishäirete ja terviseprobleemideni.

Eesti Loomakaitse Seltsile (ELS) on sattunud lahendada juhtum, milles inimene oli võtnud Lasnamäe korterisse elama aktiivse ja äärmiselt seltsilembese pesukaru. Nagu metsloomade puhul sageli juhtub, muutus uus lemmik aga kodus agressiivseks ja omanik pöördus abi saamiseks ELSi poole. Olukorda kontrollima minnes avastasid loomakaitsjad, et rohket liikumist vajav pesukaru oli pärast tigestumist kitsasse puuri lukustatud. Puuri põhja olid aga kuhjunud taldrikud, mille väike kiskja oli küll tühjaks söönud, kuid toitjale tagasi enam ei andnud. Ka vedelesid puuris värvilised kommipaberid ja tühjad kohukeste pakendid. Loomale leiti küll kiiresti uus kodu, kuid pesukaru ärritusseisund ei taandunud ka sõbraliku liigikaaslase seltsis. Loom tuli viia eksootilisi loomi tundva veterinaari juurde, kus ta veetis päevi. Kulus veel mitu arstivisiiti, enne kui loom rahunes ja terveks tunnistati.

Eksoodid kui oht

Võõramaiste loomade puhul ei tasu unustada ohtu inimesele, keskkonnale ja teistele loomadele, kuna eksootilise päritoluga võivad kaasneda ka eksootilised haigused. Näiteks 2000. aastal keelas USA kolme kilpkonnaliigi impordi, kuna oli oht, et nad kannavad haigust, mis võib ohustada kuni 60% veistest ja kuni 100% lammastest.³ Pealegi on eksootiliste loomade kaubastus kahjulik looduskeskkonnale, kust need loomad pärinevad. Organisatsiooni Euro­group of Animals andmetel püütakse igal aastal kinni umbes 200 noort makaaki ning müüakse maha lemmikloomana. Tulusa äri tõttu on berberi makaakide populatsioon Marokos aina vähenenud. 1975. aastal oli nende arv 17 000, kuid praeguseks on alles jäänud vaid 5000.² Kuna suur osa eksootilisi loomi pärineb vähearenenud piirkondadest, siis kipub loomade püük, hoiustamine ja transportimine eirama mis tahes eeskirju ja läänelikku arusaama inimlikkusest. Senegalis läbiviidud uuringu andmetel hukkub müügiks püütud haruldastest lindudest pea 70% juba enne müüki jõudmist. See sunnib looduse arvelt teenivaid kurjategijaid püügiarve veelgi suurendama ja kohaliku ökosüsteemi kirevus närbub.

Osa loomi võib ellu jääda ka võõras keskkonnas, kui omanikud nad vabasse loodusesse lasknud või kui loom ise põgeneb. Nii võivad nad levitada haigusi, rikkuda kohalike loomade elupaiku ja suurendada toidukonkurentsi. See võib ohustada põliseid liike ja tuua kaasa nende hääbumise.² Eestist saab näitena tuua ameerika naaritsa ehk mingi. Karusloomakasvandusest põgenema pääsenud mink on meie looduses ellu jäänud ja viinud kohaliku euroopa naaritsa väljasuremise äärele. Võõrliikide kantavate haiguste avastamine ja ravimine, võitlus illegaalse loomakaubandusega ja tuhandete farmiloomade hukkamine, selleks et piirata haiguste levikut, maksab maailmale igal aastal miljardeid dollareid. Euroopa Komisjoni hinnangul kulub igal aastal võõrliikide piiramiseks ja nende põhjustatud kahjude likvideerimiseks vähemalt 12 miljardit eurot.²

Negatiivsed ja positiivsed nimekirjad

Euroopas reguleeritakse võõrliikide kaubandust negatiivse ehk keelatud või positiivse ehk lubatud liikide nimekirjaga. Esimene on nimekiri liikidest, mille pidamine on keelatud ja inimene võib eeldada, et nimekirja kandmata looma võib takistamatult pidada. Teisel juhul on tegu nimekirjaga liikidest, kelle pidamine on seadusega lubatud ning eeldada tuleb, et kõik muud liigid on automaatselt keelatud. Keelav loetelu on üldjuhul koostatud tuginedes võimalikule ohule, mida üks või teine liik põhjustab. Reeglina on loetelus primaadid, suured kaslased, mürgised reptiilid, röövlinnud ja krokodillid. Kuna negatiivse nimekirja puhul on kõik loetellu kandmata loomad lubatud, siis puudub sel ennetav toime. Arvestades, kui kiiresti muutuvad eksootiliste loomade pidamise trendid ja sealjuures ka turg, siis on suur tõenäosus, et negatiivne loetelu on pidevalt ajast maas. Peale selle loob loetelu teatud liikide puhul vale arusaama loomade sobivusest ja turvalisusest.⁴ Ükski riik ei ole veel suutnud tagada rutiinset loetelude uuendamist, see aga tähendab nimekirja kiiret aegumist ja võimaldab seaduseauke ohtlike liikide müügiks.²

Heaks näiteks on punakõrv-ilukilpkonnad, kelle import Euroopa Liitu keelati, kuid üpris kiiresti kujunesid populaarseks alternatiiviks kollakõrv-ilu­kilpkonnad, kes jäävad meie looduses sama edukalt ellu kui eelmine moelemmik. Lubatud nimekiri aitab selliseid kitsaskohti vältida. See koostatakse tuginedes viiele kriteeriumile: looma peab olema lihtne pidada, austades tema vajadusi; nimekirjas ei tohi olla ühtegi looma, kes jääks põgenemise korral looduses ellu; loom ei tohi oma olemuselt olla agressiivne ega ohtlik ning seada inimese tervise mingil moel ohtu; teave looma pidamise kohta peab olema lihtsasti kättesaadav; vastuoluliste andmete korral või teabe puudumisel ei tohi looma nimekirja lisada.⁴ Selline loetelu on loomaomanikele ja õiguskaitseorganitele kergesti mõistetav ning ennetab probleeme. Positiivne nimekiri võimaldab väljastada erilubasid spetsialistidele, kes on teatud liikide pidamisel kogenud ja suudavad neile pakkuda liigiomaseid tingimusi.² Lubatud loetelu lähtub eelkõige loomade heaolust, nimekirjas on vaid loomad, kelle lemmikuna pidamisel on võimalik saavutada looma heaolu.

Kuna nimekirjades olevaid või välja jäänud loomi võib pidada iga inimene, siis on mõistlikum lubada üksnes loomi, keda on kerge pidada ja kes ei ole ohtlikud inimesele, keskkonnale ja teistele loomadele. Vaid nii on võimalik probleeme ennetada. Seda kõike aitab tagada positiivne nimekiri. Kui sama tahta saavutada negatiivse loeteluga, läheb nimekiri äärmiselt pikaks ja tõenäoliselt vajab pidevat täiendamist. Kogemused näitavad, et pigem on maailmas vähem eksootilisi loomi, kes sobivad kodustesse tingimustesse, kui neid, kes ei sobi.

Ka positiivse loetelu juures tuleb ette olukordi, kus nimekiri vajab täiendamist, kuid seda harvem ja kaasnevad kulud on väiksemad. Näiteks lubatud nimekirjaga kehtimisel võidakse riiki tuua keelatud loom, kes tegelikult sobib kodus pidamiseks ega ole ohtlik. Omaniku või ametnike avalduse peale lisatakse loom lubatute loetellu ja looma on võimalik edasi pidada. Negatiivse nimekirja puhul nt tuuakse riiki loom, keda ei ole loetellu lisatud, kuid ei sobi kodus pidamiseks, on ohuks inimesele või keskkonnale. Omanikul tekivad loomaga probleemid või selgub, et sissetoodud liik ohustab looduslikku tasakaalu või levitab haigusi. Loom lisatakse keelatud liikide nimekirja. Omanik saab looma pidada kuni looma eluea lõpuni või loomale leitakse varjupaik või äärmisel juhul pannakse eksoot magama.

Esimese näite puhul on halvimal juhul kannatajaks inimene, kes oli unustanud enne looma võttu teha eeltööd. Kuid loom ise, teised loomad, meie keskkond ja tervis on kaitstud. Me ei pea tegema kulutusi ja kulutama aega tagajärgede likvideerimisele. Viimase näite puhul võivad kannatajaks olla aga kõik. Omanik avastab, et koju toodud looma ei ole võimalik pidada. Tekib küsimus, mis saab eksoodist edasi ja igal juhul kannatab tekkinud olukorra tõttu loom. Peale selle tekivad looma võõrandamisel kulud uutele hooldajatele. Kui on jõudnud tekkida oht keskkonnale või inimesele, on kahjud veelgi suuremad.

Eesti liigub negatiivse nimekirja poole

Loomulikult ei taga kumbki loetelu, et riiki ei tooda keelatud loomi või illegaalne eksootiliste loomade kaubandus maailmast kaoks. Belgias on lubatud imetajate loetelu kasutusel juba 2001. aastast. Nimekirjas on 42 imetajat.

Leitakse, et loetelu kasutusele võtmine on ennast tõestanud. Eurogroup of Animals tõi oma uuringus välja, et Belgias kardetud illegaalse kaubanduse suurenemist pärast lubatud loetelu kasutusele võtmist ei toimunud. Vahemikus 2009–2014 konfiskeeriti 92 looma, mis on iga aasta kohta 15 looma vähem kui enne. Üleüldiselt on vähenenud eksootiliste loomade varjupaika sattumine, keskmiselt viidi varjupaika vaid neli looma aastas. See näitab, et inimestel esineb vähem probleeme eksootiliste loomade pidamisel, kui endale soetatakse liike, kelle vajadusi on kergem rahuldada.⁵

Positiivne nimekiri on kasutusel viies ja loetelu kasutuselevõttu arutatakse kümnes Euroopa riigis, sh Soomes, Rootsis, Lätis ja Leedus. Leedus kehtib negatiivne nimekiri, milles on 800 imetajat. Sealse uuringu kohaselt liikus nende turul vahemikus 2019. aasta veebruarist maini 1367 eksooti, 17 inimest oli müügiks pakkunud Euroopa keelatud võõrliikide nimekirja kantud loomi.⁶

Kuna negatiivse nimekirja haldamine on kulukas, siis on ka leedulased otsustanud lubatud loetelu kasuks. Eestis liigume negatiivse nimekirja koostamise poole. Hiljutisel eksootiliste loomade üle peetaval ümarlaual jäi peale soov, et nimekirja koostamine ja rakendamine peab olema eelkõige lihtne ning säilitama vabaduse pidada loomi, kes ei ole otseselt ohtlikud inimesele ja keskkonnale. Näib, et me ei taha teiste vigadest õppida, kuid arvestades, et kehtiv võõrliikide nimekiri keelab küllaltki vähesed liigid, siis parandab uus täiendatud loetelu kindlasti olukorda. Positiivse nimekirja eeliseid saame uuesti arutada tulevikus.

Geit Karurahu on Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige.

1 The exotic mammal trade in the Netherlands. Animal Advocacy and Protection, 2019.

2 Sofie de Volder, Staci McLennan, Véronique Schmit, Analysis of national legislation related to the keeping and sale of exotic pets in Europe, Eurogroup for Animals, 2013.

3 C. A. Schuppli, D. Fraser, A Framework for Assessing the Suitability of Different Species as Companion Animals, Animal Welfare, 9, 2000, 359–372.

4 Exotic pet trade: Analysis of the problem and identification of solution, Eurogroup of Animals.

5 Ilaria Di Silvestre, Stephanie van der Hoeven, The implementation of the Positive List for mammal pets in Belgium: a success story, Report by Eurogroup for Animals, Brussels, 2016.

6 Brigita Kymantaite, Paul van der Wielen, Basic inventory of exotic mammal trade in Lithuania, 2019.